-„Ma ei taha jälle seda mängu mängida, sajandat korda seda muinasjuturaamatut ette lugeda, kaks tundi kelgumäel külmetada.“
 -„Aga, emme, mida sa siis tahad?“
-„Lugeda.“

Keedan vee, mikserdan vahukoore. Sätin Tõnni kärusse ja taksi rihma otsa. Ei lähe kaua, kui koeral piss tehtud ning põnn magab. Tõstan pojakse voodisse. Usun et naeratan sügavalt, nähtavaltki, magusalt: magav laps on parim ning kohe saan vajuda raamatusse. Jääb kohvile ja vahukoorele lisada veel kaneel ja vaniljesuhkur.

Loen alati ühes ja samas kohas: vanas, rohelise sametiga kaetud tugitoolis. Jalad laual. Paremal käel aknasein (vajadusel näeb, mis naabermaja hoovis huvitavat sünnib või kui sõber rebane mööda jalutab), jupp tähtvererohelusest silmanurgas. Taks norskab kotttoolis magada ja kass kerib samuti lähedale vaibale magama. Mõnus vaikus, kohv, read, mõtted. Oledki lõpuks raamatus. Võimalus olla kaks tundi peadpidi raamatuveergudes või veergude vahele või loetust tekkinud mõtetes, mõttelünkades, mõttetühikutes.

Raamatus saan vaikida, hingata päevatoimetuste rutt välja. Olengi loetus ja loetu ümber. Kuulan omi mõtteid, jälgin neid, lähen kaasa. Meel on hõivatud just niipalju kui tarvis. Alguses terava erksusega, siis vabamalt, krambita, vabadusega. Vahel istun siin koos raamatuga või teinekord on siinolemine hoopis ise minus. Ei saagi tõmmata piiri minu ja raamatu vahele, pole esemeid, pole aega. Olen kantud avarusse. Nii palju head tarkust, tunnen enda osa ära. Mõistan.

Siis. Tilgub. Tilgub ühtlases rütmis vastu aknaplekki. Eemal soriseb. Soriseb lakkamatult. Olen kuulama jäänud lume sulamise hääli. Kui mõnus rütm jäävee voolamisest, nirisemisest. Kuulan ennastunustavalt. Nii pikk ja külm ja käre, lumerohke talv hakkab tõesti taanduma. See on kõrvuhellitav hääl.

Raamat on just kui taustaks, ma keskendun lugemisrõõmule, kevade häältele. Naudingutunne oli minus varem olemas, raamat, sulailm kutsusid selle välja. Iga raamat mitte. Tänane ilm küll.

Mulle polegi oluline, mitu lehekülge arukat teksti täna läbi loen või millise autoriteetse autori mõtteid võiksin homme tööl eeskujuks võtta, vaid pigem loen ja kaen, mida need read sinust välja meelitada suudavad, millistele mõtetele suunavad, millist heameelt pakuvad. Vaatan-loen distantsilt. Ma ei õpi teooriaid, ei püüa neist  joonduma, pigem püüan saada endale grammi lähemale. Lugemine ei vii mind ka unistuste rajale ega ka püüdlusesse elada õilsa peategelase elu. Otsin pigem mõtteid iseendas. Seesütlevas käändes. Loen et mõista ja taibata, mida ise tunnen. Tunda ära oma kogemus, see kogemus, mis töötab. Üks näide:
Lugesin (olin lugenud) parajasti: … mõne kodu kohta öeldakse, et see on korras nagu zen- kolooster… õpilased rohisid sametvaiba seest väikeseid rohuliblesid… Ma ei mõistnud, miks mulle meeldib kord enda ümber (korrastatus ka enda sees), aga polnud viitsinud selle korra tagamiseks vaeva näha. Polnud õigemini leidnud piisavat põhjust. Rahumeelset põhjust, põhjust, mis oleks vaba tüütust kohustusest. Nüüd kui olen näiteks hunniku idamaist kirjandust läbi lugenud, siis olen omal nahal kogenud, et koristamisest võib saada nauding. Nii hea on jälgida oma liigutusi, eemalt või vahetult, kerge mõttetegevuse saadab tegevusi nagu vaikse vee vulin. Koristamisest on saanud mõnus rituaal, mille järel (ajal) tunnedki oodatud korrastust. Minu puhul see toimis. Mõistsin seda kogemust, mille olin enda jaoks lugenud.

Lugemisele (koristamisele) ei annaks ma otsust: hea, halb, naudinguga või ilma.  See on minu olemise rõõmu osa. Olemise viis.

Naabriplika koputab kõvasti aknale, Tõnn ärkab. Mina virgun gramm hiljem raamatu –enese seest.
-„Emme, hakkame koos väikest memoriinikest mängima“, ütlevad põnnid.
Rüüpan lonksu külma kohvilõppu.
-„Hästi, paneme kaardid põrandale. Kes on essa?“
Homme saan taas lugeda!
Nüüd aga päevasse ja tegevusse nagu lugemisnaudingusse! See tunne kannab.

Helina Mugra

Inimene mõtleb kogu aeg ja kõikjal - hommikul silmaluuke avades hakkab mõte liikuma ja õhtul enne unehõlma vajumist on viimane tegevus mõtlemine. Inimene teadvustab enese jaoks selle tegevuse konkreetselt siis, kui mõne teema kallal pikemalt juurdlema jääb: midagi planeerib, lahendab, muretseb, otsustab. Sellisel juhul võetakse mõtlemiseks aega, leitakse rahulik nurgake, keskendutakse, süvenetakse ning teatatakse segajatele, et vaim tuli peale. Teed käies, koolipingis istudes, kooki küpsetades läbivad meid aga väga mitmed mõttevälgatused, mida me mõtlemisena ei registreerigi. Ja ega see polegi oluline. Oluline on see, et mõeldaks häid mõtteid ja et ka läbi pea vilksatavad mõttekäigud oleksid positiivsed. Arvan, et mõttel on väga suur jõud mõtleja enda jaoks. Me ei saa keelata lindudel lendamast üle meie peade, küll aga saame valida, kas laseme neil oma pähe pesa teha või mitte. Sama on mõtlemisega - me saame teha valiku heade ja halbade mõtete vahel ning lubada oma elu juhtima hea.

Kui inimesel on rikas kogemustepagas ja avar silmaring, siis on väga tänuväärne, kui ta oma häid mõtteid kirja paneb ja mingil viisil kaaskodanike seas levitab. Siinkohal nõustun Schopenhaueriga, kes ütleb, et lugemine pole mõtlemine enese, vaid kellegi teise peaga. Väga kahju on inimestest, kes loevad kooliajal kohustusliku kirjanduse läbi, arvates sealjuures, et seegi on liigne pingutus ja ajaraiskamine ning ülejäänud elutee käivad kauge kaarega raamatutest mööda. Need inimesed pole mõistnud, et lugedes viibitakse alati parimas seltskonnas (Sidney Smith 1845). Ja veel oma valitud seltskonnas, sest raamatute valik on ju niivõrd lai, et iga soovija peaks leidma omale sobiva lektüüri, mis hingekeeli puudutab, huvitab, harib, lohutab, lõbustab jne. Mingil määral mängib lugemisharjumuse kujunemisel kindlasti rolli lapsepõlves kogetud ema-isa eeskuju - kui vanemad koju raamatuid ei too, lastele ette ei loe ning ise ka sellise ajaviitega ei tegele, siis on raamat lapse jaoks taunimist vääriv, igav ja tundmatu võõrkeha, mida hakatakse vältima.

Lugemine on vaimule sama, mis võimlemine kehale (Sir Richard Steele 1710). Kui inimene loeb, siis saab tema vaim treenitud: muutub ärksaks, vastuvõtlikuks, analüüsivaks, kaalutlevaks, tasakaalukaks, targaks. Lugev inimene ei mõtle piiratult, vaid näeb kaugemale oma kodumättast ning mõistab ja sallib erinevusi, sest ta on eluga   kursis -  teab, et kõik siin elus kordub ja on ajast aega.

Lugemine on hea ajaviide. Kui ajaloos on olnud perioode, mil inimestel on olnud tegu, et igavust peletada, siis kaasajal on probleem pigem ajanappuses - kiire ajab kiiret taga ning niisama aega viita polegi vaja. Seetõttu on ka raamat kui mõnus ajaviitmise abivahend paljude jaoks tundmatu. Nooremal põlvkonnal, kellel aega põhimõtteliselt jagub, on esimeseks aja veetmise valikuks teinud arvuti või muu elektroonilise meelelahutusvidina. Mingil määral sisaldavad ju needki tegevused lugemist, kuid ei tekita kindlasti mitte sellist vahetut ja pikaajalist emotsiooni ja rahulolutunnet nagu raamatu lugemine. Arvutist saadav info on liialt valmis ega tekita kujutluspilte ega pane kaasa mõtlema. Seetõttu tunnen südames valu ka audioraamatutele mõeldes, kartes, et need uue ajastu leiutised vähendavad raamatute lugemist veelgi. Muidugi on mugav torgata CD mängijasse ning kuulamise ajal ise hoopis midagi muud teha, kuid siiski võiks teise inimese raamatuks kirjutatud mõtteid nii palju austada, et ise lugemisse süvenedes talle oma aega, silmi südant, lugemisoskust ja ainutähelepnau pühendada. Lugemine on nagu otsekontakt raamatu autoriga. Ja milline hea lõhn on raamatutel - neist uuematel trükivärvi aroom ja vanematel väärikas koltunud paberi lõhn. Arvan, et raamatute ettelugemine audioraamatuna võiks jääda rokem laste jaoks ja täiskasvanu otsustagu ise, kas ta üldse loeb või ei. Raamatut ei saa “läbi võtta” muuseas…

Kirjutamine on mõtlemine sõrmedega (Isaac Asimov 1992). Kirjutamine on hea oskus, mille kaudu saab oma mõtteid teiste inimestega jagada. Nendega, kes on kaugel ja kellega igapäevane kontakt puudub. Mõte jookseb peas ja käsi liigub paberil ning koostöös vastuvõtliku lugemisoskusega saab maailm rikkamaks.

Käekiri räägib inimese kohta nii mõndagi, seetõttu on kurb, et kaasajal toimub enamus kirjatööd arvuti vahendusel. Arvutikirjutisega  ei tule saajale kaasa ainult sellele kirjutajale omast - tema käekirja. Noorem põlvkond valdab aga suurepäraselt lühendite ja emotikonide kirjasüsteemi, mis on vägagi solvav vanale ja väärikale paberi-pliiatsi rakendile.

Kardan, et lugemise ja kirjutamise elektrooniliseks muutmine muudab ka inimese mõtlemise masinlikuks ja stereotüüpseks. Kas seda on ikka vaja? Peaksime väga väärtustama vana aja tarkusi ja oskusi, sest need olid inimlikud.

Lugemine teeb inimese täiväärtuslikuks, mõttevahetus kärmeks ja kirjutamine täpseks (Francis Bacon 1626).

Terje Vooglaid
Eesti Lugemisühingu esseekonkursi võistlustöö 
Lisatud 10. veebruaril 2011

Olen alati olnud uhke oma vanaema üle, kes oli üks kolmest esimesest naisest, kes lõpetas 1917. aastal Tartu Ülikooli (arstiteaduskonna), ja ema üle, kes visati poliitilistel põhjustel Tartu Ülikooli II kursuselt välja, sest ta oli Eesti omaaegse haridus- ja välisministri Jaan Lattiku vennapoeg ja lähisuguluses ka president Pätsiga, ning kes pärast seda astus sõnagi vene keelt oskamata Moskva Ülikooli arstiteaduskonda ja suutis selle mõned aastad hiljem cum laude ka lõpetada. Kas nad oleksid nii kaugele jõudnud lugemishuvita, vaatamata erksate silmadega ringi raamatute maailmas, kus otsija leiab alati igale küsimusele vastuseid?! Julgen selles tugevalt kahelda.

Meie kodus on raamatud alati au sees olnud. Minu lapsepõlve pole tumestanud sõjasündmused, seetõttu on mu vanematekodu õnnelikult alles ja terveid seinu täitvad raamaturiiulid räägivad meie pere lugemiseelistustest siiani. Samasugused kaugustesse suunduvad riiuliteread palistavad ka minu kodu seinaääri ja kui ma peaksin elus millestki loobuma, siis raamatutest ja lugemisest ma kindlasti loobuda ei suudaks.

Ja kuidas üldse on võimalik lugemist mitte armastada?! Lugedes võib unustada kõik argipäevamured ja pisiprobleemid, see on tõeline puhkus. Ma pole kunagi aru saanud inimestest, kes ütlevad, et neil pole aega lugeda. See on ilmselgelt lihtsalt prioriteetide küsimus. Minu jaoks on hilised õhtutunnid enne magamajäämist, mille veedan raamatuid lugedes, parim osa päevast. Et aga lugemisharjumus meie kiirustavast maailmast kaduma hakkab, selles veendusin, kui sisustasin uues kodus oma magamistuba – poodides valgustite osakonnas lihtsalt ei müüdagi enam voodi kohale paigutatavaid lugemislampe! On igasugused öölambikesed ja muidugi uhked põrandalambid, aga sellist, kuhu saab panna lugemiseks vajalikku vähemalt 60-vatist pirni ja mis sobiks voodi kohale paigutamiseks, oli ääretult raske leida. Ilmselt ei ole siis nõudlust, sest klient, teadagi, on tänapäeval kuningas. See kõnekas fakt räägib ilmeksimatult Eestis elavate inimeste madalast lugemishuvist.

Arvan, et raamatutega peab kokku kasvama juba varasest lapsepõlvest alates, et inimene oskaks lugemisest naudingut üles leida. Mudilased, kellele vanemad on jutte lugenud juba varasest east, võtavad ka ise veidi suuremaks saades raamatu kätte. Selles võlumaailmas on ju nii palju huvitavat ja fantaasiarikast. See on ilmselt taltsutamine, nagu õpetas rebane väikesele printsile – raamatud on lugeja taltsutanud. Ja kui inimene on õppinud sellest tegevusest hoolima, ei kaota ta huvi kirjanduse vastu iialgi.

Tahtmata halvustada sügavalt visuaalset filmimaailma, mis tänapäeval nii kättesaadav ja atraktiivne on, arvan siiski, et raamatute kaudu saab lugeja fantaasiat ja mõtlemisvõimet rohkem arendada. Filmi vaatamine on siiski passiivne tegevus, kus vaatajale on autori nägemus valmiskujul kandikul ette kantud. See võib meeldida või mitte, kuid ei jäta ruumi vaataja isiklikule tõlgendusele. Näiteks Agatha Christie romaanid on äärmiselt nauditavad just sellepärast, et pakuvad võimalust kaasa mõelda ja oma kujutluspilt luua, samas kui samade teoste põhjal loodud filmid on aeg-ajalt tundunud mulle veidi igavavõitu olevat. Film annab võimaluse jälgida tegevustikku, mitte inimeste mõtteid, aga just see osa on kriminaalkirjanduse Grand Old Lady teoste parim osa. Arvan, et võin liialdamata öelda, et kõige huvitavamad vestlused ja vaidlused oma lastega on meil tekkinud just raamatuarutluste põhjal.

Raamatutest omandatud käitumismaneerid ja huvitavad mõtlemismallid on väärtuslik eeskuju igapäevaste käitumisharjumuste kujundamisel. Armastan väga vene ja prantsuse kirjandust, seda tõeliselt vaimset osa; suunan ka oma laste lugemisvalikuid nendest lähtudes. Mõnikord unistan elust romantismiaegsel Vene- või Prantsusmaal, kus võis kohata selliseid mehi nagu Jevgeni Onegin, Jean Valjean või krahv Monte-Cristo. Kas selliseid mehi tänapäeval enam leidubki?! Kuid minu tõeline lemmikkangelane kirjandusest on Woland – intelligentne, stiilne, salapärane, jõuline isiksus, kelle missiooniks on karistada labaseid, ebaintelligentseid, andetuid ahnitsejaid. Ka tänapäeva maailm vajaks minu arvates üht Wolandit, et puhastada maailma selles valitsevast labasusest. Mulle meeldivad härrasmehed ja daamid, ja mul on kahju, et neid tänapäeva ühiskonnas aina vähemaks jääb. Minu jaoks on tõelise härrasmehe, vaimse, intelligentse ja vaimuka mehe võrdkuju mu isa, keda ma piiritult imetlen. Härrasmees ja daam pole ju ainult midagi aadliühiskonnale omast, vaid vaimne mõiste, tähistades soliidselt käituvat intelligentset inimest, kelle jaoks comme il faut käitumine on normiks. Doris Kareva luuleread iseloomustavad seda mõistet nii:

                … Üks daam ei kerja. Tal on kõike küllalt,
                ka siis, kui tahaks valust oiata.
                Et olla daam, ma vaikima pean üllalt.
                Kui plahvatan, siis ette hoiatan.
(Doris Kareva „Et olla daam, ma kannan kõrgeid kingi” kogust „Päevapildid”, 1978)

Mul on kahju kõikidest inimestest, kes arvavad, et lugemine on Sisyphose töö, kes pole avastanud enda jaoks seda sügavate naudingute allikat ja kes raiskavad oma lühikest elu mõttetute pisiaskelduste peale. Koolis õpetajana töötades kohtan sellist suhtumist aeg-ajalt. Viimati vaidlesin 8. klassiga, kes püüdis mulle selgeks teha, et Howard Pyle`i raamatu „Vahva Robin Hoodi lustakad seiklused” lugemine on mõttetu ajaraiskamine. Ma ei hakka meie vestlusi üksikasjalikult kirjeldama, aga kui jäin oma nõudmistele kindlaks, lõppes lugu intsidendiga, kus üks tüdruk hakkas sama raamatu arutlustöö ajal nutma – sest nimitegelase kurb saatus läks talle nii hinge. See oli minu jaoks üks ülendavamaid hetki viimase veerandi jooksul – kui üks raamat suutis tekitada nii sügava emotsiooni teismelises, kes enne väitis, et selle lugemine on mõttetu ajaraiskamine, siis tundsin, et minust on inimkonnale midagi kasu olnud. Ma olin suutnud viia inimese raamatute võlumaailma, ma olin talle selgeks teinud, kuivõrd nauditav võib olla Sõna jõud. Sellised hetked on ülendavaks kompensatsiooniks kõikide nende (t)öötundide eest, mille eesti keele õpetaja veedab kodus oma pere arvelt näiteks lõputuid kirjandeid parandades. Ja mis sai edasi? Võin uhkusega öelda, et kui pakkusin samale 8. klassile III veerandi lõpus võimalust tulla vabatahtlikult minuga Estoniasse vaatama balletti „Kolm musketäri” (sest ka selle raamatu olime eelnevalt läbi lugenud), siis tuli klass minuga kaasa 100% - kõik 32 sügavalt murdeealist õpilast, mõni neist läks üldse elus esimest korda Estoniasse, mõni vaatas esimest korda balletti, mõni pidi selleks lipsu laenama, aga keegi ei öelnud, et see on mõttetu ajaraiskamine. Tilk tilga järel taob vesi ka kivi sisse augu…

Kui väike prints tuli maale ja kohtas pisikest lille, siis ütles see tagasihoidlik ja silmapaistmatu taimeke tähendusrikkad sõnad: „Inimestel ei ole juuri. Tuul ajab neid kord ühele, kord teisele poole.” Lill ütles veel, et inimesed on õnnetud olendid – nad ei tea, kuhu nad kuuluvad, sest neil pole juuri, mis annaks neile jõudu seista maailma tormituultes kindlalt ja vankumata. Minu arvates tuleb oma juurte tunnetamine osaliselt ka lugemisest, ja eriti muidugi oma rahva ja perekonna ajaloo tundmisest. Kui inimesel on püsivalt laotud vundament, millele toetuda, saab sellele ehitada ka kindlalt seisva hoone. Inimesed, kes on kasvades saanud aru, mis on õiged väärtused, et tunne ennast kunagi juurteta olevat. Nad teavad, kuhu nad kuuluvad, mida nad elult tahavad ja ka seda, kuidas neid eesmärke saavutada. Tugevad isiksused kasvavad ühiskonnas, kus vanemad ja õpetajad on olnud piisavalt targad, et juhatada nad raamatute võlumaailma. Lydia Emilie Florentine Jannsenist poleks kunagi kasvanud Koidulat, kui papa Jannsen poleks olnud piisavalt tark, et lubada oma kirjasõnast huvitatud tütar suurte tõdede maailma. Meie juured ongi meie rahva huvi õppimise ja lugemise vastu, ja kindlalt oma maal seistes pole me enam õnnetud olevused, nagu arvas lill, vaid mõtlevad inimesed iseseisvas riigis.

Anu Kell Gustav Adolfi Gümnaasiumist
Eesti Lugemisühingu esseekonkursi võistlustöö
Lisatud 10. veebruaril 2011

Konkursi töid hindav žürii koosseisus Tartu Ülikooli õppekava arenduskeskuse peaspetsialist Maria Jürimäe, Tallinna Inglise Kolledži õpetaja Karin Muller, Ülikooli professor Mare Müürsepp Tallinna, SOS Kinderdorf International haridusnõunik Meeli Pandis, Paide Ühisgümnaasiumi õpetaja Heli Prii valis välja kolm paremat võistlustööd ning märkis ära veel kolm tööd alljärgnevas järjestuses:

Tuuli Reinsoo Eesti Kunstiakadeemiast (essee)
Helene Urva Maidla Põhikoolist (essee)  
Anu Kell Tallinna Gustav Adolfi Gümnaasiumist (essee)
Viive Villems Viljandi Lasteaiast Midrimaa (essee)
Helina Mugra Tartu Veeriku Koolist (essee)
Terje Vooglaid Tallinna Lasteaiast Kikas (essee).

Eesti Lugemisühing
Lisatud 10. Veebruaril 2011

• Lümanda põhikooli töörühm (juht Liia Raun). Saare maakonna rannajuttude võistlus; esitaja Merle Rekaya
• MTÜ Jumalalaegas ja Eesti Hoiuraamatukogu töörühm (juht Janar Vaik). Eestikeelne hääljuhendamine pimedate tehnilistele abivahenditele; esitaja Priit Kasepalu
• Tartu Ülikooli töörühm (juht Valve-Liivi Kingisepp). Teos „Heinrich Gösekeni sõnaraamat 350“; esitaja Helika Mäekivi
• Ansambel Metsatöll. Eestikeelne laululooming, kontserdi- ja salvestustegevus; esitaja Jüri Valge
• Eesti Rahva Muuseumi töörühm (juht Kristel Rattus). Näitus „Muuseum näitab keelt“; esitaja Reet Kasik
• Tartu Ülikooli töörühm (juht Martin Ehala). Uuring „Kõrgkoolide üliõpilaste eesti keele oskuse tase“; esitaja Helle Metslang
• Eesti Keele Kaitse Ühing (juhatuse esimees Reet Vääri). Eesti keelt väärtustav tegevus 2010.a, sh Keelekaitsja nr 10; esitaja Adik Sepp
• Kuressaare gümnaasiumi töörühm (juht Ene Riis). Õppematerjal „Loe ja mõista. Töö teabetekstidega“; esitaja Maidu Varik
• Agnese Rakovska ja Triana Park. Eesti keele väärtustamine Lätis; esitaja Ivan Makarov
• Toomas Hendrik Ilves. Sõnavõistlus „Sõnaus“; esitaja Hille Pajupuu
• Antoine Chalvin. Monograafia „Johannes Aavik et la rénovation de la langue estonie nne“; esitajad Aili Künstler, Mart Meri
• Kuressaare gümnaasiumi töörühm (juht Marit Tarkin). Lugemisteemaliste õpilasürituste sari Kuressaare gümnaasiumis; esitajad Anu Saabas ja Maidu Varik

Keeletegude kirjeldused ja hääletusjuhend: Emakeele Seltsi, Haridus- ja Teadusministeeriumi ja Eesti keelenõukogu kodulehtedel.

Hääletamisvõimalused:
• Posti teel aadressil Haridus- ja Teadusministeerium, Munga 18, 50088 Tartu (märgusõna „Keeletegu“)
• e-postiaadressil keeletegu@hm.ee
• HTMi kodulehel www.hm.ee/keeletegu2010 

Hääletamine lõpeb 9. märtsil kell 24.00. Keeletegu 2010 kuulutatakse välja 14. märtsil Vastseliinas.

Haridus- ja Teadusministeerium
Lisatud 9. veebruaril 2011

Parimad tööd lisatakse Koolielu portaali õppematerjalide hulka ning kokkuleppel autoritega esitletakse neid ka internetiturvalisust käsitlevatel üritustel Eestis ja mujal Euroopas.

Klassi poolt ühiselt esitatav konkursitöö pidi sisaldama vähemalt kolm komponenti loetletust: koomiks, plakat, videoklipp, animafilm või lugu.

Võitjad kuulutati välja Turvalise interneti päeva konverentsil.

Auhinnad
• I koht – klassieksursioon Heureka keskusesse Helsingis
• II koht – Tiigriroboti töötuba
• III koht – AnimaTiigri töötuba

Õpilastööde konkurss on üheks osaks projektist Targalt internetis, mille kohta leiate infot kodulehelt www.targaltinternetis.ee 

Projekti viivad ellu Tiigrihüppe Sihtasutus,  MTÜ Lastekaitse Liit,  Politsei- ja Piirivalveamet, Sotsiaalministeerium ja MTÜ Eesti Abikeskused. Projekti toetaja on Microsoft Eesti.

Võitjad
Kokku osales konkursil kümme kooli.

Parimateks osutusid:
I koht - C. R. Jakobsoni nim Gümnaasium, 11.b klass, juhendaja Marika Anissimov
II koht Kilingi-Nõmme Gümnaasium, 10. klass, juhendajad Signe Lensment ja Erli Aasamets 
III koht  - Valga Gümnaasium, 11. klass, juhendaja Eva Tšepurko.

Täname kõiki osalejaid vahvate konkursitööde eest!

Ilvi Pere, Tiigrihüppe Sihtasutus
Lisatud 9. veebruaril 2011

„Viimastel aastakümnetel on kommunikatsiooni osatähtsus meie igapäevases elus muutunud kardinaalselt. Ühiskonna areng seab oma tingimused, millega inimesed kohanevad. Kommunikatsiooni seostest tehnoloogiaga on palju kõneldud. Veidi vähemat tähelepanu on aga pööratud kommunikatsiooni ja kultuuri suhetele ja seostele. Ja sellele, kuidas me mõlemat mõistet defineerime. Eraldi või koos? Igapäevases elus jooksevad kommunikatsioon ja kultuur loomupäraselt kokku, moodustades loogilise interdistsiplinaarse energia, kuid harva me seda kõike ka niimoodi mõtestame. Kui me kumbagi sõna eraldi käsitleme, siis püüame kramplikult kinni hoida väga spetsiifilistest käsitlustest. Eesti elust on palju näiteid, kus kommunikatsioon ja kultuur võiksid olla koos käsitletud – valimised, kultuuripealinnatamine jne. Kuidas see aga tegelikkuses välja kukub ja milliseid paradokse me oma igapäevaellu ise loome, sellest ma ka oma loengus kõnelen,“ tutvustas prof Kaja Tampere loengu temaatikat.

Tallinna Ülikooli Kommunikatsiooni Instituudi direktor professor Kaja Tampere on õppinud Tallinna Pedagoogilise Instituudi kultuuriteaduskonnas, Tartu Ülikooli ajakirjandusosakonnas, Cardiffi Ülikoolis Ühendkuningriikides ja Jyväskylä Ülikoolis Soomes. 2003.  aastal kaitses ta viimases ka doktorikraadi organisatsioonikommunikatsiooni ja avalikkussuhete alal. Aastatel 1996–2004 töötas Tampere Tartu Ülikoolis lektorina. Alates 2004. aastast on ta olnud seotud  Jyväskylä Ülikooliga, töötades esialgu teadurina ja hiljem valitud professorina. Kaja Tampere uurimisteemad on seotud muutuva ühiskonna kommunikatsioonijuhtimise protsessidega. Sellest ainest on ta avaldanud artikleid rahvusvahelistes teadusajakirjades, osalenud rahvusvahelistes raamatuprojektides kaasautorina ning kirjutanud kolm raamatut. Kaja Tampere on Euroopa suhtekorralduse uurijate ja õpetajate assotsiatsiooni (EUPRERA) liige, Eesti suhtekorraldajate liidu asutajaliige ning Rahvusvahelise kommunikatsiooniuurijate assotsiatsiooni liige. Lisaks kuulub Kaja Tampere Skandinaavia ja Baltikumi kommunikatsioonijuhtimise valdkonna uurijate akadeemilisse ühendusse ning osaleb EUPRERA teadusprojektides suhtekorralduse institutsionaliseerimise, kultuuridevahelise kommunikatsiooni ja sotsiaalse meedia teemavaldkondades.

Studia Generalia on avalike loengute sari, mis koosneb Tallinna Ülikooli õppejõudude, teadlaste ja ülikooli külalislektorite avalikest loengutest. Igal inimesel, kes ülikooli ustest sisse astub, on võimalik autoriteetsete mõtlejate eestvedamisel ühiskonda puudutavatel aktuaalsetel teemadel kaasa rääkida. Avalikud loengud toimuvad üks kuni kaks korda kuus neljapäeviti. Loengutesse kuulama ja diskuteerima on oodatud kõik huvilised nii Tallinna Ülikoolist kui ka väljastpoolt. Juba toimunud loenguid on võimalik vaadata Tallinna Virtuaalses Ülikoolis. 

Studia Generalia       

Tallinna Ülikool
Lisatud 9. veebruaril 2011

Artikli täistekst Tartu Postimehe veebilehel.

Lisatud 9. veebruaril 2011

Portaal sisaldab üle 400 artikli. Valdava enamiku neist moodustavad erinevate õppeainete õpetajate le mõeldud abimaterjalid, aga ka näiteks 18 õppeaine ja 3 valikaine õppeprotsessi kirjeldused kooliastmeti ja klassiti. Lisaks soovituslikku laadi metoodilistele juhendmaterjalidele leiab portaali kasutaja sealt lingid Elektroonilises Riigi Teatajas avaldatud õppekavadele: põhikooli riiklik õppekava, gümnaasiumi riiklik õppekava, põhikooli lihtsustatud õppekava ning koolieelse lasteasutuse riiklik õppekava.

Raamatute koostamisel arvestati erinevate aineliitude poolt väljendatud vajadusi. Kokku osales metoodiliste materjalide koostamistöös üle 200 praktiseeriva õpetaja ja pedagoogikateadlase. Lisaks neile kutsuti terve hulk spetsialiste hindama valminud tekste ja andma koostajatele tagasisidet.

Praegu valmistatakse ette gümnaasiumi riikliku õppekava rakendamiseks vajalikke valdkonnaraamatuid ja teisi juhendmaterjale. Haridus- ja Teadusministeeriumi kavade kohaselt peaksid need materjalid valmima käesoleva aasta lõpuks.

Eksamikeskus
Haridus- ja Teadusministeerium
Lisatud 9. veebruaril 2011

ICMEC võitleb lastepornograafia levikuga internetis

Rahvusvaheline Kadunud ja Ärakasutatud Laste Keskus (ICMEC, www.icmec.org) tegutseb USA-s 1998. aastast. Keskust võib julgelt lugeda juhtivaks organisatsiooniks võitluses laste väärkohtlemise vastu kogu maailmas. Nad korraldavad aktsioone kadunud laste leidmiseks ning seksuaalse väärkohtlemise ennetamiseks; korraldavad koolitusi seadusandjatele, juristidele, kohtunikele, valitsusvälistele organisatsioonidele ja paljudele-paljudele teistele, eesmärgiks tõsta täiskasvanute teadlikkust laste väärkohtlemisest ja seksuaalsest ärakasutamisest; nad toetavad seadusemuudatusi, mis parandavad lasteakaitset kogu maailmas; keskus suunab ja toetab globaalset finantsühendust, mis on moodustatud tasuliste lastepornograafia lehekülgede tõkestamiseks internetis. Selle ühendusega on liitunud pangad, krediidiasutused, e-poed jpt, kokku 35 ettevõtet. 2006. aastast juhib finants- ja internetiteenuseid pakkuvatest firmadest moodustatud lastepornograafia vastu võitlemise gruppi Catherine J. Cummings. 

Tee lapsele selgeks põhitõed!

Catherine Cummings nentis oma ettekandes, et internet on osa meie reaalsest elust. Me peame õppima interneti positiivset poolt kasutama selleks, et võidelda negatiivse vastu internetis, ohtude vastu. Põhimõtteliselt kõlas temagi ettekandest see, mida vanematele ikka südamele pannakse: olge kursis, mida teie laps internetis teeb, kellega suhtleb. Tehke lapsele selgeks sotsiaalvõrgustikes suhtlemise põhitõed:
- ära jaga internetis tundmatutele isiklikku või perekonda puudutavat infot, nagu telefoninumber, aadress, nimi, e-post, kool;
- vali endale suhtluskeskkondades neutraalne kasutajanimi, mis ei anna kohest infot sinu vanuse, asukoha või muu sinu isikut puudutava kohta;
- ära saada võõrastele fotosid-videosid iseendast või oma perest, ära postita neid sotsiaalvõrgustikesse vanematelt luba küsimata;
- ära mine mitte kunagi interneti-tuttavaga kohtuma nii, et ei informeeri sellest vanemaid. Veel parem – võta esimesele kohtumisele kaasa usaldusväärne täiskasvanu, sõber, tuttav.

Vanem lubab ligipääsu internetile, laps lubab targalt surfata

Cummings soovitas, et vanemad ja lapsed võiksid sõlmida omavahelise interneti kasutamise lepingu, kinnitada reeglid, mida kumbki pool lubab järgida. Sest ainus asi, mis kindlasti mitte kedagi ei aita, on internetis surfamine ära keelata ja arvuti luku taha panna.

Vanem lubab, et
- arvuti on varustatud turvaliste, legaalsete programmidega, sh viirustõrjega;
- mõistlikud reeglid interneti kasutamiseks ja internetis käitumiseks on paigutatud arvuti juurde nähtavasse kohta ja reeglitest kinnipidamist jälgitakse;
- ta juhendab ja selgitab, miks ei tohi internetis jagada võõrastele isiklikku infot;
- ta julgustab last rääkima ja teada andma, kui mõni kontakt internetis on last hirmutanud, häirinud või muretsema pannud;
- ta ei süüdista last ega mõista tema üle kohut, kui laps räägib oma halvast kogemusest internetis;
- ta ei karista last vigade eest, vaid julgustab järgima turvalisuse reegleid;
- ta annab kahtlastest juhtumitest teada õiguskaitseorganitele;
- ta hoiab end kursis lapse tegemiste ja kontaktidega internetis.

Laps lubab, et
- ei jaga internetis personaalset infot iseenda ega oma pere kohta; ei anna võõrastele oma telefoninumbrit, aadressi, kooli asukohta, e-posti jms;
- kasutab suhtlusvõrgustikes privaatsussätteid;
- ei jaga võõrastele internetis oma või perekonna fotosid või videosid;
- ei algata ega liitu solvavate, jõhkrate, haavavate kommentaaridega teiste inimeste aadressil;
- ei lae alla võrdkasutusfaile (P2P võrgustik), mänge, tarkvara ega muusikat ilma vanematega konsulteerimata;
- räägib vanematele, kui mõni kontakt internetis on teda hirmutanud, häirinud või muretsema pannud;
- ei lähe vanemate loata kohtuma inimesega, kellega on seni suhelnud vaid internetis.

Tiigrihüppe Sihtasutuse korraldatud turvalise interneti päeva konverentsi alustati aga pidulikult – pärast tervitussõnu osalejatele andis Evelin Ilves üle auhinnad õpilaskonkursi „Targalt internetis“ võitjatele. Otse loomulikult tehti samas kohe ka ühispilt.

Konkursi esikoha pälvis C. R. Jakobsoni nimelise Gümnaasiumi 11b klass, juhendaja õpetaja Marika Anissimov. Klassitäit lapsi ootab nüüd päev Helsingis koos Heureka keskuse külastusega.
 
Teise koha sai Kilingi-Nõmme Gümnaasiumi 10. klass, juhendajad Signe Lensment ja Erli Aasamets. Kilingi-Nõmme noored saavad osaleda TiigriRoboti töötoas.

Kolmas koht läks Valga Gümnaasiumi 11-le klassile,  juhendaja õpetaja Eva Tšepurko, auhinnaks AnimaTiigri töötuba.

Kõik konverentsi materjalid lisatakse Targalt internetis veebilehele.  

Avafoto autor: Karin Tõnisberg, teised fotod: Madli Leikop