Konkursile on oodatud luuletused, milles kajastuvad noorte mõtisklused teemal „Tänapäeva muinaslugu“. Luulekonkursi eesmärgiks on noorte loovuse ja luulemeele arendamine ning pisiteoste väljatoomine sahtlipõhjast. Luulevõistlus viiakse läbi nii eesti kui vene keeles ning kahes vanusegrupis: 13–17- ning 18–26-aastased noored. Omaloomingu konkursi kaudu avaneb noortel võimalus jagada oma kirjutatut teistega.

Iga osavõtja võib esitada kuni 3 tööd. Tööde juurde tuleb lisada kindlasti autori nimi, vanus, e–posti aadress, kontakttelefon ja luuletuse pealkiri. Kõik osavõtjad vastutavad esitatud tööde autoriõiguste ning enda andmete õigsuse eest. Luuletustes on keelatud kasutada ebatsensuurseid väljendeid.

Töid saab esitada kuni 18. aprillini 2010 a.  Eestikeelsed tööd saata e-posti aadressil: kaia@taninfo.ee ning venekeelsed- sergei@taninfo.ee. Luuletused võib kohale tuua ka paberkandjal (A4 paberil, hea kui on trükikirjas) Pääsküla noortekeskusesse (Rännaku pst 1)/Kopli noortekeskusesse (Kopli 98) või saata posti teel. Posti teel saadetud töödel peab olema ümbrikul märksõna „Luulekonkurss“.

Konkursi tulemusi presenteeritakse 29. aprillil Pääsküla noortekeskuses toimuval „Noorte Kultuuriõhtul“, kus esitletakse konkursile laekunud parimatest töödest koosnevat luulekogumikku, kuhu pääsevad parimad tööd nii eesti kui vene keeles ning kolmel parimal luuletajal mõlemast vanusegrupist avaneb võimalus oma võiduluulet ka teistega jagada. 

Täpsem info luulekonkursi tingimuste kohta aadressil: www.taninfo.ee/paaskyla

Tallinna noorte infokeskus
Lisatud 8. märtsil 2010

Kes meist ei armastaks maju! Armastaks? Niimoodi vist ikka öelda ei passi – kõlab kentsakalt. Oma kodu võib ehk armastada ja selle vahetumasse ümbrusse kiinduda, aga enamikku majadest viib meid küll üksnes teadvustatud vajadus teenida leiba, osta leiba või reisides leiba luusse lasta. Kui just küsida ja pärida, eks mõni maja meeldib inimesele rohkem, mõni vähem. Aga maja – "maja kui selline" – kui materiaalse maailma alajaotus, kui üks kategooria objekte tehiskeskkonnas – sellesse suhtub enamik Eesti elanikkonnast küll üsna külma kõhuga, võin pea anda. Tõsi, kirumisest "jälle on nad siia ühe koleda maja ehitanud" on saanud vähemasti haritlaste seas peaaegu et rahvuslik spordiala. Ent see kõik kuulub ikkagi kriitika ja sõnaseadmise valdkonda – niisugust vahetut, ehtsat, betooni embavat, vorme valitsevat ja arhitektoone dirigeerivat tunnet saab kogeda küll ainult arhitekt. Kui tavaliselt saame sellest hoone, ehitise, maja kui tsivilisatsiooni ürgsümboli, eksistentsiaalse peavarju müsteeriumist osa nendesamade hoonete kaudu, mis meie ümber kerkivad, siis Piret Looveer interpreteerib majade hingeelu lisaks veel maalimise kaudu. Niiviisi vahendab ta meile, mittearhitektidele ka teatavat erilist erialast kogemust, mida meie ei saaks isegi suure vaimupingutusega esile kutsuda.

Ja see on seda kiiduväärsem seetõttu, et kõigist tema piltidest on tõepoolest näha ja tunda, kuidas ta maju armastab. Isegi igavad ja ilutud tüüpsed paneelmajad suudab ta panna lillebuketina särama – ja lasta päikest paista hallidele tänavatele nende vahel. Tundeid, emotsionaalset ekspressiivsust on neis piltides küll ja veel. Samas pole Looveer sugugi lihtsameelne linnaimetleja – ehkki tema vormikeel on lihtsakoeline ja kohati ka päris naivistlik. Vaatenurgad ja sisulised seisukohavõtud, mida toetavad ka mõnusalt loetavad selgitused, kuuluvad aga selgesti küpsele arhitektuuriasjatundjale. Ja kahtlemata ka optimistlikule ja heasüdamlikule inimesele. Ei lähe tema närvi murest, et Eesti maastikud on ehk päris ära rikutud, nässu keeratud koledatest majadest, mida tuleb aina juurde. Ilu on vaataja silmades – ja leebe huumor paneb need silmad särama ja toob vaat et pisaragi silmanurka.  

Piret Looveer (s. 1975) on lõpetanud Eesti Kunstiakadeemia 2002. aastal arhitektuuri erialal. Elanud-õppinud-töötanud Tartus, Tallinnas ja Milanos, viimased 7 aastat on kodulinnaks Pärnu. Erialast tööd teeb arhitektina kohaliku linnavalitsuse planeerimisosakonnas, lisaks tegutseb maaliõpetajana Pärnu Kunstikoolis. Viimastel aastatel jäädvustab innukalt nii linna- kui loodusmaastikke, eriti aga neisse kätketud eesti elamuid. 

Näitus jääb aadressil www.kunstikeskus.ee avatuks 30. aprillini 2010. 

24h galerii on osa portaalist KUNSTIKESKUS.EE, mille eesmärgiks on luua ligipääs kvaliteetsele kunstile üle Eesti – ka Kihnu, Kanepi ja Kiviõli inimestele – ning seda 24 tundi ööpäevas.

Vano Allsalu, KUNSTIKESKUS.EE toimetaja
Lisatud 8. märtsil 2010

Kirjanik Eduard Vilde elas oma elust ligi 20 aastat võõrsil. New York, Kopenhaagen, Pariis, Berliin, Budapest, Konstantinoopol on vaid osad linnad, kus ta lühemat või pikemat aega peatus. Pea kõikjalt on Vilde kirjutanud reisikirju, saatnud ajakirjandusse korrespondentsi. Reisid on avaldanud palju mõju Vilde loomingule ja elukäigule. Reisikiri ütleb kirjutaja kohta sageli mitu korda enam kui reisi enda kohta. “Kirjanik kohvriga” ongi näitus Vilde reisidest ja reisikirjadest. Läbi 7 suurlinna avaneb 20. sajandi alguse eesti tuntuma ja armastatuma kirjaniku maailm. Ühest küljest maailm, kust ta pärines ja teisest küljest maailm, kuhu ta reisis.

See on Vilde eurooplaseks kujunemise lugu.

Reisiteemaliselt näituselt ei puudu ka valik tolleaegseid reisikohvreid. Imposantsemad neist Vildele endale kuulunud. Mida siis võeti sel ajal reisile kaasa? Ühte kohvrisse, mille pakkimine pooleli jäänud, saab ka külastaja sisse piiluda. Samuti saab näha mitmeid teisi originaalesemeid: välispasse, turismigiide, võõrsilt saadetud postkaarte jne.

Näituse üks osa on pühendatud ka laiemas mõttes eesti reisikirjanikele ja siinsele vähe uuritud reisikirjanduse ajaloole. Tõeline reisikirjade buum saabus Eesti kirjandusse alles 60ndatel. Ka tänapäeval, kui reisimisvõimalused on avarad, on reisikirjandus väga populaarne.

Näitus kõnetab igihaljast klassikut uue nurga alt ja avab vaatajale laiema pildi ühe kirjaniku elust.

Näitusele on kaasa aidanud mitmed saatkonnad Eestis; Taani, Türgi ja Ungari muuseumid ning Eesti muuseumid. Rahaliselt on toetanud Hasartmängumaksunõukogu. Atraktiivseks on näituse kujundanud Margot Sakson ja Autoreklaam.

Näitus jääb avatuks 29. maini 2010

Ed.Vilde Muuseum (Roheline aas 3, Tallinn) 
Lisatud 8. märtsil 2010

Näitusel osalevad kõikide MLLM kunsti-, käsitöö-, skulptuuri-, disaini- ja loovusringide õpilased.

Õpilaste käsitööd, joonistused, maalid, vaibad, lilleseaded , skulptuurid räägivad midagi neist endist... ehk panevad meidgi arutlema, mõtlema, ilu leidma ja ilu otsima ning  rõõmu tundma ka pisiasjadest.

MLLM–s saavad lapsed kunsti õppida ja harrastada. Eduelamuse saavutamiseks toetame õpilase usku endasse, toetame avatust, positiivsust, hoolivust ja loovust.

Laste Kunstigalerii avatud T-L 10.00–18.00

Mustamäe Laste Loomingu Maja

Väljapanek pakub lisaks novembrisündmustele pilte ka läbimurdele eelnenud ajast. Näiteks okupatsiooniaegsed demonstratsioonid 1968. aastal, üliõpilase Jan Palachi enesepõletamine 1969. aastal, demonstratsioonid 1988. aasta augustis või sakslaste massiline põgenemine SDV-st Praha kaudu 1989. aasta suvel. Näitus jääb avatuks kuni 4. aprillini 2010.

Lisaks on raamatukogu kolmandal korrusel kuni 28. märtsini avatud Toomas Muru fotonäitus „Jõgeva vanad majad“. Majade motiivid on pildistatud ühel märtsikuu pühapäeval viietunnisel jalutuskäigul eesmärgiga jäädvustada kaduviku ilu ja nostalgiat. Pildid on trükitud lõuendile, et luua maalilaadne illusioon. Muru töös pole oluline dokumentaalsus, vaid värvid, rütm, kompositsioon ja meeleolu.

Tartu Ülikool
Lisatud 8. märtsil 2010

Tänavusest konkursist võttis osa 52 õpilast 19 koolist. Enim töid laekus Tallinnast, Tartust ja Ida-Virumaalt. Konkursi eesmärgiks oli väärtustada isamaalisust ning esivanemate poolt rajatud riiki.

Žürii, kuhu kuulusid Tiiu Kaarma, Kaisa Orunuk, Ene Luka ja Tarmo Kruusimäe, hindasid eraldi põhikooli ja gümnaasiumiastme konkursitöid. Nooremas vanuserühmas pälvis esimese koha Pille-Riin Pipar Kostivere Põhikoolist („Milline on Euroopa nägu 21. sajandi noorele eestlasele?“) ning vanemas vanuserühmas Teele Reiman Rapla Ühisgümnaasiumist („Kui kaua kammitseb meid veel müüt 700-aastasest orjapõlvest?“). Lisaks anti välja mõlemas vanuserühmas teine ja kolmas koht ning mitmeid ergutusauhindu.

„Esseekonkursi tööd avavad meie ees noorte väärtustemaailma ning aitavad noortel mõista oma kohta kodanikuühiskonnas,“ selgitas konkursi olulisust žürii liige Tarmo Kruusimäe.

Möödunud aastal läbiviidud esseekonkursile „Eesti Vabariik 91“ laekus 26 võistlustööd 18 koolist. Võitjateks olid Minni Saapari ja Rasmus Klaassen Miina Härma Gümnaasiumist.

Eesti Noorsootöö Keskus 
Lisatud 8. märtsil 2010

Nagu kõik teame, on ilusasti küsimisele raske eitavalt vastata (eriti kui küsijaks on naisterahvas). Nii leidsingi end varsti kümnekonna piinlikult korrektselt käituva õpetaja ees, sihitud kaamerast ja prožektorist. Viimane kiirgas minu peale rohkem valgust ja soojust kui meie kasinalt ventileeritud arvutiklassis vajaks ka kõige aeglasema vereringega vedelvorst.  

Nii juhtuski, et ajatelgedest ja nende tegemisest sai n-ö minu teema. Korra oli veel võimalus neid tutvustada selle õppeaasta sügisvaheajal toimunud hariduskonverentsil „Õppijalt õppijale”, olen mitut oma kooli kolleegi õpetanud ja loomulikult on mul nüüdseks hinnatud kümneid õpilaste tehtud ajatelgi.

Olgu vahemärkusena öeldud, et minu suhtumine infotehnoloogia kasutamisse õpetamisprotsessis on kahetine. Ühelt poolt on selle kasutamine kindlasti kasulik/vajalik, sest kool ja haridus peavad ajaga kaasas käima. Teisalt ei tohiks see (vähemalt minu aine puhul) muutuda domineerivaks. Pean siinkohal silmas, et ajalugu ja ühiskonnaõpetus on jutustavad ained ning väga infomahukad. Õpilane võib kergesti eksida inforägastikku, kõik materjalid ei ole usaldusväärsed jne.

Ajateljed ühiskonnaõpetuse tunnis
Ajatelgi olen lasknud teha 12. klassidel ühiskonnaõpetuse tunnis. Alustan õppeaastat ühiskonnaarengu lühiülevaatega läbi aegade. Suurem tähelepanu on perioodil tööstusühiskonnast tänapäevani. Aega on loomulikult vähe ja mõne tunniga jõuab nii pikka perioodi vaid väga põgusalt käsitleda. Seetõttu olengi leppinud sellega, et annan neile tunnis raamid ja nad ise uurivad mõnda konkreetsemat perioodi rohkem – otsivad infot, pilte ja videoklippe (kõike neid saab ajateljele kanda).
Tavaliselt olen õpilastel lasknud uurimiseks valida kolme perioodi vahel: kas industriaal-, postindustriaal- või infoühiskond. Arvangi, et ajatelgede tegemine aitab täiendada auditoorses tunnis õpitut, korrata või õppida iseseisvalt konkreetset teemat. Plussiks loen ka vaheldust – saab välja tavapärasest klassikeskkonnast, rutiinist.

Ajatelg, mille tegin õpilastele näidiseks (tuleb muidugi tunnistada, et läksin natuke hoogu): http://www.dipity.com/ottvali
Erinevaid keskkondi, kus luua ajatelgi, on internetis palju. Piisab ainult, kui Google’i otsingusse sisestada „create a timeline” ja saad kümneid erinevaid variante. Olen ka mõningatega põgusalt tutvunud, kuid siiski eelistan kasutada Dipity keskkonda: www.dipity.com. Põhjus – tundub kõige loogilisem ja võimalusterohkem (nagu juba mainitud saab lisaks tekstile saab lisada videoklippe ja pilte).

Mõned minu õpilaste tööd:
http://www.dipity.com/birgitorav/personal
http://www.dipity.com/MJoosep/personal
http://www.dipity.com/smarell/personal/list
Juhin tähelepanu, et viimane töö ei ole ajatelje, vaid nimekirja kujul. Nii on lihtsam, kui vaja hinnata õpilase tööd, sest kogu töö on korraga näha. Mis kujul soovid tööd vaadata, saab ise valida.

Kui Dipity keskkonnas orienteerumisega raskusi tekib, siis siit võib saada mõned näpunäited: http://arhiiv.koolielu.ee/pages.php/03330114?txtid=8150 (eespool mainitud ülesvõte minust ajatelgi õpetamas).

Lõpetuseks – ajateljed on kindlasti huvitav ja vaheldustpakkuv õppevahend. Ilmselt eelkõige humanitaarainete õpetajatele, kuid võimalik, et ka reaalainete esindajad leiaks sellele rakenduse.

Nagu alati, on kõik maailmas mitmetahuline. Lisaks uutele võimalustele õpetamistöös, on ühe teema põhjalikum valdamine andnud huvitavaid kogemusi ja tõepoolest, ka paberit, mida igal õpetajal läheb mingil hetkel vaja.

Ott Väli, Gustav Adolfi Gümnaasiumi ajaloo- ja ühiskonnaõpetuse õpetaja
Koolielu
Lisatud 8. märtsil 2010

 Linnapea Edgar Savisaar ütles näituse avamisel, et ilmselt ei ole vajalik meelde tuletada nimeka vandeadvokaadi, Tallinna linnavolikogu  juhataja ja Tallinna linnapea, Eestimaa kubermangukomissari ning Eesti Vabariigi välisministri Jaan Poska elukäiku ning tema teeneid Eesti riigi ja rahva ees. "See on kitsastest oludest pärit noormehe hämmastav tõus tsiviilasjades hinnatud advokaadiks ja edukas tulek  poliitikasse. 

Jaan Poskast sai 1917.aasta kevadel, pärast veebruarevolutsiooni, Eestimaa kubermangukomissar ja see on kõrgeim ametikoht, milleni üks eesti mees jõudis Venemaa tingimustes," rääkis
linnapea. "Jaan Poska mitmetahulisest tegevusest tooksin siinkohal esile just kaks perioodi, mil ta oli otseselt seotud Tallinna linna valitsemisega: nimelt alates aastast 1904, mil temast sai
esmakordselt linnavolinik ja linnavolikogu juhataja ning ajavahemik 1913. aasta augustist kuni 1917. aasta aprillini, mil Jaan Poska töötas Tallinna linnapeana."

Savisaare sõnul on Tallinna linn jäädvustanud suurmehe mälestust –nii annab linn regulaarselt Tallinna Tehnikaülikoolis välja Poska-nimelist stipendiumi tublidele tudengitele; töötab Poska nimeline lasteaed, kus kasvavad tulevased tublid linnakodanikud; üsna ammusest ajast on pealinnas Poska tänav ja samanimeline bussipeatus ning veel on Jaan Poska maja Kadriorus, kus ta omal ajal elas.

"Hästirenoveeritud Jaan Poska maja avati 2008. aasta jaanuaris, hoones toimuvad nüüd linnaametnike seminarid, võetakse vastu kõrgeid külalisi, toimuvad mitmesugused avalikud üritused ning seal tegutseb ka Jaan Poska muuseum," ütles Savisaar. "Praegu on ettevalmistamisel artiklite kogumik Jaan Poskast, mille ilmumist tahab ka Tallinna linnavalitsus rahaliselt toetada."

Näitusel on kõigil võimalus meelde tuletada suurmehe Jaan Poska elukäiku, uudistada teemakohaseid dokumente ning fotosid. "Tutvuda saab ka nende üsna väheste tänaseni säilinud originaalesemetega, mis omal ajal kuulusid Jaan Poskale või siis otseselt seonduvad temaga. Niisamuti saab vaadata, kuidas nimekad eesti kunstnikud ja skulptorid kujutasid suurmeest," tõdes Savisaar.

Pühapäeval, 7. märtsil täitub 90 aastat Jaan Poska surmast.

Kultuuriminister Laine Jänese sõnul saab sellest keskusest kindlasti laste lemmikpaik ja köidab ka kõiki teisi nukukunsti austajaid, sest kaasaegne ja ainulaadne muuseumikeskkond pakub külastajale rohkelt vaatamis- ja kaasaelamisrõõmu," ütles minister Jänes.

Nukukunsti keskuse ja muuseumi kogumaksumus on pea 59 miljonit, mille valmimist toetati Ettevõtluse Arendamise Sihtasutuse piirkondade konkurentsivõime tugevdamise programmist, mida rahastas Euroopa Regionaalarengu Fond, toetas ka Muuseumiehituse Sihtasutus ning
kultuuriministeerium eraldas ligi kaheksa miljonit krooni.
Lisainfot: http://www.nukuteater.ee/est/museum

Teate edastas: Kultuuriministeerium

Lukase sõnul tagab eestikeelse õppe suurendamine selle, et haridussüsteem oleks ka tegelikult ühtne, teatas haridus- ja teadusministeeriumi pressiesindaja.

"Noor põlvkond tahab konkurentsivõimelist kooliõpetust. Vähem tähtis on siinsetele vene noortele õppekeel. Kui eestikeelseid koole usaldatakse rohkem just nendes pakutava taseme tõttu, siis ei nähta ka probleemi eestikeelsetesse koolidesse õppima asumises," lausus Lukas.

Minister märkis, et venekeelse gümnaasiumiosa 10. klassi õpilaste arv on langenud viimase kümne aastaga 49 protsendi võrra 1500 õpilaseni, gümnaasiume on aga endiselt üle kuuekümne.

Allikas: BNS