Miski sunnib meid ikka aeg-ajalt paberiservale kritseldama, teeme seda midagi kuuldes, seedides või peegeldades tagasi mingit sisu või kogemust. See tekitab küsimusi:
- Kas kritseldamine rahustab mõtteid?
- Kas kritseldamine aitab keskenduda?
- Kas kritseldamine aitab mõtetel selgineda?
- Kas kritseldavad ainult kunstipärase andega inimesed? (Mis siis, kui ma joonistada ei oska?)
- Kas kritseldamisest on kasu ainult visuaalsele õppijale?

Nendele küsimustele on Langwitches ajaveebi autor Silvia Rosenthal Tolisano mõelnud juba mõnda aega. Eelmisel aastal tegi ta oma viienda klassiga läbi väikese katse, mille alguses näitas lastele katkeid Ken Robinsoni TED-loengust “Hariduse paradigmade muutmine”, mis oli animeeritud RSA Animate’i poolt. Võiks arvata, et viienda klassi õpilasi selline teema eriti ei huvita, aga üllatuslikult olid nad sellest kaasa haaratud ja palusid, et seda näidataks lõpuni.

See pisike mitteametlik eksperiment näitas, et õpilased, kes märkmete tegemise juures kritseldasid, jätsid paremini meelde detaile kuuldud loo sisu kohta ja nad oskasid seda hiljem paremini ümber jutustada ja lahti seletada, neil tekkisid ilmekamad seosed võrreldes nendega, kes ainult teksti fikseerisid.

Ühel päeval juhtus ajaveebi autor nägema lühikest TED-jutukest Sunni Brownilt. Sealse lühikese 5-minutilise jutu käigus vastab Sunni Brown paljudele nendele küsimustele, mis ülal välja toodud olid. Ta toob välja kritseldamise olulisuse kui visuaalse keele abivahendi ja räägib, kuidas ühiskonna poolt pigem negatiivset suhtumist pälviv tegevus on tegelikult tõsiseltvõetav õppimise vahend. Sunni Brown kirjeldab kritseldamisest tõusvat kasu nii info seedimise kui probleemilahendamise seisukohalt. Kuidas me saaksime õpetajatena seda mõtet ignoreerida? Info läbitöötamine ja probleemide lahendamine on ju kahtlemata olulised 21. sajandi oskused, seega peaksime Sunni Browni teadmisi ja mõtteid kritseldamisest võimalusel ära kasutama.

Ta defineerib kritseldamist kui spontaansete märkmete tegemist, mis aitab kuuldut läbi mõelda.
Võtke võimalusel see viis minutit ja kuulake lühikest TED-jutukest, vahest tekib teil omalgi mõtteid, mida kritseldades parem seedida on. Kuidas oleks võimalik kuuldut rakendada klassiruumis? Kuidas saaks seda kasutada õppimise juures? Kuidas võiks kritseldamisest saada koolide ja õpetajate poolt aktsepteeritud tegevus ja vahest isegi tagada õpetajapoolne tugi ja julgustus sellele efektiivsele õppimise võimalusele?

Refereeritud: http://www.google.com/url?q=http%3A%2F%2Flangwitches.org%2Fblog%2F2011%2F10%2F01%2Fdoodling-an-essential-skill-to-develop-support-in-our-students%2F&sa=D&sntz=1&usg=AFQjCNGKXiAmfaR-7JDGD6nD5hDqiZSBLQ

Ma ei hakka diskuteerima artiklis avaldatud mõtteavalduste teemal, vaid püüan fookuse asetada mujale. Kust tulevad need erilised lapsed kooli? Kas on võimalik, et probleemid tekivad alles koolis? Enamasti mitte. Tõesti, osa probleeme jääb enne kooli märkamata, kuid enamasti avalduvad lapse arengu iseärasused juba koolieelses eas. Nende märkamine on aja jooksul paranenud, erivajaduste teema on rohkem kui kunagi varem kõneks meedias, sellest on teadlikud lapsevanemad, õpetajad. Tsiteerides aga Marika Ratniku seisukohti, et tule Eesti haridussüsteem nende lastega siiski toime, sest õpetajate ettevalmistuses jagata piisavalt eripedagoogilisi teadmisi ja koolidel ei ole õigeid hoiakuid.

Käesolevas artiklis püüan arutleda sama probleemi avaldumise üle lasteaias. Ma ei ürita anda hinnanguid lasteaiaõpetajate ettevalmistusele ja hoiakutele – need on Eestis väga erinevad, kusjuures eripedagoogilised teadmised võiksid kindlasti olla paremad. Kuid lasteaiaõpetaja ei saa ega peagi olema eripedagoog. Pealegi ei ole eripedagoogika ei ole ainult maailmavaade, hoiaku küsimus ja täiendkoolituses omandatavad teadmised. Viimase kaudu on võimalik avardada silmaringi, õpetada erivajadustega lapsi märkama ja abi otsima. Eripedagoogika on rakendusteadus, milles on tihedalt põimunud pedagoogika ja psühholoogia. Teadmiste rakendamine selles vallas eeldab süsteemset mõtlemist, seega ka vastavat ettevalmistust, oskuste kujundamine korralikku praktikat.

Tegemist ei ole mingite kavalate võtete ja nippide kasutamisega, vaid konkreetse lapse arengu hindamises just pedagoogilisest aspektist, sobivate õpetamismetoodikate, materjalide ja keskkonna loomises/valikus. Vastavad teadmised ja oskused ei ole omandatavad paari loengukursuse või seminari raames.

Ajendatuna eelnimetatud artiklist, arutlen järgnevalt teemal, mis toimub erivajadustega lastega lasteaias. Töötades Tartu Hariduse Tugiteenuste keskuses (sisuliselt õppenõustamiskeskus) logopeedina, võin ma väita, et eriliste laste märkamisoskus ehk teadlikkus arengulistest erivajadustest on aastatega paranenud. Lasteaedades märgatakse neid lapsi varakult, otsitakse abi nõustamiskeskustelt, lapsi uurivad meedikud, eripedagoogid ja psühholoogid. Peamine probleem on – sarnaselt M. Ratniku seisukohale – nende laste abistamises. Need lapsed ei saa piisavat abi koolieelses eas – miks muidu paisuvad koolis probleemid laviinina. Erinevalt koolist, kus vähemalt vormiliselt toimib tugisüsteem erinevate spetsialistide näol, on lasteaed Eestis hoopis kehvas seisus.

Parimal juhul töötab lasteaias logopeed, kes on ainus tugispetsialist. Seda siiski mitte kõigis lasteaedades, isegi mitte suurtes linnades, nt Tallinnas. Lasteaialogopeed või eripedagoog peaks toetama lasteaiaõpetajaid erivajadustega laste märkamisel, kujundama sobivat arengukeskkonda, nõustama laste arendamise osas nii lapsevanemaid kui õpetajaid, ja lõpuks (kuigi enamasti oodatakse seda just esmajoones) viima läbi teraapiatunde ja individuaalset arendustööd. On lasteaedu, kus juhtkonna otsusel on logopeedile delegeeritud ka töö muukeelsete laste keeleõpe ja nõrgemate laste kooliks ettevalmistus, mis ilmselgelt ei peaks olema logopeedi töökohustused (seda peaksid suutma teha ka teise ettevalmistusega inimesed). On selge, et enamasti on selline spetsialist lootusetult ülekoormatud, suurtes lasteaedades võib juhtuda, et tegeldakse vaid n-ö tulekustutamisega.

Hoopis suur puudus on aga koolieelsele eale spetsialiseerunud psühholoogidest, kes oskaksid aidata ja toetada pedagooge ja peresid käitumisprobleemide ilmnemisel. Seega – koolieelses eas on tugivõrgustik võrreldes kooliga sootuks nõrk.

Oletame nüüd, et lasteaiaõpetaja on märganud n-ö erilist last. Oletame ka, et lapse areng on hinnatud, on jõutud selgusele, mis osas laps abi vajab. See on suur asi - asjatundlik hindamine on väga oluline, kuid pole paraku kättesaadav kogu Eestis, sest puudub vastav süsteem. Tänu Eestis tegutsevatele nõustamiskeskustele on lasteaiaõpetajatel ja -logopeedil selles osas olemas mõningane tugi. Kuid ka siin kummitab probleem – mitte kõigis keskustes ei jätku spetsialiste, kes suudaksid tegelda just varajase arengu hindamisega.
Kuid ikkagi – probleemi on märgatud, last on hinnatud. Mis saab edasi?

Oma lapse arengu eest vastutab esmajoones lapsevanem, kuid ta vajab asjatundlikku tuge. Esmajoones vajab ta informatsiooni selles osas, milles avaldub lapse probleem ja kuidas tagada lapsele keskkond, kus ta maksimaalselt areneks. Kaasava hariduse sisuline rakendamine (mitte lihtsalt deklareerimine) tähendab igale lapsele talle võimetekohaste arengutingimuste loomist, mis tagab ligipääsu haridusele (sh alusharidusele). Seega – kõik spetsialistid peaksid jõudma ühisele seisukohale selles, milline peaks olema keskkond, kus lapse arengupotentsiaali saaks maksimaalselt välja arendada. Positiivne on see, et võimalusi koolieelses eas on mitmeid. Paraku ei ole need kättesaadavad kõigile – sõltub lapse elukohast (valikuvõimaluste hulk on  absoluutselt erinev, kuid võrdleme näiteks Tartut ja Jõgevat või väikelinna Tõrvat, rääkimata maapiirkondadest). Julgen väita, et hariduse kättesaadavuse probleem võimetekohase hariduse näol, mis viib haridusliku kihistumiseni, saab tugevasti alguse juba enne kooli ja võimendub kooliprobleemides.

Kujutame siiski ette, et meil on mitmeid valikuid:
1. Tavarühm – sobib lastele, kes täiskasvanu toel, st individuaalse abiga suudavad osa võtta rühmategevustest, kelle arenguline mahajäämus on üksikus valdkonnas (nt selline kõneprobleem, mis ei ohusta lapse üldist arengut (nt häälduslikud probleemid, kogelus), kerged sotsiaalsed ja/või tunnetustegevuse probleemid. Kui sellise lapsega töötab individuaalselt spetsialist (soovitavalt 2-3 korda nädalas), rühmaõpetajad teevad koostööd logopeedi või eripedagoogiga ja toetavad lapse arengut rühmas, analoogiline arendustegevus jätkub kodus, siis võib loota, et selline keskkond toetab lapse arengut. 

Kui arenguprobleemist tulenevalt on laps võimeline õppima vaid täiskasvanu individuaalsel juhendamisel, tema töövõime on äärmiselt piiratud, ta vajab pidevat järelvalvet ja suunamist, tuleb kaaluda, millises keskkonnas on võimalik vajalikku ressurssi leida ja tulemust optimaalsel viisil saavutada.

Võimalik, et laps jääb samasse keskkonda ja saab tugiisiku. Reeglina on sel juhul vajalik ka täiendav spetsialistide abi, sest paarist logopeeditunnist nädalas ei piisa. Üks võimalus on saada abi sotsiaalsüsteemilt: rehabilitatsiooniplaani raames on võimalik taotleda ressursse nii tugiisiku kui täiendavate spetsialistide teenuste tarbeks. Vaieldamatult on tegemist väga kalli lahendusega, mille puhul tulemus on efektiivne vaid järgmiste tingimuste täitmisel:
•    perekond osaleb protsessis maksimaalselt ja perele on tagatud ka pidev nõustamine;
•    kõigi lapsega tegelevate spetsialistide, sh perekonna tegevus toimub koordineeritult.

Koordinaatori rollis võib olla lasteaias töötav eripedagoogilise haridusega spetsialist või nõustamiskeskuse spetsialist. Kuna tegemist ei ole lihtsalt ajakavade koostamises ja paberite täitmises, vaid sisuliste eesmärkide ja meetodite valikus, on oluline, et n-ö meeskonna juht tunneks tööd sisuliselt. Individuaalne arengukava ja isiklik rehabilitatsiooniplaan on dokumendid, kus selline koostöö must-valgel ka kirjas on.
Eelnevat mõttekäiku üldistades – kaasav alusharidus on võimalik, kuid eeldab mitmete osapoolte koordineeritud koostööd ja oluliselt rohkem ressursse.

2. Sobitusrühm – üha rohkem Eestis leviv rühmatüüp, kus kuni 3 erivajadustega last on tavarühmas, mille suurus on väiksem (1 eriline laps = 3 tavalast). Loomulikult ei saa lapse arenguvajadusi hinnata nii lihtsa matemaatikaga, kuid mingi kokkuleppeline arvestus on vajalik. Sellises olukorras on rühmaõpetajal pisut rohkem võimalusi tegelda eriliste lastega individuaalselt. Selle rühma õpetajatelt nõutakse ka eripedagoogilise täiendõppekursuse läbimist.

Kuid kogu muu süsteem, st eripedagoogilise abi süsteem jääb lasteaias samaks. Kui selline rühm asub suures lasteaias, mida teenindab üks logopeed, ei saa sobitusrühma laps ikkagi piisavalt abi. Olen kuulnud, et selles osas on haridusministeeriumis kavandamisel muutused. Loodame, et kavandatavad muutused teevad sobitusrühmast tõsisemalt võetava arenguvõimaluse kui see on praegu.

3. Erirühm – sõltuvalt tüübist on rühma suurus 8-12 last, õpetajatelt jällegi nõutav eripedagoogikaalased teadmised, rühmal on oma eripedagoog/logopeed, kes töötab ainult nende lastega, tundes neid hästi. Rühma võivad kuuluda erineva probleemiga lapsed, kuid ideaalis on nende tase siiski sarnane, mis võimaldab lapsel töötada ka rühmas või alarühmas teistega koos, sest õppetegevuse raskusaste on sobiv, rühma õppekava on kohandatud laste tasemele.

Erirühma (nagu ka erikooli) vastased heidavad ette, et erivajadustega laps ei puutu sel juhul kokku eakohase arenguga eakaaslastega, erirühmas võivad probleemid võimenduda. Koolieelse eripedagoogika-alased uurimused on kinnitanud, et mida noorem on laps ja mida väljendunum on tema erivajadus, seda väiksem on tema võimalus õppida eakaaslastelt kollektiivis. Täiskasvanu suunav roll ja individuaalne lähenemine on selliste laste puhul määrava tähtsusega. Ainult spetsiaalsete teadmistega täiskasvanu oskab määrata selliste laste puhul lähimat arenguvalda, osates püstitada lapsele jõukohaseid ülesandeid ja varieerida abistamisviise. Võime tõmmata paralleeli kõnepuudega lapsega: laps kasvab normaalses keelekeskkonnas, kuid paraku sellest kõne omandamiseks ei piisa, sest tema keele omandamise mehhanismid on teistsugused kui eakohase arenguga lapsel. Erirühmas on teatud juhtudel hea rakendada maksimaalselt individuaalset tööd, kui selles töötavad head spetsialistid ja igat last hinnatakse pidevalt uuesti. Erirühmast on last alati võimalik välja suunata. Kui erirühmad asuvad tavalasteaias, leidub võimalusi osade tegevuste sooritamiseks koos tavarühmadega jne.

Seega – on positiivne, et erilise lapse jaoks on ka enne kooli võimalusi ja valikuid. Ükski valikutest ei ole iseenesest halb ega vääri kaotamist. Küsimus on nende kättesaadavuses ja valikute sisus. Vastus küsimusele – kas erirühm või tavarühm – ei saa olla ühene (nagu ka erikool, -klass vrs tavakool). Tuleb kaaluda konkreetse lapse arendamisvajadusi, piirkonda (maa, linn, transpordivõimalused), perekonna võimalikku toetust ja ressursse (nii vaimseid, ajalisi kui ka materiaalseid). Tegemist on pedagoogilis-psühholoogilise nõustamisega.

Lasteaiaõpetaja – olgu tema ettevalmistus kuitahes hea ja hoiakud õiged – ei ole pädev sellist nõustamistööd tegema. Sageli ei ole õpetaja tavarühma tingimustes ka suuteline last sisuliselt abistama – raskete laste puhul suure rühma tingimustes ei saa õpetajat selleks kohustada ja pigem tuleks austusega suhtuda õpetajatesse, kes seda ka julgevad tunnistada. Lahenduse otsimisel tuleb kaaluda igat konkreetset olukorda eraldi, võtta vastu kaalutletud otsuseid, mille puhul kõigi osapoolte võimalused on arvesse võetud.

Millised on unistused/ootused, mis puudutavad erivajadustega last enne kooli ehk varajast sekkumist? Haridusametnikelt ootaks kahte asja: (1) hoiakute muutumist – erivajadustega laste probleem ei saa algust koolist, nii nagu ka haridus ei alga kooliminekuga; (2) abistamissüsteem koolieelses eas vajaks ühtlustamist ja toetust riigi poolt. Erivajadustega laste abistamisvõimalused on väikses Eestis liiga erinevad, sõltudes piirkonnast ja kohaliku omavalitsuse võimalustest ja suhtumisest.

Meedialt sooviksin vähem lahmivate seisukohtade ja hinnangute vahendamist – küll erivajadustega laste õppele tervikuna, küll õpetajate ettevalmistusele. Tegemist on kompleksse probleemiga, millele ei ole ühest lahendust – muidu oleks probleemid juba lahendatud.

Marika Padrik, Tartu Ülikooli eripedagoogika osakond
Koolielu
Lisatud 4. oktoobril 2011

Hõimupäevadele lisab tähendust see, et tänavu tähistame esimest korda laupäevast hõimupäeva riikliku tähtpäevana.

Hõimupäevade mõtteks on läbi aegade olnud sugulasrahvaste tutvustamine ning seeläbi ka oma rahvusliku eneseteadvuse tugevdamine. Tänapäeval on rahvusromantiline kuvand väikestest vapratest hõimurahvastest murenemas. Meie sugulaskeelte ja kultuuride püsimajäämist ohustavad kogu maailmas toimuvad kiired kultuurimuutused, oma töö teeb ka naaberriigi administratiiv- ja keelepoliitika. Venemaal elavate hõimurahvaste üha hapramaks muutuva rahvusteadvuse ja väheneva emakeeleoskuse turgutamisele saame me siiski veidike kaasa aidata, kui oskame näha just väikerahvaste kultuurides peituvat ainulaadset, isepärast ja väärtuslikku. Õpetagem ka siis ka õpilasi seda märkama ja oma väärtushoiakuid kujundama.

Hõimupäevade tähistamiseks on koolidel mitmeid erinevaid võimalusi. Muidugi sõltub palju kooli eripärast, õpetajatest või huvijuhist. On koole, kes korraldavad suure aktuse, mille juhatab päevakohase sõnavõtuga sisse koolidirektor ning kus esineb kas mõni tuntud külaline või folklooriansambel. Nagu eelnevatelgi aastatel, ootame ka tänavu külla oma hõimurahvaste pärimusmuusikuid nii kaugelt kui ka lähedalt ning paljud koolid ongi juba eelnevalt ühendust võtnud oma maakonna või linna kultuuri- ja haridusosakonnaga, et kutsuda kauged külalised õpilastele esinema.

Samas on emakeele-, muusika- ja ajalooõpetajatel võimalus ka õpilasi rohkem üritustesse kaasata. Üllatavalt elavat huvi tekitab õpilastes klassitund, kus räägitakse hõimurahvastest või kutsutakse esinema mõni asjatundja, kes on soome-ugri rahvaste eluolu ja probleemidega lähemalt tuttav. Selliste kogenud esinejate nimekirja saadame ringkirja lisana. Koostöös Jaan Tõnissoni Instituudi maailmahariduse keskusega näitame koolides ja filmiklubides eelkõige gümnaasiumastmele mõeldud filme soome-ugri rahvastest. Ka filme tasub kutsuda kommenteerima valdkonnaga kursis olevaid asjatundjaid. Õpilased ise saavad ette valmistada hõimurahvaid tutvustavaid näitusi  koolimajas, temaatilisi saateid kooliraadios ja esitlusi kooli kodulehel.

Viimastel aastatel on Kirjastuskeskuses ilmunud arvukalt erinevate Venemaa soome-ugri rahvaste kirjandustõlkeid (sari „Väikeste rahvaste suur kirjandus“). Põhiosa moodustavad luuleraamatud, millega saab innustada tutvuma kirjandushuvilisi keskkooliõpilasi. Laiemat huvi pakuvad handi kirjaniku Jeremei Aipini romaan „Jumalaema verisel lumel“ hantide ülestõusust nõukogude võimu vastu 1930. aastal (tlk P. Volkonski, 2008) ning sarjas „Seiklusjutte maalt ja merelt“ ilmunud komi Vladimir Timini põnev noorsooromaan  „Vana-Permi poisi Tikö seiklused“ (tlk Arvo Valton,  2006). Vägagi  köitev on folkloristi  Pille Kippari koostatud „Sugulaste muinasjutud“ (2002).  Põhikooli õpilaste tarvis on tänavu ilmunud Marju Vaheri tööraamat „Kunstitunnid soome-ugri ainetel“, tõsisemate keelehuviliste tarbeks aga  „Uurali keelte sõnastik“. 

Rikkalikult teavet soome-ugri rahvaste kohta pakub Fenno-Ugria kodulehekülg www.fennougria.ee. Kodulehelt on võimalik leida infot jooksvate sündmuste kohta soome-ugri aladel, samuti on sinna kogutud enam-vähem kõik Eesti ajakirjanduses ilmunud artiklid hõimurahvastest. Alajaotuse „Hõimurahvad” all on olemas kõigi rahvaste tutvustused ja viited nendega seotud internetilehekülgedele. Lisaks eestikeelsele on meie kodulehel ka vene- ja ingliskeelne versioon. Fenno-Ugria kodulehekülje kõiki materjale võib õppeotstarbel lahkelt kasutada. Pildimaterjali, muusikat, näidisviktoriine ja voldikuid võib saada ka Fenno-Ugria kontorist. Nimekirja pakutavast ning mõned viktoriinivariandid leiate samuti lisadest.

Muidugi on õpilased väga oodatud hõimupäevade suurkontsertidele. Pea kõikide Venemaalt külla tulnud hõimurahvaste esindajad ning soomlased ja ungarlased esinevad 13. oktoobril kell 18.00 Tartu Ülikooli aulas, 14. oktoobril kell 19.00 Viljandi Pärimusmuusika Aidas.

Kõik külalised tulevad aga kokku laupäeval, 15. oktoobril kella 15.00-19.00 Tallinna Pirita Lillepaviljoni, kus saab teoks suur hõimupäev. Lisaks ansamblite etteastetele tutvustatakse seal Eestis elavate soome-ugri rahvaste seltse ja käib laat, kust on võimalik osta soome-ugri rahvaid tutvustavat kirjandust, rahvuslikke suupisteid, muusikat ja käsitööd. Et kõik laabuks, on mõistlik suurema grupi tulekust meile ette teatada.

Kinos Artis toimuivad 10.-12. oktoobrini juba teistkordselt soome-ugri filmipäevad, neilegi seanssidele ootame kooliõpilasi.

Soovime, et lähenevatest hõimupäevadest kujuneksid teie koolis meeldejäävad pidupäevad, mis avardavad õpilaste teadmisi meie sugulasrahvastest ning süvendavad huvi ka oma emakeele ja kultuuripärandi vastu.

Jaak Prozes, Fenno-Ugria Asutus
Lisatud 4. oktoobril 2011

Class Dojo on intuitiivne ning funktsionaalne rakendus, mis muudab klassis "korrapidamise" lausa toredaks tegevuseks. Tänu maineka rahalise auhinna võitmisele võib ka eeldada, et toote arendusega tehakse aktiivset tööd ning erinevaid funktsioone võib tasahilju lisandudagi. Rakenduse kasutamine on tasuta, seda saab siduda ka oma nutitelefoniga, et vajadusel ka ilma arvutiekraanita punkte lihtsa näpuvajutusega lisada. 

Kui tahad ClassDojo kasutamise kohta rohkem teada saada, siis on mõistlik vaadata allolevat videot, mis annab kiire ülevaate rakenduse toimimisest. Väga lihtne on ka ennast ise kasutajaks registreerida ja läbida 2-minutiline lühiõpetus ning rakendus ongi kasutamiseks valmis. Algul tuleb registreerida ennast kasutajaks, lisada klassi(de) nimekirjad, määrata erinevate "+" ja "-"punktide tähendused ja oledki valmis alustama. 

Kindlasti kasutavad meie koolide õpetajad oma klassides sama süsteemi, tihtipeale tehakse seda lihtsalt käsitsi, kasutatakse klassis olevad tabeleid, kuhu lisatakse erinevaid tähiseid hea ning halva käitumise eest. See rakendus aga lubab teha sama asja veebipõhiselt, mis on vajadusel kättesaadav nii lapsevanemale kui õpilasele kodus, selle põhjal saab teha statistikat nii kogu klassi kui ühe õpilase põhjal ja printida välja ka tunnistusi õpilase käitumise kohta. Programmi põhi on küll ingliskeelne, kuid kõik hinnatavad tegevused saab tõlkida lihtsasti ka eestikeelseks, seeõttu on see kindlasti ka õpilastele mõistetav. Kiire ülevaade Class Dojo toimimisest ja funktsioonidest:
 

Refereeritud: http://edudemic.com/2011/09/class-dojo-education-nation/

Tutvu ka alternatiivsete õpilase jäglimist võimaldavate rakendustega:
http://edudemic.com/2011/09/new-teacher-tools/

Kandideerimiseks tuleb esitada kirjalik avaldus koos isikuandmete ja lühikese elulooga (nimi, aadress, haridustee, tööalane tegevus), teadustöö kirjeldus ning avaldatud teadustööde loetelu. Lisaks vähemalt kahe juhendaja või õppejõu soovitus. Kandidaate võivad esitada nii taotlejad ise, nende juhendajad, õppejõud, tööandjad, samuti kultuurirahastu nõukogu liikmed.

Kõik preemia taotlemisega seotud dokumendid tuleks saata või tuua 18. novembriks 2011 (k.a postitempli viimane kuupäev) Vabariigi Presidendi Kultuurirahastule, aadressil Weizenbergi 39, 15050 Tallinn, või digitaalselt allkirjastatuna e-posti aadressile vpinfo@vpk.ee.

Eelmisel aastal andis president Ilves noore teadlase preemia filosoof Bruno Mölderile.

Lisainfo: www.president.ee

Vabariigi Presidendi Kantselei
Lisatud 3. oktoobril 2011

Artikli täistekst ajalehe Postimees veebilehel.

Lisatud 3. oktoobril 2011

Nõmme linnaosa vanema Erki Korpi sõnul saab kohalik omavalitsus noorte jaoks väga palju ära teha, kui protsessi toetab ja suunab noorsootööd väärtustav omavalitsusjuht. "Kindlasti on selle töö edu aluseks koostöö omavalitsuse laste ja noortega töötavate spetsialistide vahel, kuid ka lapsevanematega," lisas Korp.
 
Seminaril tutvustab mobiilse noorsootöö rahvusvaheline juhtfiguur dr Walther Specht Saksamaalt eduka tänavatöö eeldusi, Peeteli kiriku sotsiaalkeskuse juhataja Mati Sinisaar räägib, kuidas luua noortega usalduslikku suhet ning Nõmme linnaosa vanem Erki Korp selgitab kohaliku omavalitsuse võimalusi mobiilse noorsootöö korraldamisel.
 
Haridus- ja teadusministeeriumi, justiitsministeeriumi, Tartu ja Tallinna linnavalitsuste ja praktikute paneeldiskussioonil avatakse tänavatöö rolli ja potentsiaali Eestis.
 
Eestis on probleemiks noorte haridustee liigvarane katkemine, koolikohustuse mittetäitmine ning ka kõrge noorte töötuse määr. Noortemonitori 2010 andmetel on viimastel aastatel hüppeliselt kasvanud 15-24-aastaste noorte arv, kes ei osale ei haridussüsteemis ega ole aktiivsed tööturul. 2008. a. oli neid noori 11,4 %, kuid 2010. aastal juba 19,9 % vanuserühmast.
 
Seminar „Mobiilne noorsootöö riskioludes elavate noortega“ toimub 4.-5. oktoobrini algusega kell 10.30 Tallinnas, Kavala Antsu Talus. Seminaril osaleb 85 noortega töötavat spetsialisti.
 
Seminari korraldab sihtasutuse Archimedes Euroopa Noored Eesti büroo, see on rahastatud Euroopa Sotsiaalfondi ning Eesti Vabariigi kaasrahastusel elluviidavast programmist „Noorsootöö kvaliteedi arendamine".
 
Seminari lisainfo http://euroopa.noored.ee/node/4991
 
SA Archimedes 
Lisatud 3. oktoobril 2011

Tallinna linnavalitsuse teatel kasutas septembri kahe nädala jooksul läbiviidud loenduste ajal koolibusse keskmiselt 216 õpilast päevas.
 
Viimsi haigla – Balti jaam koolibussi kasutas päevas keskmiselt 75 õpilast ja Vääna-Jõesuu – Balti jaam koolibussi 57 õpilast. Väiksem täituvus oli Tammneeme – Balti jaam ning Tabasalu – Balti jaam koolibussidel, millede keskmised täituvused olid vastavalt 53 ja 31 õpilast päevas.
 
Võrreldes tänavuse kevadega on koolibusside kasutatavus septembrikuu loenduse andmetel kasvanud kümme protsenti.

Allikas: BNS Lisatud 3. oktoobril 2011

EHE 2011 konverentsi eesmärk on korraldajate teatel tuua teravamalt erinevate sihtgruppideni PISA (Programme for International Student Assessment) tulemuste analüüs, järeldused ning ettepanekud edasisteks tegevusteks.
 
Konverentsi idee on kantud mitmete teiste riikide kogemusest, kus PISA tulemused on võetud fookusesse ministeeriumite ja riigijuhtide tasandil. Konverentsil osalevad külalised haridus- ja teadusministeeriumist, riigikogust, kõrgkoolidest, koolidest ja ametiliitudest.
 
Avaettekannetega esinevad haridus- ja teadusminister professor Jaak Aaviksoo, Soome PISA uuringutega tegeleva Jyväskylä ülikooli haridusuuringute instituudi direktor professor Jouni Välijärvi ning Tartu ülikooli rektor professor Alar Karis.
 
Konverentsi korraldab TÜ Pedagogicum koostöös haridus- ja teadusministeeriumi ning Euroopa sotsiaalfondi Eduko programmiga.

Allikas: BNS Lisatud 3. oktoobril 2011

Täpsemad konkursi tingimused ning võistlustööde üleslaadimise võimaluse leiab aadressilt www.rajaleidja.ee/minuelukutse. Tööde esitamise lõpptähtaeg on 31. oktoober 2011.

Konkursi eesmärk on noori oma tuleviku üle arutlema ja mõtlema panna. „See konkurss annab noorele võimaluse enesesse vaadata ja analüüsida kes ma olen, mis mulle teha meeldib ning mida ma tulevikus tahan teha,“ ütleb SA Innove karjääriteenuste arenduskeskuse juhataja Margit Rammo. „Vähemoluline pole ka võimalus oma tulevikule suunatud mõtteid ja hoiakuid jagada teiste eakaaslastega,“ lisab Rammo.    
Võistlus toimub juba üheksandat korda. Eelnevalt on kirjutajate mõõduvõtmine kandnud nime kirjandivõistlus „Tulevik ja karjäär“.

Võistluse peasponsor on Coca-Cola Hellenic, kes paneb võitjale välja Apple iPod nano. Võistlust toetavad veel Eesti Päevaleht, Õpetajate Leht ja Euroopa Liidu Sotsiaalfond.

SA Innove
Lisatud 3. oktoobril 2011