Erika Haggi: „Ründasin Georg Otsa Kaarli kiriku taga alleel. Ta oli seal oma pisikese lapsega. Ja mina põrutasin kohe ta juurde ja ütlesin: „Georg Ots, ma tahan Teist portree teha!” Ta ehmus. Ütles, et muidugi! Võib küll!”
 
Eesti Teatri- ja Muusikamuuseumi kogust näitusele valitud skulptuuridel on kujutatud Helmi Puur, Jaanus Orgulas, Ita Ever, Elle Kull, Kaie Kõrb, Aarne Üksküla, Heino Eller, Georg Ots ja Villem Kapp. Spetsiaalselt näituse jaoks on muuseum kogunud ka portreteeritavate meenutusi oma kohtumistest Erika Haggiga.

Skulptor Erika Haggi (21.05.1922– 9.11.2009) lõi peamiselt kultuuriinimeste portreesid ja dekoratiivseid naisfiguure. Haggi skulptuuride väärtust tõstab fakt, et skulptorile meeldis teoseid modelleerida elavate inimeste järgi. Erika Haggi: „Elus inimene – sa tunned teda juba, hingad seda õhku. Vaatad teda elusalt ja nopid sealt mis on elus, mis on huvitav.”
 
Näitus on avatud aasta lõpuni. Sissepääs muuseumipiletiga.

Hedi Rosma, Eesti Teatri- ja Muusikamuuseum
Lisatud 12. mail 2010

Köstriaseme talu sulased Ants ja Richard koos perepoja Jaaguga on otsustanud memme palvel ehitada uue kanaaia. Memm ise on ametis kartulikorvide punumisega, mida töisel ajal siin-seal ikka tarvis läheb. Aeg-ajalt mekib ta hapukat kasemahla, mida sooja saabudes pange üha vähem tilgub, kuid ikka vajalikku kosutust pakub.

Pulga talu tüdrukud toimetavad peenramaal: uba, kartul, kapsas, hernes jm vajavad muldapanekut. Perenaise õde on põllutöö lõpetanud ning vaalib kambris linaseid rätikuid. Pulga pere rõõmuks on peremees laadalt toonud ka noored põrsad, kel tuleb nüüd uue koduga harjuda. Perenaine Maret on suveköögis ametis toidu valmistamisega. Peretütar Mari on piimalt riisunud koore ja lööb seda võiks. Peremehe vend Juhan kütab saunaahju, et töötegijad oma kontidevalu leevendada saaksid. Kiireks ajaks on appi palutud Nuki saunanaine, kelle hooleks on pesu pesemine. Peremees Jakopi mõtted on juba jaanipäeval ning ta on ametis õlleteoga.

Talupäevade programmist saab osa 12. ja 13. mail kella 11.00-16.00.

Muuseum on avatud 10-20, talud 10-18. Piletihinnad: tavapilet 95 kr, sooduspilet 45 kr, perepilet 150 kr.

Piret Järvan, Eesti Vabaõhumuuseumi turundusdirektor
Lisatud 12. mail 2010

Tunnustusvajadus nii õpilasel kui ka õpetajal
„Lastele on oluline, et nad saavad oma ideid maailmaga jagada, et neid tõsiselt võetaks,“ ütleb matemaatikaõpetaja Eva Tšepurko. „Nad ei tee seda ainult auhinna pärast, paljud on lausa konkurssidest sõltuvusse sattunud – kui oled korra võitnud, soovid seda veel kogeda. Ühe võit nakatab „konkursimaaniaga“ ka teisi klassikaaslasi.“ Eva Tšepurko otsustas vahepeal küll konkurssidest puhata, kuid õpilased leidsid ise neid huvitavate konkursside kohta info, nii ei jäänudki õpetajal midagi muud üle, kui taas juhendaja-rolli asuda. „Õpetamine ei ole ainult teadmiste edastamine, vaid ka silmaringi avardamine. Õpetame oma eeskujuga. Infojuht Pille Juurikas leiab, et õpilasi ja õpetajaid motiveerivad uued väljakutsed ja neist saadavad kogemused. „Valga Gümnaasiumi pere võtab osa väga paljudest erinevatest võistlustest ja üritustest, koolis on edukad sportlased, meie muusikalid on tuntud ka koolist väljaspool. Kooli nimi kõlab igal pool.“ Muide, Valga kool on koostööd teinud ka naabritega Lätist. „Meie kooli õpilased on läti keelt õppinud ja õpetajad omavahel kogemusi vahetanud,“ räägib Pille Juurikas. „Igal kevadel kutsume naaberlinna õpilased meie kooli traditsioonilisele laulu- ja tantsupeole, mis sel aastal toimub juba 29. korda. Aga millegipärast on piiriäärses linnas Eesti ja Läti noorte vahel vähe sidemeid, igaüks hoiab oma linna poolele. Siin on koolil arenguruumi – võib-olla mõne projekti või konkursi raames oleks hea võimalus koostööd teha.“ 

Kellel on tegelikult suurem tunnustuse vajadus, kas õpilasel või õpetajal? „Alguses tegelen konkurssidega laste pärast, aga märkamatult vaimustun ka ise. Kui ettevõtmist saadab tunnustus, siis olen väga uhke, et lapsed said hakkama ja mina olen üks osaline nende eduloos,“ nendib Eva Tšepurko. „Kogu töö vältel õpilased usaldavad mind juhendajana, annavad endast parima, neid ei tohi alt vedada. Kui aga loodetud tunnustust ei tule, püüan leida võimaluse, kuidas last premeerida näiteks kiituse või hea hindega.“ Pille Juurikas tõdeb, et tunnustusvajadus on tõesti mõlemal poolel. „Rahulolutunne valminud tööst on oluline. Seda võib võrrelda päikesepaistega pärast vihma. Päiksekiired soojendavad nii õpilasi, juhendajat, kogu kooli. Võidud kannustavad uusi väljakutseid vastu võtma. Näiteks oli väga oluline Brüsselisse pääsemine – õpilased tundsid end väga tähtsatena. Kaasõpilased loodavad nüüd, et ka neil läheb hästi. Ja lähebki.“

Erinevatest võistlustest võtavad kõige meelsamini osa 14-16-aastased õpilased. „Neil on tähelepanuvajadus ja kriisiaeg,“ ütleb Eva Tšepurko. „Auhinnaline koht tõstab tublisti õpilase enesehinnagut ja autoriteeti nii klassis kui ka kooliperes. Lisaks meie kooli tunnustusele pöörab neile tähelepanu ka kohalik ajaleht „Valgamaalane“. Tore on vaadata, kuidas õpilased endale nende tegemisi kajastava lehenumbri mälestuseks ostavad.“ „Igale vanusele võib leida õige ürituse või võistluse,“ õpetab Pille Juurikas. „Nooremad on igast üritusest rohkem vaimustuses ja ootavad ka tunnustust rohkem, vanemad lähenevad võistlustele teadlikumalt ega kurvasta nii palju, kui võitu ei saavuta.“

Individuaalne töö või koostöö?
„Mina olen märganud, et õpilastele meeldib koostööd teha. Konkurssideks valmistume enamasti pärast õppetunde – see võimaldab neil oma sõpradega kasulikult aega veeta, mitte lihtsalt MSNis istuda,“ kiidab Eva Tšepurko. Ka Pille Juurikas kinnitab, et õpilastele meeldib meeskonnatöö rohkem. „Saab koos teemat uurida, üksteist parandada. Koos on ka võite ja kaotusi kergem kanda. Vahva on vaadata näiteks väiksemaid lapsi joonistamas. Joonistuskonkursil koera joonistades võttis üks õpilane sisse koera asendi ja joonistamine võis alata. Oleme teinud ka oma võistlustööde valmimise käigust pilte – neid on hiljem hea kasutada ja koosveedetud aega meenutada.“

Konkurssidel osalemine võtab õpetaja vähesest ajast viimase, ka õpilastel on palju tööd. „Inimestel on tihti nii palju tühje tegemisi, millega nad oma elu täidavad. Olete märganud, kui kaua võtab aega internetis surfamine, televiisorikanalite hulgast õige otsimine jms,“ küsib Eva Tšepurko. „Seda aega võib täita või asendada uute ideede otsimise ja õpilaste juhendamisega. Tihti tekivadki uued ideed äkitselt – panen kiiresti kirja ning arutleme pärast selle üle lastega. Vahel vajavad lapsed esimest tõuget ja julgustust, edasi tegutsevad nad juba ise.“
Pille Juurikas ütleb, et konkursse, mille vahel valikuid teha, on väga palju. „Otsime ja jälgime Evaga mõlemad konkursiteateid ja üritame sorteerida, millele hammas peale hakkab. Väga raske on osaleda konkurssidel, millel on lühike tähtaeg. Idee ja mõte tahab külvamist, idanemist, kastmist ja kasvamist, õied on võit konkursil ja rahulolu tööst. Mõnikord valmistume konkursiks mitu kuud, tihtipeale õhtutundidel.“ Näiteks tahtsid õpetajad Koolielu õppereisipäeviku konkursil „Ma teile kirjutan...“ osaleda kohe, kui sügisel kuulutust nägid. „Õnneks oli meil olemas palju materjali ja pilte Brüsseli reisi kohta,“ meenutab Pille Juurikas. „Hiljem arutlesime õpilastega, mida ja kuhu paigutada, mis on kõige olulisem, kuidas reis nende maailmapilti rikastas.“
Ja meeskonna tööd saatis taas edu.

*Foto pärit: http://www.24tundi.ee/?id=144093

Tiigrihüppe Sihtasutus, Koolielu
Lisatud 12. mail 2010

Artikli täistekst Tallinna Postimehe veebilehel.

Lisatud 11. mail 2010

Etendused on loodud lõpetajate endi ning nendega tegelevate professionaalsete koreograafide poolt, et tutvustada nende võimeid nii koreograafide kui ka tantsijatena. Tänavuse festivali lisaboonuseks on 13.-15. maini toimuv rahvusvaheline sümpoosion “Kujuteldavad kehad: maastik, mälu, kogukond“, kus kunstnikud ja teadurid 14 riigist uurivad suhteid kehade ja kogukondade vahel.

2010. aasta kevadel esitlevad oma lõpuetendusi kuus bakalaureuseõppe tudengit ja üks magistrant. Lisaks lõpetajate enda loodud koreograafilistele töödele esietenduvad ka kaks professionaalse koreograafi käe all valminud lavastust, mis annavad tudengitele võimaluse osaleda tantsulavastuse väljatoomise “laboris” ning professionaalses loomeprotsessis. Esiteks on koreograaf Oksana Titova koostöös bakalaureuseõppe II kursusega loonud etenduse “Kajaka moodi lumes”, mis on inspireeritud lumerohkest talvest ning on loodud noorte tantsijameisterlikkuse esitlemiseks. 25. ja 26. mail aga esitleb Tallinna Ülikoolis välisprofessorina töötav Cid Pearlman oma uuslavastust „catch-as-catch-can“ koostöös III kursuse bakalaureuse õppekava tantsutudengitega ning samuti uut etendust “Keerulised ajad”, kuhu on kaasatud magistriõppe tantsutudengid. Cid Pealmani etendusõhtutel tulevad esitamisele ka uuslavastus „Unraveled“ viie Eesti professionaalse tantsijaga ning tema USAs valminud töö „Tie Line“ koostöös David King´iga USAst ja Daniel Bear Davis´ega Inglismaalt.

Tänavuseks lisaboonuseks on festivali KorFest juurde kuuluva sümpoosioni “Kujuteldavad kehad: maastik, mälu, kogukond” toimumine. 13.-15. mail toimuva erialase labor-sümpoosioni eesmärgiks on tegeleda tantsuteaduse teemadega vormis, kus osaleja ei istu vaid kuulates loengupidajat, vaid õppeprotsess viiakse läbi tegevuste ja reaalselt protsessiga kokku puutudes loodavate analüüside läbi. Sümpoosionil osalevad lisaks üle 70 kohaliku tantsukunstniku välisesinejad 14 riigist. Sümpoosioni kohta saad lisainfot Tallinna Ülikooli kodulehelt.

KorFest 2010 ajakava
12. mail kell 19:30 Kanuti Gildi SAALis – Aneta Guzaite, Kadri Noormets, Kristiina Kapper (BA diplomietendus)
13.-15. mail Kanuti Gildi SAALis ja Tallinna Ülikooli Kunstide Instituudis: sümpoosion “Kujuteldavad kehad: maastik, mälu, kogukond”
17. mail kell 19:30 Kanuti Gildi SAALis –  Sandra Palm, Kristina Raja (BA diplomietendus)
19. mail kell 19:30 Kanuti Gildi SAALis Siim Tõniste (BA diplomietendus); Oksana Titova etendus “Kajaka moodi lumes” koostöös bakalaureuseõppe II kursuse tudengitega
20. mail kell 19:30 Tallinna Matkamajas – Liisi Taniroo “Süda ämblikuvõrgus” (MA diplomietendus)
25. ja 26. mai kell 19:30 Kanuti Gildi SAALis – Cid Pearlman´i etendusõhtu

Kava ja piletiinfo on kättesaadav ka aadressil http://www.saal.ee/events/

Tallinna Ülikool
Lisatud 11. mail 2010

Näidend räägib pimedusest ja valgusest, nägemisest ja mittenägemisest, armastusest ja vihkamisest. Tegevus toimub ühes koolis, kus õpivad pimedad noored inimesed, või nagu nad end ise nimetavad, mittenägijad. Sealsed õpilased on kõik ülioptimistlikud - nad saavad ilma probleemideta kõigega hakkama, nad ei kasuta liikumisel mingeid abivahendeid, teevad sporti, hoolitsevad oma välimuse eest, õpivad hästi, on hästi motiveeritud, suhtlevad üksteisega vabalt ja rõõmsalt. Peaaegu ei ole võimalik arugi saada, et nad tegelikult ei näe. Siis aga saabub kooli uus õpilane, Ignacio, kes keeldub sellist muretut maailmapilti vastu võtmast. Ta ei suuda oma pimedusega leppida, ta tahab näha, ja seda, et pimedad saavad elada samasugust elu nagu nägijad, peab ta enesepetmiseks. Mõistagi tekitab ta oma hoiakuga kooli õpilaste ja juhtkonna hulgas suure segaduse.
Mida teha siis, kui miski sinu ja su kaaslaste ilusat maailmapilti hävitada ähvardab? Missugused vahendid on võitluses lubatud? Kas väline vangistus takistab olemast sisemiselt vaba? Kuidas sisemist valgust hoida?

„…See on inimesele omane: võitlus ideaalide eest on lahutamatult seotud võitlusega sügavalt isiklike, egoistlike huvide eest. Vahel juhtub, et võitleme nende viimaste pärast, kuid räägime või usume, et võitleme esimeste pärast. See madala ja vaimse segu on meis nii segi ja ebaselge, et kui tulebki ette, et neid teatris lahutatakse, siis viib see reeglina skemaatilise komöödiani…“ (A. Buero Vallejo)

Püüd väljuda kammitsevatest piiridest, puudutada tunnetusega peidetud tõdesid, on inimisiksuse arengu ja igasuguse edasiliikumise vältimatuks tingimuseks. Puutudes kokku tegelikkuse lahendamatute vastuoludega, valega, millele on rajatud näiv rahu või heaolu, võib seesama püüdlus viia traagiliste tagajärgedeni. Traagilised tagajärjed purustavad, aga ka puhastavad, avavad uusi horisonte, täiustavad isiksust. See mõte, mis on näidendis viidud sümboli tasemele, moodustab ühe Buero Vallejo teatri esteetilise aluse.

„Lõõmava pimeduse“ esimene variant on kirjutatud 1946. aastal ja näidendi lõplik versioon valmis 1950. aastal. Näidend esietendus 1950. aasta 1. detsembril Madriidis, Teatro Maria Guerrero’s. Eestis mängiti „Lõõmavat pimedust“ viimati 2005. aastal Ugala teatris Peeter Tammearu lavastuses.

Lavastus „Lõõmav pimedus“ on kavas kümnel õhtul – 13., 15., 18., 19., 21., 25., 26., 29. mail ja 4. ning 7. juunil kell 19.00 Theatrumi saalis. Piletid 100/75 Piletilevis, Piletimaailmas, Theatrumi kassas (e-r 12-17) ja tund enne algust kohapeal. 13. mai etendus on välja müüdud!

VHK Teatrikooli varasemad lõputööd:
* Õpetatud naised http://www.theatrum.ee/lavopetatudnaised.htm
* Aucassin ja Nicolette http://www.theatrum.ee/ lavaucassinjanicolette.htm
* Metsik http://www.theatrum.ee/lavmetsik.htm
* Kaks veroonlast http://www.theatrum.ee/lavveroonlased.htm
* Lesed http://www.theatrum.ee/lavlesed.htm
* Lavakava A. Tshehhovi novellide ja vene romansside ainetel
* Iwona, burgundi printsess http://www.theatrum.ee/laviwona_1.htm
* Koolilõpuöö http://www.theatrum.ee/lavklo.htm
* Susi http://www.theatrum.ee/lavsusi.htm
* Olevused http://www.theatrum.ee/lavolevused.htm
* Kõik on noored http://www.theatrum.ee/lavnoored.htm
* Kolm suurt soovi

Theatrum
Lisatud 11. mail 2010

Artikli täistekst ajalehe Tartu Postimees veebilehel.

Lisatud 11. mail 2010

Artikli täistekst ajalehe Virumaa Teataja veebilehel.

Lisatud 11. mail 2010

Artikli täistekst ajalehe Pärnu Postimees veebilehel.

Lisatud 11. mail 2010

Artikli täistekst ajalehe Sakala veebilehel.

Lisatud 11. mail 2010