Kujutle, et sa viid oma klassi ülemaailmsele reisile või kutsud õpilaste lemmik-kirjaniku oma peateost ette lugema. Sa saaksid teha mõlemat ja rohkemgi tänu Skype'ile ilma klassiruumist lahkumata. 

Skype on tasuta suhtlustarkvara, mis võimaldab teha (video)kõnesid ja vahetada tekstisõnumeid. Järgnevalt on esitatud ainult mõned mõtted lõpututest võimalustest, kuidas võiks Skype'i kasutada koolitöös. 

Kutsu külla kirjanikke või lektoreid

Üks hindamatu kogemus, mida on võimalik läbi Skype'i õpilastele pakkuda on virtuaalsed kirjanike või tuntud isikute külastused klassiruumi. 

Raamatute autor ja illustraator Mike Artnell on üks paljudest autoritest, kes kasutab Skype'i klassiruumide külastamiseks. Kui ta klassiga suhtleb, saavad õpilased küsida tema töö kohta, nad vaatavad, kuidas valmib mõni joonistus ja ta näeb ka õpilaste poolt loodud joonistusi; samuti loeb ta ette lõigukesi oma populaarsetest teostest. 

Mike Artnelli soovitused videokõne ettevalmistamiseks: 

- Taga, et ekraan oleks piisavalt suur, et lapsed näeksid tegevust

- Kui õpilased midagi küsivad, siis oleks tore, kui nad tõuseksid ja tuleksid küsimust esitama veebikaamera ette 

- Oluline on enne kokkulepitud videokõnet Skype'i testkõne, veendumaks, et kõik toimib

- Kutsu videokonverentsile ka oma kolleege vaatama, kuidas tehnoloogia tundi mitmekesistab

Näpunäiteid õpetajale: 

- Lae endale Skype aegsasti enne planeeritavat videokonverentsi 

- Vali keskkond, mis sobib videokõneks kõige paremini, olgu see siis klassiruum, raamatukogu või  arvutiklass

- Vaata üle oma Skype'i seaded (et konverentsi ei segaks muud kõned ja vestlused)

- Katseta Skype'i sisseehitatud salvestamise funktsiooni, et sa saaksid hiljem videokõnet taasesitada

- Ükskõik, kas vestlete mõne kirjaniku, esineja või teise klassiga, lase õpilastel valmistada ette ka küsimused, et vestlusest tõuseks maksimaalselt tulu

- Kasuta vajadusel tahvlit märkmete tegemiseks

- Võta ühendust Michael Artnelli või teiste autoritega, kes kasutavad Skype'i virtuaalseks klassiruumi külastusteks

Skype'i-sõbra projektid

See pole enam traditsioonilises mõttes kirjasõber, kellega suhelda pliiatsi ja paberi teel, vaid läbi Skype'i on sul võimalus suhelda erinevate klassidega üle terve maailma, liitu e-sõprade võrgustikuga, et suhelda teiste õpilastega erinevates riikides. 

Üks huvitav väljakutse on Silvia Tolisano projekt eelmisel õppeaastal, mille eesmärgiks oli kuue kuu jooksul  külastada 80 erinevat kooli üle maailma, külastatud koolid märgiti ka Google'i kaardile. Loe selle toreda ettevõtmise kohta lähemalt siit: Around The World with 80 Schools 

Samuti võib selliseid rahvusvahelisi klassiruume kasutada aruteluruumina mõne ilukirjandusliku teose üle, et tuua välja, kuivõrd erinevad on arusaamad loetust lähtuvalt piirkondlikust ja kultuurilisest taustast, milles need lugejad asuvad. 

Skype lapsevanema-õpetaja suhtluseks

Planeeri Skype'i kaudu videokõnesid nende lapsevanematega, kellel ei ole võimalik oma töö või elukoha tõttu koosolekutel käia. Samuti võib efektiivselt kasutada Skype'i kojuhelistamiseks, et rääkida korraga nii õpilase kui lapsevanemaga. 

Skype professionaalseks arengu abivahendina

Võta Skype'i teel ühendust haridusekspertidega üle maa, kelle kohalesõidukulude katmine oleks koormav koolieelarvele või lepi kokku videokonverents teiste koolidega, kes otsivad vastuseid samadele väljakutsetele, mis teie enda kool, et nende teemade üle arutada ja kogemusi jagada. 

Kas teie kasutate oma koolitöös Skype'i? Kui jah, siis jagage oma häid kogemusi ka teistega. 

Refereeritud: http://www.teachhub.com/news/article/cat/14/item/367

Bill Gates arvab, et varsti muutub haridusvajaduses miskit totaalselt. Ei, need ei ole füüsilised õpikud, mis oma tähtsuse kaotavad, vaid tema arvates võiks hakata tasapisi kaduma vajadus hariduse saamise nimel kõrgkoolis käia. Muidugi juhul, kui tegu on motiveeritud õppijatega. 

Viie aasta pärast on võimalik tasuta veebipõhiselt jälgida parimaid lektoreid üle kogu maailma, sõnas Gates Techonomy konverentsil Lake Tahoes. „See on parem, kui ükskõik milline ülikool.“ Ta usub, et pole tähtis, kuidas keegi oma teadmised saavutab, see peaks olema võrdselt tunnustatav ja aktsepteeritav - kas sul on magistrikraad või sa oled saanud kõik oma teadmised tänu veebipõhistele loengutele, mõlemal puhul peaks olema võimalus oma teadmisi rõhutada. 

Gates arvab, et tavaharidust andvad koolid on lastele endiselt eluliselt vajalikud ning ta toob särades näiteid parimatest üldhariduskoolidest, kus lapsed tegelevad pea 80% seal veetud ajast aktiivselt  õppimisega. 

Aga kõrgema tasandi koolid peaksid tema arvates olema vähem asukoha-kesksed. Põhimure Gatesi arvates on hariduse kallidus ja kättesaadavus, seetõttu arvabki ta, et näiteks USA kõrgkoolid kaotavad järjest enam oma tähtsust, sest nad keskenduvad endiselt koha-kesksele õppele. 

Gatesi arvates on üks praeguse haridussüsteemi konkreetne probleem õpikud, isegi algkoolis on tavalised 300-leheküljelised matemaatikaõpikud. „Need on hiiglaslikud ja heidutavad teosed, ma vaatan neid ja mõtlen, et mida kõike küll siin sees võib olla?“ Gatesi sõnul on USA õpikud kolm korda mahukamad kui samaväärsed õpikud näiteks Aasias, aga ometi teevad nad USA haridusele nii mõneski valdkonnas silmad ette. Probleem peitub selles, et õpikuid vaatavad üle erinevad komisjonid ja nendesse lisatakse lihtsalt järjest asju juurde vaatamata, mis tegelikult õpikutes juba olemas on. 

Gatesi arvates on hariduse kontrollimine ja laiendamine läbi tehnoloogia ainus võimalik lahendus edasiseks arenguks. 

Refereeritud: http://techcrunch.com/2010/08/06/bill-gates-education/

Artikli täistekst Eesti Päevalehe veebilehel.

Lisatud 9. novembril 2010

Artikli täistekst ajalehe Eesti Päevaleht veebilehel.

Lisatud 9. novembril 2010

Artikli täistekst ajalehe Tallinna Postimees veebilehel.

Lisatud 9. novembril 2010

Õpilased võivad Google'i otsingumootorisse trükkida õpetaja nime, selles ei ole midagi imelikku. Kas Te aga ise teate, mis vaatab vastu, kui keegi Teie nime Google'isse trükib? Peaksite teadma. 

See pole tegelikult oluline vaid õpetajate puhul, vaid ükskõik kellele, kes taotleb uut töökohta või plaanib astuda uude kooli.

Õpetajana võiks koolis sellele teemale tähelepanu pöörata, eriti lõpuklasside õpilaste puhul, kes lahkuvad koolist ja alustavad „uut elu“. Näiteks õpetajate tehnoloogiablogi Free Technology For Teachers autor Richard Byrne on teinud oma lõpuklassi õpilastele ülesandeks uurida Google'ist infot iseenda kohta. Kui õpilastel on sarnased nimed, siis kasutatakse otsingutulemuste kitsendamiesks nime kõrvale ka geograafilist asukohta või mõnda muud kriteeriumi. 

Otsingutulemuste põhjal toimub arutelu - mida teha, kui tulemused ei ole esinduslikud ja õpilasele meelepärased? On selge, et veeb on suurepärane vahend info jagamiseks, aga õpilastele tuleb kindlasti ka õpetada, kuidas jagada vastutustundlikult. Vastutustundliku jagamise vajadust tuleb kirndlasti rõhutada ka sotsiaalse meedia võrgustikes, kus õpilaste loodud sisu on avatud kogu maailmale, seesama info aga ilmubki ju nende kohta otsingumootorites.

Teema kommetnaariumis jagavad oma kogemusi ka teised õpetajad. Näiteks Kelly Faulkner annab samuti oma õpilastele ülesandeks iseennast guugeldada ja kaasõpilastega tulemusi jagada. Tulemuste osas olid õpilased väga üllatunud, kuidas nende erinevad sõnavõtud või väljaütlemised olid ühe hiireklõpsuga kogu maailmale vaatamiseks ja kahjuks ei olnud kõigil alati leitu üle hea meel. Kelly Faulkneri sõnul on see hea sissejuhatus teemasse digitaalne jalajälg. Digitaalses maailmas pole küsimus selles, kas sa jätad endast jälje, vaid selles, milline see jälg on. Ta viitab siinkohal ka ühele selleteemalisele keskkonnale, kus õpilased on jaganud oma seisukohti digitaalse jalajälje teemal.

Paula Monrtie rääkis oma kommentaaris, et nende koolis käsitletakse sama teemat põhi- ja keskastmes. Aruteluteemaks on mainekujundus ja juttu tehakse sellest, mida maailm näeb kellegi veebitegevuse põhjal. Paula Monrtie toob näiteks, et kui tema asus õpetajana tööle, siis koolijuht otsis tema kohta infot Google'ist, et näha, milline on tema veebipõhine maine. Õpilastega peab kindlasti rääkima sellest, kuidas nende igapäevane käitumine võib mõjutada nende tulevikku.

Üks õpetaja toob aga välja ka asjaolu, et tegelikkuses ei pruugi läbi personaliseeritud Google'i otsingumootori enam saada täit pilti tõest, sest Google jätab meelde iga inimese otsinguharjumused, mistõttu see pilt, mis Sulle enda arvutist iseenda kohta paistab, ei pruugi olla seesama, mida teised näeavd.

Refereeritud: http://www.freetech4teachers.com/2010/09/do-you-google-yourself-do-your-students.html

Artikli täistekst ajalehe Postimees veebilehel.

Lisatud 9. novembril 2010

Lapse õiguste konventsioon rõhutab lapsevanemate esmast tähtsust lapse kasvatamisel, ning lähtub põhimõttest, et ühiskonnal on kohustus tagada lapse põhiliste vajaduste rahuldamine ning pakkuda tuge lapse isiksuse, annete ja võimete arenguks.

Lapsed on osa ühiskonnast. Eesti ühiskonna arengut suunavad otsused mõjutavad meid kõiki, seetõttu on äärmiselt oluline otsuste langetamisel alati analüüsida ja hinnata, kuidas need avaldavad mõju ka laste tervisele ja arenguvõimalustele.

MTÜ Lastekaitse Liit
Lisatud 9. novembril 2010

Seekordse projekti "Regilaululine, kamahõnguline, maavillane ja kodukootud Lasnamäe" eesmärk on arendada laste ja noorte loovust ja eneseteostussoovi. Idee sündis Lasnamäe Üldgümnaasiumi humanitaarainete õpetajate Kaja Saarniidu, Eike Valgma, Anne Maibergi, Agnes Kruusmägi, Juta Terali Ja Helina Turmi peas. "Noored inimesehakatised vajavad meid ja meie neid. Õpetades lapsi ja ka täiskasvanuid looma, kuulama, nägema, esinema, nautima, töötama ja armastama, saavutamegi eneseteostuse. See oleks parim palsam tänases Eestis," selgitavad õpetajad.

Huvilised on oodatud peredega kolmapäeval, 10. novembril kella 14-18 Lasnamäe Üldgümnaasiumisse (Läänemere tee 31; bussid nr. 5, 29, 63, peatus "Kelluka tee"). Kooli aulas on rahvalaulu-ja tantsu töötuba, kus õpetatakse mitte väga keerulise raskusastmega tantsulist liikumist ja lihtsaid eestlastele omaseid ühehäälseid rahvalaule. Aula kõrval asuvad muusikaklassid muutuvad sel päeval käsitöö ja kunsti töötubadeks. Ühes ruumis saab meisterdada erinevaid maske (loomamaskid, kadri-ja mardimaskid, karnevali- või maskiballimaskid), teises ruumis saab tegeleda näputööga - valmistada käevõrusid, rinnaehteid, võtmehoidjaid, kaelaehteid või näpunukke.

Kõik materjalid on võimalikult looduslähedased: villane lõng, nööbid, puit, nahk, kangad, paber, kivid, litrid, suled, savi jne. Töötubades juhendavad huvilisi kooli õpetajad ja õpilased.

Euroopa kultuuripealinna aasta alguseni Tallinnas jääb vaid 8 nädalat.

SA Tallinn 2011
Lisatud 9. novembril 2010

Miks tahate olla õpetaja?
Kõikidest lastest ei saa suuri teadlasi ja veel vähem matemaatikuid. Minu ülesanne õpetajana polegi noortest inimestest vormida pisikesi ja suuri matemaatikuid, kuid eluks vajalikud põhitõed tuleb kõigil selgeks saada. Kuidas seda teha nii, et matemaatika ei muutuks lapsele vastikuks, selles ongi õpetajatöö võlu.
Õpetajaameti juures köidab mind töö loomingulisus. Pole kaht sarnast päeva, aastatest kõnelemata. Rõõmu teeb see, kui laps hakkab aru saama asjadest, mis tema jaoks nii müstilised tundusid. Vahel võtab see päris kaua aega ja nii mõnigi kord ei piisa ainult koolitundidest. Õpetajatöö on juba kord selline, et mõnele lapsele tuleb otsida järjest keerukamaid ülesandeid, teisele aga väga pikalt seletada seda, miks aknaruudu mõõdud tuleb võtta millimeetri täpsusega. 
 
Kuidas jõudsite matemaatikani?
Minu esimesed sammud sellel teel olid üsna okkalised. Mäletan, et teises klassis õppides koostasin ühe koolivihikutäie harjutusülesandeid oma koolikaaslastele. Õpetaja vaatas seda ja ütles, et paljusid ülesandeid ei saa lahendada. Tegelikult sai küll, kuid mõne ülesande vastuseks tuli negatiivne arv ja see õpetajale ei meeldinud. Oma tõsised esimesed „triibulised“ sain siis, kui läksin õppima Haapsalu I Keskkooli. Siin tuligi välja, mis vahe on ühel ja teisel õpetajal. Minu õpetajaks oli Haapsalus juba tema eluajal legendiks kujunenud Mati Kammiste. Tuli välja, et minu eelnevad teadmised ja oskused olid nii viletsad, et ma ei suutnud klassikaaslastega kuidagi ühele järjele jõuda. Kammiste vaatas mind ja vangutas pead. Tema lemmikväljendiks oli: “Vaadake, ega ma hinnete summat saa teile veerandiks panna, ehk mõtleme midagi välja.“ Mõtleski, otsis oma portfellist mõned raamatud ja soovitas neid uurida – ehk on kasu. Üks raamat oli Piskunovi „Diferentsiaal- ja integraalarvutus“, teisi kahjuks ei mäleta. Igatahes selle veerandi sain „kolme“, järgmised kaks juba „neljad“ ja eksami tegin „viie“ peale. Sellega oli minu saatus ka otsustatud. See, mida polnud ükski õpetaja suutnud 9 aastaga, tegi üks mees poole aastaga. Nii juba kord on, et õpetaja tõeline suurus avaldub tema tegudes, mõni teine oleks Mati Kammiste asemel käega löönud.
 
Mida märgistab Teie jaoks presidendi reaalainete eripreemia saamine?
Mina tõlgendan seda niiviisi, et preemia saab küll üks inimene (lihtsalt statuut näeb niiviisi ette), aga selle kaudu jagub tunnustust paljudele teistele, kellega koostööd on tehtud. Mul on heameel oma tänusõnad edasi anda paljudele tänastele ja endistele kolleegidele ja koostööpartneritele. Väga raske, et mitte öelda võimatu, oleks olnud seda kõike ilma nendeta saavutada, mida sel aastal presidendi reaalainete eripreemia vääriliseks peeti.
 
Poleks olnud Mati Kammistet, ei oleks ma matemaatika õpetaja. Kui Tõnu Tõnso poleks asutanud Mathema OÜ-d, oleks paljud Tõnuga koos kirjutatud raamatud jäänud ilmumata. Tänu Tiigrihüppe Sihtasutusele on mul olnud võimalus koostada mitmeid elektroonilisi õppematerjale ja nende koostamisse haarata ka oma õpilasi. Matemaatikaõpetajate üleriigilistel kokkusaamistel on korduvalt olnud võimalus üles astuda päevakohastel teemadel (uued õppematerjalid, õppekava, riigieksamid jms). EMS Koolimatemaatika Ühendus eesotsas Hele Kiiseli ja „Tiigrimatemaatiku“ Sirje Pihlapiga on „süüdi“ selles, et 2008. a. anti mulle Gerhard Rägo medal.
 
Ka keskkond, kus ja mille abil õpetada, on väga oluline. Loo koolis on sellest aru saadud ja endised koolijuhid Vello Varik ja Sirje Laansoo tegid kõik selleks, et võiksin oma klassi häbenemata seda tutvustada mistahes riigi matemaatikaõpetajale. Täna kooli juhtiv Ants Rebane on reaalainete õpetamise prioriteedi selgelt välja öelnud, seega söandan ka tulevikule julgemalt vastu minna.
 
Kokkuvõttes tahan öelda, et presidendi reaalainete eripreemia ei ole minu jaoks märk mingi etapi läbimisest, pigem tähendab see seda, et Loo koolis tehtud tööd on märgatud.   
 
Teie materjalid on kenasti internetiavarustest leitavad ja abiks paljudele. Kuidas ise sellesse suhtute, kas materjale on hea jagada? Kui sage jagaja olete näiteks Matemaatikaõpetajate virtuaalses kogukonnas, kuidas Teile istub virtuaalne koostöö?
Matemaatikaõpetajate virtuaalse kogukonna veebilehestik sündis tänu Laine Aluoja initsiatiivile. Mõned aastad tagasi ohverdasime Sirje Pihlapiga oma suvepuhkuse ja tegime algust Mottwikiga. Tänaseks on Matemaatikaõpetajate virtuaalse kogukonna veebilehte oluliselt edasi arendatud (lisandunud on ajaveebid,  programmi Wiris tutvustus jms, unustatud pole ka vene keelt kõnelevaid matemaatikaõpetajaid).
 
Õppematerjalide jagamisel on väga tähtis see, et ülespandud materjal oleks igati korrektne. Seepärast vaatame iga pakutud õppematerjali enne ülespanekut hoolega üle, et õpetaja, kes ühte või teist materjali kasutab, ei peaks hakkama vigu parandama.
 
Õppematerjalide jagamine, nagu seda mott.edu.ee-s tehakse, on igati tervitatav. Nii täidame need lüngad, mida ükski õpik teha ei saa. Selge on ka see, et üks õpetaja üksinda kõike teha ei jõua. Nii et kui kellelgi on arvuti kõvakettal mõni tema meelest hea õppematerjal, siis võib selle julgelt ühiskasutamiseks välja pakkuda.
 
Minu koostatud õppematerjalid on kõik Mottwikis kasutatavad. Seal on nad erinevate teemade juures, kunagi tegin oma veebilehe http://www.allarveelmaa.com, ka seal on minu koostatud materjalid üleval.
 
Igapäevaselt olete õpetaja rollis. Aga milliseks õppijaks ennast peate, millal midagi viimati õppisite?  
Viimane positiivne kogemus on matemaatikaõpetajate suvepäevadelt Värskas. Kui koos on 140 õpetajat üle Eesti, siis on võimatu, et uusi mõtteid ja ideid ei teki. Paljud asjad tuleb läbi mõelda ja siis otsustada, kas x koolis on ühte või teist ideed otstarbekas (võimalik) rakendada. Hämmastav on see, kui kiiresti arendatakse kõikvõimalikke tehnilisi vigureid, mille abil õpetamist elavamaks muuta. Olen siin solidaarne kolleegidega, kes ütlevad, et seda kõike on vaadata ilus (interaktiivsed tahvlid, tarkvara jms), aga kui koolidel raha pole, siis on hea, kui õpikuid ja kriiti osta saab.
 
Olete aktiivne konkurssidel osaleja – mis paneb Teid seda tegema, koolis ju niigi kiire ja päevad tööd täis?
Konkurssidest olen siis osa võtnud, kui mul on mõni realiseerimata idee ja matemaatika tegemiseks sobiv keskkond. Halb on siis, kui 90% ajast kulub tehniliste probleemide lahendamisele. Õnneks on matemaatika tegemiseks olemas ka mõistlikke töökeskkondi – näiteks eXe.
 
Õige see on, et konkursitööd saavad tehtud hilistel õhtutundidel, aga see aeg ongi mõtlemiseks ja töötegemiseks kõige sobivam aeg – ümberringi vaikus ja keegi ei sega.
 
Kuidas Teile tundub, kas kaasaegset tehnoloogiat ja tavapärast koolikultuuri on võimalik omavahel mõistlikult ühendada, arvestades kui aeglaselt haridusparadigma muutub?
On ikka, aga siin sõltub väga palju õpetajast. Kui ta lepib kriidi ja tahvliga ning arvab, et sellest piisab, siis ei muutu midagi. Õpetaja on just see inimene, kes peab vahel ka koolijuhile selgeks tegema, miks ühte või teist asja vaja on. Päris selge on, et 21. sajandi alguses 19. sajandi meetoditega enam õpetada pole eriti mõistlik. Tiigrihüppe Sihtasutuse toel on saanud korraldada matemaatikaõpetajatele väga palju kursusi, kuidas uued ideed reaalselt rakenduvad, eks see sõltub ikka õpetajast ja kooli võimalustest. Kui arvuteid kasutatakse vaid e-kooli täitmiseks ja arvutiklass on muutunud mängupõrguks, siis mingist kaasaegsest õppest juttu olla ei saa. Minu meelest on kõige olulisem lapse arendamine, see, milliste meetodite ja vahenditega seda tehakse, ongi õpetaja professionaalsuse küsimus. 
 
Viimasel ajal räägime palju lugeritest, kas neid on võimalik Eesti koolis kasutusele võtta, millal see võiks juhtuda? Kuidas nende sisse võiks tekkida mõistlikku sisu, näiteks matemaatikas?
Lugerite teemal oli mul Tiigrihüppe Ideelaadal vestlus Sirje Pihlapiga. Rahva Raamat müüb neid hinnaga ca 3900 kr, mõnes arvutipoes on ka odavamaid saada. Ma ise olen selles suhtes ettevaatlik ja ootan, kuni lugereid veidi täiustatakse ja nende hind muutub taskukohaseks.
 
Kuna lugerit saab kasutada ka nii, et teksti loetakse ette (esialgu küll ainult inglise keeles), siis minu meelest saavad keeleõpetajad seda väga edukalt kasutada. E-õpikutest on meil juba pikka aega juttu olnud, tegudeni pole veel jõutud. Varem või hiljem jõuame selleni, et kooliõpikud on valdavalt e-kujul, see ei tähenda muidugi seda, et paberõpikud üldse ära kaoks. Probleem on siin selles, et erinevatel põhjustel pole e-raamat kõigile vastuvõetav.
 
Lugeri kasutamine matemaatikaõppes on tegelikult ääretult lihtne, sest üheks kasutatavaks failiformaadiks on pdf. E-raamatus on kõikvõimalike muudatuste tegemine väga lihtne, paberõpiku puhul kahjuks tuleb oodata järgmist trükki.
 
Lugeri kasutamine on koolis võimalik, ma näen hetkel vaid kahte takistust – hind peab olema koolile vastuvõetav, olemas peavad olema õppematerjalid, mida lugerisse laadida. Ma ei usu, et õpikute trükkimisest elatuvad kirjastused lahke pilguga lugerite kasutamisse vaatavad. Aga ehk ühendavad õpikute kirjutajad oma jõud ning leiavad võimaluse e-raamatute tegemiseks (autorihonoraride probleem peaks olema seadusandlikult lahendatav)...

PS. Järgmine õppematerjalide konkurss „Täna samm, homme teine II“ on alanud http://koolielu.ee/pg/info/readnews/49652

Küsis Kristi Kasper-Semidor
Lisatud 9. novembril 2010