Viljandi gümnaasium alustas tööd mullu septembris ning tegemist on haridus- ja teadusministeeriumi hallatava õppeasutusega, kus õppetöö toimub ainult gümnaasiumiklassides ning mis moodustati kolme Viljandi linna kooli gümnaasiumiastme baasil, teatab ministeerium. Koolis on 37 õpetajat ja 475 õpilast. Õpilased on pärit kuuest maakonnast, Viljandimaalt on õpilasi 13 omavalitsusest.

Viljandi gümnaasium on Tallinna Muusikakeskkooli, Nõo reaalgümnaasiumi, Noarootsi gümnaasiumi ja Narva vanalinna riigikooli kõrval viies riigigümnaasium. Sügisel avatakse riigigümnaasiumid Haapsalus ja Jõgeval. Tänasel sarikapeol osaleb ka minister Jaak Aaviksoo.

Samal teemal:

• Viljandi vigu püütakse vältida
• Paari aastaga kaob Eestist poolsada gümnaasiumi

Haridusminister Jaak Aaviksoo selgitas valitsuse pressikonverentsil, et tänavu läheb riigieelarvest kohalikele omavalitsustele 160 miljonit, mis 10 870 ametikohale jagatuna (miinus maksud) tähendab iga õpetaja kohta kuus 915 eurot - see peaks aasta lõpuks kujunema Eesti õpetajate keskmiseks palgaks, kirjutab Postimees.

Foto: Stockvault

Samal teemal:

• Noor õpetaja: pedagoogi palk avalikuks, erasektoris mitte
• Tartus tõuseb kõigi õpetajate palk
• Õpetajate palga alammäärad tõusevad
• Maagümnaasiumi pidamine läheb üha kallimaks
• Õpetajate palgatõus tekitab koolijuhtide seas endiselt küsimusi

Varem jõudis haridustoetus erakoolipidajate ja seeläbi erakoolideni läbi selle omavalitsuse, mille haldusterritooriumil kool tegutses, teatab ministeerium. Omavalitsuse kohustus oli anda õpilaste arvu alusel eraldatud toetus erakoolidele edasi. Kahjuks tekitas selline vahendajaroll mõnikord vastuolusid ning suurendas kõigi osapoolte halduskoormust.

Eraldatav toetus on sihtotstarbeline ning on kavandatud õpetajate, direktorite ja õppealajuhatajate palkade maksmiseks, õppekirjanduse soetamiseks, põhikoolis tasuta koolilõuna pakkumiseks, direktorite, õppealajuhatajate ja õpetajate koolituseks ja õpilaskodu toetuseks. Erakoolipidajaid toetatakse samadel alusel kui kohalikke omavalitsusi.

Käesoleva aasta jooksul soovib ministeerium rääkida koolipidajatega läbi ka õpilaste arvu muutusest ning koolide vahel liikumisest tuleneva rahaarvestuse korra. Riigi eesmärk on kohelda kõiki koolipidajaid võrdselt ning anda iga õpilase eest toetust vaid üks kord aastas.

Samal teemal:

• Kohus mõistis taas Tallinna linnalt Rocca al Mare Koolile raha välja

Mitmete maailmakuulsate väljaannetega koostööd teinud ja rohkelt tunnustust pälvinud fotograaf Stefano De Luigi (vaata tema töid lähemalt siit) leidis sel nädalal tunnikese, et Koolielu portaalile oma tööst ja tegemistest lähemalt rääkida.

„Oktoobris sattusin lugema, et Eesti on kõige väiksema riigivõlaga maa Euroopas. Samal ajal oli riigivõlg minu kodumaal Itaalias muutunud kinnisideeks ja nii ma muutusin väga uudishimulikuks selle madala riigivõlaga riigi suhtes ning pakkusin Eestit teemaks Prantsuse GEO-le,“ selgitas De Luigi. Mõistagi oleks keeruline pildistada madalat riigivõlga ning nii püüdis ta Eestile õiget lähenemisnurka leida. Nagu ta ise ütleb, siis 75% loost peaks keskenduma Eestile kui tehnoloogia vallas väga edukale riigile ning ülejäänud 25% keskendub HIVile. „Ma ei tahtnud ainult eduloo juurde takerduda - elu on mitmetahulisem ja nii tõin juurde ka kontrasti (De Luigi kohtus ka Eesti HIV-positiivsetega - toim).“

Tavaliselt pakute ise teema välja ja lähete sellega ajakirja juurde?

Jah, 99 protsendil juhtudel käib asi sedapidi. Sest nii on parem mulle - mul on teema vastu huvi. Kuid see ei tähenda, et ma ei võiks teha reportaaži teemal, mille ajakiri mulle välja pakub. Ma loen, vaatan uudiseid ja teen seda, mis mind huvitab. Nii nagu ka Eesti puhul – jälgin, kuidas riik, mis on suhteliselt värskelt iseseisvuse saavutanud, saab nii hästi hakkama.

Eesti edu on tegelikult silmaga näha – inimesed on tuleviku osas optimistlikud hoolimata praegusest keerulisest ajast. Siin on hea atmosfäär, startup'ide turg tõuseb. Võtsin bussijaama sõitmiseks takso ja see masin oli nagu lennuk. Seal olid iPad, iPhone, kaardilugeja. Tegin sellest pildi, sest see oli minu jaoks esimene kord, kui midagi sellist nägin taksos. Selline rohke tehnoloogia kasutamine on teil levinud üle ühiskonna.

Stefano De Luigi Tiigrihüppe Sihtasutuse kontoris. Pildistas Signe Rosin.

Olete käinud pildistamas näiteks Gustav Adolfi gümnaasiumis, Tartu Hiie koolis ning tutvunud ka eestlaste välja töötatud tehnoloogiliste lahendustega. Millised olid teie ootused Eestisse tulles ning kas reaalsuses nähtu on teile ka üllatusi valmistanud?

Olin lugenud Tiigrihüppe Sihtasutuse tegemistest eelnevalt ja loomulikult oli mul palju ootusi. Te olete tegelikult õnnelikud – mulle tundub, et Eesti puhul on poliitiline tahe investeerida ajudesse. Ajud on ju Eesti suurim vara.

Pidage meeles, et ma olen alati fotograaf ja ma otsin olukordi, mis vastavad visuaalselt mu ootustele. Kui mõelda, mis võiks prantslastele olla väga põnev vaadata Eesti kohta, siis me ei saa öelda, et tehnoloogiat mujal ei eksisteeri. Samas oli muljetavaldav näha Eestis mitukümmet 7-8-aastast last iPadidel õppimas (Tallinna Gustav Adolfi gümnaasiumis – toim.). Tartus nägin, mida haridus lõpuks annab – Fits.me projekt, mis on uuringute tulemus, kuid samas ärilahendus. Isegi talunik kasutab tehnoloogiat, mis näitab, kas tema lehm tunneb end hästi või mitte. Kõik siin nähtu on mulle selgeks teinud, et eestlased tunnevad end tehnoloogiat kasutades mugavalt – alates taksojuhist kuni taluniku ja sealt veel lasteni välja.

Koolielu haridusportaali loevad ka õpilased ja kindlasti on nende seas kedagi, kelle unistus on kunagi fotograafiks saada. Kas võiksite põgusalt kirjeldada, milline üks fotograafi päev välja näeb, kuigi ma eeldan, et need päevad on väga eripalgelised. Ärkate hommikul üles ja mis edasi?

See on sama lugu alates sellest ajast alates, kui minust fotograaf sai, s.o 24 aastat tagasi. Mu ainuke valik oli saada fotograafiks. Sul peab olema teatud valgus oma elus. Pead olema iseenda ülemus, samas end ise ka ärgitama ja ergutama, lisaks pead olema ka iseenda töö kriitik. On palju inimesi, kes annavad kohe alla, sest neil ei ole sisemist jõudu öelda, et ma tahan seda teha. See on hea pool. Kibe pool on see, et vajad distsipliini. See ei ole töö igaühe jaoks. Ma ei räägi talendist, vaid joontest, mida fotograaf evima peaks. Distsiplineeritus ajab sind igal hommikul üles, paneb sind panustama oma töösse. Teine joon on uudishimu – kui fotograafis on koos uudishimu ja distsiplineeritus, siis on pool tööd juba tehtud. Anne tuleb pärast seda. Selle 24 fotograafiks oldud aasta jooksul olen kohanud palju andekaid inimesi, kuid nad kaotavad iseend, kui nad ei ole piisavalt distsiplineeritud või uudishimulikud.

Fotograafias on ilmselt nagu teistelgi elualadel, et mida rohkem harjutad, seda paremaks fotod lähevad.

Jah. Fotograafil peab olema teatud tehniliste oskuste pagas, mille ta saab kaasa koolist. Samuti on fotograafi jaoks väga oluline tunda fotograafia, kino ja kirjanduse ajalugu. Kultuuritaust on väga tähtis ja seda peavad toetama tehnilised oskused. Alguses on tehnika väga oluline, aga peagi sa ei mõtle sellele enam nii palju ja pead reegleid rikkuma ning asuma katsetama, et leida oma keel fotograafias, enda väljendusviis.

Te olete dokumentaalfotograaf. Kas kõik, mida te oma töös pildistate, on alati sajaprotsendiliselt loomulik või vahel tuleb hea pildi saamiseks ka kaasa aidata, konstrueerida?

Ei, konstrueerida ei saa. Võtame näiteks selle Eesti loo – kõigepealt ma uurin Eesti kohta, seejärel alustan selle inimese otsimist, kes võiks mulle olla n-ö võtmeks loo avamisel. Dokumentaalfotograafias on selge piir, millest ei tohi üle astuda ja piltide loomine kunstlikult ei käi mu ameti juurde. On eetika, mida tuleb austada. Fotograafias ei saa valetada ja see on kohe näha, kui foto on kunstlikult loodud.

Koolielu portaalis on juba mitmendat aastat käimas veebipõhine kursus „Digipildid õppetöös“, millega innustame fotosid õppimisel rohkem kasutama. Kas te võiksite kõigile huvilistele öelda kolm lihtsalt nippi, kuidas saada head fotot?

Esiteks tuleks vaadata teiste fotograafide töid ja õppida oma lemmikutelt. Keegi ei ole sündinud professionaalseks fotograafiks. Teiseks tuleks olla võimalikult diskreetne – kui pildistad, siis püüa teha nii, et sinu kohalolu oleks vaevu tajutav. Püüa n-ö haihtuda. Kolmandaks – püüa olla kiire. Kui sa pildi kaotad, siis sa ei saa seda enam taastada. Pead sessiooni ajal olema võimalikult kohal, pidevalt valmis pildistamiseks.

Lugesin teie varasemast intervjuust, et peate hea foto peamiseks kriteeriumiks emotsiooni olemasolu. Mis võiks olla teised kaks olulist kriteeriumi?

Emotsioon on tõesti peamine – kui sa ise ei ole liigutatud, siis kuidas sa saad liigutada teisi inimesi?

Oma töö tõttu olen kokku puutunud väga paljude inimestega. Tihti olen piiripealsetes olukordades ja pean jälgima, et ma ei oleks liiga lähedal, samas ma ei saa olla ka liiga kaugel. Emotsiooni hoidmine on kõige olulisem fotograafi jaoks ja teisi kriteeriume ma ei annakski.

Kas te näete läbi kaamerasilma midagi, mida paljas silm ei taba?

See on hea küsimus. Seal on muidugi vahe sees, mida näen mina oma fotograafi silmadega ja mida keegi teine. Kaamera taga on mul tunne, nagu ma oleksin nähtamatu. Tõeline risk on see, et kui oled ohtlikus olukorras, siis usud, et kaamera varjab sind ja midagi ei saa sinuga juhtuda, kuid see pole nii. Seetõttu on mitmed minu kolleegid oma elu kaotanud.

Kas olete oma töös samamoodi sellistes ohtlikes olukordades olnud?

Jah (järgneb vaikus - toim.).

Õppetöös tuleb kasutada ka fotosid ning kui pildi autor ei ole andnud luba oma fotode vabamaks kasutamiseks litsentside näol, tuleb fotograafilt luba küsida. Kuidas suhtute tänasesse autoriõigusesse?

Fotograafi tööd ei tehta selleks, et saada rikkaks, vaid seda tehakse siiski kire pärast. Autoriõigus on minu tuleviku jaoks väga oluline, siin on muidugi internet suur väljakutse. Näiteks on blogisid, kes kasutavad minu pilte – muidugi nad lisavad mu nime ja võib-olla kunagi küsivad ka luba pildi kasutamiseks. See võiks mulle meelitav olla – et just minu töid on kasutatud, kuid samal ajal tuleb mõelda majanduslikult. Vahel ma olen majanduslikult hädas ja võitlen, et oma tööd edasi teha. Kui kõik need inimesed, kes minu fotosid kasutavad, maksaksid mulle kasvõi 1 euro pildi eest, võiksin endale lubada tulevikuplaane ja erinevaid projekte. Ma ei poolda enda fotode vabakasutust, autorit ei saa tema tööst väljapoole asetada. Muusikas on hea väljapääs leitud – saad maksta ja omale loo alla tõmmata, fotograafias tuleb ka reeglid välja mõelda.

Õpilastele mõeldes – nad saavad kasutada vabakasutuses pilte ja kui nad soovivad midagi väga erilist ja spetsiifilise visiooniga pilti, siis on ausam selle eest maksta.

Minu viimane küsimus puudutab kooli. Mida te arvate, mis võiksid olla need peamised väärtused, mida lapsed koolist kaasa peaksid saama?

See on jälle minu visioon, aga ma leian, et lapse jaoks on kõige olulisem jääda uudishimulikuks. Olla avatud meelega, julge ja salliv. Ei peaks kartma seda, mida sa ei tunne – lase uudishimul juhtida oma elu ja see on suurim väärtus, mida kool saab eluks kaasa anda.

Kas teie kool (Stefano De Luigi kasvas üles Roomas ja õppis seal - toim) andis selle väärtuse teile kaasa?

Jah.

Autor: Merje Pors

Tugikeskuses tegutsevad psühholoog, sotsiaalpedagoog, logopeedid, eripedagoogid, abiõpetaja. Ehk siis Viimsi koolis on tugispetsialistid kõik käepärast võtta. Kui logopeedi roll on igas Eestimaa koolis ühesugune, siis abiõpetajate ülesanded varieeruvad. Abiõpetaja võib olla HEV-õpilase abistaja tunnis, ta võib aidata õpetajat tunni läbiviimisel, asendada vajadusel eripedagoogi, juhendada last individuaalõppel, olla puudega lapse isiklik abiline või… Viimsi keskkooli tugikeskuse juhataja Lemme Randma, kas abiõpetaja roll on praegu määratlemata?

„Ei ole jah määratletud. Meie koolis on abiõpetaja töö neist loetletud asjadest veel teistsugune.

Kui räägime abiõpetajast, on see ikkagi pedagoogiline ametikoht, ehk abiõpetaja sekkub pedagoogiliselt. Kui me räägime füüsilisest toest, siis on tegu tugiisikuga ja ta tuleb hoopis sotsiaalvaldkonna poolt, tugiisiku töötasu ei maksta kooli eelarvest. Ja individuaalõppel oleva lapsega tegeleb ikkagi eripedagoog: laps on individuaalsele õppele viidud, sest tal on mingi erivajadus, ta vajab eripedagoogi abi. Kui aga õpetaja toetab last tunnis pedagoogiliselt, samas jälgib pärast tunde, et ka kodused tööd saaksid tehtud, siis ta võiks olla abiõpetaja.“

Abiõpetaja roll on keeruline

Viimsi keskkoolis on abiõpetaja abiks õpiraskustega laste puhul: ta aitab klassiruumis HEV-õpilast ja sedakaudu ühtlasi ka tundi andvat õpetajat. Käitumishäirega laste puhul käib abiõpetaja väikeklassi juures (kuni neli õpilast, ka kuni kuus õpilast) abiks põhiainetes.

„Põhiliselt peaks abiõpetaja olema õpetajale abiks. Oleme seda teed läinud ja jälginud, et me mitte kunagi ei võta niisama lapsi tunnist välja. Õpilane on oma klassikollektiivi juures. Kui me käitumisprobleemidega lapse klassist eemaldame, siis anname klassile mõista, et see laps on „sildiga“. Ja anname suure ebaturvalisuse õpilasele, kes ei tea, mis klassikollektiivis toimub, mis hinnanguid seal antakse, kui kiiresti läheb ülejäänud klass õpingutega edasi. Käitumisprobleem ei lahene, vaid ebamugavustunne süveneb,“ selgitas tugikeskuse juhataja Lemme Randma.

Lemme Randma.

Ta rõhutas, et abiõpetaja roll on keeruline. „Üks on, et abiõpetaja koht ei ole kõrgelt rahastatud, sest ta ei valmista tunde otseselt ette ega tee pärast tunde kokkuvõtteid. See muidugi oleneb, meil näiteks teeb abiõpetaja keerulisemate juhtumite puhul õpetajatega tihedat koostööd, kuidas õppeülesanded lapse jaoks söödavamaks teha.

Teiseks – abiõpetaja peab olema tohutult konfidentsiaalne inimene. Ta võiks rääkida õpetajate probleemidest, klassis ja tunnis toimuvast, aga meil on kokkulepe, et abiõpetaja sellest ei räägi. Kohe mitte midagi ei räägi. See annab turvalisuse aineõpetajale ka.“

 „Nähtamatu“ abiõpetaja

Lemme Randma toob välja veel ühe momendi, mis teeb abiõpetaja töö ainulaadseks: „See on jälle tunde küsimus  – abiõpetaja ei tohi seda ühte last väga fookusesse tõsta, nii et tollel ebamugav oleks. Lapse abistamine ei tähenda, et ta istub kogu aeg tema kõrval ja lahendatakse koos ülesandeid. Ta abistab ka teisi, kes hätta jäävad. Lapsed teavad, et nad saavad vajadusel abi, ei jää tähelepanust ilma, ja see annab mõnusa tunnirahu. Samas kogu selle tegevuse juures peab abiõpetaja „nähtamatu“ olema, sest ei tohi õpetajat segada.“

HEV-lapsed tavakoolis – KOV toetab

Viimsi kooli tugikeskuse tegevust toetab kohalik omavalitsus. Suure kooli kohta koolist väljalangejaid praktiliselt ei ole. Tööl on üks täiskohaga sotsiaalpedagoog 6.-12. klassini, teine sotsiaalpedagoog on nn väikses majas (1., 2., 3., ja 5. klass). Veel kaks logopeedi, üks psühholoog algkooli poole peal, ja loodetavasti 1. veebruarist teine psühholoog veel. Eripedagoogid on väikeklasside õpetajad ja neid on ametis viis.

Nii et teie koolis see, et HEV-lapsed õpivad tavaklassis, tegelikkuses juba toimib?

„Jah, reaalselt toimib, aga lihtne ei ole. Nüüd valmib küll Randvere kool, kuhu saab osa HEV-lapsi suunata, aga väikeklassid jäävad ka siin alles. Eelkõige vajab HEV-laps teistsugust õpetajat, ta vajab eripedagoogi. Ei ole nii, et paneme väikeklassi ette klassiõpetaja. Kui klassiõpetaja spetsiaalseid metoodikaid ei tunne, jääb ta jänni. Olen selles suhtes kriitiline: kui inimesel ei ole soodumust, sisemist soovi olla eripedagoog, siis lihtsalt teadmiste täiendamisega teda selleks ka ei tee.“

Õpiraskusega õpilane, mis see tähendab? Ikka on ju lapsi, kes teistest natuke vähem oskavad.

„Õpiraskus võib olla ka ajutine. Mina seostan seda sellega, et metoodika, mida õpetaja kasutab, ei pruugi õpilasele sobida. Siis ongi eripedagoog heaks puhvriks, kelle ülesanne peaks olema natuke diagnoosida, otsida, aidata järgi ja leida see meetod, mis töötab, mida õpetaja saaks kasutada. Klassiõpetajatel on tänase päeva jaoks liiga vähe eripedagoogilist lisaharidust.“

Kuidas teie koolis laps tugikeskusesse jõuab?

„Täiesti erinevalt. Lapsevanem võib märgata, klassijuhataja, aineõpetaja; ka kaasõpilane võib anda märku, et midagi on valesti. Tugikeskus ei ole karistus, me hoiame kätt pulsil ja aitame.“

Väikeklass õpilaste ootel. Madli Leikopi fotod. 

Samal teemal: 

• Selged reeglid aitavad last ja õpetajat
• HEV-õpilase õpetamine nõuab õpetajalt lisaressurssi
• Erivajadustega laste õpetajatele tuli Haapsalu kolledžist täiendust

Uute teadmiste hankimise kõrval on projekti eesmärgiks ka seniste poliitikate kooskõla hindamine perearengu suundumuste seisukohalt ning tõenduspõhisesse poliitikakujundusse panustamine, teatab Tallinna Ülikool. Projekti koordineerib Stockholmi Ülikooli demograafiaosakonna (SUDA) dotsent Livia Sz. Oláh. Projektis osaleb 25 juhtivat ülikooli ja uurimisinstituuti 15 Euroopa riigist, kolm rahvusvahelist kodanikuühiskonna organisatsiooni, hulk rahvuslikke ning rahvusvahelisi sidusrühmi. Eestist osaleb projektis teaduspartnerina TLÜ Eesti Demograafia Instituut.  Projekti rahastatakse Euroopa Liidu poolt nelja aasta vältel 6,5 miljoni euroga.

Projekti lähtekohaks on nüüdisaegse pereelu suurenev keerukus ja eripalgelisus, pereeluga kaasnevad inimestevahelised –nii põlvkonnasisesed kui ka -vahelised – sõltuvused, samuti sotsiaalse keskkonna ning poliitikate peresuhteid vormiv mõju. Pereelu käsitlus lõimib soolist, kultuurilist (rahvus, päritolu ja etniline kuuluvus, samuti seksuaalne orientatsioon), sotsiaalmajanduslikku ja elukaarelist mõõdet.

"FamiliesAndSocieties" projekt uurib:
-       perevorme ja pereelu põhisündmusi Euroopa ühiskondades;
-       nende mõju laste ja täiskasvanute eluvõimalustele, põlvkondadevahelistele suhetele ja hoolduskorraldusele;
-       nende arvestamist poliitikates ja selle mõju;
-       peresid puudutavaid tulevikusuundumusi ja sellest tulenevaid poliitikavajadusi.

Projekt arendab välja kaks uut andmebaasi, üks perevormide rahvuslikes  õigussüsteemides kajastamise teine EÜ/EL-i perepoliitika alaste algatuste kohta alates 1957. aastast tänaseni.

Projekti tegevused jagunevad 12 tööpaketi vahel. Sisulised tööpaketid hõlmavad soorollides ja laste tähenduses aset leidnud muutusi, abistavaid repoduktiivtehnoloogiaid, laste võimaluste ebavõrdsust, lastehoiu korraldust, põlvkondadevahelisi suhteid, sisserändajate sotsiaalset kaasatust/tõrjutust, elukaarega seonduvaid poliitikaid ja eluteede mitmekesisust, samuti prognoose ja poliitikamõjusid. Koostöös erinevate sidusrühmade, valitsusasutuste, poliitikute, valitsusväliste organisatsioonide ja teadlastega teenib projekt uudsete ja tõhusate poliitikalahenduste väljaselgitamise ja levitamise eesmärki.

Projekti rahastatakse Euroopa Liidu 7. raamprogrammist.

Täpsema info projekti kohta  SUDA kodulehte: www.suda.su.se. Projekt koduleht avaneb juulis 2013.

Tõstamaa vallavanemale Toomas Rõhule pole probleemid Tõstamaa keskkooli matemaatikaõpetajaga võõrad - igaüks pole võimeline end teismeliste õpilaste ees kehtestama ja paljud on just sel põhjusel õpetajaameti jätma pidanud, vahendab ERR Uudised. Konkreetsel juhul otsustas kool, et õpetajale jäävad gümnaasiumiklassid, kus ta sai hästi hakkama, aga 13. klassis poleks ta pidanud tunde andma, vahendas "Aktuaalne kaamera".

"Kindlasti ei tohiks õpilased niimoodi käituda, ilmselt peaks ka õpetaja teistmoodi toimima. Eks sellised probleemid täna Eesti koolis on ja kui me seame ennast sellisesse olukorda, siis kui paljud üldse suudaksid sellises situatsioonis toime tulla? Võib-olla õpetajal ongi täna vähe õigusi ja seda tugevam peab õpetaja olema," rääkis Rõhu.

Samal teemal:

• Aivar Haller:koolikiusu raviks uus aine - suhteõpetus
• Psühholoog: õpetajate autoriteedile peab rohkem tähelepanu pöörama
• Koolivägivallajuhtum Tõstamaal: õpilased mõnitasid õpetajat
• HEV-õpilase õpetamine nõuab õpetajalt lisaressurssi

11 aastat füüsika-matemaatika õpetajana töötanud ja nüüd nende õiguste eest seisev Kalle Kalda ütles "Aktuaalsele kaamerale", et õpetaja pole enam lihtsalt õpetaja, vahendab ERR Uudised.

"Pedagoogidest on tehtud klienditeenindajad ja klientidele ehk lastele on kogu aeg sisendatud teadmist, et klient on kuningas," rääkis Tartu haridustöötajate liidu esimees Kalle Kalda. "Kui me ikkagi vaatame, kus on asja juured, siis need on ikkagi suuresti perekonnas," lisas ta.

Tänapäeva õpilastel on hästi palju õigusi, millest nad on vägagi teadlikud.

"Kui praegusel hetkel on karistuste tipp, mis kooli ootab, kaheks nädalaks koolist eemaldamine koduõppele, siis võib öelda, et mõned pätipoisid just seda karistust ootakski," rääkis Kalle Kalda.

Foto: Stockvault

Samal teemal:

• Kaks õpetajat kiusanud poissi tunnistasid valet käitumist
• Aivar Haller:koolikiusu raviks uus aine - suhteõpetus
• Psühholoog: õpetajate autoriteedile peab rohkem tähelepanu pöörama
• Koolivägivallajuhtum Tõstamaal: õpilased mõnitasid õpetajat
• HEV-õpilase õpetamine nõuab õpetajalt lisaressurssi

Kullo Lastegaleriis on väljas Jakob Westholmi gümnaasiumi õpilaste kunsti- ja käsitööde näitus „Aastaajad“.  Näitusega tähistame kooli 115.aastapäeva. Tööde autorid on 1.-9.klassi õpilased, 
juhendajateks  klassiõpetajad ja kunstiõpetaja Aksella Piiliste.

Olete oodatud näitust külastama!

Kullo Lastegalerii
Avatud T-L kell 10.00-18.00
galerii@kullo.ee
6446873

LEGO WeDo on lastele alates viiendast eluaastast mõeldud robootika komplekt, mis ühendub arvutiga ja pakub võimaluse ehitada ning programmeerida lihtsaid LEGO mudeleid koos mootorite ja anduritega. Lapsed saavad vahendeid kasutades arendada matemaatilisi-, inseneri-, tehnoloogia- ning keelelisi oskusi.

„Tiigrihüppe Sihtasutus peab oluliseks laste tehnoloogiaalase hariduse toetamist juba varases eas. Sihtasutuse tehtud küsitlused näitavad, et õpetajate hinnangul areneb robootikaga tegeledes oluliselt laste loovus ja innovaatilisus, paraneb meeskonnatööoskus ning arusaamine IKT-st üldisemalt. Lapsed peavad tähtsaks suurenenud õpimotivatsiooni ja häid suhteid kaasõpilastega,“ ütles sihtasutuse koolituse valdkonna juht Ave Lauringson.

Foto ja video: Lego
Koostöös MTÜ Robootikaga on Tiigrihüppe Sihtasutus välja töötanud õpetajakoolituse programmi, mille on juba läbinud 40 lasteaia- ja algklasside õpetajat. Lisaks on koostatud eestikeelsed metoodilised õppematerjalid, mis peaksid lihtsustama WeDo komplektide kasutuselevõttu.

Käeoleval aastal on lasteaedadel ja lasteaed-algkoolidel võimalik osaleda LEGO WeDo pilootprogrammis.  Eesmärgiks on saada laialdasem kogemus LEGO WeDo komplektide kasutamisest lasteaedades ja algkoolide esimestes klassides, et järgnevatel aastatel pakkuda programmi juba suuremale grupile.

Pilootprogrammiga liitumine ja lisainfo siit.
Kontakt:
Ave Lauringson
655 0290
ave.lauringson@tiigrihype.ee
www.tiigrihype.ee

Taavi Duvin
MTÜ Robootika
taavi.duvin@gmail.com