Õpilased on oodatud osalema ainealasel konkursil "Kui ma oleksin õpetaja", kus on võimalik välja pakkuda, kuidas sisukalt ja jõudsalt õppida, millised interneti jm meedia materjalid kiirendaks õpitava omandamist ja kinnistamist. Vahel tekib õppimise juures mõtteid, kuidas paremini meelde jätta, milliseid nippe selleks kasutada. Õpilasel tulebki kujutleda end õpetaja asemele ning jagada soovitusi ja materjale, kuidas mingit teemat saaks hästi, huvitavamalt ja kaasaegsemalt õppetöös käsitleda.

Auhindadeks paneb Tiigrihüppe Sihtasutus õpilastele välja MP4-mängijad, elektroonilised sudokud ning komplektid, kuhu kuuluvad veebikaamera, kõrvaklapid ja hiir. Lisaks sellele loositakse kõikide õpilaste vahel, kes õppeaasta jooksul Koolielu konkurssidel osalevad, kolm Wii mängukonsooli.

Õpetajatel on Koolielu portaali vahendusel võimalik osa võtta ja oma teadmisi täiendada virtuaalsel õppimisüritusel, kus seekord tutvustatakse õppematerjalide helindamise kunsti.
Samuti saavad õpetajad omaloodud õppematerjale esitada konkursile "Täna samm, homme teine", mille esimesed vahekokkuvõtted tehakse jaanuarikuu alguses.

Koolielu toimetus

Nagu töötoas lubatud, panime üles Koolielu töötoas näidatud esitlused.

Elo Allemann

Koolielu 2.0 ja aineveerandite konkursid 2009/10

Kadri Toompark Stenseth

Koolielu portaali tutvustus õppematerjalide ja töövahendite osas

Esitlus räägib erinevatest testside tegemise võimalustest. Samuti on ettekandes hulk erinevaid õpilassõbralike testide, simulatsioonide ja mängude näiteid, millest enamikku on võimalik ka leida Koolielu portaalist.

Esitluse sees on lingid nii tarkvaradele kui konkreetsetele näidetele.

Kristi Kasper-Semidor

Virtuaalsed praktikakogukonnad

Konverents ärgitas õpetjajaid loovusele, uuenduslikusele ning õpimotivatsiooni ja koolirõõmu tõstmisele. Peaesinejad olid Tiia Salm (Jäneda Põhikooli õpetaja, klassiõpetajate virtuaalse praktikakogukonna administraator ja toimetaja) ja Mikk Sarv (Eesti Koolimetsade Ühenduse juhatuse esimees).

Konverentsi korraldamise eestvedaja ja moderaatori, ühisgümnaasiumi õpetaja Heli Prii sõnul oli konverentsil 124 osalejat. Esindatud olid kõik Järvamaa koolid ning Tallinna, Rapla ja Põltsamaa Ühisgümnaasiumid. Paljude tudengita ja õppejõududega oli kohal TLÜ Haapsalu Kolledž.

Mikk Sarv rõhutas oma ettekandes, et lõimitud õppimise toeks on mängimine. Mitmed katsed näitavad, et mängimine kiirendab õppimist. Eestis on lapsi läbi sajandite õpetatud rahvalaulude, laulumängude ja rahvamängude abil vanemate ja vanavanemate poolt. Üheks mängude taandumise põhjuseks on oskamatus ja võimatus kasutada õuekeskkonda.

Konverentsi lõpus moodustati lektoritest ja osalejatest rutiinivaba ansambel, kes esitas käepäraste vahendite abil seenepolka.

Konveretsi korraldasid Paide Ühisgümnaasium ja Järvamaa klassiõpetajate ainekomisjon Järvamaa Omavalitsuste Liidu rahalisel toel.

Viide konverentsi materjalidele ja fotogaleriile on Paide Ühisgümnaasium kodulehel www.paideyg.ee

Toomas Tippi, Paide Ühisgümnaasium

Olulisemad tähised õpetajahariduse andmisel Tallinnas on olnud järgmised: Tallinna Õpetajate Seminar (1919-1947); Tallinna Õpetajate Instituut (1947-1952); Tallinna Pedagoogiline Instituut (1952-1992); Tallinna Pedagoogikaülikool (1992-2005)  ning alates 2005. aastast Tallinna Ülikool. Kuigi tänases ülikoolis enam õpetajahariduse keskne suund ei domineeri, on see nii olnud eelkäijate nimetustes ja ka sisus, rõhutavad konverentsi korraldajad.

Tallinna Ülikooli emeriitprofessor Inge Unt meenutas õpetajaharidust Eesti iseseisvusperioodil, aegade algust, mil õpetajate ja õppejõudude töö oli prestiižne. TLÜ dotsent Maria Tilk võrdles Baltikumi õpetajate ettevalmistust. Soomest külla tulnud TLÜ audoktor, Helsingi Ülikooli emeriitprofessor Pertti Kansanen heitis pilgu Eesti õpetajaharidusele Soomest. Soomlastega algas õpetajahariduse-alane reaalsem koostöö 1990ndatel ja jätkub siiani. 

Õpetajaharidusel on Soome hea maine 
TLÜ kasvatusteaduste doktorant Merli Kaljuve on uurinud klassiõpetajate ettevalmistust ja kutsekindlust. Soome edu valem olevat ühiskonna selge arusaam, milleks kool loodud on – et luua vaba, salliv, vastastikku abi pakkuvate inimeste ühiskond (teiseks edu valemiks peavad soomlased harjutuskoole). Taasiseseisvunud Eestis on aga hariduse andmise sisu teisenenud: enesetäiendamine, ühiskonnale kasu loomine pole enam eesmärgiks, pigem tõusnud esiplaanile isiklik kasu. Kõik see mõjutab otseselt õpetajakutse atraktiivsust. Soomes, muide, on juba aastaid klassiõpetaja erialale ülisuur konkurss (nt. 2006. a. oli meil ühele klassiõpetaja kohale 4,4 kandidaati, Helsingis 13.76). Soomes viiakse õpetajaks soovijate hulgas kohe läbi kutsesobivuseksam, et selgitada välja parimad kandidaadid. Oluline roll on kasvatusteadusel, eesmärk koolitada uuriv õpetaja. Eestis, Tallinna Ülikoolis, on õpetus didaktikakesksem, rõhk praktilisematel oskustel. Meie õpetajad saavad ülikoolist teadmise, et nad õpetavad õigesti. Soome õpetaja suudab seevastu olla iseseisvam, enda tööd ja selle tulemuslikkust väga hästi hinnata ja analüüsida. Aga medalil on ka teine pool: liigne eneseanalüüs põhjustab nii mõnegi noore õpetaja läbipõlemise.

Kutsekindlusest. Eestis siirdub 70% (klassiõpetajaid lausa 90%) lõpetanuid õpetajatööle, mõne aasta möödudes on neist koolist lahkunud 10%. Siinkohal võiks eeldada soomlaste eduloo jätkumist, kuid meediakajastuste kohaselt on õpetajatel kutsekindlus madal, kolmandik kooli tööle läinud õpetajatest lahkub – töökeskkonnaga ei olda rahul, lapsed pole ka sellised, nagu ette kujutati... Merli Kaljuve hinnangul võiks nii Eesti kui ka Soome õpetajakoolituse õppekavades üle vaadata erinevate aineblokkide mahu, vähem peaks olema ainealaseid, rohkem arengupsühholoogia-laadseid loenguid. Kaljuve sõnul võiks Eestiski taas avada harjutuskoolid.

Ettekande järel võtsid sõna ka mõned kuulajad saalist. Näiteks leidis TLÜ emeriitprofessor Ants Kõverjalg, et õpetajate koolist lahkumise põhjuseks on põhiliselt ikkagi distsipliini puudumine – närvid ei pea vastu, eks õpilasedki pole enam endised. Kuidas aga õpetajatööd prestiižsemaks muuta? TLÜ doktorandi Tiiu Kuurme hinnangul on naiselikul valdkonnal, kus praegu mehi 2000 ringis ja naisi 14 000, kalduvus perifeeriasse kuuluda. Aga kas see, kui koolis töötaks rohkem meesõpetajaid, muudaks õpetajatöö ahvatlevamaks? Jah, võib muuta, tõi konverentsi modereerinud Ott Kasuri ennast heaks näiteks: tema esimene klassiõpetaja õpetaja oli mees, hilisem klassijuhataja oli mees, ja temastki on saanud õpetaja... Kasuri leiab, et õpetajad võiksid rohkem häält teha, poliitikas kaasa rääkida. 

Miks meie õpetajad ennast ei hinda? 
TLÜ emeriitprofessori Viive-Riina Ruusi ettekande teemaks oli õpetaja kui haridusmuutuste subjekt ja objekt. Ruus rõhutas aastaarvu 1987, mil toimus õpetajate kongress. Üldhariduskoolide õpetajad olid selleks ajaks väga revolutsiooniliseks muutunud – taheti oma õppekava, mitte seda, mis „kehtib ühtemoodi Sahhalinilt Vilsandini“. Algasidki elavad ja tulemuslikud arutelud õppekava üle – kahe aastaga sai vabatahtliku töö tulemusel valmis uus riiklik õppekava. Sealt oli eemaldatud kommunismi-ideoloogia, vene keel oli võrdustatud teiste võõrkeeltega, koolinädal muudetud 5-päevaseks, koolidele jäetud vabamad käed „oma asja“ ajamiseks. Ruus küsis, kas praegused PISA, TIMSSi ja OECD tulemused võivadki olla toonase RÕKi ja selle järeltulijate viljad.

Viimaste OECD tulemuste (2008) kohaselt sai Eesti õpetaja parima koha klassikliima kujundamisel, kuid kõigest 20. koha eseseusalduse/eneseefektiivsuse eest. Ruusi sõnul on meie hariduses midagi vastuolulist: kord on majas, aga õpetaja hindab ennast ülimalt tagasihoidlikult. Miks meie õpetajad ei hinda iseennast? Kas ajaloo pitser? Ruus toob näiteks 30ndate aastate majanduskriisi, sellest ajast teatakse õpetajate kohta vähe, kas siis oli päriselt ka haritlaste ületootmine või... Ruus esitas ajaloolastele üleskutse uurida seda ajajärku haritlaskonna elus. Samuti ei teata midagi 1944-1950 aastate kohta: kui vastupanuvõimeline oli üldse õpetaja? Just minevikku vaadates leiame põhjused meie õpetajate eneseusalduse vähesuse kohta. 
Emeriitprofessor tegi teisegi üleskutse – kuna õpetajad on osa meie kõigi eluloost, identiteedist, siis võiks koguda inimeste hariduse elulugusid, ka nii tuleb õpetajate olulisus paremini esile, nende töö tähtsust mõistetaks paremini.

Mis aga juhtus pärast 1987. aastat. Alates 1991. aastast oldi „Tagasi Läände“-meeleolus, euro lootuses ja ootuses. Aga Lääs oli Ruusi sõnul vahepeal muutunud. Haridusse oli tunginud äri. Tänaseks oleme ääretult väljundipõhiseks (sooritusühiskonnaks) muutunud, pea kõik standardiseerinud. Kas me seda tahamegi, kas see peaks meid rahuldama, küsib Ruus.

Tuleviku-õpetajad  
TLÜ Haapsalu Kolledži direktor Eve Eisenschmidt rõhutas oma sõnavõtus, et õpetajahariduse tulevik on tegelikult taasavastatud vana ning edasiviivaks jõuks on rahulolematus hetkel toimuvaga. Müüdid, mis takistavad õpetajahariduses muutusi sisse viia, on Eisenschmidti sõnul järgmised: õpetajaks sünnitakse, õpetaja teab kõike, õpetajakutse ei ole populaarne, õpetajaamet on stressirohke, minu aine on kõige tähtsam.
Eisenschmidt tutvustas õpetajahariduse strateegiat aastateks 2009-2013, kus strateegilised lähtekohad on muutunud, ajakohasemad: õpetaja on õppija, õpetajaks kujunetakse töökeskkonnas, see on kollegiaalne protsess, kool on õppimise keskkonnaks ja mõjutab õpetaja arengut. Koolis õpivad nii õpilased kui ka õpetajad. Elukestva õppe ajastul on inimestel vajadus pidevalt muutuda, ennast teostada.
Eisenschmidt tõi esile trendid õpetajahariduses: teadmiste loomine õpetajakoolituses toimub aruteludes, kogemusi analüüsides, koos õppimise käigus, oma töösse suhtutakse uurimuslikult, õpetajaks õppimine ei lõppe ülikoolis. Heaks näiteks õpetajahariduse uute suunade kohta tõi TLÜ Haapsalu Kolledži direktor programmi „Noored kooli“, mille algatajad on õpetajate koolitamise endale südameasjaks võtnud.

Kas meie ootused õpetajale, õppijale ja õpetusele tulevikus on muutunud, küsis Eisenschmidt kokku kutsutud paneelis osalenud innovatsiooniaasta projektijuhilt Urmas Kõivult, Tiigrihüppe Sihtasutuse projektijuhilt Aimur Liivalt, koolis teist aastat õpetavalt Mariliis Siirmäelt ja Noored kooli programmi vilistlaselt, praeguselt õpetajalt Maria Kurisoolt. Panelistid olid ühel meelel, et õppimine on muutunud koostööks, õppijad iseseisvamaks. Kõiv esitas kuulajate seas elevust tekitanud lähtekoha: õpilased hakkavad lähema viie aasta jooksul valima, keda nad endale õpetajaks, kellelt õppida tahavad. Õpetajad peavad muutuma gurudeks, õpilased valivad endale füüsika-guru, matermaatika-guru..., ja need ei pruugi olla riigi määratud õpetajad. Kurisoo toetas Kõivu, õpilaste teadlikkus on kasvanud, nad oleksid tõesti võimelised endale nn gurusid valima (saalist muretseti küll, kas õpilased üldse tulevad selle peale, et nad võiks endale füüsika-guru valida). Kõiv kinnitas veelkord oma usku õpilastesse – õpilased on valmis üksteiselt õppima, seda võimaldab ka IKT, andke neile ainult võimalus.
Saalis kuulajarollis olnud Tartu Ülikooli õppejõud Margus Pedaste tahtis rõhutada, et praegu ongi õppimise/teadmiste omandamise osas murranguline aeg: vanal kujul esitatud teadmisi pole enam vaja, seetõttu peaksime mõtlema hoopis erinevate oskuste omandamisele, mis meid elus aitaksid. Pedaste lisas, et kuigi koolides on hooga kaasa mindud moodsate lisaainete võimaldamisega, on tegelikult põhioskused, mida õpilased vajavad, jäänud samaks. Seda ei tohiks unustada. 

Konverentsi lõpetas näituse „Tallinna Õpetajate Seminar, Tallinna Pedagoogium“ avamine TLÜ Silva hoone fuajees.

Koolielu toimetus

Kirjutusvahendi õige hoidmine
Kirjutusvahend peab olema lapse parema (vasakukäelistel vasaku) käe pöidla ja kergelt kõverdatud nimetissõrme vahel ning selle ots näitab parema (vasakukäelistel vasaku) õla suunas. Sõrmi ei tohiks liigselt kõverdada, sest kirjutama peab sõrmeliigutustega. Kui lapse sõrmed klammerduvad liiga kõvasti kirjutusvahendi ümber, osutub kirjutamine võimalikuks ainult kogu käsivart liigutades. Niisugune pliiatsihoid mõjub halvasti kirjutamiskiirusele ja joone välimusele, sest kirjutusvahend on paberil liiga püsti ja joone tõmbamisele kulub rohkem jõudu, käsi väsib rutem ning kirjutusvahendi täpne juhtimine on takistatud.

Õiget pliiatsihoidu aitavad saavutada pliiatsihoidjad (pencil grip) või ergonoomilised pliiatsid, millel on spetsiaalne kinnihoidmise koht juba olemas. Tänu sellele väheneb sõrmede haarde tugevus ning laps võtab pliiatsi õigesti kätte. Ergonoomilised kirjutusvahendid arvestavad ka lapse käelisusega – need on eraldi parema- ja vasakukäelistele.

Kõige sobilikumad kirjutusvahendid on kolmetahulised, sest seda on lapsel mugav käes  hoida. Veel on olemas ka kandilisi ja ümmargusi pliiatseid. Kandiline pliiats võimaldab küll stabiilset pliiatsihoidu, kuid väikesed lapsed suruvad sõrmed kõvasti pliiatsi vastu, nii et terav kant soonib sõrmelihasesse ja tekitab ebamugava tunde. Seetõttu hakkab kannatama kirja välimus.

Ümmarguse pliiatsi hoidmine on lapsele hõlpsam kui kandilise hoidmine, sest ta saab seda toetada sõrme jämedusele ja pikkusele sobivast kohast, kuid lapsele on siiski sobivaim kolmetahuline kirjutusvahend.
Kui kirjutama õpetamise algperioodil kirja tehnilisele poolele tähelepanu ei pöörata, siis kujunevad välja valed kirjaharjumused, mille tulemusena kannatab edaspidi käekiri ja kirja loetavus.

Sobiv pliiatsi kõvadus
Sobilikud on keskmise tugevusega pliiatsid, mida on mugav käes hoida. Liiga pehmed pliiatsid ei sobi, sest nad kuluvad ruttu, jätavad jämeda joone ning määrivad paberit ja käsi. Sobivaks pliiatsiks on keskmise kõvadusega joonistuspliiats HB või 2H=4, mis normaalse surve juures jätab küllalt selge ja paraja tugevusega joone.

Kirjutamiseks ei sobi ka kõvad joonestuspliiatsid, sest selge joone saamiseks surub laps kõvale pliiatsile tugevasti peale ning mitmele vihikulehele jäävad sügavad vaod. Nii harjub laps kirjutusvahendit valesti käsitsema.

Pastapliiats
Pastapliiatsit hakatakse kasutama töövihikute täitmisel alates teisest klassist. Algklassides tuleb õpilasele näidata, kuidas pastapliiatsit kirjutamisel käsitseda. Pastapliiatsiga kirjutamisel on käel ja sõrmedel teine asend. Pastapliiats on käes rohkem püsti, selle kalle on kirjutamisel 50-55°.

Et käsi liialt ei väsiks, tuleb jälgida, et kirjutamise kestus ei ületa kümmet minutit. Kui kirjutamine on lapse käele väsitav, siis võib see tekitada ka vastumeelsust kirjutamise suhtes.

Korralikel kirjutusvahenditel on kirjutamise tehnika ja kirja kvaliteedi juures otsustav tähtsus.

Pilvi Kula PhD, Tallinna Ülikooli õppejõud ja Keila Kooli eripedagoog-logopeed
Koolielu

Tavakoolide õpilaste vastused 

Alan (6): Minule meeldib kodus arvutis mängida palli- ja pommimängu. Pommimängus saan rohelist nuppu vajutada. Veel meeldib mulle vaadata multifilme.

Renee (6): Minule meeldivad tulistamis- ja „kartmismängud”. Eriti meeldivad mulle ühes mängus zombied. Kodus mängin tihti koos oma vanema vennaga (10). Lasteaias on tore lennukimäng (Ggompris).

Kommenteerib õpetaja Ülle: Kuna lasteaias on meil tulistamise ja sõjamängud keelatud, siis on täitsa mõistetav, et poisid neid kodus mängivad. Eks see on n-ö kohustuslik etapp, mida poisid läbivad teel mehelikkuse poole.

Claudia (3): Minule meeldib roheliste mehikestega hüppamise mäng. Ma oskan neid kinni püüda ja nad ei saa mind kätte (Lumik). Arvutis õpin veel inglise keelt, et tarkade kooli minna.

Kommenteerib õpetaja Mari-Ann: „Tarkade koolis“ käib Claudia vend, seega eeskuju paneb tegutsema. Inglise keelt „õpib“ Minisebrani programmi abil.

HEV kooli õpilaste vastused 

Maido (10): Õpetaja kasutab tundides palju arvutit, eriti loodusõpetuse tunnis, kus ta näitab meile pilte lilledest ja loomadest. Tema ise teeb need pildid.

Kommenteerib õpetaja Maret: Mul on klassis kasutada arvuti ja projektor. Koostan õppematerjale ja esitlusi, et tunnid oleksid huvitavad ja mitmekülgsed ning lastel oleks kergem õppematerjali omandada. Pildid leian, loomulikult, internetist.  

Kerstin (9): Mulle meeldib muidu y8, aga ka Lasteka ristsõnad olid huvitavad.

Romet (9): Õpetaja laseb arvutist meile töölehti ka välja, siis me saame värvida ja kirjutada sinna peale. Musta ja valgega on need töölehed, värviline on kallis.

Kommenteerib õpetaja Maret: Hariduslike erivajadustega õpilastele mõeldud õppematerjalide vähesuse tõttu koostan paljudeks tundideks ise töölehti, prindin ja paljundan neid siis õpilastele.

Robin (9): Minule meeldib filmi vaadata.

Kommenteerib õpetaja Katrin: Lapsed ootavad väga tunde, mille jaoks olen ette valmistanud animatsioonidega esitluse, olgu see siis eesti keele, matemaatika, loodusõpetuse või kõnearenduse tund. Neid nad nimetavadki omas keeles filmideks. Teksti sisu on võimalik sel moel väga hea edasi anda – teksti toetavad liikuvad pildid. Õppimine tundub õpilastele sel moel mänguna.

Kermo (9): Õpetaja näitas meile, kuidas tuleb üle tee minna, see film meeldis mulle, ma sain kohe aru, kuidas pean tänaval kõndima.

Kommenteerib õpetaja Katrin: Inimeseõpetuses olen näidanud internetis saadaolevaid liiklusteemalisi klippe.

Daisi (10): Meie õpetaja kasutab nii hästi arvutit, ta oskab seda väga hästi. Mänge tema ei mängi. Mulle meeldib klaviatuurimäng, kus saab kiiresti trükkida.

Kommenteerib õpetaja Katrin: Kasutan arvutit ja dataprojektorit peaaegu igas tunnis. Ma ei kujuta enam arvutita tunni ettevalmistamist ja läbiviimist ettegi.

Robert (11): Õpetaja näitab meile raamatust pilte.

Kommenteerib õpetaja Anu: Väga hea on dokumendikaamera ja projektori abil seinaekraanile näidata pilte ja tekste erinevatest raamatutest ning õppematerjalidest. Samade vahendite kaasabil saab edukalt teha õpilaste tööde vigade analüüsi, lastes seinale õpetaja parandatud töö.

Merily (11): Hästi harva me vaatame filmi. Mina tahaksin rohkem vaadata.

Kommenteerib õpetaja Anu: Kahjuks ei ole mul klassis arvuti nii võimas, et kõiki videoid tõrgeteta näidata.

Annabel (11): Me saadame emale e-posti teel kirja.

Kommenteerib õpetaja Anu: Individuaalses hääldus- ja kuuldeõppe tunnis on üheks töövõtteks kodustele kirja kirjutamine, kuna õpilased elavad nädala keskel kooli õpilaskodus. Esmalt loeme me koos läbi kodust saabunud meili ja seejärel vastame sellele kirjale. Selge on see, et lapsed kirjutavad koju ka üksi ilma õpetaja abita, kuid üks korrektselt kirjutatud kiri nädalas annab lapsevanematele hea ülevaate koolis toimunust ja annab tunnistust ka lapse kõne arengutasemest.

Merily (12): Kui me väiksemad olime, siis kuulde- ja hääldusõppe tundides me laulsime ja vaatasime muusikavideoid.

Kommenteerib õpetaja Anu: Meie kuuldekabinetis on mitmekülgsed võimalused arvuti kaasabil õppida. Eriti meeldib kuulmise erivajadustega õpilastele karaoke. See on ka nende õpilaste kõne arendamiseks väga kasulik õppevorm.

Robert (11): Mulle meeldib, kui me kuskil käime ja siis pärast teeme koos selle kohta jutu.

Kommenteerib õpetaja Anu: Pärast õppekäiku teeme me tavaliselt ühise kokkuvõtte – keegi õpilastest trükib esimese lause, teine õpilane järgmise lause jne. Võimalusel lisame tekstile ka pildid. Samaaegselt projitseeritakse kogu ühine tegevus projektori abil seinale. Seejärel prindib üks õpilane teksti välja ning teised õpilased saavad paljundatud töölehed.

Küsitleda aitasid Koolielu erivajaduslike ainete koordinaator Hene Binsol ja alushariduse koordinaator Anu Peri.
Suur tänu vastanud õpetajatele ja lastele!

Koolielu

Mis motiveerib Teid IKT õppetöös kasutama? 
Tore on näha õpilaste indu, kui õppetöös kasutada IKT-vahendeid. Kuna väga paljud õpilased kasutavad arvutit mänguautomaadina või erinevates portaalides suhtlemiseks, siis pean oma töö üheks eesmärgiks näidata neile, et arvuti on töövahend ja selle toel saab õppimist huvitavamaks muuta. Õpilased ei peaks arvutis ainult seltsielu elama (see peidab endas ka mitmeid ohte), vaid aru saama, et arvuti võib muuta õppimise huvitavaks. Kui õpetaja on ise innustunud, siis nakatab ta õpilasigi.

Ma soovin ise ka ajaga kaasas käia ja võtta kasutusele uusi ja huvitavaid võtteid IKT vallas. 
Kuulun Ristiku Põhikooli IKT arendamise nõukogusse, mis alustas meie koolis tööd 2007. aasta septembris. Nõukogu eesmärk on aidata kaasa kooli õpetajate IKT-pädevuste parandamisele ja IKT-vahendite täiustamisele. Kolleegide soovil olen teinud oma kooli inimestele interaktiivse tahvli koolitusi.

Mitmeid põnevaid ideid olen saanud erinevatelt koolitustelt, seminaridelt ja konverentsidelt. Nagu kõigi uute ideede puhul, tuleb kogutud põnevad mõtted ja keskkonnad kõigepealt enesele selgeks teha ja alles seejärel võib neid õpilasteni viia (nt LeMill, Wiki). Enese teadmiste täiendamine on põnev.

Tegelen väikeste, s.t algklassi õpilastega, kellest paljudel ei ole arvutiga enne kooli mingit sihipärast kokkupuudet olnud (või on tutvutud vaid arvutimängudega). Nende laste arvutiga töötama õppimine tekitab palju positiivseid emotsioone – õpilased soovivad ise arvutiga midagi luua ja kui see neil õnnestub, siis on nad ääretult õnnelikud. Kui nad suudavad kirjutada arvuti abil oma nime, kui neil õnnestub vahelduseks guaššidele ja värvipliiatsitele joonistada kunstiõpetuse tunnis arvuti abil pilt, siis nende säravad silmad ja rõõm teeb ka õpetaja õnnelikuks.

Milliseid e-õppematerjale ja vahendeid kasutate ja teistelegi soovitate?
Minu vaieldamatuks lemmikuks on saanud interaktiivne tahvel. Kui selle soetamine on võimalik, siis julgustaksin küll kõiki õpetajaid seda kasutama. Algul võib tunduda, et tahvli-tunni jaoks materjali koostamine on aeganõudev, kuid ajaga tekib vilumus ning tundide ettevalmistus ei võta enam sugugi palju aega. Õppetunnid on õpilastele huvitavamad. Minu õpilased on öelnud, et tunnid lähevad nii kiiresti – järelikult on neil tunnis põnev. Kui neil on tunnis põnev, siis tulevad nad sinna järgmisel korral suure huviga ja töötavad innuga kaasa. Lisaks sellele on õpetajal kergem õppematerjali selgitada, sest interaktiivne tahvel pakub väga häid võimalusi näitlikustamiseks ning õppematerjali õpilastele arvusaadavamaks muutmiseks.

Olen lisaks puutetahvli materjalidele koostanud mänge teach-ict.com'i abil, küsimustikke eFormularis, PowerPoint'i esitlusi, ülesandeid HotPotatoes'is. Kõiki neid soovitaksin teistelgi kasutada. 

Milline on teie põnevaim innovatiivsel õpetamisel kasutatav leid viimasel ajal? 
Põnev leid on osalemine programmi eTwinning/Sõpruskoolid Euroopas projektides, mida saab siduda õppetööga. Kuna peamiseks suhtlemiskeeleks on inglise keel, mida minu väikesed õpilased veel ei oska, siis langeb õpetajale päris suur koorem. Kuid nendes projektides osalemine aitab arendada koostööd kodu ja kooli vahel, kaasab tegevustesse lapsevanemaid. Sõpruskoolide programmiga liitusime alles 2009. aasta kevadel, kuid praeguseks osaleme juba kahes huvitavas projektis. Oleme seal veel n-ö noorukesed, aga usume, et ajaga tulevad kogemused ja suudame ka ise mõne huvitava õppetööga seotud projekti algatada. 

Kuidas suhtute õpetajate/lapsevanemate küsivasse hoiakusse klasside ajaveebide asjus?
Olen lugenud internetist kommentaare klasside ajaveebide kohta – valdavalt negatiivsed arvamused teevad kurvaks. Nüüdseks on ka minu klassil ajaveeb. Selleni kulus kaua aega, kuni ajaveebinduse omaks võtsin. Ma ei kahelnud nende õpetajate tegemistes, kes seda oma klassidega tegid, kuid varem tundsin, et see jääb minust endast kuidagi kaugeks. Aja möödudes hakkasin sellest teemast huvituma. 2008. aasta sügisel osalesin ajaveebide koostamise koolitusel ning proovisin ühe ajaveebi ise luua – koostasin oma klassi elektroonilise almanahhi, kus kajastatakse meie tegemisi, ettevõtmisi, loomingulisi töid ning edastatakse teateid. Eelnevalt sai kõikidelt lapsevanematelt küsitud kirjalik nõusolek, kas nad soovivad seda, et nende laste töid ning ürituste fotosid üles riputatakse. Kõik vanemad olid nõus ja tagasiside on olnud ääretult positiivne. Nii lapsed kui ka lapsevanemad loevad huviga ajaveebi tehtud sissekandeid. Tagasiside lapsevanemalt: „Väga asjalik blogi ja tõeliselt vahvalt üles ehitatud. Siit saab hea ülevaate laste tegemistest ja käimistest. Tänud õpetaja Evele, kes on sellise toreda ettevõtmise eestvedaja“.

Olen käinud õpilastega arvutiklassis oma klassi ajaveebi vaatamas ning õpetanud neile internetis kommenteerimist. Oluline on õpilastele teadvustada, et kommenteerida tohib positiivses toonis. Kedagi ei tohi solvata ega narrida ning kui julged kirjutada, siis ikka ainult oma nime all.

Kas jagate oma loodud materjale meelsasti?
Jah, jagan meelsasti. Mul on õppematerjalide jagamiseks koduleht, mida tasapisi täiendan. Kasutan ka ise teiste õpetajate loodut, mida leiab nende kodulehekülgedelt, Koolielu portaalist või klassiõpetajate virtuaalse praktikakogukonna leheküljelt (olen registreerunud selle kogukonna kasutajaks). Õpetajad teevad tänuväärset tööd ning on väga tervitatav, et nad soovivad oma materjale jagada.
Aga ma olen õpetajate koostatud materjalidele hinnete panemise vastu. Iga õpetaja loob töölehti ja materjale oma õpilastest lähtuvalt. Mis sobib ühele klassile ja koolile, ei pruugi sobida teisele. Kui tulevad negatiivsed hinded või hinnangud kolleegidelt sinu tehtud suurele tööle ja vaevale, siis teeb see veidi nukraks. Kui hinnetele-hinnangutele lisanduksid asjalikud nõuanded ja soovitused, siis oleks see igati tervitatav. Tegelikult riputavad õpetajad üles just need materjalid, mida oma töös praktiseerinud ning õpilastele just selles konkreetses koolis väga hästi sobinud. Ka mina ei saa kasutada paljusid materjale üks-ühele, kuid saan kolleegidelt palju häid ideid ja mõtteid, kuidas ise teha. Olen selle vastu, et kellegi teise tehtud originaalmaterjale esitatakse enda nimel – viidata tuleb algsele autorile. 

Julgustan nii meie kui ka teiste koolide algklasside õpetajaid õpilastega arvutiklassis tunde läbi viima – ärge kartke vastavate teadmiste puudumist või teadmiste nappust, küsige kogenumatelt abi selle kohta, kuidas tundi arvutiklassis organiseerida.

Samuti oleksin õnnelik, kui minu õpilased teadvustaksid enesele sügavalt interneti turvalisuse teema ning kasutaksid arvutit eelkõige õppimise juures.

Eve Reisaluga vestles Koolielu toimetus

Milline meeleolu valitseb koolis pärast ühte kuud tegutsemist?
Sellel õppeaastal alustas tööd 1.- 5. klass. Peetri koolis õpib sel aastal 114 õpilast, õpetajaid on kaksteist. Kõik kooli töötajad on optimistlikud ja entusiasmi täis, kuna meil on võimalus luua päris uus ja hea kool. Tööpäevad on pikad, sest kõik tuleb alles luua, koostada, sõlmida kokkulepped ning seada eesmärgid.

Mis on olnud kooli käimalükkamisel kõige raskem, mis üle ootuste lihtne?
Midagi rasket kooli käivitamisel ei olnudki, kuid keerulist ja huvitavat küll. Keeruline oli koolitusloa jaoks vajalike dokumentide koostamine, kuna mul tuli seda teha üksi. Tuli esitada lasteaed-põhikooli põhimäärus, kooli õppekava koos ainekavadega ja lasteaia õppekava. Hea oli see, et sain ise valida kogu personali, kellega koos uut kooli ja lasteaeda teha. Huvitav oli, et sain ise valida ja otsustada millised lauad, toolid, põrandakatted, tahvlid, stendid jne tulevad uhiuude kooli. Põnev oli koos moekunstniku Tiina Tiitusega mõelda ja teha koolivormi, logo loomise protsess oli huvitav. Uue kooli käivitamise tegi lihtsamaks asjaolu, et  tänastest Peetri kooli töötajatest seitse on minu endised kolleegid. Ma tean, mida nad lastega töötades tähtsaks peavad, millised on nende põhimõtted ja eesmärgid. Ma usaldan neid. Koos töötatud aastate jooksul kujunes meist meeskond, kellel on ühised eesmärgid ja põhimõtted.

Missugune võiks olla ideaalne kool, ideaalne koolipäev? Missugune on Peetri kooli nägu?
Olen kogemustega õpetaja ja saades koolijuhiks on mul algusest peale olnud selge nägemus, millist kooli hakkan koos kolleegidega üles ehitama. Kooliaasta eel rääkisime oma põhimõtted ja eesmärgid uuesti läbi ning kaasasime ka uued kolleegid. Meie eesmärk on luua uus hea kool, kuhu laps tuleb hea meelega, kool, kus on loodud tingimused lapse igakülgseks arenguks. Kõik lapsed peavad kogema eduelamust ja õpetamisel-õppimisel arvestame lapse eelduste ja võimetega. Peetri kooli õpetaja on õpilasele sõber, suunaja, abistaja ja toetaja. Õppetöö läbiviimisel anname õpilasele võimalusi teha valikuid, otsustada ja võtta vastutus. Anname analüüsivat ja põhjendatud tagasisidet õpilasele ja lapsevanemale. Peame oluliseks koostööoskust ja teistega arvestamist. Suuname alates esimesest klassist õpilast enesehinnangu ja -analüüsi poole, märkama enda edusamme ja saavutama paremaid tulemusi ja oskusi võrreldes enda varasemate saavutustega. Meie koolis on oluline koostöö lapsevanemaga. Meie eesmärgiks on, et Peetri kooli õpilasest kujuneks motiveeritud õppija.

Kas õpilased on juba kooliga harjunud?
Igal hommikul sisenevad koolimajja rõõmsad õpilased, kellel on seljas ilus koolivorm. Lapsevanemad usaldasid ja tellisid koolivormi ilma seda nägemata ja lastele selga proovimata. Vorm meeldib lastele, vanematele ja meile. Tundi kutsub koolikell, mille autoriks on helilooja Timo Steiner ja see on loodud Peetri koolile.

Kui palju on kohalikke õpilasi, kui palju mujalt? Kui palju kooli veel lapsi mahuks?
Kool on ehitatud põhikooliks, kuhu mahub õppima 432 õpilast. Õpilased on Rae vallast, kuid mõned on tulnud ka Tallinnast. Teiste piirkondade lapsi saame vastu võtta juhul, kui on vabu kohti. Täna registreeritakse esimesse klassi juba aastaks 2016.

Kuidas läheb lasteaia-osal?
Lasteaed avas uksed 5. oktoobril ja kohti on 120 lapsele. Kõik vajalikud õpetajad ja töötajad on lasteaias ja koolis olemas. Mitmed õpetajad ootavad kooli kasvamist, et meie kooli tööle asuda.

Kuidas lapsevanemad uue kooli tegemistega seotud on?
Lapsevanemad on olnud toetavad ja näidanud, et nad usaldavad meid. Koostöö nendega alles kujuneb. Ees seisavad ühised üritused, perevestlused, hoolekogu moodustamine jne.

Muide, kas tänases koolis ka Peetri-nimelisi lapsi leidub?
Peetri kool alles ootab Peetri-nimelist õpilast. Loodame, et ta on varsti tulemas ja kooliteed alustamas.

Luule Niinesaluga vestles Koolielu toimetus

Konkursile laekunud meediamängud avaldatakse kogumikus “Meediamängud lasteaias” ja see peaks huvilisteni jõudma tuleval kevadel.

Artikli täistekst Pärnu Postimehe veebilehel.

Allikas: Pärnu Postimees 27. oktoober 2009 

Tühjades ruumides jäetakse tuled põlema isegi päevasel ajal, telekad ja raadiod leierdavad iseendale, ilma kasutuseta arvutid, rääkimata puhuritest, radiaatoritest ja muudest kaasaegsetest vidinatest ja seadmetest. Iga seade kasutab tavaliselt umbes 10-15W, mis ei tundu küll märkimisväärne, aga kokku liites on see suur hulk raisatud energiat.

Kutsume koole end kampaaniaks registreerima: www.flicktheswitch.eu
Registreerimine on lihtne ja tasuta.
Registreeritud koolidele on kampaania kodulehel kättesaadavad mitmesugused energiasäästmist käsitlevad õppematerjalid. Lisaks veel lõbusad materjalid õpilastele, näiteks mängud, viktoriinid, küsimustikud...
Õpilastel on võimalik osaleda energia säästmise tegevustes ja plakativõistluses. Teie kool võib eduka säästmisega võitjaks tulla.

Meie sihiks on kaasata vähemalt 200 kooli ja 100000 õpilast rahvusvahelisse kampaaniasse, mis kestab alates oktoobrist 2009 kuni juunini 2010.

Uudiskiri inglise keeles (pdf)

Säästkem koos!

Autor: Maie Põdramägi
e-post: maie.podramagi@mail.ee