I koha saavutas Tallinna Tuule Lasteaed tööga „Tuuletrolli kompanii“, II koha Tallinna Liikuri Lasteaed tööga „Laulupidu kutsub sõbrad kokku“ ja III koha Kalli-kalli Lasteaed Tallinnast tööga „Eesti Vabariigi 100 talve, kevadet, suve ja sügist“. Animatsioon kui väikestele lastele jõukohane, samas loov ja arendav tegevus on lasteaedades jätkuvalt populaarne.

Kalli-kalli lasteaia õpetaja ja töö „Eesti Vabariigi 100 talve, kevadet, suve ja sügist“ juhendaja Liis Viin, kas kõigepealt oli multifilm, mille otsustasite konkursile saata, või andis konkurss tõuke multifilmi tegemiseks?

Juba 2015. a sügisest, kui HITSA digiloovtööde konkurss välja kuulutati, tahtsin sellel lastega osaleda, aga ideid ei olnud, kohe mitte ühtegi ideed. Nädal enne vabariigi aastapäeva istusin ma hommikuringi maha ja küsisin lastelt, miks on Eestis hea elada. Arvamusi oli erinevaid: kes ütles, et trammiga saab sõita, ja kes, et siin on Lottemaa. Üks laps ütles, et Eesti saab kahe aasta pärast 100-aastaseks. See tähendab, et Eestis on olnud 100 talve, suve, sügist ja kevadet. Idee tuligi tol hetkel, nädal aega enne konkursitööde esitamise tähtaega. Lapsed olid varem ka teinud multifilme, isadepäevaks tegime lamenukk-animatsiooniga online-kaardi, kus lapsed ja isad seiklevad koos ringi. Animatsioon ei olnud nende jaoks võõras asi, sellepärast ma ei muretsenud.

Miks te tahtsite nii väga sellel konkursil osaleda?

Meie lasteaed ei ole varem konkurssidel osalenud. Pidasin õigeks, et enne kooliaega on lapsed selle kogemuse võrra rikkamaks saanud, et nad teavad, mida üks konkursil osalemine endast kujutab. Neil tuli ju ka kohale minna oma tööd esitlema, ja nad olid nii tublid.

Multifilmi tegemine käis koostöös minu paarilisega, õpetaja Reti Volteiniga. Lapsed joonistasid, mis seal multifilmis olla võiks. Nad joonistasid kõike, mis pähe tuli – pilvi, päikest, Lottet, puid, lilli, loomi, seeni, vihma. Mina ei pidanud õigeks stsenaariumi paika panna, sest isegi kui seda teeks, tuleb lõpptulemus ikkagi midagi muud. Reti juhtis laste koostööd, minu ülesanne oli animatsioon arvutis kokku panna. Suur toetus oli ka õpetaja abilt Carmen Antonovalt. Ta tegeles nende lastega, kes animatsioonis ei osalenud ja jättis nii meile loominguks vabad käed.

Kuidas multifilm sündis?

Multifilmi tegid Kuukalli rühma lapsed Anna-Lotta (6), Kristofer (7), Laura Lisanna (5), Iti Loo (6) ja Carlota (6). Ma küsisin, kes tahavad multikat teha, ja nemad tõstsid käe. Oligi kõik.

Ütlesin lastele lihtsalt, et seda multifilmi näevad pärast teised ka. Ma ei ajanud neid algul pingesse sellega, et läheme konkursile ja mis see konkurss on. Kui sain teada, et meie töö pääses edasi, siis rääkisin küll lastele, mis nad nüüd tegema peavad ja kuhu me nüüd läheme.

Vanemaid ma ei teavitanud enne, kui olime edasi pääsenud. Nad teadsid, et tegeleme IKT-vahendite lõimimisega lasteaia õppekavasse. Kui ütlesin, et pääsesime konkursi finaali, siis olid vanemad rõõmsad.

Lapsed joonistasid ja pildistasid, montaaži arvutis tegin mina. Kõik osalesid tegelaste valmistamisel, aga kõik ei osalenud animatsiooni liigutamises. Osa lapsi oli abigrupp, et kui midagi veel vaja läks, siis abigrupp ruttu joonistas. Statiivi ehitasime taburettidest ja harjavarrest. Ma tahan, et nad ise oleksid ka loovad, et ükski tegevus ei jääks selle taha, et vahendeid ei ole. Multifilmi tekst on ka laste endi improviseeritud, nad lihtsalt rääkisid või laulsid, mida nägid.  

Kuidas te jõudsite lastega animatsioonini?

Kui ma ise olin 11-aastane, siis liikus Eestimaal ringi kinobuss. Elasin maakohas, kinobussi tulek oli suur sensatsioon. Läksime vennaga sinna ja kohapeal meile näidati, kuidas multifilmi teha. Mu isal oli videokaamera, millega sai ka pilte teha. Kokkuvõttes sai luua animatsiooni, kus tegelased liikusid. Hakkasin vennaga koos animatsioone tegema. Mõtlesingi, et kui mina sain lapsena hakkama, siis saavad nemad ka kindlasti. Multimeediumivahendid on ju ümberringi. Ma üldse ei kahelnud oma rühma lastes.

Valisin lamenukk-animatsiooni, sest see on laste jaoks kõige lihtsam. Tahaks küll liiva-animatsiooni proovida, aga see on keeruline.

Mida animatsiooniga tegelemine lastele õpetab?

Koostööd. See on kõige tähtsam. Animatsiooni tegemisel märkasin, et mindi ikka riidu ka, kes mis tegelast liigutab. Teine asi – nad saavad aru, et see, mida telekas multifilmides näevad, ei saa päriselt olla, et see on samamoodi tehtud, nagu nemad tegid oma multikat. See paneb neid mõtlema, mis jääb kaadri taha.

Kõige lahedam oligi laste jaoks see, et nende loodud asi liigub. Tihti nad ei usugi seda: on küll minu joonistatud asi, aga kuidas ta liikuma sai?

Digimaailma vahendid, suured ja väikesed robotid – on need tänapäeva mänguasjad?

Ma ei pea neid mänguasjadeks. Neid saab kasutada õppevahenditena. See on võimalus laste mõistes mängu siduda kasulikuga nii, et nad ise ei saagi aru, et nad õpivad. Nende jaoks on see mäng, minu kui õpetaja jaoks mitte.

I koha saavutas Tallinna Tuule Lasteaed tööga „Tuuletrolli filmikompanii“. Lapsi juhendasid õpetajad Marian Vares, Laura Herne ja Raige Ifrad. Tuuletrolli filmikompanii loodi aasta tagasi ja selles tegutsevad 5- kuni 7-aastased lapsed. HITSA konkursiks valmis samanimeline lamenukk-animatsioon. See koosneb kolmest lühifilmist: „Kuidas kuningaga sõbraks saada“, „Kuidas president Eestit kaitseb“ ja „Kuidas karu unistusetaolist und nägi“. See kõik on seotud ka Eestiga, sest kõige tähtsam ongi valitseda suures sõpruses ja armastada oma kodumaad, vajadusel oma riiki kaitsta ja julgeda unistada suurelt. Väärib märkimist, et joonistamisele ja filmimisele lisaks improviseerisid ka muusika ja teksti lapsed ise.

II koha saavutas Tallinna Liikuri Lasteaed tööga „Laulupidu kutsub sõbrad kokku“. Vene õppekeelega Liikuri Lasteaias oli veebruarikuu pühendatud tutvumisele Eesti sümboolika ja traditsioonidega. Lasteaed asub Lasnamäe kõrgendikul lauluväljaku läheduses, seega ei valitud multifilmi teemat juhuslikult. Lasteaias toimus oma väike laulu- ja tantsupidu, mille fragmenti kasutatakse ka multifilmis. Laste jaoks oli suur töö rahvarõivastes nukkude joonistamine ja väljalõikamine, neid tuli teha päris suur hulk. Paberile tuli joonistada ka taustad: Tallinna lauluväljak laulukaarega, Raekoja plats, Pikk Hermann. Nukud kõnnivad, tantsivad ja laulavad Tallinna ajalooliste paikades ja kokku sai sellest väga lustlik ja värvikirev multifilm. Lapsi juhendasid õpetajad Tatjana Krupi ja Irina Jevdokimova.

 

Autor: Madli Leikop, haridusportaali Koolielu toimetaja

Fotod: Liis Viin

Õpetaja töö on alati pakkunud väljakutseid, kuid seni on õpetaja olnud õppeprotsessi keskne ja vastutav pool – tema oli see, kes jagas teadmisi, hindas ja otsustas. Õpetamine toimus kindlate reeglite ja õpikute alusel. Tänapäeva muutunud õpikäsitus ning tehnoloogia vahendite laialdane kasutamine on tekitanud huvitava olukorra: õppija roll ja vastutus kasvab, õppida saab igal pool ja igal ajal ning teadmiste hankimine on tänu nutiseadmete ja interneti levikule vaid minutite küsimus. Õpetaja peab sellistes tingimustes olema paindlik, leidlik ja koostööaldis. Väga oluline on tõsta õppijate aktiivsust ning kaasata neid juba õppeprotsessi algfaasis: õppematerjalide ettevalmistamisel.

Võrgustumine ja internet annavad õpetajale piiramatult võimalusi huvitavate, interaktiivsete õppematerjalide koostamiseks, enam ei pea piirduma õpik-töövihik kombinatsiooniga. Ühest küljest annab see õpetajale vabad käed põnevate ideede ja meetodite rakendamiseks. Teisest küljest aga kulub aina rohkem aega õppematerjali ettevalmistamisele, teiste autorite materjalide hindamisele, internetis surfamisele jms. Lisaks tehnilised aspektid: millist vahendit kasutada, kuidas seda teha (katsetada ise, otsida juhendit), mis saab siis, kui mingi asi ei tööta. Ebakindlust võivad tekitada väga paljud faktorid.

Just neid asjaolusid arvesse võttes töötati HITSA algatusel ja eestvedamisel välja praktiline veebipõhine koolitus “Digitaalsete õppematerjalide loomise põhimõtted”, mis on abiks kõikidele õpetajatele ja õppejõududele: nii neile, kes alles katsetavad oma esimeste digitaalsete õppematerjalidega (testid, harjutused, konspektid, esitlused), kui ka kogenud digitaalsel kujul sisu loojatele ja levitajatele. Koolituse raames õpime tundma digitaalse õppematerjali erinevaid tahkusid, kvaliteedinäitajaid, analüüsime nii enda kui ka teiste osalejate materjale, anname soovitusi, parendame ja täiustame oma materjali, teeme palju koostööd ja kaasame oma õppematerjali arendamisse ka õppijaid. Lõpuks panustame digitaalsete õppematerjalide arendamisse ka oma õppematerjali avaldamisega mõnes repositooriumis või veebikeskkonnas. Teoreetilise osa puhul tugineme kevadel ilmunud „Digitaalsete õppematerjalide loomise juhendile“(http://oppevara.hitsa.ee/kvaliteet/), kust leiab hulgaliselt õppematerjalide tehnilisi aspekte ja vahendeid puudutavaid näpunäiteid.

Koolitus toimub veebipõhiselt, seda juhendavad kolm kogenud koolitajat: Anne Kalmus, Katrin Kisand ja Veronika Rogalevitš. Õpikeskkonnaks oleme valinud Eliademy keskkonna, millel on olemas eestikeelne liides ja mis oma lihtsusega on võlunud kõiki esmakoolitusel osalejaid.

Autor: Veronika Rogalevitš, Tallinna Ülikooli E-õppe keskuse haridustehnoloog

Nende esmamulje sellest suurest riigist ei olnud aga IT-ga seotud. „Väga kuum ja niiske ilm ja väga palju inimesi,“ võtsid nad oma esimesed hetked Hiinas ühte lausesse kokku.

Kõik sai alguse sellest, et mais allkirjastasid Eesti Infotehnoloogia Kolledž, Tallinna Tehnikaülikool ning Hiina tehnoloogiaettevõte Huawei vastastikuse mõistmise memorandumi, millega ühtlasi algas üliõpilastele suunatud õppeprogramm „Seeds for the Future“ (tõlkes: seemned tuleviku jaoks). Kandideerimisotsus tuli teha kiiresti.

„Ma ei olnud varem väljaspool Euroopat käinud. Kui pakutakse võimalust Hiinasse minna, avastada uut tsivilisatsiooni, näha teistsugust kultuuri, kombeid, inimesi, siis see oli juba oluline põhjus, miks kandideerida. Jah, näha ka teistsugust IT-d,“ sõnas 3. kursusel IT-süsteemide administreerimist õppiv Uku-Mart Uprus.

„Tahtsin näha, mis on Hiinas teisiti. IT on neil üks kiiremini kasvavaid majandusharusid. Miks neil nii hästi läheb?“ põhjendas kandideerimissoovi IT-süsteemide arenduse õppekava 3. kursuse tudeng Karell Veskimeister.

„Huawei on suurettevõte, mille mastaape on raske ettegi kujutada, kui ei ole seda ise kohapeal näinud,“ ütles Mariana Maidla, kes õpib IT Kolledžis IT-süsteemide analüüsi õppekava 3. kursusel.

Peale nende sõitsid Hiinasse veel kaks tudengit Tallinna Tehnikaülikoolist ja hulk noori Lätist ning Leedust. Grupis oli kokku 18 inimest.

„Kohe kui Pekingi lennuväljal lennukist väljusime, tekkis tunne nagu saunas, sest seal on nii niiske ja nii kuum. Teiseks liiklus. Foore keegi väga ei jälginud, oma voogupidi see liiklus läks, ja asi toimis. Mulle oli esialgu üllatus, et see kõik nii kaootiline on, aga paari päevaga harjusime ära,“ meenutas Uku-Mart õppereisi algust.

„Kogu atmosfäär oli niivõrd teistsugune. Saime esimestel päevadel ise ringi käia ja Pekingit ning ülikoolilinnakut vaadata. Kõik on täis ehitatud, on vaid üksikud puud, parki kui niisugust ei näinudki,“ täiendas Karell.

Mis erinevused infotehnoloogia kasutuses silma jäid? „Nutitelefone oli tänavatel inimeste käes palju rohkem näha kui meil, suuremale osale läänes kasutatavatele veebilehtedele puudus ligipääs ja kui oli vaja andmeside mahtu juurde osta, siis see oli üsna kallis,“ kõlas kolme tudengi lühikokkuvõte. Muidugi muutis õppereisi ülimalt meeldejäävaks seegi, et kogu grupp pandi kohe lühikursusel hiina keelt õppima.

Esimesel nädalal oli keeleõpe Pekingi Kultuuri ja Keele Ülikoolis (Beijing Culture and Language University) ja teisel nädalal toimusid praktilised ja teoreetilised kursused Huawei peakorteris Shenzhenis. Seal saadi üsna lähedalt tuttavaks sellega, kuidas toimib telekommunikatsioonivõrk alates 2G-st ja fiiberoptilistest võrkudest ning lõpetades sissevaatega 5G-maailma. Elati-ööbiti ülikoolilinnakus ja Huawei linnakus, kus tingimused olid õppurite sõnul suurepärased.

Kui selgeks te selle lühikese ajaga hiina keele saite?
    
Uku-Mart: Natuke selgeks sai. Eluks tarvilikud asjad ning suveniirid said ikka ostetud. Mandariini hiina keel on tegelikult väga hääldustundlik keel. Tegemist on 5. kategooria keelega, mis on ühtlasi ka üks raskemini õpitavaid keeli.

Karell: Kohalikud inglise keelt ei räägi. Meil vedas, et rühmas oli poiss, kes oli käinud kuus kuud Taiwanis õppimas, tema oskas hiina keelt paremini. Ta oli suureks abiks, kui oli vaja kohalikega suhelda.

Õppimise kohta Huaweis sõnasid Uku-Mart, Karell ja Mariana, et teoreetilised loengud toimusid inglise keeles, aga kui muul ajal oli vaja suhelda, siis tuligi appi võtta oma vähene hiina keele oskus, kehakeel ja võimalusel kasutati tõlgi abi. „Natuke läks aega ülevaate saamiseks Huaweist kui suurfirmast. Siis tutvusime erinevate toodetega, mida Huawei kasutab ja rakendab. Lisaks praktiseerisime 3G/4G ja fiiberoptiliste võrkude seadistamist,“ selgitasid Uku-Mart ja Mariana.

„Ühel juhul saime aimu, kuidas praeguseks ülipopulaarne õhus leviv 3G/4G internet töötab. Teisel juhul mängisime läbi stsenaariumi, kuidas telekommunikatsiooni ettevõte edastab tarbijale telepilti, internetti ja helistamisvõimalust,“ täiendas Karell. „Õpingud olid loengustiilis, teadmisi rakendasime praktikumides. Ette anti juhised ning neid järgides seadsime üles võrgu ja testisime seda.“

„Õppimisele lisaks külastasime näitustemaju. Tehnoloogiast jäi silma, et Huaweil on ikka ülimalt lai haare,“ rääkis Uku-Mart. „Tootmine ei piirdu ainult telekommunikatsiooni- ning võrguseadmetega. Viimasel ajal on levinud mõiste IoT – Internet of Things (asjade internet). Huawei on võtnud just IoT arendamise suuna. Tehakse tänavavalgustustehnoloogiat, elektriarvesteid, suitsuandureid.“

„Nende nutitelefonid ja võrguseadmed on ilmselt rohkem tuntud, aga toodete valik on muljetavaldav. Huawei näitusesaalides sai muu hulgas palju näha ja katsetada virtuaalreaalsust, targa kodu ning videokonverentsi lahendusi,“ meenutas Mariana.

„Neil oli eksponeeritud linnaturvalisusega seoses nn politseilinn: linn, mis on täielikult kaameratega varustatud; politsei saab reageerida linnas toimuvale vastavalt kaamerapildile. Eestis ei ole seda rakendatud, et oleks kaameratega ülevaade tervest linnast või linnakust. Ega seda võimalust vist üldse eriti paljudes linnades ole,“ ütles Karell.

Kuidas see, mida nägite-kuulsite-õppisite, aitab teid õpitaval erialal?

Uku-Mart: IT-administreerimise seisukohast oli see reis kindlasti vajalik. Minu eriala ongi võrgud. Nüüd sain lähemalt tutvuda ka 3G ja 4G tehnoloogiatega, natuke ka 5G-ga. Võib-olla saab see isegi määravaks minu tulevaste õpingute puhul – kas ehk minna magistrisse telekommunikatsiooni õppima.

Karell: Minul arendajana oli erialast kasu vähem, sest süvitsi ühegi rakenduse funktsionaalsusesse ei mindud. Kuna Huawei on peamiselt võrguteenuste alal tegutsev firma, siis see üllatav ei ole. Samas ka arendajatena peame oma tarkvaraga suhtlema võrkudega. Nüüd on mul laiem pilt, mis toimub nende ühenduste vahel.

Mariana: Õpingud keskendusid võrkudele, aga kui tahta hea analüütik olla, peab ka sellest ülevaade olema. Mõtled läbi, millised on tehnoloogiad ja lahendused. Analüüsi õppekavale on see oluline.

Pärast Huawei kogemust – kas olete endiselt nõus, et Eesti on IT-riik?

Mariana: Mina tundsin ennast Hiinas väga hästi. See näitab, et kogemus, mille oleme IT Kolledžist saanud, oli väga hea baas sinna minekuks. Kordagi ei tekkinud tunnet, et ei saa aru, millest nad räägivad. Haridus, mis Eestis saame, on väga hea.

Karell: Kui tegime laboreid, tuli kõik väga tuttav ette, tegevused olid samad mis siin. Võib-olla oli näiteks ruuterile teine nimi pandud, aga kui skeemi vaatasid, oli kõik tuttav.

Uku-Mart: Eesti tudengid said seal kõik väga hästi hakkama. Kõige paremini, ütleksin täiesti enesekindlalt.

Mis Hiina kultuurist ja köögist enim meelde jäi?

Uku-Mart: Programm oli tihe. Kohe viidi ekskursioonidele: Hiina müür, Taevase Rahu väljak, Keelatud Linn, Suvepalee.

Mariana: Shenzhenis oli kultuuriküla, kus olid väljas kõik peamised Hiina vaatamisväärsused miniversioonis. Seal käisime ka. Kultuuriprogramm oli sisukas, põhiasjad nägime ära selle aja jooksul. Õhtuti jäi aega veel omavahel suhelda, meil oli vahva rahvusvaheline seltskond koos.

  Tudengite jaoks oli põnev ka Hiina toit – näiteks Mariana proovis esimest korda elus millimallikaid, mis olid maitsestatud väga vürtsikaks, Uku-Mardile seevastu jäid meelde eripärased aurutatud pätsikesed, kuhu sai erinevaid täidiseid lisada.

Autor: Madli Leikop, haridusportaali Koolielu toimetaja

Kui õpperuumi kasutus eeldab rühmatöövalmidust, eemaldub fookus tavapärasest õppematerjali esitlemisest. Seepärast võib ruumi esitlusekraan olla tavapärasest väiksem. Projektsiooni kõrval on siin kindlasti alternatiiviks lameekraanid suurusega alates 70“. Kasutust leiavad ka väiksemad 55“–65“ ekraanid, kuid siis kasutatakse nähtavuse parandamiseks mitut ekraani.

Üha enam koguvad populaarsust spetsiaalsed interaktiivsed lameekraanid erinevatelt tootjatelt (Promethean, Smart, Hitevision, Trutouch jne), mis on varustatud õpitarkvaraga, vajalike tänapäevaste liidestega signaalallikatele ja mõeldud kasutamiseks koolitingimustes. Lisaks on enamasti võimalik interaktiivne lameekraan varustada ekraani sisse integreeritud arvutiga (OPS PC), mis välistab lauaarvuti või sülearvuti vajaduse. Kokkuvõttes on lahendus märksa töökindlam.

Kui interaktiivne kasutus ei ole vajalik, oleks mõistlik valida ruumi usaldusväärse tootja (NEC, LG, Samsung, Panasonic, Philips jm) professionaalne lameekraan. Ettevaatlik tuleks olla elektroonikapoodides müüdavate LCD-telerite kasutusega õpikeskkondades, sest viimastega kaasnevad esmapilgul tähelepanuta jäävad riskid. Levinumad probleemid on vajalike signaalühenduste puudumine (laialt levinud VGA-sisend), erinevate arvutiresolutsioonide tugi (teleekraanid toetavad üldjuhul vaid videoformaadis signaale), toote päevase kasutuse ajaline piirang (maksimaalne kasutus 6 h päevas) ja kergesti kahjustatav esipaneel. Peamiselt motiveerib LCD-telereid ostma odavam hind ja lihtne kättesaadavus. Samas ei ole professionaalsed lameekraanid nüüdsel ajal märkimisväärselt kallimad ja nende eeliseid osatakse üha enam hinnata.

Tavapärastes klassiruumides on visuaalsetes lahendustes samuti toimumas palju muudatusi. Kui seni on ainus meetod u 10 m pikkuses klassiruumis hästi nähtava pildi kuvamisel olnud projektsioonilahendus, siis üha enam on tootjad panustamas ülisuurtele 84“ ja suurematele lameekraanidele. Viimased pakuvad ülikõrget 4K/UHD resolutsiooni ja võrreldes projektoritega suurepärast hooldevaba eluiga. Siiski on võrreldava suurusega kvaliteetsed projektsioonilahendused ikka veel mitu korda odavamad. Samas u 80“ diagonaaliga projektsioonipõhiste interaktiivsete tahvlite täislahendustes ei ole hinnakäärid interaktiivsete laemeekraanide lahendustega võrreldes enam väga suured.

Ekslik oleks siiski arvata, et projektsioonilahendused kuhugi kaovad. Lihtne paigaldus, hooldamine, asendus- ja kasutusvõimalused annavad projektsioonile võrreldes lameekraanidega palju eeliseid. Kui projektori paigaldus on odav ja võimalik pea igas ruumis, siis üle 80“ diagonaaliga lameekraani, mis võib kaaluda kuni 100 kg, ei saa paigaldada igale seinale ja ka paigalduskulud on suuremad. Lisaks on remondi korral transpordikulud märkimisväärsed.

Ajalooliselt on projektsioonilahenduste kitsaskohad olnud ebapiisav valgustugevus, lambi lühike tööiga ja sellest tulenevad lambi asenduse kulud ning sisse- ja väljalülitamisele eelnev ning järgnev viiteaeg. Kasutajad ei ole sellega harjunud ja see tekitab seni paljudes ebakindlust.

Juba aastaid ei ole valgustugevus olnud pildi kvaliteeti piiravaks teguriks. Hästi planeeritud projektsioonisüsteem on piisava eredusega, lihtne ja silmasõbralik vaadata. Üha enam projektoreid on saadaval kõrge paneeliresolutsiooniga (FullHD 1920 x 1080 ja WUXGA 1920 x 1200), mis arvatavasti lähiajal asendavad hetkel enim levinud WXGA 1280 x 800 paneeliresolutsiooniga mudelid.

Suurem tehnoloogiline muutus projektsioonitehnoloogias seisab ees tulenevalt Minamata konventsioonist, mis keelustab elavhõbedapõhiste lambitehnoloogiate kasutamise alates aastast 2020. See toob kaasa palju positiivseid arenguid, millele tasuks tähelepanu pöörata juba praegu uue tehnoloogia soetamist planeerides.

Alates aastast 2020 on kõik elavhõbedapõhised lambitehnoloogiad asendatud LED, laser-LED hübriid või puhtalt laservalgusallikatega. See toob kaasa mitu eelist. Olulisim majanduslikus mõttes on valgusallikate eluiga, mis küündib 20 000 tunnini. Kuni kuuetunnise kasutuse korral 220 päeval aastas teeb see kokku 15 aasta jagu kasutusressurssi. Puudub vajadus lambi vahetuste järele, lambi purunemise risk on minimaalne, valgustugevus on konstantne, sisse- ja väljalülitamise kiirus on lameekraani sarnane ning energiakulu on väiksem. Valgusallika pikast elueast tulenevalt on tekkiv sääst kombineerituna säästetud lambivahetuse kuludega märkimisväärne. Juba praegu leiab uute valgusallikatega projektorimudeleid mitme tootja valikust (Casio, Nec, Sony, Panasonic jt) ning uute tehnoloogiatega projektoreid on kasutusel ka Eesti koolides.

Autor: Priit Grünberg, Dateli esitlustehnika osakonna tootejuht

HITSA on jõudumööda püüdnud kohalike kasutajate soovide põhjal Moodle’i seadistusi ning lisandmooduleid muutes kasutajakogemust parandada ning lisavõimalusi luua, kuid Moodle’it täiesti ümber teha ei ole võimalik tema sisulise ülesehituse tõttu. HITSA peamine eesmärk on nii Moodle’i kui ka teiste infosüsteemide arendamisel jälgida, et süsteem oleks kindlasti eelkõige turvaline. Turvalisust silmas pidades soovime, et Moodle’i uued ja head funktsionaalsused jõuaks esimesel võimalusel kasutajateni, samas jääksid kasutatavaks kõik varasemad vahendid ja materjalid. HITSA Moodle’i versiooniuuendustega on kaasa tulnud mugavad lisavõimalused, toome välja mõned neist.

Uuendused testide tegemisel

Moodle’i uues versioonis saab testiküsimusi jaotada ka eraldi lehtedeks. Seda saab teha testi muutmise vaates nupuga, mis asub küsimuste vahel iga rea ees. Lisaks saab nüüd lisada küsimusi kas käsitsi või küsimustepangast küsimuste kohal paremas servas asuva “Lisa” nupu abil.  

Igale lehele ehk sektsioonile testis saab lisada ka eraldi alapealkirja. Samamoodi saab alapealkirja lisada ka esimesele testi lehele. Pealkirja muutmiseks tuleb klõpsata pealkirja järel oleval pliiatsi kujutisel. Samas asuva risti abil saab alapealkirja ka kustutada.

Lisavõimalusena on Moodle’i testis nüüd küsimuste sidumine – osa küsimusi saab panna sõltuma eelmisest ehk siis vastaja ei saa enne edasi liikuda, kui kohustuslikud küsimused on vastatud. Selleks tuleb kahe küsimuse vahel paremas servas olev tabalukk lukku panna.

Moodle’i testidesse saab nüüd valida kolme uut tüüpi küsimust: erinevad vastuste lohistamise variandid ning rippmenüüst sobiva vastuse variandi valik.

Lisavõimalused tundide pidamiseks

Tundide pidamiseks on sisse toodud täpsem piirangute seadmine ehk siis seadete sektsioonis „Piira ligipääsu“ on võimalik nüüd lisada tunnile erinevat tüüpi piiranguid – kuupäeva, hinde, kasutajaprofiili välja või eespool toodud kolmest kokku panna uue piirangute komplekti. Võimalus on määrata ka ajaline piirang tunni läbimiseks.

Muud uuendused

Kursuse avalehel on kiiresti võimalik muuta kursuse teema või nädala nime, uue võimalusena ka kustutada teemat või nädalat.

Foorumis saab eraldatud rühmade korral postitused teha erinevatele rühmadele.

Kursuse lehele saab lisada uue ploki nimega “Tegevuste tulemused”, mille eesmärk on kuvada näiteks parima hinde saanud õpilast/õpilasi või rühma.

ATTO tekstiredaktorile lisandus funktsioon autosave, mis iga minuti järel salvestab sisestatud teksti. Nüüd ei pea katkenud sisestuse või internetiühenduse korral muretsema, et kogu töö ja vaev kaduma läheb.

ATTO-l on nüüd võimalus lisada pilti seda otse tekstiaknasse lohistades. Tuleb tähele panna, et kohe ei pakuta võimalust pildi suurust muuta. Lisatud pildi suuruse korrigeerimiseks tuleb pildil klõpsata ning seejärel avanevas aknas soovitud suurus valida.

Tänu uuele lisandmoodulile PoodLL saab ATTO-sse salvestada ka video või helifaili (mikrofoni ja kaamera ikoonid).

Lisandmoodulitest on html5 sõpradele pakkuda nüüd testperioodina ka h5p.org Moodle’ile loodud moodul “Interaktiivne sisu”, mille leiab kursuse muutmise vaates tegevuste alt. Valikuid, mida selle sisuna esitada saab, on väga palju, ning lisaks ka võimalus enda loodud HTML-sisu üles laadida. Kutsume üles uut vahendit aktiivselt katsetama ja selle kohta ka tagasisidet andma. Juhised leiab siit: https://h5p.org/content-types-and-applications.

Kõik ettepanekud ja tagasiside ning ka tõlgete parandused on teretulnud: moodle@hitsa.ee

Autor: Argo Ilves, HITSA IT-projektijuht

„Inimestel on tänapäeval kiire ja sageli ei olda kübermaailmas kuigi tähelepanelikud ja ettevaatlikud. Aga sa ei teeks seda füüsilises maailmas. Sa ei lähe õhtul magama, ilma et oleksid oma välisukse lukustanud. Sa ei jätaks suurt teadet oma maja kõrvale, et sa sõidad mõneks päevaks kodust ära ja kedagi pole kodu valvamas! Aga kübermaailmas teeme me seda kogu aeg,“ ütleb Louisiana Osariigi Ülikooli õppejõud ning küberekspert Jeff Moulton, kes sel suvel HITSA eestvedamisel toimunud rahvusvahelise küberkaitse suvekooli raames ka Eestit väisas. „Me peame hakkama mõtlema kübermaailmast samamoodi nagu füüsilisest maailmast.“

Eestis on praegu üks kool, mis õpetab keskkoolinoortele küberkaitse teemasid. Kas Teie meelest peaks see olema laiem praktika, kas peaksime hakkama küberkaitse teemasid juba maast madalast tutvustama?

Jah, ma olen 100% selle poolt, et küberkaitse teemasid juba võimalikult varakult alates lasteaiast tutvustada.

Lasteaia- ja algklassilastele peaks juba õpetama baasteadmisi nn küberhügieenist – ära jaga oma salasõna, ära jaga oma arvutit võõrastega, ära usalda kõiki veebilehti jne. Peatu, mõtle ja siis kliki – see on minu moto. Kui meil on olukord, kus juba 1,5aastased kasutavad tahvelarvuteid ja sülearvuteid, siis neidki tuleb õpetada.

Põhikoolis peaks see olema juba edasijõudnute tasemel. Küberhügieeni kõrval peaks rääkima ka keerulisematest kontseptsioonidest nagu näiteks krüpteerimine. Keskkoolinoortele saab teemat veelgi põhjalikumalt tutvustada – võrgutopoloogia, turvaline võrgu ülesehitus jne.

Kuidas on lood Ameerika Ühendriikides?

Minu teada sellist ühtset üleriigilist õppekava küberkaitse õpetamiseks üldhariduskoolides pole. Aga võiks olla! On kohalikul tasandil loodud algatused ja osariigiti on see erinev. Samas on sellist standardit ka raske luua, sest see valdkond muutub iga päev, mõnikord lausa iga tund! Nii et õpetada saaks eelkõige alustõdesid.

Tänapäeva lapsed sünnivad juba asjade interneti maailma, millest praegused täiskasvanud ei osanud unistadagi. Kas muutunud olud peaks muutma ka seda, kuidas lapsi praegu õpetatakse?

Nii nagu vanemad õpetavad oma lapsi, mida tohib teha ja mida mitte, peaks neid ka digitaalmaailmas käituma õpetama. Asjade internet on ja jääb, nii et sellega peab lihtsalt harjuma. Peab õppima end kaitsma ja piirama ka selle mõju.

Kas peaks siis vähendama oma kodus asjade hulka, mis on internetti ühendatud?

See on valikute küsimus. Peab aru saama, kuidas need asjad töötavad, mis millega ühendatud on, mida sellega ette saab võtta. Enamik inimesi kasutavad neid asju pimesi ega teagi täpselt, millised riskid kaasnevad. Tuleb jälgida ka seda, millistele andmetele nõutakse ligipääsu erinevate rakenduste kasutamisel. Kui näiteks Google’is mingit otsingut tehes tahetakse üks hetk teada, mis on teie täpne asukoht, siis seda infot ei ole tegelikult vaja! Ja need on kõik asjad, mida tuleks õpetada ka lastele.

Aga õpetajad ja lapsevanemad sageli ei tea isegi neid asju…

Õpetajad peavad end harima ja võtma vastutuse. Riigi tasandil tuleks tegelikult luua eraldi õppekava, mis just nende küsimustega tegeleb. Nagu ma ütlesin: algklassides peaks õpetama põhitõdesid, põhikoolis ja keskkoolis juba keerulisemaid kontseptsioone küberkaitsest ja internetist, telekommunikatsioonist, digivahenditest jne.

Intervjueeris e-Õppe Uudiskirja toimetaja Laura Vetik

Baasõppeaineteks on riigikaitse, tehniline joonestamine ja 3D-modelleerimine ning programmeerimine, sh robootika. Lisaks neli küberkaitse kursust: infoühiskond, infotehnoloogia ja turvalise võrgunduse alused, digiturvalisus ja krüptograafia ning sissejuhatus mehhatroonikasse. Küberkaitse õppesuuna arenguid tutvustab kooli õppealajuhataja, küberkaitse õppesuuna algataja Tiia Mikson.

Mõte alustada Põltsamaa Ühisgümnaasiumis küberkaitse õpetamist tekkis 2015. aasta jaanuaris, kui Kaitseliidu Jõgeva maleva inimesed eesotsas pealik Mati Kuusverega tulid kooli sooviga käivitada siin riigikaitse huviring (nt õhupüssist laskmine, side ja droonid). Droonidest ja nendega seotud turvalisusest rääkides läks vestlus küberkaitse teemale. Selle arutelu käigus tekkiski mõte, et gümnaasiumis võiks olla ka küberkaitse valikkursus.

Aprillis korraldas Eesti NATO Ühing kevadkooli, millest kutsuti osa võtma ka koolijuhte. Kuna küberkaitseõpetuse mõte oli välja käidud, siis otsustasin kandideerida kevadkooli ja see õnnestus. Erinevate lektorite esinemisi kuulates veendusin järjest enam, et küberkaitse algteadmised peaksid õpilased saama juba gümnaasiumis. Kevadkooli lõppedes rääkisin oma mõttest Eesti NATO Ühingu juhile Krista Mulenokle ja samas leppisimegi kokku, et hakkame katseprojektina oma gümnaasiumis õpetama küberkaitset.

Seega sain teise mõttekaaslase veel – Kaitseliidu inimesed olid varem öelnud, et on valmis meile küberkaitse valikursuse ainekava koostama. Samas oli selge, et mõtte elluviimiseks on vaja kaasata erialaspetsialiste ja luua toimiv koostöövõrgustik. Praeguseks on meie head partnerid Kaitseliidu Jõgeva malev ja Eesti NATO Ühing ning nende kõrval ka Kaitseliidu küberkaitse üksus, Riigi Infosüsteemide Amet, Kommunikatsiooni ja Infoturbe Arendus- ja Uurimiskeskus. Meie tegemisi toetavad Haridus- ja Teadusministeerium, Kaitseministeerium, Põltsamaa linnavalitsus, Hariduse Infotehnoloogia Sihtasutus. Head sidemed on NATO Küberkaitsekoostöö Keskusega.

Kuigi ettevalmistusaeg oli suhteliselt lühike ja kevadel polnud meil veel õppekavagi – selle kirjutasid spetsialistid kokku suvel – otsustasime siiski juba septembris 2015 küberkaitse õppesuuna avada. Klassi komplekteerimine jäi juunikuusse. Otsustasime prooviklassi võtta 15 õpilast, lõpuks võtsime 18. Alustasime riigikaitse kui baaskursusega ning küberkaitse esimene kursus algas detsembris. See andis aega lektorite leidmiseks ja kursuse praktiliste tegevuste kavandamiseks.

Küberkaitse suuna õpilaste õppimine on olnud tänu praktilistele tegevustele ja õppekäikudele huvitav: nad on käinud NATO Küberkaitsekoostöö Keskuses ja e-Estonia Showroomis, kus tutvuti e-teenuste, e-kabineti, e-residentsuse, ID-kaardi, digiallkirja ja muuga. Õppekäigul käidi ka TRÜB Balti ASis, kus tutvuti ID-kaartide valmistamisega. Õppetöös oleme kasutanud erinevaid meetodeid: Skype’i vahendusel toimusid videoloengud Londonist (Big Data Scoring firma asutajalt Erki Kerdilt, kes on meie kooli vilistlane) ja Brüsselist (Euroopa digitaalse turu teemal rääkis Thor-Sten Vartmann eurosaadiku Andrus Ansipi tiimist). Õppetöö huvitavamaks muutmisel oleme kasutanud ka teisi võimalusi: ERRi küberkaitseteemalist saadet „Püramiidi tipus“ ja filmi „Kübersõja oht“ – selle õppetöös kasutamise õiguse taotlesime USAst.

Õppeperioodi vältel said õpilased osa spetsialistide ja erialainimeste loengutest: peaminister Taavi Rõivas, pr Ieva Ilves, Kaitseliidu Küberkaitse üksuse pealik Andrus Padar, RIA analüütik Anto Veldre. NATO Küberkaitsekoostöö Keskuses rääkis õpilastele keskuse juhataja Sven Sakkov. Kevadel käisid õpilased Tartu Ülikooli arvutiteaduste instituudis arvutisüsteemide assistent Kristjan Kripsi juhendamisel õppimas andmete graafilist krüpteerimist ja programmeerimist Linuxi baasil.

Kuigi oma kooli infojuht ja IT-spetsialist suudavad nii mõndagi teemat õpetada, vajame siiski ka väga palju abi oma koostööpartneritelt. Oleme tänulikud iga võimaluse ja pakkumise üle: septembrikuus tuleb meie küberkaitse õppesuuna õpilastele rääkima USA kogenud kübervaldkonna spetsialist; oma abi küberkuritegevuse ärimudelite ja väärtusahelate teemal rääkimiseks on pakkunud Tallinna Polütehnikumi IT ja telekommunikatsiooni erialaosakonna juhataja Thea Sogenbrits.

Kuna kaasaegse riigikaitseõpetuse lahutamatu ja vajalik osa on seotud droonide ehk mehitamata õhusõidukitega, siis tänu Kaitseliidu Jõgeva malevale, kes ostis meile droonid ja leidis Tartu Ülikoolist juhendaja, käivitasime drooniringi – kool ise poleks seda suutnud, sest droonid on väga kallid ja koolil lihtsalt pole raha nende ostmiseks ega töökorras hoidmiseks.

Õpilased on senise õppetööga väga rahul: nad mõistavad ja hindavad, et on esimesed ja et neil on tulevikus globaalsed võimalused ning et kool pingutab õppesuuna arendamise ja võimaluste otsimise nimel väga palju. Õpilased tunnetavad, et neil on igapäevases õppetöös erilised võimalused – nad on saanud tänu küberkaitse õppesuunale käia kohtades, kuhu teised õpilased ja tavakodanikud ei pääse, ning omandada ja rakendada reaalselt küberturvalisusega seotud teadmisi.

Võtsime suunaainesse vastu õpilased, kellel oli selle vastu tõsine huvi. Huvipõhine vastuvõtt on meil juba mitmeid aastaid ja see on toonud gümnaasiumi rohkesti poisse. Sel sügisel alustanud küberkaitse klassis on 18 poissi ja taas 1 tüdruk.

Kuna alustasime riigikaitse kursusega – see on meil baaskursus – ja juhendaja Meelis Amur korraldas 2015/16. õppeaasta sügisvaheajal neile ka praktilise välilaagri, siis aitas see õpilastel üksteist tundma õppida ja liitis klassikollektiivi. Juunis oli riigikaitse teine kursus – kolmepäevane välilaager koos Jõgevamaa Gümnaasiumi õpilastega.

Üks põhjus, miks julgesime küberkaitse õppesuunaga tegelema hakata, oli ka see, et koolil on vägagi korralik IT-taristu. Võiks isegi öelda, et see on vabariigi koolide parim. Oleme selle saanud tänu sponsoritele, toetajatele ja ka heale õnnele. Näiteks robootikakomplektide ostmist on toetanud HITSA.

Teine põhjus on aga see, et olime alustanud aasta varem koostööd Tartu Kutsehariduskeskusega ning õpetame nende ainekavade alusel infotehnolooge. IT õppesuuna õppekavas on tekstitöötlus, tabelarvutus, tehniline joonestamine, 3D-modelleerimine, kontoritarkvara ja pilveteenused, arvutigraafika, riistvara ja lisaseadmed arvutitele, arvutite koostetehnoloogia ning kooli poolt lisaks programmeerimine ja robootika Arduino robootikakomplektide baasil. Lõpetades saavad õpilased Tartu KHK IT-süsteemide spetsialisti kutse-eelse koolituse tunnistuse.

Joonestamine, 3D-modelleerimine, robootika ja programmeerimine on ka küberkaitse õppesuuna kursused. Neid oskusi läheb küberkaitse suuna õpilastel vaja selleks, et õppida kursustel "Turvalise interneti alused", "Digiturvalisus ja krüptograafia" ja "Sissejuhatus mehhatroonikasse" (ainekavadele on oma hinnangu andnud TÜ ja RIA spetsialistid). Oleme alustanud küberkaitse lõimitud töökava koostamist, sest näeme, et üksikute kursuste õpetamine tükeldab terviku: lõimime robootika, programmeerimise, 3D-modelleerimise, infoühiskonna, turvalise võrgunduse alused, digiturvalisuse ja krüptograafia ja mehhatroonika kursused. Eesmärgiks on vähendada kursuste arvu ja käsitleda teemasid loogilises järgnevuses ning saada aega praktiliste tegevuste tarvis. Meie küberkaitse õppesuuna õpilastel on võimalus vastava eksami sooritamisel saada MTCNA rahvusvaheline sertifikaat.

Internetiajastul on turvalisuseküsimused väga olulised. Noor inimene, kes on enda arvates tänapäeval arvutimaailmas tegutsemisel tõeline professionaal, peab teadma, kuidas digimaailmas teisi ohustamata toimetada ja käituda ning ta peab oskama ka ennast kaitsta. Lisaks on riigil vaja spetsialiste nii hübriid- kui ka võimaliku kübersõja tarvis. Mida varem õpilased sel teemal teadmisi saavad, seda vastutustundlikumad kodanikud ja spetsialistid saame. Kui meie koolist sirgub mõnigi küberturbe spetsialist, oleme andnud olulise panuse riigikaitsesse.

Artikli autor Põltsamaa Ühisgümnaasiumi õppealajuhataja, küberkaitse õppesuuna algataja Tiia Mikson. Fotod: erakogu

Loe lisaks "Peatu, mõtle ja alles siis kliki!"

Õppimiseks soodsa ruumi – õppekeskkonna – kujundavad ka inimesed, atmosfäär ja koolis kokkulepitud käitumisreeglid.

Huvitava Kooli sügiskonverents "Õppimise ruum" keskendub nii füüsilisele, vaimsele, sotsiaalsele, emotsionaalsele kui ka virtuaalsele õppimise ruumile. Konverents toimub 29.–30. novembril 2016 Tartu Tamme Gümnaasiumis ja Tartu Tervishoiukõrgkoolis.

Mida saab õpetaja teha, et õppetunni liigendus, tehnoloogiakasutus, mööbli- või infomaterjali paigutus klassis toetaksid õppimist? Kuidas saavad õpilased ja kogukond lapse „põhitöökoha” paremaks muutmisele kaasa aidata? Kellelt saab koolijuht nõu, et nappi remondiraha kasutada nii, et see õppimist võimalikult hästi toetaks? Millele pöörata tähelepanu, kui ees ootab kooli renoveerimine? Kuidas koolipidaja jõuab hea lähteülesandeni uue kooli ehitamisel? Mida igaüks meist saab teha, et õppimise ruum oleks avatud, motiveeriv ja innustaks õppima ning õpetama ja kooliga koostööle?

Konverentsile on oodatud kõik, kes peavad õppimise ruumi oluliseks ja tahavad selle kujundamises kaasa rääkida – lapsevanemad, õpilased, koolipidajad, koolijuhid, õpetajad ja haridusametnikud.

Registreerimine ja konverentsikava: http://huvitavkool.blogspot.com.ee/

Neid on koolis kuus: teises, kolmandas, seitsmendas ja üheksandas klassis. Selline lähenemine on nii mõnegi Vormsi Lasteaed-Põhikooli õpilase vanema jaoks alternatiiv tavakoolile, võimalus jätkata õpinguid õpilasele sobival viisil.

Distantsõppe vormis põhikooli läbinud õpilasi on Vormsi koolil juba kolm lendu. Põhjuseid koolist eemale jäämiseks on mitmeid, näiteks haigestumine või teise riiki sõitmine, aga ka eriandekus, mis võtab õppetööks vajaliku aja ära näiteks trennide ja võistluste näol. Erinevaid juhtumeid meenutades tooksin esile Itaalias elava tütarlapse, kelle pere soovis, et neiu saaks hariduse Eestis. Teine näide – eelmise aasta lõpetajal oli koolitee pooleli jäänud, kuid ta soovis pere ja lapse kõrvalt kooli lõpetada, nii valiski ta õppevormiks distantsõppe. 2015. aasta kevadel tuli Vormsi kooli õppima poiss, kes olude sunnil pidi mõneks ajaks vanematega Ameerikasse sõitma. Üks õpetajatest tegi temaga Skype’i tunde varahommikul, kui poisil oli juba päev õhtusse liikumas. Aasta lõpul õnnestus õpilasel ka koolis kohal käia, mis oli õpetajate jaoks suur rõõm – eesmärk on kaugõpilasi koolitöösse integreerida nii tihti kui võimalik.

Distantsõppe koordinaator õpetaja Kadi Kivilo on oma südameasjaks võtnud õpilaste motiveerimise ja koostöö loomise küsimused, mis suunasid teda kirjutama Tallinna Ülikoolis magistritöö teemal „Distantsõppe korraldus Vormsi Lasteaed-Põhikoolis“.

Distantsõppe sõna sisaldab kolme suunda: kaugõpet, koduõpet ja
kombineeritud e-õpet. Kõigi ühisosa on õppimine füüsilise vahemaa tagant. Traditsioonilisi kontakttunde toimub erinevas mahus. Õpikeskkonnana vaatleme kombineeritud e-õppe puhul nii füüsilist klassiruumi kui ka õpihaldussüsteemis töötamist, mis on virtuaalne kohtumis- ja töökoht. Koduõppe puhul reguleerib ja vastutab õppetöö eest lapsevanem. Kaugõppija õpib eksternina ja osaleb kontakttundides osalise koormusega. Kombineeritud e-õppija õpib individuaalse plaani kohaselt. Suurem osa õppest toimub virtuaalselt. Neljal korral aastas kohtume distantsõppesessioonidel koolis kontakttundides. Iga aineõpetaja loob õppijat arvestades talle sobiva tööplaani, koostab kursuse, varustades teda materjalidega, andes ülesanded ja jagades tagasisidet.

Kõige olulisem kombineeritud e-õppe korralduse juures on tihe kontakt õppija ja lapsevanemaga. Viimase ülesanne on õppijat kodus motiveerida, julgustada ja hoida suhtlust. Lapsevanem on koduse õpikeskkonna looja, õpetaja loob virtuaalse ruumi ja toetab last tagasisidet andes.

Töövahendeid distantsõppe jaoks jagub

Vormsi Lasteaed-Põhikooli distantsõppe töövahendina kasutatakse üldjuhul Moodle’i õpihaldussüsteemi. Algusaastatel käis õppetöö e-posti ja Google Classroomi vahendusel, kuid Moodle’i võimalused osutusid laiemaks. Ettevalmistamine võtab õpetajalt aega, kuid õpilasele võimaldab see terviklikumat õppepaketti.

Rääkides kontakti loomisest õppijaga, kasutame niisiis eelkõige vahendatud kontakti, mis võib toimuda ajanihkega või samaaegselt, nii et õppija ja õpetaja viibivad samas virtuaalses ruumis, näiteks õpihaldussüsteemis. Hea võimalus on ka Skype’i rakendus, millest keeleõpetajal on suhtlemisel väga palju abi. Moodle’i abil luuakse õpilasele terviksüsteem. Lisaks sellele võimaldab Moodle’i õpihaldussüsteem ka salvestus- ja konverentsikõnede võimalusi. Kasutada saab foorumeid ja erinevat tüüpi ülesandeid.

Materjalide haldamiseks kasutatakse koolis Google Drive’i keskkonda, mis Moodle’iga ühildub. Kooli ja õpilasi puudutav dokumentatsioon on Drive’i jagatud kaustades ja kogu personalile ligipääsetav. Kõigil õpilastel on kooli meilikonto, iga õpilase arengut jälgitakse eksperthinnangute tabelis. Seda täidavad kõik aineõpetajad kaks korda õppeaastas. Seejärel toimuvad koosolekud ning nende järel arenguvestlused õppija arengu toetamiseks.

Distantsõpe nõuab õpetajalt põhjalikku ülevaadet, kuidas oma kursust luua, sh Moodle’i tundmist ja arvutiga töötamiseks valmisolekut ja oskusi. Paraku ei ole kõik õpetajad saanud ülevaadet Moodle'i keskkonnast, enamusele tehti lühike sissejuhatav kursus, kust siis oskajamad oma teadmistega edasi läksid ja teised valisid sobivama variandi. Samuti on õpetajal vaja ajaressurssi, mille jooksul ta saab oma kursusi planeerida ja ette valmistada. Kokkuvõttes nõuab see õpetajalt palju panustamist, kuid tulemuse hilisem kasutamine kergendab tema tööd tunduvalt. Moodle'i kursust saab kasutada ka õppetunni rikastamiseks.

Distantsõppe süsteemi loomine ja arendamine on koolile ja õpetajaskonnale suurepärane arenemisplatvorm, mis võimaldab arvestada nüüdisaegse õppija soovide ja vajadustega, täiendada ennast digivaldkonnas, luua uusi suhtlus-, õppimis- ja koostöövorme ning ennast proovile panna.

Autorid: Maibritt Kuuskmäe ja Kadi Kivilo, Vormsi Lasteaed-Põhikooli õpetajad

Alus-, üldharidus- ja kutsekoolide õpetajatele suunatud kursus annab ülevaate õppetööks sobivate materjalide leidmise ja kasutamise internetivõimalustest. Osaleja saab praktilise kogemuse leitud materjalide hindamiseks, süstematiseerimiseks, haldamiseks ja jagamiseks. Õppijad tutvuvad ka erinevate otsingusüsteemidega ning saavad teada, mis vahe on portaalil, andmebaasil, repositooriumil, otsingumootoril ja digitaalraamatukogul.

Kursuse materjalide hulgas on õppijale suureks abiks infootsingu allikate võrdlustabel, mis annab ülevaate nii repositooriumitest, infosüsteemidest, arhiividest kui ka andmebaasidest. Tutvutakse e-õppe repositooriumiga, Eesti muuseumide veebiväravaga MuIS, Eesti Filmiarhiivi infosüsteemiga FIS, Rahvusarhiivi fotode andmebaasiga FOTIS, Google Scholariga , ERR Arhiiviga jpt.  

Erinevate otsingusüsteemide tundmaõppimiseks ja sotsiaalsete järjehoidjate loomiseks on kursusel videojuhised, mis sisaldavad ka näiteid. See peaks julgustama õpetajat internetis teadlikumalt ja eesmärgipärasemalt toimetama ning märgatavalt vähendama infootsingule kuluvat aega. Iga kursusel läbitud teema juures on ka ülesanne, mille abil saab kohe järele proovida, kuidas uusi teadmisi rakendada.

Õppija kommentaarid ja ajurünnakud on hindamatu väärtusega, sest nii osalevad kõik õpetajad kursuse loomisel. Näiteks kursuse praktilise tööna tutvustavad õpetajad enda erialaga seotud kasulikke ja kvaliteetseid infoallikaid ning neist tekib väärtuslik loend kõikide kursuslaste jaoks. Praktiliste töödena koostavad õppijad ideekaardi infovajaduse teemal ning sooritavad enesekontrollitesti "Autoriõigustest, litsentsidest ja viitamisest". Samuti sooritavad õpetajad infootsingu Google’i otsimootori abil ja hindavad leitud viiteid allikakriitiliselt. Otsitulemuste hindamisel toetuvad õppijad info esituse, objektiivsuse, meetodite, päritolu ja ajakohasuse aspektidel. Et väärt leiud kaotsi ei läheks, loovad õpetajad endale süsteemse lingikogu. Kursusel tutvustatakse nn sotsiaalseid järjehoidjaid, nt Delicious või Pinterest, mis võimaldavad vajaliku viite võimalikult lihtsa vaevaga üles leida. Kursuslaste loodud lingikogud aitavad allikate ringi veelgi laiendada. Selle teema olulisuse tõid esmakoolitusel välja ka paljud osalejad.

Mõned mõtted kursusel osalenud õpetajatelt:

Paula Saaremäe, Elva Murumuna Lasteaed
Õpetajana õppisin, et internet on kui üks suur ookean, mis on pilgeni kalu täis. Allikakriitiline lähenemine õpetas mulle, millised kalad on söömiseks ning millised on mulle kasutud või lausa ohtlikud. Kõige olulisemaks pidasin sel kursusel silmaringi ning teadmiste laienemist, tutvusin väga põnevate infootsingu allikatega, millest polnud varem midagi kuulnud. Äärmiselt huvitav oli tutvuda erinevate lehekülgedega, mida õpetajad oma igapäevatöös kasutavad. Tulevikus hakkan kindlasti kasutama järjehoidjad, et materjale paremini süstematiseerida.

Jana-Maria Kuusiku, Pärnu Kesklinna Lasteaed
Mulle väga meeldis see kursus. Sain tutvuda jälle autoriõiguste ja litsentsidega ning oma eelnevaid teadmisi proovile panna. Väga meeldis uurida erinevaid järjehoidjaid, mis on veebis olemas, sai kommenteerida kaasõpilaste mõtteid ja töid. Oma töös saan kindlasti hakata kasutama järjehoidjaid, sest tänu sellele kursusele sain nendega tuttavaks. Samuti meeldis mulle ülesanne, kus oli vaja välja valida üks allikakriitiline lähenemine ja ära põhjendada, miks just nii ja kuidas.

Ivi Kollo, Rummu Lasteaed
Ma polnud kunagi teinud ekraanipilti ja sain lisaks teada Google Scolarist, mille kaudu on võimalik leida palju rohkem vajalikku infot. Samuti jagasid teised koolitusel osalejad infot, mida ei jõua kursuse käigus läbi töötada. Aga hea on see, et mingil hetkel on võimalus see info siit kogukonnast leida ja siis uusi teadmisi avastada.

Reelika Väli, Nissi Põhikool
Õppisin õpetajana eelkõige seda, kuidas juhendada õpilasi otsinguid tegema ning vajalikke tulemusi veebikeskkondadest tõhusamalt üles leidma. Informaatikaõpetajana saan seda kindlasti ka tundides kasutada. Õppisin ka ise tõhusamalt infot leidma ning sain teada palju selliseid keskkondi, millest enne kuulnudki polnud. Tunnen, nagu oleks uus aken avanenud, sest mul on palju uusi vahendeid, mille abil nii ise õppida kui ka oma õpilaste jaoks õppematerjale ette valmistada.

Ly Niinelaid, Rakke Gümnaasium
Kuigi olen juba üsna mitmel e-kursusel osalenud, juhtub ikka, et olulised oskused on ununenud või ekslen juhendite ja ülesannete tihnikus liiga kaua. Siiski meeldib mulle väline sund endale jälle üks jupike infomaailmast arusaadavamaks teha. Mulle väga meeldisid ülesanded, eriti nende konkreetsed juhised. Autoriõigusest olen küll varem kuulnud ja ka neid juhendatud õpilasuurimuste vormistamisel kasutanud. Sain huvitavaid allikaid kaaslastelt juurde ja loodetavasti oskan veebijärjehoidjaid edaspidi kasutada.

Lisainfot koolituse kohta: http://koolielu.ee/groups/profile/506603/e-kursus-„infootsingu-abc-opetajale

Autorid:

Tuuli Koitjärv, Vanalinna Hariduskolleegiumi algklassiõpetaja
Anne Uukkivi, Tallinna Tehnikakõrgkooli lektor
Siret Lahemaa, Lauka Põhikooli õpetaja