Raamatukujundusi hindas kolmeliikmeline Eesti, Läti ja Leedu ekspertidest koosnev žürii. Eesti raamatutest pälvis tunnustuse kunstnik Angelika Schneideri kujundus Juhan Liivi raamatule "Oh, elul ikka tera on".

Läti raamatutest leidis tunnustamist Guntis Bojarsi romaan "Zida Cuska" ("Siidmadu"), mille kujundas Katarina Vasilevska ja illustratsioonid tegi Aivars Vilipsons.

Leedu võidutööks valis žürii Tomas Mrazauskase kujundatud raamatu "Bernardinu baznycia ir konventas Vilniuje. Pranciskoniskojo dvasingumo atspindziai ansamblio irangoje ir puosyboje" (Bernardiini kirik ja konvent Vilniuses. Mõtteid Frantsiskaani vaimsusest, disainist ja dekoratsioonidest), mille autor on Ruta Janoniene.

Iga-aastast Balti raamatukunsti võistlust on peetud aastast 1993.

Allikas: BNS Lisatud 8. märtsil 2011

Võidufotod kuulutatakse välja ja Tantsivaid Hunte jagatakse 24. aprillil. Loodusfoto konkursi suured toetajad on Eesti Energia ja Nordea Pank. Toetajaid ja kaasaaitajaid on teisigi. Kunda Nordic Tsement, Olerex, RMK, fotofirmad Canon Overall, Fotoluks, Epson...

Osalema oodatakse nii lapsi, noori, kui täiskasvanuid. Fotosid saab esitada kokku seitsmel teemal, üks neist pildid, mis tehtud väljaspool Eestit.

Tänaseks on konkursile oma pilte saatnud pea 700 autorit, kellest noorim on 3-aastane, vanim 71- aastane. Eelmisel aastal osales võistlusel 1400 autorit rohkem kui 11 tuhande tööga. Korraldajad loodavad, et nagu eelmistelgi aastatel algab korralik pildisadu just viimasel nädalal.

Sel aastal aitab loodusfotode konkursil teoks saada Looduse Omnibussi peatoetaja Eesti Energia. Looduse Omnibussi eestvedaja Jaan Riis sõnab, et Eesti Energia valmisolek panna õlg alla 10. juubeliaasta tegemistele lisab uut energiat. „Meie koostöö eesmärgiks on muuta looduses käimine ja looduse tundma õppimine elamise loomulikuks osaks, nii nagu seda on teatri, kontsertide ja kunstinäituste külastamine,“ sõnab Riis. „Soovime et inimesed üha enam väärtustaksid loodust ja koostöös toetajatega saame aidata kaasa loodust väärtustava mõtteviisi levikule süvendades austust ning armastust looduse vastu,“ selgitab Riis.

Looduse Omnibussi ja Eesti Energia koostöös soovime inimesteni viia Eestimaa looduse ilu ja hea energia jätkates juba traditsioonilisi Looduse Omnibussi ettevõtmisi – retked, loodusõhtud ja fotovõistlus Looduse Aasta Foto. Lisaks loodame ühiselt ellu kutsuda ka uusi põnevaid tegemisi.
Loodusfoto konkursi eeskirjad leiad http://www.looduseomnibuss.ee/node/1169.

Looduse Omnibuss
Lisatud 8. märtsil 2011

Konkurss toimub kahes vanuserühmas, alates 16. eluaastast saab esitada karikatuure teemal: „Õnnetus hüüab tulles!” ning alates 6. eluaastast saab esitada õpetlikke koomikseid ja animatsioone teemal: „Mina – õnnetuste ennetaja”.

Konkursi patroon on Heinz Valk, kelle arvates võimaldab karikatuur elu valupunkte rõhutada kujutades olukorda võimendatult. „Inimeste elus käivad traagika ja huumor sageli käsikäes ning ka selline tõsine asi, nagu õnnetuste ennetamine saab käia läbi absurdi ja koomika,” arvab vanameister.

Parimad tööd kuulutatakse välja 27. mail 2011 Tatus uues Ahhaa keskuses, kus saab vaadata 4D kino ja nautida enneolematuid teadusatraktsioone.

Võitjatele on väärt auhinnad välja pannud paljud toetajad, auhindadeks on nutitelefon, sülearvuti, eksreemspordikaamera, matkavarustust, seiklusmatk ja palju muud.

Kõige tabavamaid töid kasutatakse edaspidi tule- ja veeohutusalases ennetustöös ja neid esitletakse Päästeameti meediakampaaniaid toetavatel internetilehekülgedel või jagatavates teavitusmaterjalides.

Võistlustöid ootame hiljemalt 6. maiks 2011 e-posti aadressil rescue@rescue.ee või tuua Päästeametisse aadressil Tallinn, Raua 2, võib ka viia lähimasse päästekomandosse. Täpsem info ja reeglid: http://www.rescue.ee/.

Päästeamet
Lisatud 8. märtsil 2011

Sel aastal teist korda toimuv Tudengi Eurovisiooni lauluvõistlus kujutab endast päris Eurovisiooni analoogi. Finaalkontserdil astuvad üles 10 parimat esinejat, kes on eelnevalt saadetud demomaterjalide põhjal välja valitud. Võitjad valivad välja žürii ning pealtvaatajad – mõlemast sõltub pool. Pealtvaatajatel on võimalik oma lemmiku poolt hääletada SMS-hääletuse teel. Žüriisse kuuluvad teiste hulgas ka Ithaka Maria Rahula, Elmar Liitmaa, Olavi Pihlamägi ning Anne Adams.

Piletid on müügil Piletilevi müügipunktides ning internetis Piletilevi kodulehel võtmesõnaga „Tudengi Eurovisioon 2011“.

Eurovisiooni tudengiversiooni ja üle-euroopalise võistluse vahel on siiski kaks erinevust. Tudengi Eurovisioon on täielikult heategevusliku iseloomuga ning sellel aastal toetatakse Tilsi lastekodu, kellele soetatakse kontserdi tulude eest muusikainstrumente. Teiseks erinevuseks on korraldajate nõue, et kõik esitatavad lood peavad olema akustilised.

Finaalkontserdil on kohal mitmed kaamerad, mille vahendusel on pealtvaatajatel võimalus kiigata greenroomi, kus toimuvad esinejatega intervjuud. Üritust kannab internetis üle tudengitelevisioon Tipikas.tv. Kõigil Tartus elavatel muusika austajatel on võimalus vaadata otseülekannet Krooksu pubis.

Tudengi Eurovisiooni projektijuhi Raul-Kristjan Udrase sõnul annab võistlus noortele bändidele hea võimaluse oma loomingut suuremale publikule tutvustada ning end võistlustules proovile panna. Tudengibändide arengule aitab kaasa Downtown Stuudio, kes on võitjale välja pannud suure peaauhinna – võimaluse salvestada tasuta oma loo stuudioversioon.

Võitluse korraldajaks on Tallinna Tehnikaülikooli Kultuuriklubi, kes on juba üle 10 aasta tegelenud tudengite vaba aja sisustamisega ürituste ning võistluste näol.

Rohkem infot: http://www.kultuuriklubi.ee/

TTÜ Kultuuriklubi
Allikas: BNS Lisatud 8. märtsil 2011

„Kunstiga olen kokku puutunud sünnist saati. Mu ema on tekstiilikunstnik, isa on ehtekunstnik. Esimest korda torgati mulle pliiats kätte, kui olin veel imik, peod olid rusikas. Nad on rääkinud, et võtsid suure paberi, panid mind sinna keskele koos pliiatsiga, ja siis ma tegin igasse nurka surra-murra. Roomasin ringi, kõndida ei osanud, aga juba joonistasin. Süvendatult hakkasin kunsti õppima kuuendas klassis, hakkasin kooli kõrvalt käima kunstikoolis, enne seda olid huvialaringid – meisterdamine, õmblemine, savitöö.“

Kas eelistad mingit kunstistiili?

„Olen tegelenud nukkude tegemisega. Eksperimenta! töö on ka nukk-skulptuur. Edasi plaanin minna moekunsti ja rõivadisainiga.“

Kui öeldakse, et tegin nuku, tuleb esimesena silme ette kohe kaltsunukk…

„No eks ma nendest alustasin. Väiksena veetsin Saaremal vanaema juures suved, seal võtsin kaltsukoti ja hakkasin linnukesi, loomakesi kokku õmblema.“

Tavaliselt ikka õmmeldakse nukkudele riideid?

„Mul oli hästi palju Barbie-nukke, vanaemaga koos õmblesime neile riideid ka. Mul on hästi-hästi palju Barbie riideid alles, Barbied on alles ka, ilmselt kuskil suures kastis kodus. Ja kudumise õppisin ka nukkudele riiete tegemise käigus selgeks. Vanaema õpetas, kuidas nukule kampsunit ja salli kududa. Nüüd olen kudumise unustanud, heegeldan rohkem.“

Kas endale ka õmbled riided selga?

„Algusest lõpuni väga vähe, aga ma ostan kaltsukatest mingeid rõivaid ja teen need ümber, muudan isikupärasemaks. Seda ma küll teen.“

Õpid kunstikallakuga klassis. Kuidas on lood maalimise, akvarelliga?

„Mulle meeldivad mõlemad. Maalimisega tegelen küll ainult nii palju kui koolis vaja, aga akvarell meeldib mulle õudselt. Ma maalin teega. Jõudsin selleni, kui ükskord oli toas palju poolikuid teetopse, ma ei viitsinud neid alumisele korrusele viia. Hakkasin proovima nende värvidega, mis nad paberil teevad.“

Täiesti tavalise joogiteega, selle vedelikuga? Pruun tee, roheline tee, punane tee?

„Täiesti tavalise teega, erinevate värvidega. Näiteks avastasin, et täiesti punane hibiski tee, kui selle paned paberile, läheb see helesiniseks.“

See on ju peaaegu nagu akvarell…

„Jah, põhimõtteliselt ongi. Lihtsalt värvid on heledamad. Aga akvarell mulle väga meeldib. Kui teen moejooniseid, teena ka akvarelliga.“

Äkki oled teadaolevalt esimene inimene, kes teega joonistab?

„Vaevalt,“ arvab Diana. Küsimusele, kas teega joonistamine käib siis moodsa kunsti alla, vastab Diana naerdes, et põhiliselt käib see selle alla, et ta on lihtsalt laisavõitu ja ei viitsi teetasse ära viia.

Ütlesid, et ema on tekstiilikunstnik ja isa on ehtekunstnik. Kas vanemate elukutse on ka sind mõjutanud?

„Vanemad naeravad praegu natuke, ma teen kunstiklassi lõputööd, see on metallist heegeldatud kleit. Seal on kaks asja kokku pandud, tekstiilikunstniku pool ja ehtekunstniku pool. Eks nad ikka mõjutavad, jah.“

Kuidas saab metalli heegeldada?

„Peenikest vasktraati. Seda on raskem heegeldada kui niiti, aga saab hakkama.“

Näpud peavad vastu?

„Jaa, täiesti, ei ole hullu.“

Kuidas sa Eksperimenta! juurde jõudsid?

„Kunstiõpetaja Margot Kask palus tunniülesandena teha E! jaoks ideekavandi. Ei osanud midagi välja mõelda, aga viimase 15 minutiga võtsin paberi ette, sinna peale tegin muna, sinna sisse hästi palju värvilisi vidinaid. Vikerkaari, puukesi, loomakesi. Ise veel naersin, et kui peaksin selle valmis tegema, siis elu sees ei viitsiks. Esitasin kavandi õpetajale, siis mõtlesin, et võiks ju Eksperimentale! ka kandideerida. Kirjutasin teksti juurde, saatsin ära, ja pääsesingi edasi.“

Eksperimenta! (lühendatult E!) on suunatud koolinoortele vanuses 14 kuni 19 eluaastat, aga ka kunstiõpetajatele ning kunstnikele. Esimene E! toimubki sel kevadel Tallinnas, Euroopa kultuuripealinn Tallinn 2011 programmi raames. Eksperimenta! näitust saab vaadata 26. aprillist 14. juunini Tallinnas Lauluväljaku ruumides ja välialal, Maarjamäe lossi I korrusel ning avalikus linnaruumis. Eksperimenta! toimumist toetab ka Tiigrihüppe Sihtasutus. 

Mingi mõte on tööl ikka ka, polnud ju lihtsalt niisama muna?

„Oli-oli. Algas kõik kritseldustest, aga kritseldused arenesid mõtteks. See on justkui maailma alguse muna, mille sisse on kontsentreerituna pandud kõik, mis meie ümber on.

Kuju on umbes 40 cm kõrge, natuke muretsen sellepärast, kui ümber on kõik suured installatsioonid, ja siis selline pisike muna. Aga munal on substantsi sees, on juba niimoodi kokku pandud. Hästi palju oli selle töö juures improvisatsiooni. Alustasin sellest, et puhusin suure õhupalli täis, siis panin pabermassi, tegin pabermassist algse muna. Siis lõikasin muna pooleks, katsin autopahtliga, et oleks elastne, aga tugev. Ehitasin elu sinna sisse, kõik improviseeritud, mis hetkel kapist kätte juhtus. Lõpuks veelkord pahtel ja värv. Seal sees on kõike, pudelikorke ja vanu T-särke… Kõike ei näe, aga täiesti hämmastav, mida ma sinna panin, et muna püsti seisaks.

See on minu esimene avalik esinemine, aga ma ei pabista, on päris uhke tunne. Kõik nukud, mis ma teinud olen, seisavad kapi peal, pole õnnestunud oma loomingut seni demonstreerida. Kinkinud olen nukke küll.“

Ütlesid, et tuleviku oled sidunud moega. Mil kombel?

„On plaan minna Taani sellisesse kooli nagu TEKO. On olnud tahtmine minna välismaale õppima juba hästi hästi kaua. Mitte sellepärast, et Eestist ära saada – mulle väga meeldib Eestis. Eestis on hästi palju asju, mida muuta, paremaks teha, ja ma saan aru, et meie olemegi need inimesed, kes saavad seda teha. Aga tahan saada iseseisvamaks, kasvada suuremaks, näha maailma, avardada oma silmaringi. Ei tahaks jääda Eestisse lihtsalt sellepärast, et siin oleksin kodule lähemal. Tahan isiklikku ruumi laiendada.“

Kujutleme, et oledki juba moedisainer, kuidas seda ette kujutad, mida sa tulevikus teed? On sul oma firma, lähed Pariisi moemajja tööle?

„Ma ei näe seda ette, ma lähen vooluga kaasa. Usun, et kui hakkan asjaga süvitsi tegelema, siis tekib ka selgem arusaam, mida ma tegema hakkan, mida tegelikult teha tahan, mis tõmbab. Hetkel saan aru, et olen õigel teel, aga ma ei tea, kuhu see tee välja viib.“ 

Kõik Tartu linna ja maakonna 12-16-aastased noored on oodatud osalema fotojahil "Appi, upume! :)"

Haara fotokas ja mine jahtima selle kevade üleujutust Emajõe, Anne kanali või mõne kraavikalda äärde! Saada foto 24. aprilliks 2011 aadressil appi.upume@gmail.com või toimeta Tartu Keskkonnahariduse Keskusesse (Kompanii 10, Tartu 51007).

Huvitavamatest fotodest koostatakse näitus ning parimate tööde autoreid premeeritakse.

Fotojahi tingimused leiab veebilehelt. Lisainfot saab küsida Mihklilt aadressilt appi.upume@gmail.com.

Fotojahi korraldavad Tartu Loodusmaja õpilased. Fotojahti toetab noortealgatuste fond (NAF).
 
Lisatud 8. märtsil 2011

LOOVTÖÖTOAD on tegevustega sisutatud iga päev 10-16

19.-20. märts MÄRKIDE- JA TALISMANIPÄEV

21.-27.märts

Esmaspäev - PUUTÖÖD ja puidupõletus

Teisipäev - TRÜKITEHNIKAD ja tekstiilikujundus

Kolmapäev - VILLAPÄEV

Neljapäev - RUKKIÕLEST KAUNISTUSED

Reede - SEPATÖÖD

Laupäev ja pühapäev - KEVADKAUNISTUSED

Ühe eseme valmistamine 2.50/3/4 eur, päevane töötuba 10/16 eur. Iga osaleja saab kaasa enda valmistatud eseme(d).

Registreerimine janika.turu@epm.ee või tel 5379 8409.

Muul ajal on Merle Ambre poolt juhendatavad loovtöötoad avatud L-P 10-16. Merlel on suur kunstilise ja rahvusliku käsitöö kogemuste pagas, südamelähedaseim on metallist ehete valmistamine. 

Märtsikuus on muuseum avatud T-P 10-16,

kohvik ja turismiinfopunkt T-P 10-17.

Täpsem info kodulehel www.epm.ee

Kõik Tartu linna ja maakonna 12-16-aastased noored on oodatud osalema fotojahil "Appi, upume! :)"

Haara fotokas ja mine jahtima selle kevade üleujutust Emajõe, Anne kanali või mõne kraavikalda äärde! Saada foto 24. aprilliks aadressil appi.upume@gmail.com või toimeta Tartu Keskkonnahariduse Keskusesse (Kompanii 10, Tartu 51007).

Huvitavamatest fotodest koostatakse näitus ning parimate tööde autoreid premeeritakse.

Fotojahi tingimused leiab veebilehelt. Lisainfot saab küsida Mihklilt aadressilt appi.upume@gmail.com.

Fotojahi korraldavad Tartu Loodusmaja õpilased. Fotojahti toetab noortealgatuste fond (NAF).

Seekordse Tallinnas toimunud kõnevõistluse teemaks oli “Õppetunnid tulevikuks” ning kolme parima hulka jõudsid veel Vladimir Svet Tallinna Humanitaargümnaasiumist ja Gert Siniloo Pärnu Ühisgümnaasiumist. Kõnevõistluse võitja osaleb maikuus Londonis toimuvas finaalis, millest võtavad osa esinejad 45 riigist. Kõik finaaliga seotud kulud tasub ESU Eesti esindus. Esimene ESU kõnevõistlus Eestis toimus 2009. aastal.

„Sellel aastal võttis võitja valimine ettenähtust kaks korda rohkem aega, sest kõnevõistlusest osavõtjate tase oli sedavõrd kõrge,“ ütles žürii esimees ja Suurbritannia Suursaadik Eestis Peter Carter.

English Speaking Union asutati aastal 1918, et edendada rahvusvahelist üksteisemõistmist läbi inglise keele rääkimise. Igal aastal korraldab ESU rahvusvahelise kõnevõistluse, mille finaal toimub 23. maist  - 27. maini Londonis.

Lisatud 7. märtsil 2011

Kujundava hindamise protsessi klassiruumis juhib õpetaja, ta jagab õpieesmärke oma õpilastega; kuulab õpilasi õppeprotsessi käigus; teab nende tugevusi ja nõrkusi; õpetab hindamismudelite alusel õpilastele enesehindamist; annab efektiivset tagasisidet; küsib küsimusi, et suunata õpilasi mõtlema; toetab õpilaste eneseregulatsiooni ja kasutab kujundavast hindamisest saadud informatsiooni oma töö planeerimisel.

Robert W. Tyler sõnastas õpilase arengut toetava hindamise põhimõtted juba oma 1949. aastal ilmunud raamatus Basic Principles of Curriculum and Instruction, kasutamata veel tol ajal mõistet kujundav hindamine, kuid  rõhutades, et hindamine peab olema efektiivne. Oluline on hinnata seda, kas õpitulemused vastavad püstitatud eesmärkidele. Hinnangu andmine on protsess, mis vastab küsimustele, mil määral on püstitatud hariduslikud eesmärgid õppekavas realiseeritud ning kas ja mil määral on toimunud muutused õpilaste käitumises. Muutuste ulatust ei saa mõõta vaid kontrolliga kursuse lõpus, vaja on teada ka seda, kus asus õpilane alguses. Õpetaja ülesanne on viia õpilased selleni, et nemad ise püstitaksid endale eesmärgid ning luua õppeprotsessis sellised situatsioonid, kus oleks võimalik püstitatud eesmärke täita ja muutusi hinnata.

Ameerika haridussüsteemis hakati kujundavat hindamist (formative assessment) möödunud sajandi lõpukümnenditel rakendama raskustesse sattunud õpilaste toetamiseks, kuid väga kiiresti laienes see üldiseks hindamisstrateegiaks. Uurijad on andnud erinevaid definitsioone, asetades rõhu kujundava hindamise üksikutele aspektidele. Sadler (1998) nimetab seda tagasiside andmiseks, Shepard (2000) dünaamiliseks hindamiseks, Johnson (2005) varaseks hoiatavaks hindamiseks, Erickson (2007) pidevaks hindamiseks. Kujundava hindamise suurnimed Popham, Marzano ja Brookhart väärtustavad kujundava hindamisena kogu õppeprotsessi, kuhu on kaasatud nii õpetaja kui ka õpilane partneritena.

Eestis alates 2011.-2012. õppeaastast kehtima hakkav uus õppekava annab võimaluse muuta senist hindamise paradigmat. Vastavalt Vabariigi Valitsuse määrusele nr 14 28.01 2010 (Põhikooli riiklik õppekava) on hindamise peamised eesmärgid õpilase arengu toetamine ja õpetaja tegevuse suunamine õpilase õppimise ja individuaalse arengu toetamisel. Neid eesmärke täidetakse kujundava ja kokkuvõtva hindamise kaudu. Kujundava hindamisena mõistetakse õppeaasta kestel toimuvat hindamist, millega kogutakse andmeid õpilase teadmiste, oskuste, väärtushinnangute ning käitumise kohta õppeaja jooksul ning motiveeritakse ja suunatakse õpilasi edasisel õppimisel, aidates neil teadvustada oma vajadusi, seniseid saavutusi ja vajakajäämisi, ning kavandatakse edasise õppimise eesmärgid ja teed (Põhikooli õppekava 2010). Kujundava hindamise peamise vormina pakub õppekava järjepideva tagasiside andmist. Praegu kehtivas õppekavas kujundava hindamise põhimõtete rakendamist koolidelt ei eeldata, seega on tegemist põhimõtteliselt uue lähenemisviisiga, mida on vaja hakata koolides juurutama.

Mis siis ikkagi on kujundav hindamine?

1998. aastal tehtud uuringute analüüsi tulemusena järeldasid Black ja William, et kujundava hindamise meetodite kasutamine on kaasa toonud õppetulemuste märkimisväärse paranemise. Nendes koolides, kus paranemine saavutati, oli õpilastel võimalus kasutada kujundavast hindamisest saadud informatsiooni, sest koolides:
•    arutati õpieesmärgid õpilastega läbi ja õpilased mõistsid neid
•    said õpilased oma töö kohta pidevalt tagasisidet, mis aitas neil mõista, kuhu nad olid eesmärkide saavutamisel jõudnud
•    kaasati õpilased hindamisse
•    anti õpilastele konkreetseid selgitusi selle kohta, mida nad saavad teha, et nende õppetulemused paraneksid

Chappuis&Chappuis defineerivad oma artiklis The Best Value in Formative Assessment (Educational Leadership / December 2007/January 2008 | Volume 65 | Number 4) kujundavat hindamist läbi eituse: kujundav hindamine ei ole produkt. Nad vastandavad kujundava ja kokkuvõtva hindamise, nimetades viimast produktiks ehk õppimise hindamiseks, mis mõõdab, kui palju õppimist on aset leidnud mingi aja jooksul. See, kas hindamine leiab väljenduse numbrilisel, sõnalisel või mingil muul moel, sobib nii kujundava kui ka kokkuvõtva hindamise konteksti. Oluline on see, kuivõrd hindamine annab õpilasele informatsiooni selle kohta, kuidas ta saab oma õppimist paremaks muuta juba õppeprotsessi jooksul, mitte ei saa teada pärast õppimist, kui hästi või halvasti tal läks.

Kujundava hindamise jooksul esitavad õpilased endale kolm olulist küsimust:
1.    Kuhu ma lähen, mis on minu eesmärk? Õpilastega eesmärke jagades peavad õpetajad olema veendunud, et õpilased saavad eesmärkidest aru ja on võimelised neid saavutama.
2.    Kus ma praegu olen? Õpetaja peab looma klassiruumis tingimused, milles igal õpilasel on võimalik määratleda oma asukoht õpitava kontekstis. Õpilase suutlikkus ja julgus oma teadmisi, oskusi ja võimeid adekvaatselt hinnata tuleneb sellest, kui usalduslikud ja turvalised on tema suhted õpetajaga.
3.    Kuidas ma tühimiku täidan? Iga õpilane kavandab oma tegevuse konkreetse õppeülesande täitmisel lähtuvalt oma tasemest.  Õpetaja ülesanne on õpilast toetada ja anda talle efektiivset tagasisidet vastavalt tema vajadustele.

Joonisel 1 on kujutatud kolme erineva õpilase teekonda eesmärgi suunas. Seda analüüsides tekib küsimus, kas õpilane 1 on suuteline saavutama lõppeesmärki, kui ta alustab teekonda nullist, kuidas motiveerida õpilast 2, kes asub juba poolel teel ja kuidas tulla toime veel 20 õpilasega, kellel kõigil on täita erinev tühimik?

Sadleri (1989) arvates on vaja täita kolm olulist õpilase arengu toetamise tingimust:
•    õpilasel ja õpetajal peab olema ühesugune arusaam hindamisest
•    õpetajal peab olema võimalik kogu aeg jälgida õppetöö kvaliteeti, mis tähendab, et hindamisprotsess on õppeprotsessi lahutamatu osa
•    õpetajal peab kogu aeg tagataskus olema alternatiivsete meetodite või strateegiate repertuaar, mida kasutada mis tahes olukorras.

Margaret Brookhart (2009) kirjeldab oma käsiraamatus Exploring Formative Assessment viit strateegiat, mille teadlik süsteemne rakendamine klassiruumis võimaldab luua keskkonna, milles on igal õpilasel võimalik edasi liikuda vastavalt sellele, kui suur või väike on tema tühimik konkreetse õpitulemuse kontekstis. Need strateegiad on:

I.    Eesmärkide jagamine
II.    Õpilaste kuulamine
III.    Efektiivse tagasiside andmine
IV.    Mõtlemist ergutavate küsimuste genereerimine
V.    Õpilaste eneseregulatsiooni toetamine

Miks on eesmärkide jagamine oluline?

Kõigepealt peab õpetaja küsima enda käest, mis on tema eesmärk töös õpilastega. Kas õpetaja saab püstitada eesmärgi suurendada õpilaste lugemishuvi või peaks ta hoopis looma kõik tingimused selleks, et õpilaste lugemishuvi suureneks. See võib tunduda tühise vahe või isegi norimisena, kuid see pole nii, kui süveneda sõnade tähendusse. Tegemist on rakursimuutusega. Kui õpetaja tahab suurendada oma õpilaste lugemishuvi, siis ta võtab ise vastutuse ja hakkab alateadlikult vastavalt ka käituma, andes kohtusliku kirjanduse nimekirju, esitades ise tähtaegu ja viies läbi lugemiskontrolle. Kui tulemused ei vasta õpetaja ootustele, on ta pettunud ja tõenäoliselt suurendab nõudmisi ja kontrolli. Kui õpetaja võtab eesmärgiks tingimuste loomise õpilaste lugemishuvi suurendamiseks,

annab ta valikuvõimalused ja suunab oma õpilased ise vastutust võtma.
Tingimuste loomine õpitulemuste saavutamiseks algab eesmärkide jagamisega. Õpetaja annab õpilastele teada, missugused on tingimused ja õpilased sõnastavad oma eesmärgid. Kuigi lõppeesmärk on kõigi õpilaste jaoks ühesugune, erinevad eesmärgipüstitused olenevalt sellest, kust iga õpilane alustab oma teekonda eesmärgi suunas. Eesmärkide jagamise juures on õpetajal oluline keskenduda sellele, et tekiks üksteisemõistmine. Eesmärgistamise protsess koosneb kolmest etapist:

1.    Õpieesmärgi ja õppeülesande mõistmine
Õpilaste käest ei ole mõtet küsida, kas nad said aru, sest enamasti vastatakse sellele küsimusele jaatavalt. Kavalam on kasutada meetodeid, mis aitavad õpetajal võimalikult objektiivselt kogu klassi ulatuses mõistmist hinnata. Mõned näited:
•    õpilased selgitavad oma sõnadega, kuidas nad mõistavad konkreetset õpieesmärki ja õppeülesannet, mida neil tuleb täita (ümbersõnastamine).
•    õpilased küsivad küsimusi õpieesmärgi ja õppeülesande kohta (avatud küsimuste formuleerimine).
•    koostatakse mõttekaart, millele õpilased lisavad märksõnu või mõtteid

2.    Eelhindamine
Õpetaja viib läbi eelhindamise, et saada ise informatsiooni ning aidata õpilastel paremini mõista, kus nad antud õpieesmärgi ja õppeülesande kontekstis asuvad. Eelhindamine peab tagama  õpilasele positiivse emotsiooni (seda ma juba tean!) ja ta peab suutma selle põhjal oma positsiooni hinnata. Õpetajal peab olema võimalik kavandada edasisi samme. Eelhindamise kaudu toimub ühtlasi õpilaste häälestamine õppimisprotsessile ja meetodit valides peab õpetaja mõtlema, mis on antud õpieesmärgiga seoses kõige olulisem.

Alati on õpetajal võimalik koostada ka lihtne küsimustik.

3.    Hindamismudeli (rubric) koostamine ja kasutamine
Selleks, et õpilane mõistaks, kuhu ta läheb, peab ta teadma, missugune on tugev töö ja missugune on nõrk töö. Õpetajad kasutavad tihtipeale vaid tugevaid näiteid või eeskujusid ja väldivad nõrkade tööde kasutamist, sest kardavad, et õpilased võivad neid jäljendada. Tegelikult on vastupidi – kui õpilased hindavad nõrku töid, mis peegeldavad tüüpilisi vigu, siis nad suudavad paremini määratleda omi nõrku külgi ning saavad paremini aru kvaliteedist.

Õpetaja saab õpilastele hindamiseks anda eelmiste aastate samalaadseid töid. Anonüümsete näidistööde kvaliteedi hindamise aluseks on hindamismudel, mille järgi õpilane hakkab hiljem ise oma tööd koostama. Selline tegevus aitab õpilastel arendada täpsemaid enesehindamisoskusi. Mõistlik on hindamisülesannet korraldada rühmatööna, siis saavad õpilased omavahel mudeli erinevate kriteeriumide ja hinnatavate tööde üle arutleda. Kindlasti tuleb õpilastele anda võimalus suures grupis oma arvamust avaldada ja julgustada neid kasutama hindamismudeli keelt. See protsess toetab mudeli mõistmist ja aitab luua ettekujutust sellest, missugust õpitulemust oodatakse.

Hindamismudeli kasutamine peab olema järjekindel, sest, nagu iga uus asi, nõuab seegi harjumist ja kohe ei pruugi tulemused paraneda. Kui õpilased mõistavad, et hindamismudel on eelkõige nende arengu toetamiseks, mitte juhend õpetajale tööde hindamiseks, võivad osad ka vahetuda: õpilased loovad  hindamismudeli ise ja see kooskõlastatakse õpetajaga. Selle protsessiga toimub eesmärkide jagamise  ning mudeli koostamise ja kasutamise sujuv ühendamine.

Mida tegelikult õpilaste kuulamine tähendab?

Confucius on öelnud, et mida inimene näeb, seda ta unustab, mida ta kuuleb, seda ta mäletab, mida ta teeb, seda ta mõistab. Edgar Dale (1969) püramiid kinnitab ja täiendab Confuciuse seisukohta.

Kahe nädala pärast mäletab inimene 10% sellest, mida ta luges, 20% sellest, mida ta kuulas, 30% sellest, mida ta nägi ning 50% sellest, mida ta vaatas ja kuulas, aga ta mäletab 70% sellest, mida ta rääkis ja tervelt 90% sellest, mida ta omandas läbi rääkimise ja reaalse tegevuse.

Õpilase arengut toetav õpetaja loob oma klassiruumis tingimused, kus õpilased on enamuse ajast diskussioonis ja tegevuses ning õpetaja on kuulaja rollis. Kuulamise all ei ole siin mõeldud mitte üksnes tööd kõrvadega, vaid ka silmade ja südamega. Õpilast toetava keskkonna tingimustes ei ole pikk vaikus klassiruumis hea näitaja, samas peab kehtima tugev distsipliin, mis tähendab üksteise arvestamist ning reeglitest ja kokkulepetest kinnipidamist. Traditsioonilises tähenduses oleme harjunud distsipliini all mõistma allumist korraldustele. Kindlasti on paljud õpetajad märganud, et täna see koolis väga hästi enam ei tööta või kui töötab, siis ei pruugi see tähendada seda, et klassiruumis toimub tegelik õppimine.

Kui hea kuulaja on õpetaja? Kindlasti on ta tähelepanelik õpilaste vigade suhtes, aga kas ka tema tugevuste väljatoomisel? Kuulamise väljund on efektiivne tagasiside, mis on oma olemuselt ülesehitav, mitte lammutav. Kuulamist kujundava hindamise kontekstis tuleb käsitleda õppeprotsessi juhtimisena selle kõige laiemas tähenduses. Selle käigus õpetaja kuulab, märkab, toetab, juhendab, suunab, julgustab, ühesõnaga – annab efektiivset tagasisidet.

Õppematerjal tuleb usaldada õpilaste kätte ja õppeülesanne peab olema selline, mis tagab oodatavate õpitulemuste saavutamise. Kujundava hindamise üks võtmeküsimusi on, kuidas leida parim võimalik õppeülesanne konkreetse teemavaldkonna ja õpitulemuste kontekstis. Missugune see ülesanne siis olema peab? Vastus on lihtne, kuid samas ka keeruline. Üha rohkem tuleb hakata rõhku panema sellistele suurepärastele õppeülesannetele nagu essee, referaat, uurimistöö, laboratoorne töö, mistahes praktiline töö, mille käigus tehakse valmis midagi materiaalset, projekt jne. Kõigi nende ülesannete puhul on lisaks konkreetsetele teadmistele ja informatsiooni hankimise oskusele vaja ka tubli annus loovust, mis aitab õpitavat materjali seostada või olemasoleva mudeli põhjal midagi uut luua ja selle käigus toimub kaheldamatult igas õpilases mingi muutus. Seda muutust märkab õpetaja siis, kui õpilane täidab õppeülesannet klassiruumis, kus on tema jaoks reserveeritud ajaressurss ja juhendaja. Selliste suurte ülesannete puhul on mõistlik erinevaid õppeaineid lõimida, rakendada läbivaid teemasid ja kujundada õpilases üldpädevusi ning seoses sellega veel täiendavat ajaressurssi juurde võita. Joonisel 3 on kirjeldatud üht lõiminguvõimalust.


 
Alates referaadist peavad kõigist õppeülesannetest osa saama ka teised klassi- või koolikaaslased, kes konkreetse ülesande täitmisel kaasa ei teinud, seega tõuseb olulisele kohale esitlus- ja esinemiskultuur. Sellise lähenemisviisi puhul õppeülesandele on tagatud tegevus ja rääkimine, mis on Dale’i püramiidi järgi kõige tõhusam õppimine. Lisaks tõstab töö esitlemise võimalus õpilaste motivatsiooni oma ülesannet maksimaalselt hästi täita. On ainevaldkondi, kus on eelpoolnimetatud õppeülesandeid õpitulemustega lihtsam kooskõlla viia (humanitaarained), ja  ainevaldkondi, kus see on keerulisem (matemaatika), kuid võimatu ei ole see mitte üheski valdkonnas. Kindlasti on alguses oht hakata tekitama liiga palju integreeritud või väga kunstlikult kokku traageldatud õppeülesandeid, kuid elu teeb  aja jooksul oma korrektuurid ja igas koolis kujunevad välja oma traditsioonid. Oluline on see, et kõigi nende projektide puhul tunnetaksid õpilased, et see on loomulik õppetöö osa, mida hinnatakse, mitte lisaülesanne.

Õppematerjali õpilaste kätte usaldamine tekitab kindlasti õpetajates teatud kahtlusi – mis saab siis, kui nad mõistavad midagi valesti. See kartus on loomulik, kuid mitte õigustatud, kui õpetaja on õppeprotsessi juht. On olemas terve rida kõigile õpetajatele tuttavaid indikaatoreid, mille abil on õppeülesande täitmise käigus võimalik saada pilti kogu klassi üldisest mõistmisest ja võimalikest väärarusaamadest, õpetaja lihtsalt peab teadma, mida küsida, et võimalikult adekvaatset pilti saada.

Valik indikaatoreid:

Mõistmise ja väärarusaamade väljaselgitamise indikaatorina saab kasutada kõiki meetodeid, mis sunnivad õpilast mõtlema (ajurünnak, mõistekaart, ideekaart jne).

Mahukamate õppeülesannete puhul on lisaks vaja õpilasi toetada ka töö organiseerimises. See on seotud õpilaste eneseregulatsiooni toetamisega, millele koolis teenimatult vähe tähelepanu pööratakse. Paljude õpilaste edasijõudmatuse põhjuseks võibki olla just see, et nad ei suuda oma tegevusi kavandada. Kindlasti on ajamahuka töö puhul vaja eesmärkide jagamise etapis võtta aega, et koostada plaan ja leppida kokku vahehindamised, mille eesmärk on mitte niivõrd hinnata õpilase töö kvaliteeti, vaid seda, kuidas ta püsib ajagraafikus.

Mis teeb tagasiside efektiivseks

Tagasiside on üks olulisemaid kujundava hindamise komponente. See on kolme formatiivse küsimuse (Kuhu ma lähen? Kus ma olen? Kuidas ma täidan tühimiku?) ühenduslüli. Üldine kiitmine või laitmine on ebaefektiivne, sest ei aita õpilasel mõista, kus ta on ja mida tuleb teha järgmisena. Parim tagasiside on kirjeldav, võimalikult objektiivne ja innustav. Eesmärk on sisendada õpilastesse usku, et nad on aktiivsed õppijad, mitte passiivsed juhiste järgijad. Efektiivne tagasiside annab õpilastele sellist informatsiooni, mille põhjal nad saavad oma õppeülesannet paremaks muuta.

 

Kui õppeülesande hindamisel kasutatakse hindamismudelit, siis tugineb tagasiside sellelsamal mudelil. Kui kasutatakse mudelina tugevat tööd, siis on tagasiside aluseks see konkreetne töö. Teise klassikaaslase sooritus ei ole siinkohal mudeliks.

Fookuses on õpilase töö, mitte õpilase isiksus. Tugeva töö puhul on vaja selgelt osutada selle plussidele, nõrga soorituse puhul on vaja kirjeldada kõige olulisemaid puudusi ning anda positiivseid soovitusi ja juhiseid edasitegutsemiseks. Tähelepanu keskmes võib olla ka tööprotsessi kirjeldus, eriti nõrgemate õpilaste puhul, kelle töö sisu kohta on vähe positiivseid tähelepanekuid. Iga töö peab saama tagasisidet mõistlikul viisil. Õpetaja peab otsustama, millal on mõistlik anda suulist, millal kirjalikku tagasisidet või millal on vaja hoopis ette näidata. Kas anda tagasisidet kogu grupile või individuaalselt, selle otsustab asjaolu, kui suur on kokkulangevus oluliste puuduste osas. Kui see on üle 50%, on otstarbekas anda tagasisidet kogu grupile. Efektiivne tagasiside peab olema parajalt põhjalik. See näitab õpilasele kätte suuna, kuid jätab põhitöö õpilase teha, identifitseerib veatüübid, kuid hoidub vigade parandamisest.

Missugune on tagasiside andmisel selle mõistlik kogus? Siin seab piirid ka õpetaja suutlikkus. On vaja keskenduda töö kõige olulisematele punktidele lähtuvalt sellest, missugused eesmärgid on õpilane seoses konkreetse õppeülesandega endale püstitanud. Mõistlik on tagasisidet anda nii vähe kui võimalik ja nii palju kui vaja, et õpilane saaks edasi liikuda. Tagasiside puhul ei saa alahinnata ka õiget ajastust. Faktiteadmiste puhul on vaja tagasisidet anda kohe, kui õpilane on vastanud. Seega faktiteadmistel põhinevad kontrolltööd tuleb õpilastele hinnatult kätte jagada kohe järgmisel tunnil pärast selle sooritamist. Mahukamate õppeülesannete puhul on tagasiside mõne õpilase puhul vajalik kogu aeg, mõne puhul piisab tagasisidest eeltööle, enne õppeülesande esitamist hindamiseks.

Tagasiside keelekasutus peab olema õpilasele mõistetav. Ka vanemate õpilaste töödele antava tagasiside puhul kehtib lihtsuse ja selguse nõue. Seda, kuidas õpilane tagasisidet vastu võtab, mõjutab selle toon. Tuleb kasutada sõnu, mis respekteerivad õpilast ja tema sooritust, motiveerivad teda edasi pingutama ning panevad mõtlema.
Tagasiside kogu mõte on selles, et suurendada õpilase avatud ala nähtamatu, tundmatu ja pimeda ala arvelt.

Brookhart (Educational Leadership / Detsember 2007/Jaanuar 2008 | Väljaanne 65 | Number 4) rõhutab, et tagasiside andmise võimalused peab iga õpetaja ise leidma, see võib tähendada oma seniste tööharjumuste muutmist, aga päris kindlasti efektiivistamist. Tagasiside andmine on kogu õppeprotsessi loomulik osa.  Õpetaja peab kasutama kõiki võimalusi, et suhelda oma õpilastega ülesande täitmise ajal. Õpetaja saab ise välja töötada endale ja oma õpilastele sobivad meetodid. Peamine on arvestada sellega, kuidas õpilane tagasisidet kuuleb, tunneb ja mõistab. Tagasiside on sõnum, mille mõju ei sõltu mitte ainult informatsioonist endast, vaid ka sellest, missugune on sõnumi saatja (õpetaja) ja sõnumi vastuvõtja (õpetaja) omavaheline suhe.

Missugused on need küsimused, mis toetavad mõtlemisprotsessi

Õppimine on vastuste leidmine küsimustele, järelikult on peamine küsija õppija. Küsimine õppimise tähenduses ergutab õpilasi mõtlema, eesmärk on tekitada diskussiooni, mis on üks efektiivsemaid õppimisvõtteid. Õpetaja tavaliselt algatab arutelu ja sekkub suunavate küsimustega seal, kus vaja. Küsimused on peamine vahend kõigi teiste kujundava hindamise strateegiate rakendamisel. Küsimuste abil jagatakse ja püstitatakse eesmärgid, liigutakse edasi kuulamisetapis, antakse tagasisidet, toetatakse õpilase eneseregulatsiooni ja formuleeritakse järeldused. Küsimus kontrollimeetodina on teisejärguline.

Mõtlemist ergutavad avatud küsimused, need võimaldavad
•    teha järeldusi, formuleerida hüpoteese või teha prognoose,
•    oma väiteid tõestada ja põhjendada oma otsustusi,
•    avardada ja täiendada oma seisukohti.

Faktiküsimused pole loomulikult välistatud, kui hoiduda reageeringutest „See on õige“ või „See on vale“. Pigem on mõistlik esitada täiendavaid küsimusi, paluda vastajal või teistel õpilastel vastust kommenteerida. Diskussiooni tekitamine on parim indikaator, et mõista, kuidas õpilased on materjalist aru saanud.

Õpetajad ei söanda oma klassiruumis sageli diskussiooni tekitada, sest nad kardavad, et ei suuda tagada distsipliini. See on tõepoolest keeruline, kui õpilased ei ole harjunud aruteludes osalema. Arutelude kavandamisel peab esimese asjana kaaluma rühmatöömeetodite kasutamist, sest klassid on liialt suured selleks, et läbi viia kogu klassi diskussiooni, kus kõik sõna saaksid ja kaasa mõtleksid. Mitmetasandilist diskussiooni (alguses väikestes rühmades, seejärel jagamine suures rühmas) on aga veel raskem ohjes hoida. Alustada tuleb pisiasjadest ja lihtsatest reeglitest, mis kinnistudes võimaldavad tekitada klassiruumis konstruktiivseid arutelusid.

Esimene reegel, mis kehtib nii õpetaja kui õpilase suhtes, on kinnipidamine sellest ajast, mis on vajalik mõtlemiseks, enne kui avatud küsimusele vastama hakata. See aeg on umbes 8 sekundit, see tundub tohutult pikana, kuid on hädavajalik, et üldse arutelu tekkida saaks.  Et kõik õppeprotsessis osalejad sellega harjuda saaksid, võib sisse seada „mitte-käed-üles reegli“ küsimuse esitamise ajal ja umbes 8 sekundit pärast seda. Kõige parem on leppida kokku, et käsi tõstetakse alles siis, kui õpetaja on selleks märku andnud. See protsess võimaldab õpilastel põhjalikumalt mõelda ja aitab kummutada valearusaama, et kõige olulisem on esimesena õpetajale märku anda.

Edasijõudnud õpilaste puhul võib juba hakata rakendama paarides arutelu, et veelgi kindlustada vastuste läbimõtlemine. See annab õpilasele julguse oma arvamust hiljem ka klassile jagada. Veel samm edasi on paarides töötavate õpilaste suunamine kaaslase tähelepanelikule kuulamisele. Selleks peab partner peale kaaslase arvamuse ärakuulamist tema seisukohti täiendama või esitama täpsustavaid küsimusi. Siit edasi võib juba liikuda rühmatöö suunas. Meetodeid, kuidas seda efektiivselt korraldada, on kümneid.

Küsimuste esitamise strateegia juures tuleb paljudel õpetajatel murda veel mitmeid müüte. Neist tuntumad on kartus paista küsimusi esitades rumalana või esitada valesid küsimusi. Õpetajat võib takistada hirm selle ees, et ta ei oska ise kõigile küsimustele vastata. Kuna õppimine on küsimuste esitamine, siis tulebki võib-olla alustada sellest, et luua oma klassiruumis õppimist soodustav õhustik, mille üheks tingimuseks on see, et õppeprotsessis osalevad võrdselt nii õpilased kui ka õpetaja.

Kuidas on võimalik toetada õpilase eneseregulatsiooni?

Ingliskeelses kirjanduses kasutatakse enesejuhtimise kontekstis kahte terminit. Enesetõhusus (self-efficacy) on õppija ettekujutus oma õppimisest ja sellest, kuidas seda teha edukalt. Eneseregulatsioon (self-regulation) on enesetõhusus pluss suutlikkus kanda hoolt oma arengu eest. Ennast reguleerivad õppijad püstitavad eesmärke, suudavad planeerida, jälgivad oma tegevust ja motiveerivad ennast ise. Seega on õpetajal võimalik oma õpilaste eneseregulatsiooni toetada kujundava hindamise kaudu. Kui õpetaja valdab kõiki strateegiad, siis annab ta ühtlasi õpilastele mudeli eneseregulatsiooni
strateegiate kasutamiseks.

Õpetaja ülesanne on õpilast toetada ja aidata tal oma õppimist organiseerida, kasutada selleks erinevaid võtteid ja meetodeid. Kõige lihtsam vahend kujundava hindamise kontekstis on hindamismudel, mis aitab õpilast kogu õppeülesande täitmise käigus, selle alusel võib õpilane oma eeltööd ka ise hinnata enne selle esitamist õpetajale tagasisidestamiseks. Kui õpilane suudab identifitseerida erinevused enda hinnangu ja õpetaja poolt antud tagasiside vahel, on ta suuteline tegema oma töösse parandusi ja täiendusi.

Täiendav võimalus on enesehinnangulehed, mis annavad õppijale võimaluse hinnata õppeülesande sooritamisprotsessi ning oma pingutust selles. Õpilastelt ei ole mõtet küsida, kui palju ta pingutas, sest ta vastab, kui palju aega tal kulus. Mõistlik on küsida, kui hoolikalt ta õppimisele keskendus, kuidas ta käsitles uut informatsiooni, mis lihtsustas või raskendas uue materjali omandamist, kui palju ta abi vajas ja kas ta seda ka küsis, missugused eesmärgid ta endale edaspidiseks püstitab jne.

Tagasisideküsitlusi kasutatakse tõenäoliselt üsna laialdaselt, kuid probleemiks on järjekindlusetus, mis võib õpilaste eneseregulatsiooni toetamise asemel mõjuda hoopis seda lõhkuvalt, sest nad ei saa aru, mis on sellise pistelise küsitlemise mõte. Enesehindamine on vajalik iga suurema õppeülesande täitmise järel, see soodustab enesedistsipliini iga järgmise õppeülesande täitmisel. Õpilased peaksid suutma hinnata oma panust õppimisse.

Teatud ainevaldkondade (kehaline kasvatus) kontekstis on otstarbekas leida võimalus, kuidas õpilane saaks rakendada graafilisi vahendeid oma arengu kaardistamisel. Kindlasti saavad siin appi tulla matemaatika- ja arvutiõpetaja ning sellest võib tekkida isegi ainevaldkondadevaheline lõiminguprojekt. Kõigile õpetajatele tuttav eneseregulatsiooni toetamise meetod on ka kordamisküsimused kontrolltööks, kuid küsimuste andmisega peab kaasnema ka väike selgitus. Õpetaja saab siin kasutada ära õpilasi, kes võivad klassikaaslastele jagada oma positiivset kogemust, kuidas kõige tõhusamalt kontrolltööks valmistuda.

Üks toimivamaid eneseregulatsioonimeetodeid on oma soorituse analüüs. Rutiinsel vigade parandusel ei ole  analüüsiga mingisugust seost. Analüüsist saame rääkida juhul, kui õpilane kategoriseerib ise oma vead ja teeb sellest järeldused. Enamasti saab vead liigitada kolme kategooriasse:
•    hooletusvead
•    lihtvead (teadsin vastust, kuid tegin vale valiku või lihtsa valearvestuse)
•    põhimõttelised vead (ei teadnud vastust, ei saanud küsimusest aru).

Sageli lausume õpilasele, et ta on teinud palju hooletusvigu. Kuidas saab õpetaja seda otsustada? Sellise tagasisidega anname õpilasele hoopis hinnangulise sõnumi tema isiksusele: ta on hooletu. Sellist otsustust saab teha ainult õppija ise, kui ta oma vigu analüüsib. Õpetaja saab luua ja hoida õhustikku, milles õpilasel on turvaline oma tööd analüüsida ning oma töössesuhtumist ja panust õiglaselt hinnata.

Üks terviklikumaid eneseregulatsiooni toetamise meetodeid on arengumapp, mis ei kujuta endast lihtsalt tööde ja töölehtede hoidlat, vaid kindla struktuuriga isiksuse arengu kroonikat, milles iga leht on saavutanud teetähise staatuse. Õpilane, kroonika täieõiguslik omanik, otsustab, missugune paber ületab künnise ja mis sahtlisse see paigutub. Arengumapi hoidmise võiks õpilane usaldada oma klassijuhatajale, kelle ülesanne on aidata ka vajadusel otsustada, missugune sooritus väärib säilitamist, ning selgitada, miks tasuks koguda ka mõningaid ebaõnnestunud töid. Mappi saab edukalt kasutada arenguvestluse käivitajana.

Brookhart (2010) väidab oma kogumikus Formative Assessment Strategies for Every Classroom, et kujundav hindamine tõstab nii õpilaste saavutusvõimet kui ka motivatsiooni, sest see aitab identifitseerida, mida ta suudab teha iseseisvalt ja milles vajab abi, ning otsustada, mis on järgmine samm, et muutuda paremaks. Laura Greenstein (2010) on oma kogumikus What Teacers Really Need to Know About Formative Assessment kujutanud kujundavat hindamist pideva tsüklina. 

Õpilane harjub vastutust võtma vaid siis, kui ta õpib kujundava hindamise keskkonnas. Süsteemi loomine algab õpetaja, õpilase ja lapsevanema uskumuste ja hoiakute kõigutamisest ning selle mõistmisest, et me kasvatame inimesi, kes hakkavad ühiskonda mõjutama kümmekond aastat pärast seda, kui nad koolipingist lahkuvad. Indrek Maripuu vahendab portaali www.juhtimine.ee kaudu IBM´i poolt 2010. aasta kevadel läbiviidud uuringut, millest selgub, et tänased ärijuhid peavad tulevikuedu kõige olulisemaks kompetentsiks loovust, mille all peetakse silmas võimet leida uusi seoseid, mõista tervikut, muuta olemasolevat mudelit ning aidata inimestel mõttekrampidest ja stereotüüpidest välja tulla. Kas praegune koolisüsteem, kus hinnatakse peamiselt õpilase suutlikkust teadmisi omandada, suudab kasvatada loovaid isiksusi? Kujundava hindamise tingimustes me suudame seda, sest anname õpilastele võimaluse võtta vastutus oma õppimise eest ning vastutust kandev inimene on oma tegudes ja otsustustes vaba inimene. See ongi loovuse üks eeldusi. 

Kaasaegne inimene hindab väga säästlikku eluviisi. Millegipärast seostame selle eelkõige loodusvarade hoidmise, mitte nii väga inimesega. Taim, mida me üle väetame, kõrbeb, inimeselaps, kes elab pideva hindamise ja kontrollimise rütmis, muutub masinaks. Kujundavat hindamist praktiseeriv kool on roheline kool.



Koolielu
Lisatud 7. märtsil 2011