Ka kunstniku puhul hinnatakse üha enam tema mõtlemisvõimet ja sõnaseadmisoskust. Juba ammu enam ei ole musterkunstnik ilule avatud hing, kes näeb enese ümber valgust, värve ja vorme, vaid pigem ühiskonnauurija, kultuuriluuraja, keskkonnademonstrant, kunstiblogija, kontseptuaalsete lendlehtede levitaja. Mitte asjata ei hinnata meie kunstiakadeemiassegi vabu kunste tudeerima kippujaid eelkõige vestluse alusel. Kui varem pidi komisjon esimeses ringis välja praakima need kunstnikuhakatised, kes joonistasid silmanähtavalt „andetult“, siis mis on nüüd üldse mõõdupuuks? Kas üldine avatus ja aktiivsus, sõnaosavus, teatav valmisolek loovuseks laiemas plaanis?

Loovuse mitu nime
Nagu heal lapsel mitu nime, on ka loovuse mõistel erinevaid lahtiseletusi – „võime luua midagi, mis on nii unikaalne kui kasulik“, „võime mõelda ettekujutavalt (imaginatively) ja originaalselt“, „uute ja ebatavaliste ideede arendamine“, „mentaalne ja sotsiaalne protsess, mis hõlmab uute ideede avastamist või uute seoste leidmist olemasolevate ideede vahel“. Samuti räägime loovusest kui erinevatele probleemidele sobivate lahenduste genereerimise viisist, mille juures rakendatakse muuhulgas ka senistest kogemustest sündinud teadmisi. Tinglikult võiks loovuse definitsioonid ehk jaotada teljele, mille ühes otsas on ürgalgne, demiurgiline ja pigem tunnetuslik-religioosselt nähtud võime luua midagi eimillestki (ehk ka kaunis kuju vormitust savist) ja teises uue loomine eelkõige tegelikkuse dekonstrueerimise, olemasolevate elementide ümberkorraldamise ning uudse vastastikuse suhestamise kaudu.

Ehkki loovus on paljuski üldine ja universaalne võime ja suutlikkus, on selle rakendamise viisid ja võimalused valdkonniti väga erinevad. On täiesti selge, et matemaatikas saab hakata loovust rakendama ja midagi leiutama alles kõrgemal tasemel – teel sinna on müriaadid kehtivaid võrrandeid ja reegleid, mille rikkumine põhjustaks üksnes pahandust. Kunstiõpetusega on esmapilgul lõbusamad lood, kuna loovus peaks olema kunsti kui sellise orgaaniline komponent – umbes nagu pärm taignas. Nimetagem seda siis kunstiliseks loovuseks - võimeks, mille abil jõutakse eelkõige väärtuslike kunstiliste tulemusteni, mitte aga uue tuuleturbiini või taimesordi loomiseni.

Kunstiline loovus on olemuslikult seotud vabaduse mõiste ning loomuliku eneseväljendusega. Kõige ehedamal – ent tegija enese jaoks veel suuresti teadvustamata - kujul näeme seda väikeste laste julgetes kunstitöödes. Samas ilmneb juba nende tegevuses loomingulisuse (ja loovuse) binaarne olemus: tung ja tahe kui ürgloovuse tõukejõud peavad kohtuma üldtuntud kultuuriliste märkide ja mudelitega, mis võimaldavad autoril edastada oma sõnumeid ka kaasinimestele. Esimest poolt saab kunstiõpetus üksnes lubada ja soodustada, alles teises osas on võimalik midagi ka konkreetsemalt õpetada.

Originaalsus kunstis, tasakaal kunstiõpetuses
Väljenduslikkuse ning kultuurilise kompetentsuse kõrval on kunstis kahtlemata väga oluline originaalsuse nõue – kunstiõpetus on sellest murest vähemasti üldhariduskooli tasandil siiski suuresti prii. Professionaalsete kunstnike ringis kõlab aga väga halvasti, kui keegi on sinu loodut „juba kusagil näinud“ – ehkki teatud korduvuste ja kattuvuste põhjuseks on enamasti mitte „mahategemine“, vaid väljendusvahendite paratamatult piiratud hulk ning ajas ja ruumis üksteisest eraldatud loojate sarnased otsingud ja taotlused. Seega taandub „tõeline originaalsus“ paljuski pettekujutelmaks ning sõltub pigem õnnest ja sellistest tuntust kujundavatest teguritest nagu valdkonna arvamusliidrid ja meedia. Ei saa ju väita, et Kazimir Malevitsh leiutas musta ruudu – ent kõik hilisemad kunstimängud selle kujundiga seostuvad vältimatult nüüd ka tema nimega.

Värsked võimalused originaalsuseks on kaasaegses kunstis paratamatult kahanev ressurss ning alates pissuaari esitamisest kunstiteosena (Marcel Duchampi "Purskkaev" 1917) on tänaseks kõik kunsti piirid järele katsutud ja ka ületatud nii esteetilises ja eetilises kui kontseptuaalses plaanis. Suurest hulgast ilmekatest näidetest meenutagem kunstnikku ihualasti ketikoerana, haukumas ja ettevaatamatuid näitusekülastajaid hammustamas (Oleg Kulik 1996). Neid piiriületusi on toimunud nõnda massiliselt, et võime rääkida „viisavabast kunstiruumist“, kuhu sisenemiseks ja kust väljumiseks pole vaja palju muud kui ...potentsiaali uudiskünnise ületamiseks ning seltskondlik-institutsionaalse kunstimaailma seisukohavõttu. Traditsiooniliselt mõistetud joonistusoskusel vmt. ei pruugi seejuures olla mingit tähendust.

Mis toimub selles olukorras kunstihariduse rindel, kus igasugusele haridustegevusele üldomaselt väärtustatakse ju teadmisi ja oskusi? Kuhu asetub siin loovus ning mida see tänapäeval kunsti ja selle õpetamise kontekstis üldse täpsemalt tähendab?

Kunst: teadmine, tegemine ja rääkimine
Kunstiainete õpetamise kaasajastamine tähendab ühelt poolt aegunud ja kivistunud seoste ning seisukohtade vabastamist ning kunstiõpetuse sisu ja metoodika avamist hajusate piiridega nüüdiskunsti dünaamikale ja mitmekesisusele. Allakirjutanu veendumuseks on, et vähemasti üks selgelt positiivne areng Eesti kunstiõpetuses seisneb liikumises seniselt pildi- ja oskamiskeskselt mõtteviisilt, milles „kunsti“ ja „joonistamise“ vahele tekib justkui iseenesest võrdusmärk, mõtlemise, arutlemise ja erinevate kunstiilmingute ja –protsesside teadvustamise ja aktsepteerimise suunas. Samas ei tohiks nüüd paati kallutada täiesti teise äärmusse ning asendada kunsti loomist „loovkõnelemisega“ kunsti teemadel. Teadmise ja oskamise vahel pole vastuolu - tasakaalustatud kunstiõpetuses peaks toimuma nende vahel loomulik verevahetus.

Tõsi, siinkohal peaksime silmas pidama ka üldhariduskooli kunstiõpetuse kahte paralleelset eesmärki – laiemalt peaks see ju arendama kõigis õpilastes kunstiteadlikkust ja kasvatama tulevasi kompetentseid kultuuritarbijaid (ja lihtsalt loovaid inimesi), tunduvalt väiksema seltskonna – homsete kunstnike, disainerite, arhitektide ja teiste loovtöötajate – osas aga kujundama aluse edasistele kunstiõpingutele kõrgkoolitasandil ning tulevasele professionaalsele tegevusele.

Kunsti nagu teistegi kultuurialade puhul määravad palju kokkulepped, inimeste isiklikud ja professionaalsed hinnangud ja maitse-eelistused. Vähe leidub siin „meetriga mõõdetavat“ ning nt. reaalainete õpetamise puhul valdav „õige“ ja „vale“ lahenduse vastandamine ei sobi kunstiõpetuses hindamissüsteemi aluseks. See elementaarsena tunduv tõde ei ole aga kaugeltki kõigi õpetajate tegevuse aluseks ning vääriks seetõttu erilist tähelepanu. Muidugi on ka edaspidi lubatud kritiseerida, kui küünarnukk on anatoomiliselt valesti joonistatud – ent õpilase kunstilist lahendust saame pigem hinnata kui üht võimalikku võtete ja stiilide mitmekesisel maastikul.

Samas põhineb ka muutlikus kunstielus toimuv ikkagi teatavatel seaduspärasustel ja väärtusmustritel, mis omakorda toetuvad üldkehtivale, n-ö suurele pildile kunsti ülesehitusest, selle elementidest ja nende omavahelistest suhetest. Seetõttu peaksime üldhariduskooli kunstiõpetuse tarvis ühe esimese asjana kaardistama korralikult kaasaegse kunsti maastiku ning varustama selle ka uute, ajakohaste metoodiliste „teeviitadega“. Üheks olulise sammuks selles suunas on ka uus riiklik kunsti ainekava.

Enam vaatamist, mõtlemist, suhtlemist uues kunsti ainekavas
Põhikooli ja gümnaasiumi kunsti ainekavade töörühma juhi Annely Kösteri sõnul on uues õppekavas tugevalt märgatav sotsiaal–konstruktivistlik õpikäsitlus, mille kohaselt tekivad teadmised inimestevahelise suhtlemise käigus ning õpilane on valmis vastu võtma eelkõige neid teadmisi, mille loomisel ta on ise aktiivselt osalenud. Uus kunsti ainekava pöörab senisest enam tähelepanu mõtlemis- ja tegutsemisviiside paljususele, rõhutab õpitud teadmiste ja oskuste loova rakendamise olulisust.

Annely Köster leiab, et põhikooli kunstitunnid peaksid andma õpilasele võimalikult süsteemse vaatajakogemuse ehk õpetama kunsti vaatama ja nägema, võrdlema, arutlema nähtu üle ja oskuse oma arvamust põhjendada, kasutades lihtsamat erialast terminoloogiat. ... „Kunstiõpetaja võimuses on toetada noorte kujunemist avara silmaringiga ja sallivateks inimesteks, kel on oma arvamus ja kes suudavad seda ka põhjendada ning väljendada.“

Võitluses kunstiharidusuuenduse eest osaleb Annely Köster ka innovaatilise mõtteviisi ning eksperimenteerimislusti poolest tuntud Sally Stuudio juhatajana.

Sally Stuudio kunsti leviala laiendamas
Sally Stuudio (asutatud 1991) on avalikes huvides tegutsev mittetulundusühing, mille missiooniks on aidata kaasa kaasa kunsti mõistmisele ja mõjukusele ühiskonnas, arendades lapsi ja noori kompetentseteks kultuuriloojateks ja –tarbijateks, suurendades inimeste kunstiteadlikkust ning lähendades kaasaegset kunsti ja kunstiharidust. Toetame inimeste loomupärast loomisvajadust ja kultuurihuvi, loome võimalusi kunsti õppimiseks ja harrastamiseks ning kunstialase informatsiooni ja kogemuste vahetamiseks. Seejuures lähtume sellistest väärtustest nagu sisukus, loovus ja hoolivus.

Pöördudes tagasi eespool öeldu juurde, tulekski rõhutada tingimuste ja võimaluste loomist kunsti tegemiseks – ning värvipliiatsite kvaliteedist on seejuures loovuse arendamiseks olulisemgi üldine loominguline atmosfäär ja hirmuvaba õhkkond, leiavad Sally Stuudio Kunstikooli õpetajad. Ilmi Laur-Paist ütleb lihtsalt ja tabavalt: „Luua õpilasele inspireeriv keskkond ja lasta tal endal valikud teha ja oma teos luua.“ Ehk võiks eelöeldut iseloomustada ka sõnaga „loomulikkus“? Tunneme end hästi, kui saame olla loomulikud. Head kunsti ei saa teha kunstlikult ega sunniviisi.

Jane Remmi sõnul on loovus julgus alternatiive välja pakkuda, oskus oma seisukohta kujundada ja selle väljendamiseks vahendeid valida. „Õpilase loovuse arendamine on kindlasti keerulisem kui õpetada teda tundma ja kasutama mõnda tehnikat. Õpetaja roll oleks siin eelkõige kuulamine ja toetamine. Loovus ei ole kriitikavaba plätserdamine, seega sama tähtis on seada piire – seda aga alles siis, kui loovus on õpilases juba avatud. Raske koht on piirid loovuse ja kaose vahel - oht libastuda ja loovuse arendamise asemel lihtsalt minna lasta.“

Siiri Taimla jaoks on oluline seatud ülesannete puhul alternatiivsetele võimalustele tähelepanu juhtimine, lapse arengukohtade äratabamine ja nendest lähtudes edasiviiv juhendamine.

Et loovus saaks toitu, on vaja ka uusi teadmisi. Neid aitab koguda ja vahendada Sally Stuudio Kunstiteadlikkuse Keskus (KTK), mille peaeesmärgiks on tuua kunst inimestele lähemale ning „tõlkida“ seda üldarusaadavasse keelde. KTK annab välja kunstiinfotrükist Art This Week, korraldab kohtumisi kunstnikega, töötubasid ja näitusi; selle väljundiks internetis on Eesti kunstiharidusportaal www.kunstikeskus.ee, mille e-näitused, kunstiuudised ja –õppematerjalid on küllap paljudele õpetajatele ja õppuritele juba tuttavad.

Ning lapsed ja noored hindavad väga kõrgelt veel ühte lihtsat asja, mis meil, täiskasvanutel, kipub meelest minema – nimelt väljakutseid: võimalust olla suur, olla tõsiselt võetud, teha midagi „päriselt“, võistelda täiskasvanutega. See printsiip leiab väärtustamist ühel Sally Stuudio ettevõtmistest juba õige varsti - nimelt toimub järgmisel aastal Tallinnas Koolinoorte Kaasaegse Kunsti Triennaal Eksperimenta! (E!).

Tegemist on 14–19-aastastele koolinoortele, kunstiõpetajatele ja kunstnikele suunatud mitmetasandilise rahvusvahelise kunstiharidusprojektiga, mis pakub noortele kunstnikele intrigeeriva väljakutse – eksponeerida oma loomingut samasuguses formaadis nagu teevad seda rahvusvahelise kunstielu tipud Veneetsia, Sao Paulo, Istanbuli jt. kunstibiennaalidel ja –triennaalidel. Näitust, millele praeguse seisuga oodatakse osalejaid kümnekonnast riigist, täiendab kogemustevahetusprogramm IDEElaboratoorium ning juba toimiv kunstikoolide ja -keskuste rahvusvaheline võrgustik. Informatsiooni E! kohta leiab www.eksperimenta.net

Eksperimenta! missiooniks on toetada kriitilise, sotsiaalselt tundliku ja loova mõtlemise arengut ühiskonnas läbi kaasaegse kunsti ja kunstihariduse lähendamise. Eks seostu see ju ka uue kunsti ainekava vaimuga, samuti riikliku õppekava üldeesmärkidega, laiendades veelgi pinnast koostööks, ideede ja parimate praktikate vahetamiseks. Praegusel hetkel aga on oodatud kunstiõpetajate soovid ja ettepanekud seoses uue kunsti aineraamatu koostamisega aadressil annely@kunstikeskus.ee (Annely Köster).

Vaata fotosid: Björn Koobiga kohtumine ja Sally Stuudio Kunstikooli interdistsiplinaarse kunsti kursus (http://www.kunstikeskus.ee/sally/kunstikool/idk_2009.htm).
Artikli foto: Kristiina Laasiku portree.  

Vano Allsalu
Sally Stuudio õppejõud ja KUNSTIKESKUS.EE toimetaja
Lisatud 10. mail 2010

Seminari eesmärgiks on tutvustada  noortele erinevaid võimalusi välismaaga tutvumiseks. Selleks on infoseminarile kutsutud esinema erinevate organisatsioonide esindajad, kes oma programme noortele lähemalt tutvustavad. Seminaril tuleb juttu noortevahetusest ja  vabatahtlikust teenistusest, millest räägib Euroopa Noored esindaja;  Studenttour  tutvustab erinevaid tööprogramme USA`s, Uus-Meremaal ja  Austraalias; rahvusvaheliste vabatahtlike laagrite teemal kõneleb EstYes.

„Tänapäeval on noortele mitmeid võimalusi odavalt reisida, maailma näha ja uusi sõpru leida, kuid kahjuks ei ole noored nendest võimalustest veel nii väga teadlikud. Meie eesmärgiks ongi teavitada ja julgustada noori nendest võimalustest kinni haarama,“ selgitas seminari korraldaja Marve Kadastik.

Eelregistreerimine toimub 18. maini või kuni kohti jätkub. Oma osalemissoovist tuleks teada anda e-posti aadressil marve@taninfo.ee. Osavõtt seminarist on kõigile tasuta.

Tallinna noorte infokeskus on Tallinna Noorsootöö Keskuse osakond, mis tegeleb info kokku kogumise, töötlemise ja levitamisega Tallinna noortele, lapsevanematele, noorsootöötajatele, õpetajatele ja teistele noortega tegelevatele inimestele.

Tallinna noorte infokeskus 
Lisatud 10. mail 2010

Vastavalt Viljandi linnavolikogu käesoleva aasta 28. aprillil vastu võetud otsusele ning ministeeriumi ja Viljandi linna vahelisele kokkuleppele on ümberkorralduste ja uue kooli loomise tähtaeg 2012. aasta 31. august.

Tarmo Looduse sõnul on koolivõrgu ümberkorraldamise eesmärk luua jätkusuutlik koolivõrk Viljandis. "Kuni seitsme õppesuunaga gümnaasium pakub piisava arvu valikkursusi, mis annab õpilastele suurema võimaluse kujundada endale individuaalne õppekava ja tagab edasises elus parema läbilöögivõime tööjõuturul," ütles Loodus. Ta lisas, et riik hakkab nõudma uue õppekava rakendamist 2012. aasta sügisest ja selleks ajaks peaks Viljandis uus kool valmis olema.

Loodavas riigigümnaasiumis saavad õppida kõik Viljandi linna koolide õpilased, kes õpivad gümnaasiumiastmes. Riigigümnaasiumi õpilaseks vastuvõtmisel eelistatakse Viljandi linna ja sõlmitava kokkuleppega ühinevate teiste omavalitsuste lapsi.

Riigigümnaasiumi asukohaks saab Hariduse 2 asuv kinnistu, kus praegu asub Valuoja põhikool. Kinnistu võõrandatakse kooli tarbeks Riigi Kinnisvara AS-ile.

Ainult gümnaasiumiklassidega riigigümnaasium moodustatakse Viljandis Carl Robert Jakobsoni nimelise gümnaasiumi, Paalalinna gümnaasiumi ja maagümnaasiumi baasil. Need koolid kujundatakse vastavalt Viljandi linnavolikogu otsusele ümber põhikoolideks põhimõttel, et igasse linna piirkonda jääb üks põhikool. Valuoja põhikool ühendatakse praeguse Jakobsoni gümnaasiumiga.

Allikas: BNS Lisatud 10. mail 2010

Kui jalgpalliliit 2008. aastal projektiga alustas, korraldati laager 180 lapsele. Et ettevõtmine osutus laste seas väga populaarseks, suurendati mullu kohtade arvu ja viies linnas osales laagrites kokku 550 jalgpallihuvilist noort.
 
"2010. aastaks on suvelaagrite projekt võtnud juba väga suured mõõtmed: 14 paika üle Eesti, 1130 laagrikoha ja 75 treenerit," märkis Eesti Jalgpalli Liidu noortetöö juht Frank Bernhardt.
 
Suvelaagrid toimuvad sel aastal ajavahemikul 7.-11. juuni ja 9.-13. august Tallinnas, Tartus, Pärnus, Paides, Viljandis, Valgas, Võrus, Elvas, Keilas, Kohilas, Sakus, Põlvas, Otepääl ja Tamsalus.
 
"Laagrite korraldamise põhimõtted on jäänud samaks: jalgpall, lõbus aeg värskes õhus ja kõik saavad võimaluse. Võistlusmomenti laagrites ei ole, õpetamise juures on kõige tähtsam, et lastel oleks lõbus. Kõik treenerid on läbinud spetsiaalse koolituse," selgitas Bernhardt.
 
Suvelaagritesse on oodatud kõik poisid ja tüdrukud, kes on sündinud aastatel 1998-2003 - nii need, kes on varem vutitrennis käinud, kui ka alaga esmatutvust tegevad noored. Laagrite eesmärk on propageerida jalgpalli kui positiivset ajaviidet: treeningud erinevad klubide juures tehtavatest, on mängulisemad, rõhutavad personaalset lähenemist ning panevad lapsi võistkondlikult tegutsema ja arendavad ka sotsiaalselt, sest omavahel segatakse erinevate oskuste ja vanusega noorukeid. 
 
Laagrid toimuvad esmaspäevast kuni neljapäevani kella 10.00-17.00 ja reedel kella 10.00-13.00. Ühenädalase laagri tasu on 750 krooni, mis sisaldab tasuta jalgpallivormi (lapse nimega särk, lühikesed püksid ja sokid), igal päeval sooja lõunasööki, puuvilju ja spordijooki ning ekskursioonipäeva Tallinna, kus avaneb võimalus kohtuda professionaalsete jalgpalluritega.

Mullu käisid laagrites osalenud lapsed näiteks Portugali ja Brasiilia jalgpallikoondise treeningutel, aasta enne seda külastasid lapsed Eesti koondise treeningut.

"Täname kõiki omavalitsusi, toetajaid ja jalgpalliklubisid koostöö eest - tegu on liikumisharrastust ja tervislikke eluviise propageeriva sügavalt mittetulundusliku projektiga, kus esikohal on laste positiivne ajaviide," rõhutas Frank Bernhardt. Suvelaagrite projekti toetavad Taisto Bussid, Nike, Kuup3, Printall, A. Le Coq, Rimi, Balbiino ja Haribo ning omavalitsused, kus laagrid toimuvad.
 
Registreerimine suvelaagritesse on avatud ja kestab jalgpalliliidu kodulehel kuni 24. maini või seni, kuni vabu kohti jätkub.
 
Registreerimine: http://www.jalgpall.ee/regcamp.php
Lisainfo: http://www.jalgpall.ee/summercamp.php
 
Eesti Jalgpalli Liit on mittetulundusühing, mille eesmärk on arendada Eesti kultuuri üht osa, Eesti jalgpalli, püüdes seejuures arvestada kogu ühiskonna huvidega ning ühiskonda läbi jalgpalli propageeritavate väärtuste positiivselt mõjutada.
 
Mihkel Uiboleht, Eesti Jalgpalli Liit
Lisatud 10. mail 2010

Koondprojekti toetab hasartmängumaksu nõukogu ning koordineerib Eesti Noorsootöö Keskus, mis on haridus- ja teadusministeeriumi hallatav riiklik noorsootöö asutus. Selle põhieesmärk on noorsootöö suunamine ja korraldamine riikliku noortepoliitika raames.

Haridus- ja teadusminister Tõnis Lukas avaldas heameelt, et huvi malevates osalemise vastu on suur ja et nende läbiviimiseks on suudetud eraldada märkimisväärsed summad. "Praegu, kui tööpuuduse leevendamine on Eesti riigi peamisi ülesandeid, on nii paljude töökohtade loomine noortele, kes sel viisil korraliku taskuraha teenivad, kindlasti suureks abiks ka nende perekondadele," ütles Lukas.

Õpilasmalevas saavad osaleda noored vanuses 12-26 eluaastat. Maleva korraldajad on kohustatud igas vahetuses läbi viima koolituse malevas osalevatele noortele, mis peab sisaldama vähemalt kaht teemat ehk tööseadusandluse, karjääriplaneerimise ning tööohutuse teemat.

Malevlased osalevad puhastus-, koristus- ja heakorratöödel kohalikel turismi-, hariduse-, ajaloo- ja kultuuriobjektidel. Lisaks on malevlased tööl marjakasvatustaludes, Riigimetsa Majandamise Keskuse loodusobjektidel, omavalitsuste suursündmustel, kariloomade aedikute ehitusel, heinateol ja mujalgi.

"Paljudele noortele on õpilasmalev esimene töökogemus, kus nad saavad praktilise tööl käimise kogemuse ja ka esmased teadmised edasiseks hakkamasaamiseks tööturul," selgitas "Õpilasmalevad 2010" projektijuht Toni Käsper.

Koondprojekti "Õpilasmalevad 2010" põhieesmärk on väärtustada noorte tööd ning innustada neid sisenema tööturule, võimaldada neil tutvuda erinevate tööalade ja töödistsipliiniga, nõustamise kaudu aidata noortel kujundada oma karjääri tänapäeva tööturu kontekstis, veeta sisukalt vaba aega, suhelda erinevate koolide õpilastega ja eri valdkondadest inimestega ning toetada noorte mitmekülgse arengut.

Maleva ühe vahetuse pikkus võib olla 1-3 nädalat ning ühes vahetuses peab osalema vähemalt 10 noort. Möödunud aastal osales koondprojekti "Õpilasmalevad 2009" toetatud malevates 4392 noort.

Allikas: BNS Lisatud 10. mail 2010  

Laste lemmikkirjanik ja -kunstnik said auhinnaks pronksist Nukitsa kuju, kultuurkapital pani kolmele edukamale kirjanikule ja kunstnikule välja ka rahalise preemia.

Nukitsa konkursi hääletusest võttis osa 7656 last. Laste hinnanguid koguti üle Eesti peamiselt raamatukogude abiga, võimalik oli hääletada ka elektrooniliselt. Teisele kohale jäid kirjanik Aidi Vallik ja kunstnik Ott Vallik ning kolmandale kohale kirjanik Ivar Soopan ja kunstnik Valdek Alber.

"Mul on hea meel, et Nukitsa konkursi raames on oma arvamuse raamatute kohta välja öelnud nii suur hulk lapsi, see näitab, et meie lapsed loevad palju ja julgevad loetu kohta ka arvamust avaldada. Raamatute lugemine arendabki lapse iseseisvat mõtlemist, mis on kõige olulisem," ütles Evelin Ilves.

Nukitsa konkurss on Eesti Lastekirjanduse Keskuse poolt korraldatav lugejaküsitlus, kus kahe viimase aasta lastekirjandust hindavad lapsed ise.

Täiskasvanud lasteraamatusõbrad hääletasid väljaspool põhikonkurssi, hääletajaid oli 380 ning selle kategooria võitjateks olid kirjanik Leelo Tungal ja kunstnik Piret Mildeberg.

Eesti Lastekirjanduse Keskus korraldab Nukitsa konkurssi alates 1992. aastast. Varasematel aastatel on Nukitsa auhinna võitnud kirjanikud Voldemar Miller, kahel korral Henno Käo, Edgar Valter, Ene-Maris Tali, Ira Lember, Janno Põldma, kahel korral Andrus Kivirähk ning kunstnikud Piret Niinepuu, Ulvi Kuusk, kahel korral Edgar Valter, Tarmo Tali, Karel Korp, kahel korral Heiki Ernits ja Anni Mäger.

Allikas: BNS Lisatud 10. mail 2010

Selle raames kuulutame 19. ja 20. mai viivisevabaks.

Kasutage võimalust ja tagastage tähtaja ületanud teavikud viivist maksmata!

Tallinna Ülikooli Akadeemiline Raamatukogu (Rävala pst. 10).

Lisatud 10. mail 2010

Artikli täistekst ajalehe Postimees veebilehel.

Lisatud 6. mail 2010

Ettevalmistatud määrusemuudatuse kohaselt võivad sotsiaalministeeriumi teatel olemasolevates ruumides ja maa-alal tegutseda lasteasutused juhul, kui neil on kehtiv koolitusluba seisuga tänavu 1. jaanuar.

Selline säte välistab erinevad omavalitsuste tõlgendused ning võimaldab nõukogudeaegsetel lasteaedadel tegutseda edasi tingimusel, et aiarühmas olevate laste arv ei ületa 24 last ning sõimerühmas 16 last.

Jätkuvalt peavad lasteaiad vastama kõikidele muudele tervisekaitsenõuetele, nagu näiteks nõuded ruumide viimistlusele, ventilatsioonile, sisustusele või korrashoiule.

"Täna nõustus Tallinn väljapakutud lahendusega, mis annab lastevanematele kindluse, et lasteaiakohad säilivad ning sügisest saavad ka selleks õigust omanud vanemad lapsele lasteaiakoha. Samas loodan siiralt, et Tallinna linnavalitsus taastab lasteaedade rahastamise ning lapsevanemad saavad usaldada oma lapse lasteaeda teadmisega, et lapse tervis ei satu seal ohtu," ütles Pevkur neljapäeval.

Ministri sõnul 1. jaanuarist küll leevendati nõudeid olemasolevatele lasteaedadele, kuid selgus, et omavalitsused tõlgendasid varasemat määrust väga erinevalt.

Sotsiaalministeerium kutsub kokku laiapõhjalise töörühma, et kirjeldada kõiki lasteaedadele esitatavaid tervisekaitsenõudeid uuesti. Töörühma kaasatakse lisaks ministeeriumi ja terviseameti spetsialistidele ka omavalitsuste, lasteaedade ning lastevanemate esindajad.

Allikas: BNS Lisatud 6. mail 2010

17. sajandi algul Viljandis teeninud roomakatoliku praosti Dionysius Fabriciuse "Liivimaa ajaloo lühiülevaade neljas osas aastast tuhat ükssada viiskümmend kaheksa kuni aastani 1610" ilmub eestikeelses tõlkes esimest korda. Eestikeelse tõlke kõrval on toodud ladinakeelne paralleeltekst.

Kroonikas antakse põhjalik ülevaade Liivimaa ajaloost alates meie maa ristiusustamisest. Kroonik käsitleb Eesti ajaloo üht keerulisemat ja tänini paljuski läbi uurimata ajajärku - Liivi sõda ning sellele järgnenud lühikest rahuaega. Teos jutustab üksikasjalikumalt Poola võimuperioodist Liivimaal, eriti Rootsi-Poola sõja sündmustest kuni 1610. aastani.
Roomakatoliiklasest kroonikakirjutaja teos on eriti huvitav seetõttu, et Eesti ajaloost antakse sootuks teistsugune pilt kui üldiselt harjumuspäraseks kujunenud, Rootsi võimule ja luterlikule kirikule häälestatud ajalookäsitustes.

Teose on ladina keelest tõlkinud Jaan Unt, toimetanud Kai Tafenau ja Enn Tarvel. Kaanekujundus: Maarja Vannas. Eessõna ja kommentaarid: Enn Tarvel.

Raamatu väljaandmist on toetanud Poola Vabariigi Suursaatkond Eestis. Teose esitlus toimub Tartu kirjandusfestivali Prima Vista raames.

Allikas: BNS Lisatud 6. mail 2010