Eesti muusika ekspordi arendamiseks on välja töötatud aastane muusikamänedžeride kursus, kuhu on oodatud kandideerima tulevased või juba praktiseerivad muusikaettevõtjad. Kursusel koolitatakse 30 muusikamänedžeri, kellest kümme pääsevad tööpraktikale rahvusvahelistesse ettevõtetesse ja muusikaorganisatsioonidesse. Kursust toetab Eesti Ettevõtluse Sihtasutus (EAS).

"Eesti muusikute kõrgetasemeline looming on leidnud maailmas hea vastuvõtu, kuid meil pole piisavalt inimesi, kes oskaksid siinset loometööd edukalt eksportida või välismaal turundada. Meie eesmärk ongi koolitada välja Eesti oma muusikamänedžerid, kes orienteeruvad rahvusvahelises turunduses, avalikes suhetes ja plaadistuslepingutes, et luua elujõuline ja stabiilne Eesti muusikaeksport," ütles muusikamänedžeride kursuse üks korraldajatest ning Eesti Muusika- ja Teatriakadeemia välissuhete prorektor Marje Lohuaru.

Aastasele muusikamänedžeride kursusele saavad kandideerida nii tegutsevad kui ka tulevased muusikamänedžerid. Osalema on oodatud kõik alates klassikalise muusika mänedžeridest kuni popmuusikani välja. Kursusel koolitatakse 30 muusikamänedžeri, kellest kümme pääsevad tööpraktikale rahvusvahelistesse ettevõtetesse ja muusikaorganisatsioonidesse. Kursusel saavad osaleda ka erialase muusikahariduseta soovijad.

Kursus viiakse läbi viie kolmepäevase sessiooni kaupa, sobides ka töötavatele huvilistele. Kursus kestab märtsist oktoobrini, praktika oktoobrist detsembrini. Lektorid on nii Eesti kui ka väliseksperdid, kes õpetavad muusikaettevõtluse aluseid, muusikatööstuse peamisi valdkondi, õiguslikku keskkonda, kommunikatsiooni, turundust, tulevikutrende ja muusikavaldkonna innovaatilisi uuendusi. Osalejatele võimaldatakse mitmekülgset praktilist kogemust.

Kandideerimise avalduse palume saata 28. veebruariks e-posti aadressil kristinakb@ema.edu.ee. Lisainfo kursuse ja koolituskava kohta http://www.ema.edu.ee/koolituskursus/

Eesti Muusika- ja Teatriakadeemia
Lisatud 14. veebruaril 2011

Old Spaces, Living Art (OSLA) on erinevaid valdkondi (video, ajalugu, kultuurilugu, tants, tänavateater, kunst, arhitektuur, helikunst, noored, mitteformaalne haridus jne) ühendav suurprojekt, mille tegevuste ja väljunditega saab näitusel tutvuda. Näha saab Balti Filmi- ja Meediakolledži tudengite ja vilistlaste ning Tallinna Ülikooli koreograafide koostöös loodud filmiklippe erinevate ajastute elust-olust Tallinnas, noortega läbiviidava tänavalavastuse protsessist ning infot Turu noorte kunstnikega tehtud koostöö kohta.

Näitusega „Linn liigub, aeg tantsib“ tähistatakse 2009. aastal alanud Tallinna ajaloolise linnaruumiga tegeleva etendusprojekti viimase aasta tegevuste algust ning see on osa Euroopa kultuuripealinna Tallinn 2011 ametlikust programmist. Paralleelselt kahes kultuuripealinnas -Tallinnas ja Turus - toimuva noorte kunstnike tantsu ja uue meedia projekti OSLA läbivaks teemaks on elav ajalugu. OSLA eesmärgiks on anda tunnetust erinevate ajastute ruumist, inimestest ja oludest; mõista sügavamalt nendevahelisi seoseid ja seda, kuidas see kõik on kujundanud tänapäevast aega.

Näitus on avatud 14.–23. veebruaril Rotermanni kvartalis (Rotermanni 5).

OSLAt korraldab tantsuteater Tee Kuubis (Tallinna Ülikooli koreograafia osakond). Projekti esitleb Euroopa kultuuripealinn Tallinn 2011. Toetajateks ja koostööpartneriteks on Euroopa Noored, Kultuurkapital, TLÜ Balti Filmi- ja Meediakool, Kodak, Turu Kunstiakadeemia jpt.

Tallinna Ülikool
Lisatud 14. veebruaril 2011

Henrik Roonemaa küsis oma ettekandes: miks me räägime virtuaalmaailmast ja päris maailmast. „Mis asi see virtuaalruum on, millest räägitakse? Kübersõjad, virtuaalsõbrad, virtuaalruum, mida see kõik endast kujutab? Mis imemaailm see virtuaalmaailm on? Üritan juba aastaid tõestada, et lõpuks ometi kõik usuksid: ei ole olemas kahte erinevat maailma. Ei ole nii, et kui oleme õues, siis on päris maailm, ja kui läheme tuppa, avame arvuti, siis on virtuaalmaailm. Lapsevanemadki räägivad tihti, et laps istub arvutis oma maailmas, ei saa üldse aru, mida ta seal teeb, päris maailmas ta enam üldse ei ole. Ma väidan, et see ei ole nii, ta ei ole mingis teises maailmas. Kui laps on internetis, siis see on seesama maailm, kus me kõik oleme.“

Ettekandja näitlikustas oma mõtet sellega, et palus käega märku anda, kellel on konto Facebookis. Saalis tõusis kätemeri. Seepeale palus Henrik Roonemaa mõelda, kas Facebooki konto teeb meist virtuaalinimesed? Kui soovite sõbrale Facebookis palju õnne, kas see on siis virtuaalne sõber? Me ei mõtle ju ometi oma sõpradest, perekonnast, tuttavatest kui virtuaalsetest olevustest!

Henrik Roonemaa tõdes, et Facebook on pannud kogu maailma omavahel suhtlema, sellist olukorda ei ole mitte kunagi varem olnud. Kümme aastat tagasi ei olnud Google`t  Twitterit, YouTube`i, mitte midagi ei olnud. Loomulikult saime ka siis elatud ja suheldud, aga tänase maailmaga võrreldes hoopis teistmoodi. Esimest korda on meil võimalus, lihtne võimalus, võtta kogu maailm ja suhelda temaga kodunt lahkumata.

See võimalus, et saame ükskõik mis hetkel suhelda ükskõik kellega ükskõik kus maailma otsas, on ilmselgelt globaliseerumine. Selline võimalus võib meeldida või mitte meeldida. „Muidugi toob see kaasa probleeme, aga me ei saa üle tõdemusest, et see võimalus tähendab inimeste jaoks vabadust. Seda võimalust tagasi ei pööra, see ei muutu, ja sellepärast me seal internetis oleme,“ rääkis Roonemaa internetiturvalisuse konverentsil osalejatele.

Head ja halvad inimesed on nii reaalses kui ka virtuaalses keskkonnas. Henrik Roonemaa tõi naljaga pooleks näite elust: „Mul on tuttav, kelle vanaema ei julge pärast viit õhtul õue minna. Räägi või ära räägi, ta ei usu, et õues on ohutu, ta on kindel, et juhtub midagi hirmsat, pätid varitsevad nurga taga jne. Kui me räägime ja laseme rääkida - ka meedial - kogu aeg interneti ohtlikkusest, siis kardan, et osade inimeste puhul jõuame sama tulemuseni. Kui rõhutame, kuidas internetis on ainult kurjategijad, küberkiusajad, kuidas lapsi ära kasutatakse, siis jõuame samasse absurdsesse olukorda, et keegi ei julge õhtul õue minna, st keegi ei julge internetti minna. No ei koosne ju Facebook ainult kurjategijatest! No ei koosne Tallinna südalinn ainult kurjategijatest! Me peaksime mõistlikult suhtuma sellesse, et needsamad ohud, mida näeme enda ümber, needsamad ohud on ka internetiruumis. See ei ole teine maailm!“

Me õpetame oma lapsi ohte ära tundma, ennetama, palju on ka kirjutamata seadusi, kus sa lihtsalt tead, et nii ei tohi käituda, sest see on ohtlik. Samasugune suhtumine, samasugune teadmine peab välja kujunema ka internetis liikudes, tõdes Henrik Roonemaa oma ettekande lõpetuseks.

Eksamivalikute arv on kokku 48 308.

Kõige rohkem registreerus eksaminande eesti keele riigieksamile (kirjandile) – 9925 registreerunut. Kirjand on eesti õppekeelega gümnaasiumilõpetajatele kohustuslik riigieksam.

Vene keele riigieksamile (kirjandile) registreerus 1518 eksaminandi. Alates 2009/2010 õppeaastast on kirjand vene keele õppekeelega koolides vabatahtlike eksamivalikute hulgas.

Eesti keele kui teise keele riigieksamile, mis on kohustuslik vene õppekeelega koolides gümnaasiumilõpetajatele ja põhihariduse baasil vene õpperühmades õppivatele kutseõppeasutuste õpilastele, registreerus 3239 eksaminandi.

Rohkem on valitud inglise keele (8195 eksaminandi), ühiskonnaõpetuse (6426 eksaminandi), geograafia (6271 eksaminandi) ning matemaatika (4636 eksaminandi) riigieksamit.

Bioloogia riigieksamile registreerus 2992 eksaminandi, keemia riigieksamile 2037, ajaloo riigieksamile 1624 ning füüsika riigieksamile 736 eksaminandi.

Vene keele võõrkeelena riigieksami valinute arv on 393, saksa keele puhul 282 ning prantsuse keele riigieksami on valinud 34 eksaminandi.

Gümnaasiumi lõpetamiseks peavad õpilased sooritama vähemalt kolm riigieksamit. Riigieksameid on võimalik teha ka enne lõpuklassi, kui eksamiaine gümnaasiumiastme kohustuslikud kursused on läbitud.

Möödunud, 2010 aastal registreerus riigieksamitele 21 899 eksaminandi, nendest 18 376 olid gümnaasiumi ja 2102 kutseõppeasutuse õpilast ning 1421 gümnaasiumi varemlõpetanut.
Riigieksamitele registreerumise varasemate aastate statistika leiab eksamikeskuse kodulehelt www.ekk.edu.ee.

Riiklik Eksami- ja Kvalifikatsioonikeskus
Lisatud 12. veebruaril 2011

Osalema on oodatud koolide 1.-9. klasside õpilased ning lasteaedade vanemate rühmade lapsed koos õpetajatega. Projekti tegevused algavad 1. märtsil ja kestavad mai keskpaigani.

"Tere, Kevad!" eesmärgiks on lähendada lapsi loodusele ning õpetada neid ja ka nende vanemaid märkama looduses toimuvaid muutusi. Kevade otsimise käigus õpivad lapsed tundma mitmeid looma- ja taimeliike: vaadeldakse 35 Eestis laialt levinud looma- ja taimeliigi ilmumist kevadisse loodusesse. Kevadekuulutajateks on valitud esimesena õitsema hakkavad taimed (nt. sinilill, paiseleht, ülane, võilill, maikelluke), saabuvad rändlinnud (nt. põldlõoke, kuldnokk, valge-toonekurg, suitsupääsuke, kägu), esimestena ärkavad liblikad (koerliblikas ja lapsuliblikas) ja kahepaiksed (rohukonn), esimesed seened (karikseen ja kevadkogrits).

Lapsed panevad kirja nende ilmumise kuupäeva – lindude laul, taimede õitsema hakkamine – ning sisestavad selle projekti kodulehel asuva lihtsa vormi kaudu andmebaasi. Seda, millised kevadekuulutajad Eestimaa eri paikadesse ilmunud on ehk kui kaugele kevad Eestis arenenud on, saavad tabelite ja animeeritud kaartide kujul veebis jälgida nii osalejad kui ka kõik teised huvilised.

Projekti veebis on eestikeelsed kirjeldused ja pildid kõigi vaadeldavate taime-ja loomaliikide kohta, eelmiste aastate tulemused ja mitmeid lisamaterjale.

Lisaks vahetutele loodusvaatlustele sisaldab "Tere, Kevad!" ka mitmeid teemakohaseid lisategevusi: toimub piltide joonistamine kevadekuulutajatest, luuletuste kirjutamine ning kevadfotode konkurss.
Jätkub ka väga populaarne loodusteemaline viktoriin kahes vanuserühmas, kus lapsed on nii küsijate kui ka vastajate rollis.

10.-12. juunini toimub tublimatele kevadeotsijatele suvelaager. Kuigi me tahaksime laagrisse kutsuda kõik osalejaid, on kohti paraku vaid 30 ja nii pääsevad laagrisse kümne kõige-kõige tublima grupi esindajad. Suvelaagri eesmärk on looduse lähem tundmaõppimine oma ala asjatundjate juhendamisel.

"Tere, Kevad!" toimub juba kuueteistkümnendat aastat ning on olnud laste hulgas väga populaarne. Eelmisel aastal avastasid kevadet kokku üle 7000 lapse enam kui 240 koolist ja lasteaiast. Arvukat osalust ootame ka seekord. Loodushariduslik ettevõtmine "Tere, Kevad!" 2011 saab teoks Tiigrihüppe Sihtasutuse ja Keskkonnainvesteeringute Keskuse toel, korraldavad Studio Viridis Loodusharidus ja Tartu Keskkonnahariduse Keskus.

Projekti tegevused algavad 1. märtsil ja kestavad mai keskpaigani.

Osalemiseks registreerumine on alanud ja see toimub projekti veebilehel http://tere.kevad.edu.ee (Registreerimine). Palume õpetajatel osalevad grupid registreerida veebruari lõpuks.

Veebruaris toimuvad koolitused õpetajatele, kel puudub varasem kevadvaatlustes osalemise kogemus. Koolitused toimuvad 18.02 Tartus ja 21.02 Tallinnas. Lisainfo ja koolitusele registreerumine toimub projekti veebilehel http://tere.kevad.edu.ee (Koolitus).

Kohtumiseni Kevades!

Viktor Muuli
Lisatud 12. veebruaril 2011

Igaühe elus on olnud raamatuid, milles mõjuva sõna kõrval on ka ilmekas illustratsioon. Just sellistest elamustest ootame kirjutama kõiki koolide, lasteaedade ja huvikoolide  õpetajaid  esseekonkursil „Pilt ja sõna.”

Parimate tööde kirjutajaid tunnustatakse 8.-10. juunil 2011 Tallinna Ülikoolis toimuval rahvusvahelisel konverentsil „Pilt ja tekst” ehk „Picture & Text.”

Esseed (pikkus kuni 3 A4 lehekülge) palume saata 1. maiks 2011 meiliaadressile heli.prii@gmail.com
 
Eesti Lugemisühing
Lisatud 12. veeebruaril 2011

Ma õppisingi üsna ruttu lugema. Uudishimu sai minu tõrvikuks keele pimedates koridorides, sest grammatikareeglid valmistasid mulle raskusi väga kaua. Aabitsa lugesin lõpuni kohe 1. klassi alguses ja hiljem igavlesin tunnis, sest ühtegi teist jalutuskäiku sõnamaastike maailma mulle tunnis ei pakutud. Minu algklasside õpetaja ei uskunud, kui ma talle rääkisin, mis raamatuid ma vabal ajal loen. Rohkem ma temaga oma lugemiselamusi ka ei jaganud.

Ma olin tihti haige ja lugesin seetõttu tõepoolest suurtes kogustes. Muinasjutte, seiklusjutte, entsüklopeediaid, koomikseid, armastusromaane... Kõike mida kätte sain. Tihti neelasin keerulisemaid raamatuid kui mu arunatuke sisuliselt läbi närida oskas, nii et tarkuseterad alles läbi hilisemate kogemuste särama lõid. Ajapikku asendusid mu oma lapselikud kirjeldused maailmast palju keerukamate kujunditega, mida olin leidnud paberilt. Tirtsuna kogetud soov osata lindude keelt muutus ihaks kontrollida sõna ja manipuleerida mõtet – paberil.

Sõna-haaval muutusid krobelise koore ja oma eriomaste lõhnadega puud taimedeks loodusraamatute lehekülgedel, inimesed oma kordumatuses said aga tegelasteks minu eluloos, kes astus kurja kuninganna rolli, kes sobis häiritud sisemaailmaga Mersaulut’ks. Ka ennast otsisin ma ridade vahelt meeleäraheitlikult, küllap teen seda vähemalt alateadlikult siiani. Mu öökappil on algklassidest saadik seisnud raamatukuhjad ja ma uinusin pahatihti raamat kõhul ja järjehoidja padja all.

Ometi pole ma kunagi otsinud Õiget Raamatut, sobivad tekstid on jõudnud minuni ise. Kas sõbra, mõne õpetaja või vanemate kaudu. Mõnikord olen elamusi saanud seintele kritseldatud naiiv-valulikest luuleridadest, teinekord telliskivipaksustest tiheda tekstiga kuivadest kuid tehniliselt täiuslikest romaanidest, kolmas kord hoopis popp-muusikast. Tähtede ja sõnade maailm on vähehaaval ennast minu ees lahti laotanud ja esimestest arglikest varbaga veekatsumistest on saanud pikad merereisid metafooride, tähendusväljade ja lingvistilise vihjehuumori maailma.

Aga nii väga kui ma väiksena ka ei uskunud tähtede maagiasse, ajalehtede, raamatute, ajakirjade, plangukuulutuste ja viitade võluvõimu, sain ma hoopis palju vanemana aru, et ükski kirjasõna ei saa mind teha Targaks Inimeseks. Sest mida rohkem ma endasse teadmisi ahmisin, kirjanduslikke elamusi kogusin, mida rohkem ma ise sõnu ritta ja lauseid järjekorda üritasin seada, seda kaugemale libises mu eesmärk. Seda vähem tundsin ma ennast osana müstilisest tarkade klubist.

Küllap ma ei teadnud siis, pisikese tirtsuna hommikulauas suurte inimeste maailma üle ärritatuna jalgu kõlgutades, et lugemine on narkootiline nauding, meelemürk nagu mistahes teine. Iga elamus on ainult lävepakk järgmisteks, ettevalmistus uuteks vallutusteks. Iga teadmistekild kannab endaga vaikimisi kaasas trobikonda küsimusi, millele varem või hiljem tuleb ka vastus leida, et siis jälle kogu protsessi otsast alata.

Õnneks jõudis mulle ühel hetkel, või oleks paslikum öelda – eluperioodil, kohale, et isegi kui ma suudan muukida lahti sõnade rütme ja mustreid, ei aita see kõik mul defineerida ennast ega oma suhet maailmaga. Ma sain aru, et kõige raskem kõrvaltnäht lugemise ilmatusuure naudingu juures on alatine hirm, et need sõnad, mida ma praegu lausun või kirja panen, ei olegi tegelikult minu omad vaid lihtsalt teel kogutud tsitaadid.

Ülikooli esimesel kursusel ei lugenudki ma enam ühtegi ilukirjanduslikku teost. Ma ei suutnud ette võtta rännakut oma turvalisse kirjanduslikku paralleeluniversumisse, kartes iseennast päriselt ära kaotada. Mul tuli meelde palju asju sellest samast vanusest kui ma alles lugema õppisin. Soov osata lindude keelt, näiteks. Või looduse sõnatu vaatlemise rõõm. Tunnetuslik ja mitte niivõrd lingvistiliselt kammitsetud maailma kogemise viis.

Selle sama esimese kursuse kevadel, vahetult enne suurt suve, seadsin ma poolenisti vastumeelselt sammud Ülikooli Raamatukokku, et siiski proovida jälle jalutada mõnel valitud kirjanduslikul rajal. Juhuse tahtel oli esimene asi, mis mulle kätte puutus Hesse esseekogu, mille esimene jutustus rääkis lugemisest ja lugejatest. Tema rahulik selgitus perioodidest, mil inimene kogeb ja mitte ei loe, rahustas mind ja minu senimaani tuksunud soovi läbi kirjasõna targemaks ja paremaks inimeseks saada.

Minu suhe tähtede, sõnade, lausete ja tervete raamatutega on endiselt kirglik. Ei saa nendega, ei saa nendeta. Loomulikult on lugemine ka puhtalt protseduurilise tegevusena minu jaoks nauding – vaimne mäng emotsioonide ja mõttepiltidega. Aga mitte ainult! Lugemine on lihtsalt nii palju rohkemat!
Lugemine on osa minu rännakust. Teekonnast paremaks inimeseks. Hea küll, ma tean, et tarkade klubisse ei saa kuidagi pressida end läbi teiste inimeste mõtete lukuaugu, kogemustest õppimist ma ometi ei välista... Olgu, mis on, aga mina seilan edasi, otsides kuldset keskteed kirjeldamatu ja kirjutatu vahel.

Helene Urva
Lugemisühingu esseekonkursi võistlustöö
Lisatud 12. veebruaril 2011

Möödunud aasta septembris jõustunud seadusemuudatusi järgides kaotatakse Tartus koolide teeninduspiirkonnad ja selle asemel on elukohajärgsed koolid, mille määramise tingimused kehtestab linnavalitsus, teatas Tartu linnavolikogu kantselei BNS-ile.

Elukohajärgse kooli määramisel tuleb esmajärjekorras arvestada õpilase elukoha lähedust koolile ja seda, kas pere teised lapsed juba õpivad samas koolis ning võimaluse korral vanemate soove. Gümnaasiumides hakatakse rakendama kursustepõhist õppesüsteemi.

Linnavalitsus ei määra enam avatavate klasside arvu, vaid otsustab hiljemalt iga aasta 15. veebruariks järgmisel õppeaastal gümnaasiumis loodavate õppekohtade minimaalsed piirarvud. Juhul kui gümnaasiumis õppida soovijaid on piirarvust vähem, uusi õppekohti ei looda ning selles koolis õppida soovinutele tagatakse koht mõnes teises gümnaasiumis.

Allikas: BNS Lisatud 11. veebruaril 2011

Õppeaine on molekulaar- ja rakubioloogia instituudi loengukursus "Taimede molekulaarbioloogia" ning õppejõuks TTÜ teadusprorektor prof Erkki Truve.

"Kuigi see ei ole päris esimene loengukursus, mida TÜ ja TTÜ koostöös videosilla vahendusel läbi viivad, on see siiski üks oluline märk kahe kõrgkooli vahelisest tihenevast koostööst, millele me kindlasti ka järge ootame," ütles instituudi direktor professor Toivo Maimets.

Loengukursus kestab terve kuu, reaalajas videosild kahe kõrgkooli vahel toimub igal tööpäeval kl 8-10. Kursust kuulab 37 Tartu Ülikooli ja 20 Tallinna Tehnikaülikooli magistranti.

Kursuse läbiviimist toetab ESF-i kõrgkoolide ja ettevõtete koostöö alameetme projekt "Ettevõtlusõpe Tartu Ülikooli ja Tallinna Tehnikaülikooli bioõppekavades".

Tartu Ülikool
Lisatud 11. veebruaril 2011

Artikli täistekst Tartu Postimehe veebilehel.

Lisatud 11. veebruaril 2011