Artikli täistekst ajalehe Pärnu Postimees veebilehel.

Lisatud 17. novembril 2010

Artikli täistekst ajalehe Pärnu Postimees veebilehel.

Lisatud 17. novembril 2010

Artikli täistekst Pärnu Postimehe veebilehel.

Lisatud 16. novembril 2010

Artikli täistekst ajalehe Pärnu Postimees veebilehel.

Lisatud 16. novembril 2010

Juttu tuleb sellest, et enamasti on matemaatika õppimist toetavad videomängud loodud põhioskuste treenimiseks ning meenutavad pigem sundabielu videomängude ja traditsioonilise pedagoogika vahel. Siiski kogemuste kasvades antud valdkonnas avaneb võimalus luua tõeliselt uut tüüpi hariduslikke mänge. Loeng keskendub sellele, milliseid pedagoogilisi ning kavandamispõhimõtteid kaasaegsete õppemängude arendajad järgivad ning kuidas see mõjutab õpetamisviise.

Dr Keith Devlin on Stanfordi ülikooli H-STAR instituudi tegevdirektor ja kaasasutaja, Media X Stanfordi uurimiskeskuse võrgustiku kaasasutaja ja CSLI teadus- ja uurimiskeskuse vanemteadur. Ta on kirjutanud 28 raamatut ja avaldanud üle 80 teadusliku artikli, saanud mitmeid teaduspreemiaid ja tunnustatud California osariigi assamblee poolt „innovaatilise ja pikaajalise töö eest matemaatika ja sellega seotud loogika ja lingvistika alal“.

Avalikule loengule palume eelnevalt registreeruda e-mailil: malle.tragon AT itcollege.ee.

Eesti Infotehnoloogia Kolledž
Lisatud 16. novembril 2010

"Õpilasel on koolist kasu, kui ta saab õppimisse süveneda. Täiskasvanute ülesandeks on kaotada segavad mõjud - luua lapsele keskkond, mis välistab üksteise kiusamise ja kus saab ennast igati turvaliselt tu nda," ütles minister Tõnis Lukas kokkulepet tutvustades. "Ainult õppekava eeskujulik ellu viimine meid ei rahulda - laps peab koolis olema enesekindel ja õnnelik."

Sellel ja järgmisel aastal pannakse õppekeskkonna turvalisuse arenduses põhirõhk koolide jaoks praktiliste tugimaterjalide ja mudelite väljatöötamisele, et koolis tõhusalt rakendada seadusandlusega loodud uusi võimalusi ja norme. Selleks moodustas haridus- ja teadusminister Tõnis Lukas 8. septembril töörühma, mis koosneb õpetajate, õpilaste, koolijuhtide, tugispetsialistide, lastevanemate, kohalike omavalitsuste, maavalitsuste, teadlaste, lastekaitse, Politsei- ja Piirivalveameti ning Haridus-ja Teadusministeeriumi esindajatest. Nimetatud juhendmaterjalid on ka üheks Kriisinõustamise ja Eneseleidmise Keskusega Mahena sõlmitud koostöölepingu osaks.

Koostöölepingu üheks peaeesmärgiks on luua järgmise aasta jooksul võrgustik, mille abil oleks kriisinõustamine kättesaadav enamusele koolidele. Selleks koolitatakse maakondades paiknevate õppenõustamiskeskuste esindajaid, kes seeläbi omandavad teadmised ja oskused psühhosotsiaalses kriisis ja teistes probleemolukordades tegutsemiseks ning oskavad nõustada ja juhendada pedagooge, koolijuhte, lapsevanemaid ja õpilasi.

Turvalise õppekeskkonna kindlustamine on viimastel aastatel Haridus-ja Teadusministeeriumi jaoks olnud oluline arendusvaldkond. Siiani keskendus ministeerium peamiselt seadusandluse uuendamisele, õppenõustamiskeskuste loomisele maakondades ning juhiste väljatöötamisele võimalike äkkrünnakute korral tegutsemiseks.

2009. aastal kinnitas haridus- ja teadusminister programmi "Turvaline kool" tegevuskava. Selle koostamisel osales ligi 20 institutsiooni ja ministeeriumi head koostööpartnerit. Koostööleping kriisinõustamiskeskusega on hea tugi õppekeskkonna turvalisuse tõstmiseks vajalike tegevuste kavandamisel ja elluviimisel.

MTÜ Kriisinõustamise ja Eneseleidmise Keskus Mahena
Haridus- ja Teadusministeerium
Lisatud 16. novembril 2010

Allkirjade kogumise eesmärk oli jätkata õppelaenude hüvitamist kõigile avaliku sektori töötajatele ja lapsevanematele, kes võtsid õppelaenu enne eelmise aasta 30. juunit.

EÜL-i juhatuse esimehe Maris Mälzeri sõnul näitavad kogutud allkirjad, et Eestis on tuhandeid inimesi, keda puudutas õppelaenude hüvitamise lõpetamine. "Leiame, et õppelaenude hüvitamist tuleb jätkata, kuna lõpetamise otsus tehti kiirustades ning õppelaenu võtnute õiguspärast ootust riivates," lisas ta.
Allkirju koguti elektrooniliselt www.petitsioon.ee keskkonnas ning ka paberile. Allkirju koguti 50 vabatahtliku kaasabil alates 21. juunist.

Õppelaenude hüvitamine avaliku sektori töötajatele ja lapsevanematele lõpetati riigi 2009. aasta teise lisaeelarve seadusega seonduvalt teiste seaduste muutmise seadusega, mis võeti riigikogus vastu mullu 18. juunil.

Avaldusi õppelaenu hüvitamise jätkamiseks oli inimestel õigus esitada 30. juunini.

Allikas: BNS Lisatud 16. novembril 2010

Artikli täistekst ajalehe Postimees veebilehel.

Lisatud 16. novembril 2010

Kursuslastel tuli ise väga palju iseseisvalt uurida, katsetada ja omavahel arutleda, õppides tundma erinevaid e-raamatute loomise vahendeid. Kursuse käigus jagati huvitavaid ideid ja kogemusi, kuidas e-raamatuid õppetöös kasutada. Kogukonnas tekkis kursuslasi toetav ja motiveeriv õhkkond.

Soovime julgust uute õppimisürituste läbiviimiseks ka teistele õpetajatele.

Täname kõiki kursuslasi aktiivse kaasalöömise eest!
Tunnistused jõuavad kursulasteni nädala lõpus.

Kursuse juhendajad Tuuli Koitjärv ja Tiia Salm
Lisatud 16. novembril 2010

Kaasaegne õppeprotsess esitab õpetajale kõrgemaid nõudmisi
Jääb väheks sellest, kui liigitada kolleege vanamoodsateks ja kaasaegseteks (kasutavad virtuaalkeskkonna võimalusi või mitte). See oleks sarnane olukorrale, kus programmõpet hakatakse samastama programmeerimisega, vaimsel ning füüsilisel ruumil ei tehta vahet, ei mõisteta subjekti ning objekti olemust, seost õpikeskkonnaga jne. Mida keerukamaks ja võimalusterohkemaks muutub kaasaegne õppeprotsess, seda kõrgemaid nõudmisi esitab see õpetajate isiksuslikele ressurssidele ning  professionaalsusele. Kuid ometi on midagi, mis näikse kestvat läbi aja – kujutlus heast õpetajast. Kui õpetaja didaktiliste oskuste ja ainesuutlikkuse kirjeldustes näeme muutusi, millel on ajastu (modernism, postmodernism) mõju, siis isiksuslikud eeldused on alati seotud eetilisuse ja sotsiaalsusega.

Pedagoogika sotsiaalsus
Miks oleks vaja mõtiskleda pedagoogika sotsiaalsuse üle? Et vältida lihtsustatud ja lõpuni mõtlemata lahendusi, nagu „sotsiaalvõrgustikus toimubki sotsiaalne pedagoogika” või „teeme grupitööd, mängime korvpalli, siis arenebki meie-tunne ning kujunevad sotsiaalsed oskused”. Ei arene, sest kui osaleja ikka palli püüda ja visata ei oska, siis kaaslased talle palli ka ei anna.

Infoühiskonna ja kommunikatiivse hariduskultuuri tekkimisel hakkas ka meil levima interaktsionistlik arusaam, et kõik osapooled saavad üksteist õppeprotsessis mõjutada väga mitmel viisil. Pedagoogikas on kasutusele tulnud mõisted – keskkond, tagasiside, humaniseerimine, projektmeetod, kogemuslik õppimine, jõustamine jne. On jõutud äratundmisele, et õpetamismeetodid on seotud ainedidaktikaga läbi situatsiooni kontrollimise ehk oluliseks muutusid osalejate vabadusastmed sekkumaks protsessidesse, s.t. ka võimusuhted said arutlusobjektiks.

Kui õige püüaks kirjeldada võimusuhet virtuaalses õpikeskkonnas – kuidas jaotuvad seal otsustamine ja vastutus? Kuidas toimib seal osapoolte eneseregulatsioon ajas ja ruumis? Millised on selle õpikeskkonna eelised ja puudused sotsiaalsete protsesside suunamisel võrreldes traditsioonilise õpikeskkonnaga? Ma usun, kui me seda suudame, siis ei ole me enam nii sinisilmsed arvamaks, et lapsed jumaldavad ekraani, liikuvaid pilte, multimeediat, mis lõbustab. Me hakkame pöörama tähelepanu millelegi, mis traditsiooniliselt on tagaplaanil ja mis laseb paljudel kinnitada – kool peabki olema traditsiooniline.

Võrdleme korraks n-ö traditsioonilist õppegruppi ja kooperatiivset õppegruppi (kus kasutatakse sotsiaalse pedagoogika strateegiat) – D.W. Johnson, R.T. Johnson ja E.I. Holubeck kirjeldavad erinevusi järgmiselt:


Olen vahel mõelnud, miks meil tahetakse nüüd rääkida sotsiaalsest pedagoogikast, kas  see tundub ilusam ja arukam, kui rääkida kasvatusest? Miks meil räägitakse nii palju refleksioonist ja üldse mitte enesehinnangust? Eriti õpetajate enesehinnangust. Viimati uuris seda tõsiseltvõetaval tasemel M. I. Pedajas. Ometi on ju teada, et ebaadekvaatse (kõrgenenud, madaldunud) enesehinnanguga isik võib keelduda eneserefleksioonist.

Meil on nüüd koolile appi rutanud koolipsühholoogid, sotsiaaltöötajad ja sotsiaalpedagoogid – õpetaja õpetagu! Jajah, õpetajale on tõesti antud võimalus uute õpikeskkondadega, tehniliste vahenditega tutvust teha. Kui ise kukerpalli ette näidata ei taha – riputad õpikeskkonda pildid või video üles. Distants suureneb, higilõhna ei tunne ja õppur võib õppust võtta ka varajasel hommikutunnil (vabalt valitud ajal). Vanasti öeldi mõne inimese kohta raamatutark, tänapäeval netitark. Ollakse arvamusel, et kui sa ei suuda klassis edukat dispuuti korraldada, ei tähenda see, et sa ei suuda seda virtuaalis. On see tõsi?

VIIDATUD: Johnson.D.W.; Johnson R.T.; Holubec, E.T. (1990) Circles of Learning: Cooperation in the Classroom, Minnesota.

Reet Valgmaa
Koolielu
Lisatud 16. novembril 2010