Karjäärikohviku eesmärk on tutvustada Lõuna-Eesti noortele maakondlike teavitamis- ja nõustamiskeskuste võrgustikku ning karjääriplaneerimist toetavat portaali Rajaleidja.ee. Samuti saavad noored messil rääkida oma piirkonna karjäärispetsialistiga nende tulevikuplaanidest. Karjäärikohvik ei tee reklaami konkreetsetele õppeasutustele, vaid aitab noortel valikute paljususega toime tulla ning endale sobivaid lahendusi leida.

SA Innove karjääriinfo juhtivspetsialisti Kadri Eensalu sõnul on Rajaleidja karjäärikohvikuga messidel osalemine ennast igati õigustanud. „Noored peavad vajalikuks kellegagi oma tulevikuplaanidest rääkida, kuna see annab kindlustunde oma valikutega edasi tegeleda. Pärast karjäärispetsialistiga rääkimist on noorel lihtsam minna ka oma maakonna teavitamis- ja nõustamiskeskusesse, kuna esimene kontakt on loodud ning ülevaade teenustest saadud“.

Koos karjäärinõustajaga on võimalik täita karjäärikohvikus spetsiaalselt messi tarbeks koostatud testi. Oluline on pärastine analüüs ja tagasiside koos nõustajaga, kes aitab erinevaid nüansse näha, kuna ei ole olemas ainult ühte õiget vastust.

Karjäärikohviku aktiivsed vabatahtlikud viivad messil läbi ka mitmeid tegevusi – oma oskused saab proovile panna Rajaleidja labürindimängus ning osaleda võib karjääriloosis.

Silmatorkava ja erksa Rajaleidja Karjäärikohviku leiab Intellektikal A halli keskelt. Tartu info- ja nõustamiskeskuse karjäärinõustaja Ele Linder kirjeldab kohviku asukohta kui selguse saamise saarekest. „Ümber kohviku reklaamib iga kool ja organisatsioon ennast parimast küljest ning kutsub liituma. Segiaetud peaga ongi kasulik hetkeks aeg maha võtta karjäärikohvikus ning oma eelistustes selgust saada“.
 
Rajaleidja karjäärikohvikut toetavad Haridus- ja Teadusministeerium ning Euroopa Sotsiaalfond.

SA Innove
Lisatud 10. veebruaril 2011

Eelnõu tuleneb Riigikogus heaks kiidetud käesoleva aasta riigieelarve seadusest. Baasmaksumusest tuletatakse eriala kalliduse koefitsiendiga korrutades kogu hinnakiri, mille alusel riik ülikoolidele ja rakenduskõrgkoolidele iga tasuta õppekohal õppiva tudengi õpetamise eest maksab.

Haridus- ja teadusminister Tõnis Lukase sõnul on kõrghariduse riigipoolse rahastamise suurendamine majandusolude paranedes loomulik, kuna Eesti kõrghariduse strateegia kohaselt tuleks õppekoha baasmaksumust tõsta igal aastal 10% võrra.

„Kui vahepealsetel aastatel ei olnud see majanduskriisi tõttu võimalik, siis selle aasta eelarvest tulenevalt saame kõrghariduse rahastamise ennaktempos tõstmist jätkata. Meie kõrghariduse kvaliteedi kindlustamiseks on see hädavajalik,“ ütles Lukas.

Pärast 1. augustit 2011 moodustatava õppekoha baasmaksumus tõuseb 10% võrra eelmise aasta maksumusega võrreldes. Õppekoha baasmaksumus tõuseb bakalaureuseõppes 1 545 euroni, magistriõppes 2 318 euroni. Baasmaksumus arstiõppes, loomaarstiõppes, proviisoriõppes, hambaarstiõppes, arhitektiõppes, ehitusinseneriõppes ja klassiõpetaja õpetajakoolituses tõuseb 1 932 euroni.

Rakenduskõrgharidusõppe baasmaksumus suureneb 22,2% võrra ja võrdsustub seega bakalaureuseõppe baasmaksumusega 1 545 eurot. Haridus- ja teadusministri hinnangul on see igati põhjendatud, sest rakenduskõrghariduse õppekavades on suur tähtsus tulevases töökeskkonnas toimuval praktikal.

„Selleks, et lõpetajad oleksid konkurentsivõimelised nii Eestis kui ka rahvusvaheliselt, peavad õppeasutused tagama õppevahendite ja õppekeskkonna olemasolu sellisel tasemel, mis võimaldaks pakkuda kvaliteetset õpet,“ sõnas minister.

Järgmisest õppeaastast moodustatud doktoriõppe õppekoha maksumus tõuseb 4,9% võrra 9 509,64 euroni, kaitstud doktorikraadi eest makstav riigi poolt ülikoolile eraldatav doktoriõppe tulemustasu ei muutu ning jääb 11 154,50 eurole.
Enne 1. augustit 2011 moodustatud õppekoha baasmaksumus kõrghariduse kõigil astmetel jääb ka uuest õppeaastast senisele tasemele.

Haridus- ja Teadusministeerium
Lisatud 10. veebruaril 2011

Tiit-Rein Viitsole otsustati auhind määrata eesti keele kujunemisloo uurimise ning hääliku- ja vormisüsteemi kirjeldamise ja võimalusterohkusele osutamise eest, samuti teravakeelselt otseütleva seismise eest lühimälulisuse vastu eesti keele asjade ajamisel oma riigis ja välismaal, põhimõttekindla keelekorralduse, täpse toimetustöö ja veetleva akadeemilisuse eest.

Tiit-Rein Viitso on rahvusvaheliselt tuntud eesti keele ja selle sugulaskeelte uurija. Tähelepanuväärne on ka tema tegevus õppejõuna ning teadusorganisatsiooniline ja ühiskondlik aktiivsus. Viitso on avaldanud ligi 250 publikatsiooni, millest enamus on pühendatud eesti keelele ja selle lähedastele sugulaskeeltele.

Wiedemanni keeleauhinna suurus on 31 956 eurot. Auhind antakse üle Eesti Vabariigi aastapäeval.

Möödunud aastal määrati Wiedemanni keeleauhind emakeelse sõnakasutuse suurmeistrile Ain Kaalepile. Aasta varem sai selle väliseesti keeleteadlane Ilse Lehiste.

Haridus- ja Teadusministeerium
Lisatud 10. veebruaril 2011

Mänguasjamuuseumi karust kõnelev raamat "Karu-Lillekäpa töö-ööd" on aasta kauneimate lasteraamatute hulgas.

Mänguasjad jutustavad" on möödunud aasta 25 kauneima raamatu ning "Karu-Lillekäpa töö-ööd" viie kauneima lasteraamatu hulgas. Viimase ainetel tuli aasta lõpul Tartu Mänguasjamuuseumi Teatri Kodus välja lastelavastus "Öö mänguasjamuuseumis", mida detsembrikuu jooksul käis vaatamas rohkem kui 3000 teatrisõpra.

Mõlema raamatu autoriks on lastekirjanik Tiia Toomet, lasteraamatu "Karu Lillekäpa töö-ööd" on illustreerinud Mare Hunt. Kauneimad lasteraamatud valiti välja 51 uue lasteraamatu hulgast ja nende valikul saidki määravaks just illustratsioonid. Karu Lillekäpp, kellest raamat kõneleb, on mänguasjamuuseumi maskott. Seda, kuidas ta karumajas mett süües oma päevi mööda saadab või karunäitusi korraldab, saab näha muuseumisse külla tulles.

Raamatu «Mänguasjad jutustavad» on välja antud kirjastuses Tammerraamat, «Karu Lillekäpa töö-ööd» väljaandjaks on TEA Kirjastus.

Tartu Mänguasjamuuseum asub aadressil Lutsu 8 ja on avatud kolmapäevast pühapäevani kell 11-18, mängutuba on avatud kell 11-16. Lähem teave www.mm.ee või telefonil 7461777.

Tartu Mänguasjamuuseum
Lisatud 10. veebruaril 2011

Üritus toimub eesti keeles ja on tasuta.

Info ja eelregistreerimine: tel. 630 7360, e-post: austria@nlib.ee

Eesti Rahvusraamatukogu Austria saal
Lisatud 10. veebruaril 2011

Tulenevalt noorte suurest huvist tasuta välismaise kõrghariduse vastu, keskendutakse töötoas Taani haridussüsteemile ja sealsele elule. „Lisaks meeleolukale vestlusele tutvustatakse üritusel ka teisi välismaal õppimise võimalusi ning kandideerimisprotsessi,“ räägib ürituse eestvedaja Katriin Visamaa ja lisab, et oma Taanis tudeerimise ja töötamise kogemust jagab Kaire Luuk.

Praktilise suunitlusega töötuppa on oodatud kõik, kel soov saada teada Taanis õppimise ja töötamise reaalsusest. „Ilma ilustamata räägime noortele välismaal õppimise telgitagustest ja viime nad kurssi võimalustega, mis võivad muuta nende elu ja maailmapilti,“ räägib Visamaa.

Jõhvi töötoas tulevad teiste teemade seas käsitlusele riigi, eriala ja ülikooli valikud, välisriigis töö ja elukoha leidmine ning finantsid ja õpingute rahastamine. „Kohapeal on kõigil osalejatel võimalus rahuldada oma uudishimu ja esitada küsimusi nii kandideerimise kui ka Taani haridussüsteemi ja seal õppimise ning elamise kohta,“ sõnab Visamaa ja kutsub kõiki välismaise kõrghariduse huvilisi ülesse end üritusele registreerima.

Tasuta üritus toimub 12. veebruaril Jõhvi kontserdimaja 3. korruse seminariruumis. Töötuba toimub vahemikus kell 14.00-16.00.

Kuna kohtade arv on piiratud, on vajalik ka eelregistreerimine, mis toimub aadressil http://tinyurl.com/DF-Johvis

Välismaal õppimise kogemuse jagamist toetavad Jõhvi kontserdimaja ja Jõhvi vallavalitsus.

Dream Foundation
Lisatud 10. veebruaril 2011

Ankeetide alusel viiakse kokku erinevate ülikoolide tudengid. Osa võtavad: Tallinna Tehnikaülikool, Tallinna Ülikool, Tallinna Tervishoiu Kõrgkool, Tallinna Tehnikakõrgkool ja Tallinna Pedagoogiline Seminar. Kohtingueelseks päevaks oli end registreerinud 166 noormeest ja 153 neidu. 
 
Paarid pannakse kokku vastavalt kriteeriumitele. Numbreid jagatakse registreerinutele AHHAA Teaduskeskuses kell 18.00-19.00. Numbri järgi leitakse endale paariline ning juba koos asutakse nautima meeldejäävat päeva AHHAA Teaduskeskuses ja soovi korral võib minna uisutama. Õhtu lõpetab Valentiinipäeva pidu Balous.

Tallinn Ülikooli Üliõpilaskond
Lisatud 10. veebruaril 2011

Mudel Euroopa Parlament (MEP) on noorte osalust edendav projekt 15-19-aastastele ühiskonnaelu probleemide vastu huvi tundvatele õpilastele. Ürituse raames viibib Tallinnas 165 keskkoolinoort kolmekümnest Euroopa Liidu liikmes- ja kandidaatriigist, kes töötavad nädala jooksul erinevates Eesti ministeeriumides ning väitlevad valminud resolutsioonide üle 8.-9. aprillil Riigikogu saalis. Et noorte kogemus korraldajamaa ühiskonnast ning kultuurist ületaks tavalise turismi- või konverentsireisi taseme, on MEPil saanud traditsiooniks noorte majutamine kohalike perede juurde. Siinkohal soovingi paluda Sinu abi.

Ühe või mitme noore majutamine enda juurde pakub:
•    Võimaluse praktiseerida inglise keelt
•    Õppida teise rahvuse ja kultuuri kohta
•    Võimalust tutvustada külalistele Eesti kultuuri
•    Võimalust saada uus sõber
•    Osaleda diskussiooniõhtul, kus osalejariikide õpilasdelegatsioonide juhid vestlevad Vabariigi Presidendi hr Toomas Hendrik Ilvesega Euroopa Liidu välispoliitikast.

Mida peaksid külalispered tegema?
•    Võtma vastu õpilase 3. aprilli õhtul Tallinna lennujaamast või sadamast
•    Viima hommikul ürituse toimumispaika Tallinna kesklinnas ning õhtul tagasi (või ühistranspordi peatusesse, ühistranspordi kaardiga varustab Euroopa Maja)
•    Pakkuma hommikusööki ning teatud päevadel ka õhtusööki
•    Olema vastutulelik võõrustaja
•    Saatma õpilase ära 10. aprillil
 
Võõrustajapereks saab registreeruda:
•    http://www.euroopamaja.ee/perede-registreerimine
•    Info: pered@euroopamaja.ee; Markko Toppi (53 495 110).
 
Herman Kelomees, MEP Tallinn 2011 projektijuht
Lisatud 10. veebruaril 2011

Kõige kirglikumalt loen… raamatututvustusi. Kümneid. Sadu. Ajalugu, etnograafia, mütoloogia, muinasjutud ja legendid – minu kui kunstniku ja kunstiõpetaja fantaasiat enim taganttõukavad teemad. Ootan laupäevaseid lehti. Lehest pole midagi lugedagi peale raamatututvustuste. Noh, mõnikord kellegi vaimukam või mõtlemapanevam essee. Lehte mulle ei meeldi lugeda. See on vaid halval paberil märkmik.

Mulle meeldib lugeda inimeste nägusid raamatupoes. Neist loeb välja, kas raamat ostetakse nautlemiseks või kingituseks formaalsele tuttavale, või lapsele selleks, et Ehk Ta Ei Istu Nii Kaua Seal Arvuti Taga, või ostetakse see sellepärast, et Kõik Ostavad selle. 

Raamatupood. Kellele kaubariiul kui iga teinegi mõnes supermarketis ja kellele tempel, pühamu, kus, võõrkeeles väljendudes, mõne lemmikteose Viimaksometieestikeelset tõlget märgates „book-gasmiga“ põrandale maanduda ja hinnasilti piiludes jõuetult iniseda. Raamatupood ei ole lihtsalt pood, see on emotsioonide kondensaator. Mida ma tahan. Mida ma saan. Heurekad ja leidmatajäämised.
Mulle meeldib lugeda värske trükivärvi lõhna riiulil või laual, kus See Just Äsja Lebas. See raamat, mis oli mu peas veel enne, kui ta tiitellehte puudutasin. Mulle meeldib lugeda Sinu mõtteid, kui sa loed Minu mõtteid, kui ma loen kokku erinevaid versioone fantaasiamaailmadest, kus mul on Olemas kõik raamatud, mida ma tahan lugeda. Mulle meeldib kasvõi mõttes lugeda neid raamatuid, mida mul Iialgi ei ole võimalik Endale saada.

Raamatukogud. Mulle meeldib, ei, ma pean lugema nende lahtiolekuaeg, sest mul lihtsalt ei seisa need meeles. Raamatukogu on mu kodu kõrval ja mu kooli kõrval, mu kooli sees ja mu kooliteel, mu koolikotis ja pingi all ja aknalaua taga, kuhu keegi on unustanud või visanud  mingid kunagi tasuta jagatud kataloogid. Loen kokku: 250 reprot kunstiteostest. Mõõdan ära: 10 000 sõna. Veerin vaevaliselt raamatu paksuseks 4 cm ja jätan sinnapaika, sest tühi ruum mu raamatukodus riiuli peal on juba ammu loetud. Raamatuid ma pole üle lugenud, kuigi loetud on neist vähemalt 85 %. Umbes 3000? Jah, nii võib see olla.

Kuid need pole enamasti juturaamatud. Need on teadmiste ja oskuste raamatud. Käsitöövõtted, mida tuleb lugeda pealehakkamise ja taipamisega. Filosoofia, mida tuleb lugeda …. Ei, mis tuleb lugedes justkui ise uuesti välja mõelda. Sümbolid ja märgid, mida tuleb lugeda kõigil maailmas eksisteerivail viisidel. Vanasõnad, mida tuleb endale valjusti ette lugeda vajalikult hetkel. Uudissõnad, mida tuleb lingvistikafoorumites lugeda otsekui varem kogemata tundeid, mis lihtsalt tulevad Peale / Pähe ja on vaja omaks võtta.

Mulle meeldib lugeda kriitiliselt. Ma ei mõtlegi vaidlemata jätta – autoriga, tekstiga, teiste lugejatega, õppejõududega. Minu sees tekst alles seedib, sellal kui teised on juba tema poolt alla neelatud. Mulle meeldib lugeda end targaks lugejaks. Võib-olla ma pole seda. Võib-olla ongi mõni tekst vastuvaidlematu. Võib-olla on luule vastuvaidlematu, kaheldamatu…  Mulle meeldib luulet ette lugeda, sest luule on see, millena ta kõlab. Luule pole ainult kirja pandud tekst, vaid peab lendama raamatust välja. Luule on loetud kujutlustest ja loob kujutluspilte, kui oskad neid teda kuuldes lugeda. Sisse lugeda, välja lugeda, ette ja taustaks lugeda, luulega võib seda kõike. Ja võimatu on luulet lõppenuks lugeda, isegi, kui me ei tunne seda enam ära, kui me oleme lõpuni lugenud ja lehte keeranud ja raamatu riiulisse tagasi pannud ja öö ära maganud ja hommikused raamatututvustused läbi lugenud, tuleb ta meile jälle meelde. Ja nii nagu kuuldud luuletus kirjutab end mällu, saab elust läbi „lugemise“ luule. Me loeme silmist ja ridade vahelt ja loeme sekundeid ja aastaid, me mõõdame end lugedes. Mõõdame oma kultuuri kokku lugedes ja üle lugedes. Mis läheb kirja, see loeb. See tuleb arvesse, ent lugemise eest meile arvet ei saadeta.

Mulle meeldib lugeda vanu lemmikuid. Minu lapsepõlveraamatuist saab minu kohta mõndagi välja lugeda. Viplala, Ronja ja kõik need luuletused ja muistendid. Viplalat loen vahel nüüdki, loen endale ja ette, noortele kunstnikele, kes arvavad, et neil kunagi midagi välja ei tule. Loen seda, et nad teaksid: see ei loe, kui ühe või paar korda ebaõnnestud. Ka proovimine loeb.

Mulle meeldib lugeda mustreid, kus ühes märgis on koos mitu kortsus sõrmede liigutust soki kudumisel või kõik tõusvad ja langevad niied, vipid, tallalauad ja vaheldajad on kokku kirjutatud musta ja valgesse ruudukesse. Sõnadeta.

Mulle meeldib lugeda oma kunagiste koolikonspektide emotsionaalset piltkirja, sest ma ei saa mitte midagi aru. Meeldib lugeda iseenda vanu mõtteid justkui võõrast keelt, seda dešifreerida ja lahti mõtestada, minna ülelugemise kaudu endise mina sisse, sest mina olin kunagi see, kes Nemad – õpilased – on praegu. Ma loen end üle, et osata lugeda teiste tundeid ja soove. Ma loen päevikuid, kuigi pole nende arvu üle arvet pidanud. Varem ei lugenud elulood mulle midagi. Nüüd loen neid ja kuulan, kui mulle räägitakse, sest kõik ei suuda või ei jõua kirja panna. Vahel võib inimese lugu lugeda tema näost või riietest.

Loen märke ja keskkonda enda ümber. Loen seda ka, mis sellest mõnikord kirjutatakse, paar lehekülge enne raamatututvustusi hommikustes lehtedes, ent see pole enamasti õige. Ilmselgest ja igapäevasest kirjutatut lugedes jääb vahel tunne, et see tekst on dikteeritud või omakorda kusagilt mujalt loetud. Vahetevahel loen seepärast pigem tänapäevaseid, omamaiseid koomikseid, sest nende pilk meie igapäevasele elule on vahetum ja objektiivsem. Mis sest, et veidike sapisem ja teravam. Ma ei võta loetust ju suhtumist üle.

Mulle meeldib lugeda vaikust. Mulle meeldib oodata bussi, raadiosaate algust või raamatukogu uste avanemist. Mulle meeldib lugeda kujutluspilte algavast päevast ja tänavalt peegelduvaid valguslaike kesköises elutoas. Mulle meeldib lugeda sõnumeid vastasmaja akendest, kus inimesed telekast Midagi Vaatavad. Mulle meeldib subtiitreid lugeda, isegi üle tänava. Tõlge pole justkui sama ehtne kui see, mis on kirjas. On head subtiitrid ja on Täiesti Kohutavad, vahepealseid ei ole. Head subtiitrid tunnetavad võõrast keelt ja selle nüansse, huumorit ning kõnekäände sama hästi kui kivikest oma väga madala ja pehme tallaga kinga sees. Ainult seesuguste subtiitritega filme tohiks näidata, sest Täielik Tõlgitavus on filmi puhul nauditav. Selle saab ainult Alt Lugedes kätte.

Mulle meeldib lugeda üle seda, mida olen äsja kirja pannud. Ma ei tea, kust mõtted tulevad. Mõnikord on nad juba sündides mulle võõrad, kuid Mõtteabort pole ju võimalik… Ega ma seda ei poolda ka. Mulle meeldib lugeda vaba mõttevoolu, tasakaalustatut, end pinevat, lugeda seda nagu võnkeid viiulikeeles. Mõtete kirja panemiseks ei ole retsepti, kuigi neidki loen ma üsna tihti. Hea retsept on nagu filosoofia. Ei piisa vaid koostisainete loetelust. Hea kokk loeb retseptist välja kõik võimalikud viisid ja variatsioonid selle retsepti põhjal midagi valmistada.

Lugemine annab igaühele midagi. Ükskõik mille lugemine võib midagi anda. Isegi kommertsteksti või televisioonikava. Kellelegi ei saa anda retsepti, mida lugeda ja kui põhjalikult, selleks, et Väga Targaks Saada. Kas peabki? Pigem püüda avastada Iva kõigest, mida loed.

Ja mitte ainult sellest, mida loed, vaid ka kohtadest, kus käid! Muuseumid – need on põhjatud raamatud. Ajaränd erinevate lugude maailma. Fotoalbumid, pühapaigad ja isegi tänavavõrgustikud, sillad üle vanade jõgede ja vana kaevu põhi. Terve ilm on raamat ja kogu meie inimkultuurina läbitud teekond on selles kirjas. Loe, kui oskad.

Tuuli Reinsoo
Eesti Lugemisühingu esseekonkursi võistlustöö 
Lisatud 10. veebruaril 2011

Meie ühiskonnas, ka kultuuriruumis, on olemas nn baastekstid, mida tsiteeritakse, mis on saanud inimesele nii omaseks, et kaovad piirid tsiteerimise ja oma mõtte, inimese enda elu ja väärtusilma, ka elamise praktika vahel. Inimene oma igapäevase eluga elab tõeks seda, mida mõni on vaid osanud näha ja kirja panna, kuid pole osanud elada, ehkki on püüelnud selle poole. Ma arvan, et võõras pole fraas: ela minu sõnade, mitte minu tegude järgi.  Ja ometi: on inimesi, kes elavad oma sõnade järgi ning kelle teod on praktikaks saanud väärtused. Inimese elu on kui teos, milles on loetu ja loodu omavahelises seoses, teos, millega on loodud uusi tähendusvälju sõnade taha. Võtkem näiteks kasvõi teadatuntud ning korduvalt tsiteeritud fraas: inimesed ongi erinevad ning teineteisele ollakse erineval määral olulised. Me võime sellest lugeda, me võime seda laval näha, me võime seda välja kuulata helide keelest, me näeme seda keha keeles – üks lugemine ja lahtimõtestamine, teosele (antud juhul fraasile) tähendusvälja juurdeloomine ju kõik. Huvitav hakkab siis, kui saame aru, et erinevad lood lisavad tsitaadile kihte, avardavad piire, muudavad tähendusvarjundeid.

Paraku on nii, et ükski raamat ja raamatutarkus ei ela inimese eest tema omaenese elu, kuid olles teadlik erinevatest (elu)lugudest, olles teadlik sellest, kuidas esmapilgul ebaolulisena näiv detail võib tervet süsteemi muuta, võib olla inimese jaoks pöördelise tähtsusega, siis tänu sellele teadmisele on lihtsam mõista. Missugune tähendus ja tähtsus võib olla mahakukkunud õlipudelil! Mõista iseendas toimuvaid protsesse ning mõista ka teises inimeses toimuvaid muutusi, murdumisi ning kosumishetki. Ja just nimelt mõista, mõnikord on seda vaid ja teinekord ometi, mis ei tähenda automaatselt arusaamist, mis ei väljenda nõusolekut, kuid loob eelduse teineteise olemasolu teadvustamiseks, mis on ka alles esimene ja ehk õige äbarik samm sõpruse konarlikul teel, kuid ometi on ta oluline, sest vahel pole inimene küps edasisi samme astumagi. Ja kunagi ei või kindel olla, sest võib-olla me olemegi tänava teises otsas.

Põhimõtteliselt ma mitte ainult ei võiks, vaid suisa peaksin, oma kirjutatut ilmestama ja miks mitte ka kaalukamaks muutma erinevate autorite ning tsitaatidega, alustades näiteks liisusalmide, perepärimuse, Bullerby laste ja Jaagupiga, neile järgneksid riburadapidi ja käsikäes A.H. Tammsaare ja U. Vadi, J. Tätte ja F. Jüssi, N. Baturin ja M. Kundera. Eemal murumättal peavad luulepiknukku Ehinid, tormiseid ja naiivsemaid laule võtavad eest Juhansonid. Rätsepaistmes ja ristatud pilguga istuvad C. Castaneda, E. de Tolle, Osho. Itta jäävad idioodid, õed, aiad oma nukruse, valu ja kõrvalpilgu jaoks tragikoomiliste lugudega. Küllap on me all mõni söekaevandus, küllap mõni põeb unetust, küllap on hiilgust ja viletsus, verd ja soppa. Aga ka rõõmu ja lembust, Ekke-poisikesi ja Toomaidki, leeke ja hääbumist, loosunglikkust ja mängumõnu, tühje ja täidetud küüne, kokkuplahvatusi ja undiine.

Siia on kirja pandud vaid mõned nimed, kes olid selles hetkes, siin ja praegu, kelle taga on veel nimesid, kelle loodud on ruume ja tegelaskujusid, mis ja kes on nimekirjades, nii kohustuslikes kui ka soovituslikes, kellest mõneni jõuame sõbrasoovituse kaudu, mõne tutvuse sobitame raamatukoguriiulite vahel. Ja ikka on nii, et on neidki, kes jõuavad meieni alles homme. Ometi pakub igaüks elamuse, loob võimaluse avastada ja ära tunda, ahastada ja jahmuda, hukka mõista ning tusatseda, kiruda ja hingele pai teha. Võti peitub inimeses, tema tahtes ja valmisolekus luua tähendus sõnade taha, avardada silmapiiri, pikendada ringjoont, mis seob teadmisi sellega, mida me veel ei tea. Ja ei tohi kahtluse alla seada inimese väärtust, inimeses olevat potentsiaali, maailma, mille inimene on loonud nii oskuslikult või oskamatult kui võimalik. Tõesti-tõesti, miks me püüame parandada ühiskonda, kui inimene selles on katki? Seniks kuni tekst inimest ei aita, seniks kuni inimene ise pole tekstile tähendust ja isiklikku seost loonud, ei ole neist ka rõõmu, tuge, avarust.       

Keel ja keha, raamat ja muusikapala, molbert ja skulptuur, prožektor ja LED-lamp, must saal ja amfiteater, kangasteljed ja kedervars – kõik on vahendid. Inimeses endas on sisu ja inimene ise saab seda luua ja kasvatada, sest oma südame hääle järele saab käituda igaüks ning oma südametunnistust tuleb enesel puhas hoida, harida. Inimene ise seab piiri õigete asjade ja õigesti tegemise vahele, ise selgitab välja vahe elamise- ja elukvaliteedi vahel. Sellel teel on toeks looming ja lugemine, looming ja tõlgendamine. Koordinaat-teljestikule aitavad punkte seada erinevad vaatepunktid, erinevad lood ja laulud, Pekri lähistelt ja lähemaltki. Lugemine, avastamine, vaatlemine, vaatepunkti muutmine, nihkega lähenemine ja piiride avardamine muutub naudinguks siis, kui inimene teeb ta omaks, saab ta omaks. Nauding algab sealt, kus kohustus on ununenud ning vaba tahe ja värske pilk juhivad samme.

Viive Villems
Eesti Lugemisühingu esseekonkursi võistlustöö 
Lisatud 10. veebruaril 2011