Võrgustiku kaudu püütakse jagada Pärnumaa klassiõpetajaid puudutavat infot ja koguda sinna kokku ka õpetajaid toetavaid ja abistavaid materjale.

Lisatud 22. septembril 2011

Esimene koolipäev ja Schultüte

Mis vanuses ja kuidas algab Saksamaal lapse koolitee? Kuidas see Minoul algas?

Liina Reinholm-Gienk: “Esimene koolipäev on iga lapse jaoks väga tähtis. Saksamaal lähevad lapsed 6-aastaselt kooli ning algkool kestab Hamburgis tavaliselt neli aastat. Mõned üksikud algkoolid testivad kuus aastat kestvat õppetööd ning erinevusi on muidugi ka teiste liidumaadega. Minou koolipäev kestab kella kaheksast hommikul kuni kella üheni päeval. Peale seda on ta kaks tundi pikapäevarühmas. Seal ta saab süüa ning teeb oma koolitöid või lihtsalt mängib teiste lastega. Koolilõunat Minou'l koolis pole, kuna puuduvad vastavad ruumid ning suurem osa lastest läheb koju, kus emad süüa teevad. On aga koole (200-st koolist 56), kus saab lõunat ning koolipäev kestab kuni kella neljani, aga need on tihti linnaosades, kus on ülekaalus sotsiaalselt nõrgemad pered.

Minou läks 16. augustil Altrahlstedti Grundschulesse (Alt – vana, Rahlstedt – linnaosa, kus Minou pere elab, Grundschule – algkool. Toimetaja märkus). Kell 9.00 algas lastele ning vanematele kirikus jumalateenistus ning sellele järgnes kell 10.00 pidulik aktus, kus lapsed klasside järgi lavale kutsuti, et siis koos õpetajaga oma klassi minna. Minou klassis on 23 õpilast, mis on siin lubatud klassi suurus. Koolitunnid kestavad siingi 45 minutit ning peale tutvustustundi oli kooliõuel pildistamine ning sellega esimene koolipäev lõppeski. Kui Eestis tuuakse õpetajale esimesel koolipäeval lilli, siis siin sellist kommet ei ole. Tähtis on hoopis, et igal lapsel oleks Schultüte (koolituutu), mida iga vanem ise oma lapsele enne kooli algust teeb ning kus sees on kingitused esimeseks koolipäevaks.”

Esimene koolipäev, Minou ja koolituutu täis kingitusi.

Koolivarustuse muretsemine on suur väljaminek

Eestis tähendab koolivarustuse muretsemine perele üsna suurt väljaminekut. Kuidas on lood Saksa peredes? Kas antakse kooli poolt nimekiri, mis tuleb osta?

Liina Reinholm-Gienk: “Koolivarustuse muretsemine on siingi suur väljaminek. Siin me alustasime asjade ostmist juba talvel, kui olid nn koolimessid. Seal on firmade esindused, kel mingil määral koolieluga tegemist. Sealt saab infot nii kirjutuslaua/tooli kui ka muude koolitarvete kohta. Meie ostsime sealt ranitsa, kuna valik oli suur ning hea oli proovida, mis mudel lapse selja kujule sobib. Vaadatakse, et kott oleks kindlalt selja vastas, et kott ei kaaluks mitte rohkem kui 1/10 lapse kaalust. Ranitsa juurde kuuluvad spordikott; rahakott, mille saab paelaga kaela panna; pinal koos pliiatsitega; pehme pinal ilma sisuta – need asjad kokku maksid ca 150 eurot. Õpetaja käest saime ka nimekirja asjadest, mida esimeseks koolipäevaks vaja muretseda, aga suurim väljaminek oligi ranits. Sotsiaalselt nõrgematel peredel on soovi korral võimalik abi taotleda, aga see pidi küllalt keeruline protsess olema. Meie tutvusringkonnas said paljud lapsed ka veel koolilaua ning tooli, aga need olid meil juba enne peres olemas. Õpikud ning töövihikud olid seekord tasuta, aga eks iga minister muudab mängureegleid.”

Lühikestele jalgadele lühike tee

Mille põhjal otsustasite, kus koolis hakkab Minou käima? Mis mõjutab vanemate valikuid?

Liina Reinholm-Gienk: “Iga laps peab saama koha oma kodu lähimasse kooli põhimõttega, et lühikestel jalgadel lühike tee oleks. 4. klassis sooritavad lapsed jalgrattaeksami ning siis võivad nad jalgrattaga kooli sõita, enne mitte. Eliitkoole, kus lapsed juba sisseastumiskatseid tegema peavad, siin pole. On kiriklikke koole, kus on kuumaks ning kus pannakse rõhku sellele, et oled aktiivne kirikuliige; on ka koole üliandekatele lastele. Aga vahet pole, kuhu kooli sa oma lapse paned, ikkagi soovitatakse lapsel jala kooli minna, sest siis on ta kohale jõudes üles ärganud ega maga esimest tundi maha. Meie otsustasime Altrahlstedti Grundschule kasuks, kuna see on kodu lähedal (ca 800 m). Teiseks on kool küllalt väike, köigest kaks 1. klassi (on koole, kus on neli kuni viis 1. klassi). Kolmandaks: Minou läheb pärast kooli oma vanasse lasteaeda, kus on ta pikapäevarühm. Alates 2013. aastast peab iga algkool pakkuma lastehoidu peale kooli ja sooja lõunat, aga antud momendil pole näiteks Minou koolil vastavaid ruume ega ka mitte piisavalt sotsiaalpedagooge, kes seda tööd teeksid. Seega, praegu pakuvad koolile lähimad lasteaiad seda teenust. Ja neljandaks: kõik Minou koolisõbrad elavad küllalt lähedal, et kokku saada ning mängida.

Hommikuse vahepala pani ema kooli kaasa.

Mis on seni kõige rohkem rõõmustanud?

Liina Reinholm-Gienk: “Suur rõõm on see, et Minou'le meeldib koolis käia, talle meeldib ta õpetaja ning klassikaaslased. Minu hirm oli varajane ärkamine, aga siiamaani laabub kõik üsna ladusalt. Erilist muret õppetöö Minou'le ei valmista. Soovitatavalt ei tohiks kodutööd üle 20 minuti kesta. Kui võrrelda Eesti ning Saksa algkoole, siis võiks öelda, et siinne esimene klass on Eesti viimane lasteaia aasta. Siin nad õpivad tähti ning numbreid.”

Aitäh ja ilusat kooliaega!

Koolielu küsimustele vastas Saksamaal Hamburgis elav Liina Reinholm-Gienk 

•    Vastu on võetud määrus 182 (16. dets. 2010), millega kinnitati uus põhihariduse riiklik lihtsustatud õppekava (LÕK),
•    ESF programmi „Hariduslike erivajadustega õpilaste õppevara arendamine“ raames on intensiivistunud uute, LÕKile vastavate õppematerjalide väljaandmine
•    Koolides on tööle rakendatud hariduslike erivajaduste koordinaator (HEVKO)
•    Koolide miinimumkoosseisus on fikseeritud eripedagoogi koht
•    Intensiivselt arenevad maakondlikud õppenõustamiskeskused, kus õpetajad ja lapsevanemad igakülgset abi peaksid saama.

Kõik eelnimetatu peaks looma tingimused nimetatud laste arengu senisest oluliselt paremaks toetamiseks. Alus selleks on tõepoolest loodud, nüüd sõltub kõik sellest, kas nimetatud sätete rakendus on võimalik ja kuidas seda igal konkreetsel juhul tehakse.

Uus LÕK 

Kui kõrvalekalded eakohasest arengust puudutavad vaimse arengu sfääri, on otstarbekas vähendada (või ka kõrgendada) nõudeid ja eeldatavaid õpitulemusi. Kui ka põhikooli riikliku õppekava alusel koostatud individuaalne õppekava ei anna piisavalt häid tulemusi ning lapse uuringutel ilmneb intellektipuue, tuleb kaaluda lapse õpetamist põhikooli riikliku lihtsustatud õppekava alusel.

Seni kehtis 1998. a. kinnitatud Põhihariduse lihtsustatud (abiõppe) õppekava, mille muutmisvajaduse tingisid muutused ühiskonnas ja muudetav riiklik õppekava. Vaja oli ühtlustada õppekavade struktuur, kasutada ühtlustatud ja üheselt mõistetavaid termineid, lisada seni puudunud valikained, läbivad teemad ja nimetada valdkonnapädevused, vaja oli siduda ainete õpe omavahel ning jõukohastada mitme aine õpe (seda eriti loodusõpetuse ning ajaloo osas).

Oluline erinevus varasema õppekavaga seisneb selles, et terminiga LÕK võetakse kokku kerge, mõõduka, raske ja sügava intellektipuudega laste õpetamiseks mõeldud õppekavad. LÕK on „katustermin“, lihtsustatud õppekava üldosas esitatakse õpetamise põhimõtted intellektipuuetega laste õpetamiseks üldse, selle juurde kuuluvates lisades täpsustatakse eri arengutasemete õpetamise olulised aspektid, esitatakse õpetamise rõhuasetused ainete kaupa ja oodatavad õpitulemused klassiti.

Nii näiteks räägime me alates sellest õppeaastast Põhikooli riikliku õppekava lihtsustatud õppekava lihtsustatud õppest (Lisa 1), lihtsustatud õppekava toimetulekuõppe tasemest (Lisa 2), lihtsustatud õppekava hooldusõppest (Lisa 3).

Tuleb tunnistada, et väljendid on küll täpsed, kuid kõnes kasutamiseks kohmakad. Ja nimetatud väljendite mõistmine võib põhjustada eripedagoogikaga otseselt mittekokkupuutuvatele spetsialistidele (ühiskonnast üldiselt rääkimata) suurt segadust.

Õpetajate jaoks on tõeliseks probleemiks aga see, et õppekavas puudub täielikult aine sisu kirjeldus. Ühelt poolt annab see õpetajatele loomingulise vabaduse omal parimal äranägemisel otsida, valida ja kohandada materjal, mis nende arvates peaks viima eeldatavate õpitulemusteni, teisalt on see aga kindlasti väga suur lisatöö õpetajale ja sageli ka katse-eksitusmeetodile põhinev tegevus. Mingil määral toetab õpetajaid koostatav aineraamatute sari, kus esitatakse soovituslik materjal töökavade koostamiseks.

Üks lihtsustatud õppekava arenduse eesmärkidest oli selle õppekava senisest parem rakendatavus tavakoolis. Mida peetakse aga silmas, kui taotletakse lihtsustatud õppekava paremat rakendatavust? Ja kelle jaoks paremat?
Meie hariduspoliitika toetab jõuliselt kõikide laste koosõpetamist elukohajärgses koolis, üheks printsiibiks kõikide laste võrdsed võimalused hariduse omandamiseks.

Aga milles seisneb võrdne arenguvõimalus lapsele, kelle arengupotentsiaal jääb oluliselt alla teiste samaealiste laste arengupotentsiaalile?

Üks võimalus õppe lihtsustamiseks on mahu vähendamine: kolme rehkenduse asemel kaks või üks teha, kogu õppetunni materjalist pool või kolmandik või veerand ära õppida, pikast tekstist vaid osa lugeda... Veel on võimalus panna nõrk ja abivajav laps tagapingis „iseseisvalt“ tööle, teades samas, et ta pole suuteline üksi uut materjali omandama. Mõne ülilihtsa tegevusega tuleb ta kindlasti ka toime, aga see ei saa olla siis last arendav tegevus, mille eest tema tööle rahuldav hinne alla kirjutatakse.

Kas need on VÕRDSED võimalused hariduse omandamiseks? Formaalselt võttes on vastus – jah! Kuid võrdsed võimalused luuakse siis, kui iga laps saab OMA ARENGUPOTENTSIAALILE parimal viisil vastava õpetuse.

Pidevalt ilmuvad uued õppematerjalid
Üks võrdsete võimaluste loomise tee on kasutada õpiraskustega lastele sobivaid ning õppekavale vastavaid õppematerjale. On imekspandav, et pikka aega töötasid eripedagoogid koolides, kus õpetati lapsi lihtsustatud õppekava alusel, ilma vastavate õpikuteta. ESF programmi toel on õpikute, tööraamatute ja muude õppematerjalide väljaandmine intensiivistunud, kuid kas need raamatud jõuavad ka laste koolilauale! Praktika näitab, et mitte.

Mittevõrdne kohtlemine on ilmne, kui laps, kellele on nõustamiskomisjoni otsusega soovitatud juba I klassis õppimist lihtsustatud õppekava alusel, peab eesti keele tunnis õppima samast aabitsast nagu ülejäänud (eakohase arenguga) klassikaaslased. Seda olukorras, kus tegelikult on olemas uus, silmapaistvalt kauni lastepärase kujundusega ja metoodiliselt hästi, just nende laste õpioskusi arvestavalt koostatud aabits, mille juurde kuulub 3-osaline töövihik ning õpetaja käsiraamat. Kas on tegemist õppimiseks võrdsete võimaluste loomisega, kui mõõduka intellektipuudega lastele toimetulekuklassis ulatatakse 1. septembril Karu-Aabits?

Võrdsed võimalused lastele võivad mõne koolijuhi arvates olla loodud, kui kõik samaealised lapsed on võetud kooli ja õpivad samas klassiruumis, ehkki eri õppekava alusel.

Kes tunneb koolielu lähemalt, teab, et juba eakohase arengu korral võib klassis õppida lapsi kolmel tasemel: on väga tublid, toimetulijad ja nõrgad. Mõningatel juhtudel võib seda rühma isegi viieks allrühmaks jagada: väga tublid, tublid, keskmiselt hakkamasaajad, nõrgad ja väga nõrgad. Seejuures eri ainetes võivad rühmade koosseisud mõneti muutuda.

Kuidas on sellises olukorras võimalik aga samal ajahetkel samas klassiruumis õpetada lapsi eri õppekavade alusel. Siit ongi tulnud vajadus püüda leida (formaalseid) võimalusi lihtsustatud õppekava rakendamiseks tavakoolis. Ehk teisisõnu – muuta õpet võimalikult ühesuguseks: et käsitluse all tunnis oleksid samad teemad, et saaks rakendada võimalikult samu töölehti jne. Tegelikkuses pole võimalik ühes klassis samal ajal õpetada korraga kahe eri õppekava alusel. Kui lisada abiõpetaja (kes peaks olema kindlasti eripedagoogiliste teadmistega, muidu on tegu isikliku abistajaga), siis tekib küsimus, miks peab laps istuma samas klassis teistega, kus on veelgi rohkem häiritud tema niigi kiiresti hajuv tähelepanu ja puudulik keskendumine vaimsele tegevusele.

Sellises olukorras pole võimalik luua HEV lapsele võrdseid võimalusi hariduse omandamiseks ja me saame öelda, et rikutakse lapse põhiõigust – õigust haridusele!

Kes hariduslike erivajadustega laste õiguste eest seisma peaksid? Lapsevanemad! Teadlikumad neist seda juba teevadki – nõuavad lapsele vajalikke tingimusi, mis tuleb kindlustada koolil koostöös kohaliku omavalitsusega. Riiklikult (seadusandlikult) on võimalused selleks loodud, küsimus on konkreetses rakenduses.

Kas on lahenduseks väikeklassid? Võib-olla. Kuid mitte siis, kui sinna koondatakse nii riikliku kui ka lihtsustatud õppe alusel õppivad lapsed, kellel on erinevad, tööoskused, korraharjumused, kes kasutavad eri õppematerjale.

Lihtsustatud õpe ei ole lihtne õpe
Töö lihtsustatud õppes ei ole lihtsustatud töö. Mida madalam on lapse vaimse arengu potentsiaal, seda sügavamad pedagooglised teadmised ja oskused õpetamiseks peavad olema õpetajal. Seda rohkem nõuab lapse õpetamine ka pedagoogikaväliste hoobade rakendamist. Ja neid tingimusi tuleb aktiivselt nõuda just meil, pedagoogidel. Sest lapsevanematel ei pruugi olla vajalikke teadmisi, ettevõtlikkust, oskusi.

Kaja Plado, MA, eripedagoogika
Koolielu
Lisatud 22. septembril 2011

Artikli täistekst ajalehe Postimees veebilehel.

Lisatud 22. septembril 2011

Tallinnas Vabaduse väljakul tähistataval Teadlaste Ööl saavad teadushuvilised osa võtta kolmest töötoast, mida veavad Tallinna Ülikooli teadlased.

Helivibratsioonid, kassinurr ja tervis – vibroakustiline töötuba
Teadlaste tähelepanu on köitnud kaslastele omane ainulaadne helifenomen – nurrumine, madalsageduslike helivõngete genereerimine. Uurijad usuvad, et eneseravi võib olla see põhjus, miks nurrumine ei ole kadunud evolutsiooni minevikku. Missugustele tulemustele on teadlased aga uurimustes täpsemalt jõudnud, selgub töötoas. Osalejad saavad proovida vibroakustilise voodi lõdvestavat ja ravivat nurrumist, lisaks on võimalus õppida ise kassi moodi kaasa nurruma ning olla aktiivne osaleja enesetunde parandamisel. Seejärel saab kogetud tajuelamused, tunded, tekkinud kujutlused või assotsiatsioonid jäädvustada käegakatsutavaks mälestuseks värvide vahendusel. Töötuba on avatud kell 14.00–20.00 ning seda veavad psühholoogiamagister Ivar Vinkel, muusikateraapia magister ja terapeutilise hääletöö rakendaja Eve Lukk ning kunstiteraapiate magistrant Kaia Laurik-Sarapson.

Kuidas avastada maapõue saladusi – georadari töötuba
Georadar töötab põhimõttelt samamoodi nagu politsei kiirusmõõtur: radar kiirgab välja elektromagnetlaineid ja võtab vastu peegeldunud signaali. Signaal levib erinevates keskkondades eri kiirusega ja seetõttu on võimalik eristada maapinna settekihte, leida võõrobjekte (vanad müürid, suured kivid, kaablid, veetorud, kaevanduskäigud, matmiskohad jms), uurida põhjavee taset jne, ent mis kõige tähtsam – töö saab tehtud keskkonnasõbralikult, ilma objekti kahjustamata. Radariga on võimalik hinnata turbakihi paksust soos, samuti on võimalik leida arheoloogilisi objekte. Näiteks Vabaduse väljaku all olnud müüride asukohta on kontrollitud sarnase georadariga. Georadari mudelit Sir-3000 tutvustab Tallinna Ülikooli maastikuökoloogia osakonna teadur Hannes Tõnisson. Radariga saab tutvuda AHHAA teaduskupli all, demonstratsioonid gruppidele toimuvad Jaani kiriku kõrval muruplatsil.

Vetika- ja meeanalüüside töötuba
Tallinna Ülikooli Ökoloogia Instituut tutvustab kaht põnevat analüüsimeetodit. Ränivetikaid analüüsides on võimalik kirjeldada meie veekogude hetkeseisundit ning uurida setteid, et saada enam teada veekogude arenguloost. Tallinna Ülikooli ökoloogid näitavad ka, kuidas uurida mikroskoobi abil mees sisalduvat õietolmu. Taimedelt nektarit korjates kleepuvad õietolmuterad mesilaste keha ja jalgade külge ning tarus satub mesilastega kaasa tulnud õietolm paratamatult mee sisse. Mikroskoobiga meeproove vaadates on võimalik eristada erinevaid õietolmuteri ja kindlaks teha, milliseid taimi on mesilased külastanud. Selle meetodiga on võimalik määrata, kas Eestis müüdav mesi on ikka kohalikku päritolu. Kui meest leitakse näiteks rohkelt maisi õietolmu, on tõenäoline, et tegemist ei ole Eesti meega. Töötuba on avatud Vabaduse väljaku teadustelgis kell 14.00–20.00.

Teadlaste Ööl on Viimsi Keskkooli õpilastel võimalik osaleda Tallinna Ülikooli korraldatavates teadustubades ja saada vastused mitmetele neid huvitavatele küsimustele. Üritus toimub kell 19.00–21.00 Viimsi Keskkoolis.

Tähistaeva ja vaatluste teadustuba        
Õpilased saavad uurida tähistaevast nii palja silma kui ka teleskoobiga. Vaadeldakse tähtkujusid, Jupiteri, Andromeeda galaktikat, teisi galaktikaid, mõnda kaksiktähte, kerasparvi ja planetaarudusid. Mis objektid need on, kuidas nad sinna said ja miks nad just sellised on? Õpilasi juhendavad ja küsimustele vastavad Tallinna Ülikooli füüsikud Katrin Laas ja Alis Langmets.

Kartograafiliste uurimismeetodite teadustuba
Geograafi jaoks on kõige olulisem ruumi mõõde, täpsemalt objektide paiknemine või protsesside ja nähtuste aset leidmine ruumis. Ruumi meetrika uurimine ehk maastikuökoloogia üks suuremaid harusid võimaldab võrrelda erinevaid piirkondi ning ajalise mõõtme juurdetoomisel analüüsida maastike arengut ja teha prognoose. Kartograafiliste meetodite kasutamise võimalused on oluliselt avardunud tänu digitaalkartograafiale ja kaarditarkvarade arengule. Kartograafilisi meetodeid tutvustab Reimo Rivis Tallinna Ülikooli Matemaatika ja Loodusteaduste Instituudist.

Keemia teadustuba
Kuidas on keemia seotud reaalsusega meie ümber? Kust algab keemia ajas ja kust algab ta teaduses? Kuidas keemia jaguneb? Keemiat meie ümber ja sees tutvustab Tallinna Ülikooli biokeemik Kaspar Vulla.

Tänavuse Teadlaste Öö kohta saab lisainfot: http://www.ahhaa.ee/TeadlasteOo2011/ või www.tlu.ee/teadusaasta.  

Tallinna Ülikool
Lisatud 22. septembril 2011

Artikli täistekst Toitumine.ee portaalis: http://toitumine.ee/laps-vajab-oiget-turgutust/ 

Lisatud 22. septembril 2011

Reedel, 23. septembril külastavad projekti partnerkoolide esindajad Hispaaniast, Suurbritanniast ja Türgist Ahtme Kooli, et ühiselt esimese projektiseminari käigus kohtuda õpetajatega, kuulata ülevaadet Tšehhimaal saadud koolitustsüklist ja pidada maha esimene projektikoosolek. Ahtme Kooli juurde istutavad projektis osalejad reedel ka puu.
 
„Oleme selle meie kooli jaoks esmakordse rahvusvahelise koostööprogrammi suhtes väga suurte ootustega,“ ütles Ahtme Kooli direktor Jelena Ditjatkina. „Üks meie pedagoogidest käis juba Tšehhis vastava programmi raames täiendkoolitusel. Rahvusvaheliste kogemuste vahetamine annab meile loodetavasti uusi teadmisi ja oskusi, kuidas oma õpiraskustega lapsi edukamalt õpetada ja ka eluks vajalikku kutseõpet omandada,“ lisas Ditjatkina.
 
Projekti eesmärgiks on õuesõppe meetodi uurimine erivajadustega õpilaste õpetamiseks rahvusvahelises meeskonnas, protsessi võrdlemine Eestis, Suurbritannias, Türgis ja Hispaanias. Järgneb probleemide analüüsimine ja uute teadmiste rakendamine partnerkoolide igapäevases õppe- ja kasvatusprotsessis.
 
„Oleme Ahtme Kooli aidanud rahvusvahelist koostööd käivitada,“ sõnas Ahtme Kooli projektijuht, rahvusvahelise personaliarendusfirma Vestifex juhatuse liige Jelena Lohmatova. „Ahtme Kooli töötajad on olnud väga tublid, võttes enda peale rahvusvahelise Comenius-projekti korraldamise põhiraskuse. Ma usun, et taoline kogemus rikastab nii õpilaste kui õpetajate maailmapilti, avades uusi perspektiive ja võimalusi,“ täiendas Lohmatova.
 
Projekti raames töötatakse välja kolme õppetunni tunniplaanid ja viiakse läbi tunnid. Tunniplaanid on sarnased iga kooli jaoks ja nad arvestavad projekti meeskonna käsitlusi. Tundidest salvestatakse video ja neid saab näha projekti blogis Internetis. Osalejad hindavad ja analüüsivad tunde ning teevad ettepanekuid edasiste tegevuste planeerimiseks ja õuesõppe tundide sisu mitmekesistamiseks.

Projekti koordinaator on Ahtme Kool. Projekti partnerkoolid on Springfield School DCFS (Suurbritannia), Tarsus Mehmet Akif Ersoy ¡lköğretim Okulu (Türgi) ja CEIP SAN AGUSTIN (Hispaania).
 
Projekt kestab 2011. aasta septembrist 2013. aasta juunini.
Euroopa Liidu poolt rahastatavat Comenius-programmi korraldab Eestis Sihtasutus Archimedes. 

Ahtme Kool 
Lisatud 22. septembril 2011

Kahe konverentsipäeva jooksul kuulatakse ettekandeid, oma seisukohti saab esitada töötubades (konverentsi raames toimub viis erinevat töötuba).

Konverentsi plenaarsessioonidest saab osa ka videoülekande kaudu. Esimene päev lõppeb õhtusöögiga Eesti Vabaõhumuuseumi Kolu kõrtsis.

2011. a keelekümbluskonverentsi põhiteemad on seotud õppekeskkonna erinevate aspektidega.
Päevakava on jälgitav koduleheküljel: (vt keelekümbluskonverents).

Osalemistasu on 13 eurot inimese kohta. Konverentsile registreerumiseks oleme loonud interaktiivse vormi. Registreerimise tähtaeg on 28. september 2011.

Osalemistingimuste täpsustamiseks ning arveldamisega seotud küsimustes palume vajadusel ühendust võtta konverentsi sekretariaadiga:
Evelin Espenberg
tel: 7 404 095

KOHTUMISENI KONVERENTSIL!

Integratsiooni ja Migratsiooni Sihtasutus Meie Inimesed
Haridus- ja Teadusministeerium
Lisatud 22. septembril 2011

KUMUsse olidki kutsutud nii võitjad kui kõik osavõtjad, juhendanud õpetajad, ka vanemad.

Loovus on Eesti Nokia

Tiigrihüppe SA koolitusjuht ja žürii liige Urmo Uiboleht kinnitas noortele, et kõik tööd, mis nad animakonkursile esitasid, on ääretult põnevad: „Võin saladuskatte all öelda, et AnimaTiiger on minu lemmikprojekt. Seal tuleb kõige selgemalt välja noorte inimeste and ja loovus, mis võibki olla Eesti Nokia. Siin on töid, mida saame kindlasti viia ka väljapoole Eestit, kõigile ju meeldivad multikad. Anima – see tähendab hinge; hinge andmist piltidele, mõtetele, kujutlustele. Teie tööd olid hingestatud, neis oli  väga palju siirust ja südamlikkust.“
Urmo Uiboleht lisas, et on kindel: siin saalis istub tulevane kuulus filmilooja.

Võrdväärselt tugevad tööd

MTÜ Nukufilmi Lastestuudio juhataja Katrin Kuusik kinnitas samuti, et kõik osavõtjad olid väga tublid; žürii oli suisa keerulises olukorras, sest oli mitmeid võrdväärselt tugevaid töid.  „Iga lõpp on millegi uue algus, loodan, et teil on ideid, millega edasi minna,“ sõnas Katrin Kuusik. Paar nõuannet oli tal noortele filmitegijatele samuti varuks. Näiteks tuleks mõelda, kas tasub iga paari sekundi tagant helitausta/muusikat vahetada, see võib filmitegija elu hoopis keerulisemaks teha. Tunnustavalt märkis Katrin Kuusik, et autorikaitsega on kõik korras, lõputiitrites on kasutatud teosed kõigil kenasti märgitud.

Kas sind on aidatud?
 
Niisiis kandis 2011. aasta animakonkurss pealkirja "Käsi peseb kätt!". Kas sind on aidatud? Või oled ise abi pakkunud? Kas abi on üldse oluline või vajalik? Kui oluline on vastuteene? Oodatud olid erinevates animatehnikates valmistatud klipid,  nii joonis-, lamenukk-, ümarnukk- kui ka arvutianimatsioonid ja piksillatsioonid. Animatsioonfilmi pikkus oli algkooli usinatel tegijatel 5-60 sekundit, põhikooli tegijatel10-120 sekundit ja gümnaasiumi oskajatel 15 – 180 sekundit.
Kõiki tehnikaid, kõiki pikkuseid ja kõige erinevamaid süžeesid sai samas suurel ekraanil ka näha. Kuidas laps aitab vanaema, kuidas ma aitan kontrolltöö ajal sõpra ja tema mind, kuidas pikendusjuhe aitab raadiot, kuidas kaks pead mõtlevad välja parema lahenduse kui üks, kuidas maailm tõttas appi maavärinas kannatanutele. Igal filmil oma lugu.

Pildil vanemas kooliastmes III koha saavutanud Kilingi-Nõmme Gümnaasiumi loominguline meeskond.

Võru Kreutzwaldi Gümnaasium – eriti tubli

Kui kaua võtab aega ühe animafilmi valmimine, sõltub meeskonnast, ideest ja tehnikast. Juhtub sedagi, et valmis klippi tehakse ümber ja veelkord ümber, sest tuli parem lahendus…
Võitjate nimed nooremas, keskmises ja vanemas kooliastmes on ära toodud AnimaTiigri kodulehel http://www.tiigrihype.ee/?op=body&id=329   Tunnustavalt tuleb märkida Võru Kreutzwaldi Gümnaasiumi, kus nooremas vanuseklassis võeti kõik kolm auhinda, keskmises ja vanemas astmes üks auhind. Võru laste juhendajad on õpetajad Ene Moppel ja Krista Kõlli.

Kaadreid animafilmidest:

Loe ka Pärnu Postimehest: Kilingi-Nõmme õpilased võitsid tahvelarvutid

Kui eelmisel aastal näitas koolist lahkumine kogu Tallinnas mõnevõrra positiivsemat trendi, kui see jäi vaid napilt kuue protsendi juurde, siis tänavune protsent on tõusnud taas majanduslanguse tippaja tasemele – 10. klassi jõudnutest ei jõua päevases õppes järgmisesse klassi ligikaudu seitse protsenti noortest ehk 189 Tallinna õpilast.

Kesklinnas asuva Liivalaia gümnaasiumi direktori Veiko Rohunurme sõnul ei pruugi lahkumisprotsendi tõusu taga olla ainult sotsiaalsed ja majanduslikud põhjused, vaid ka ellujäämisvõitlus, milles koolid peavad osalema. Nimelt üritas möödunud aasta alguses toonane Tallinna abilinnapea Kaia Jäppinen reformida pealinna gümnaasiumivõrgustikku ning väiksemad koolid ilma gümnaasiumiosata jätta, kui seal ei jätku vähemalt kahte 10. klassi kokku 52 õpilast. Lapsevanemate protestidega silmitsi seistes Jäppinen aga plaanist taganes ja koolid pidid vähemalt ühe klassi jagu õpilasi kokku saama, kirjutab Eesti Päevaleht.

Direktorid on aga sellest saati väitnud, et koolid lasid vastuvõtul latti jõudsalt madalamale, et klasse täis saada, ja võtsid vastu ka õpilasi, kelle puhul oli nende raskusi edasijõudmisel ette näha. Koolijuhid tunnistavad, et ka edaspidi läheb konkurents 10. klasside vastuvõtu puhul järjest tõsisemaks ja tugevat konkurentsi oli näha juba tänavu. Nii tõi Tallinna Paekaare gümnaasiumi direktor Valeri Lind näiteks ühe naabruses asunud kooli, kus oli samuti väike 10. klass, aga mis suutis Paekaare arvelt õpilaste arvu jõudsalt suurendada. „Meile mängis üks õpetaja mäkra, läks sinna kooli ja võttis mitu õpilast ka kaasa,” ütles Lind Eesti Päevalehele. „Praegu on selline olukord, kus ületõmbamine ja konkurents on väga tugev, kuna viimased aastakäigud on nii ehk naa väga väikeste arvudega klassid ja prognoos tulevikuks on väga halb.”

Gümnaasiumide kõrval võitlevad üha vähenevate gümnasistide arvu pärast ka ameti- ja õhtukoolid.

Allikas: BNS, Eesti Päevaleht Lisatud 21. septembril 2011