Erivajadustega õpilaste tööpraktika võimalustest


Avaldaja:Madli Leikop26. Aprill 2011

Erivajadustega inimeste käekäik ja tööhõive on järjest rohkem meie ühiskonnas kajastamist leidnud. Kumb on siis suurem takistus vaimupuudega inimeste tööhõives – nende inimeste vähene suutlikkus tööd teha või oleme lihtsalt harjunud mõtlema, et nende inimeste suutlikkus tööd teha ongi kasin? Põlva Roosi kooli lisa-aastate noorte tööd jälgides kaob igasugune kahtlus, et õige vastusevariant saab olla ainult teine – meie endi kivinenud arusaamad puuetega inimeste suutlikkusest on suur takistus. Tööpraktikast koos tugiisikuga kirjutab Põlva Roosi kooli logopeed ja klassiõpetaja Anne Nukk.

Põlva Roosi koolis õpivad lapsed toimetuleku- ja hooldusõppes. Peale põhikooli lõpetamist on võimalik oma õpinguid pikendada lisa-aastate näol. Nendel õpinguaastatel on põhirõhk seatud elu- ja toimetulekuõppele. Suur osakaal on elus toimetulemise õpetamisel: laua katmine, koristamine, toidu valmistamine, eneseteenindus, hügieen ja kõik muud tarvilikud lihtsad õpetused.

On selge, et need õpilased vajavad pidevat suunamist ja selgitusi. Püüame küll võimalikult palju iseseisvust arendada, kuid päris üksi on neil noortel siiski raske õigeid otsuseid langetada.

Poeskäik kui harjutus iseseisvaks eluks
Kus saab inimene elu ja sellega toimetulemist õppida? Lisaks klassiruumile on kindlasti vaja ka laiemalt ringi käia. Nii ongi meie koolis üheks lemmikpäevaks poeskäik. Enne seda aga arutame läbi, mida keegi soovib osta ja milleks, samuti varume vajadusel kodunduse tunni tarbeks toiduaineid. Kaupluses tuleb ise hakkama saada: kõigepealt võtta korv, leida vajalikud asjad ja siis kassa juurde. Rahaga on juba keerulisem. Siin vajab õpilane abi või siis on kassapidaja nii arusaaja ja selgitab kannatlikult, milliseid rahatähti vaja on. Oluline on seejuures ikkagi see, et noor teab, milleks ta tuli ning suudab ostu tehes otsustada.

Teatris, muuseumis ja ekskursioonil käimine õpetab samuti igal sammul hakkama saama. Kõik see on koolist ja tuttavast situatsioonist kauge ja võõras. Ent kogemused on need, mis targemaks teevad. Ja kui on tuttav inimene (õpetaja, kasvataja) kõrval, siis on ka julgem ringi vaadata. Nii on see meie kooli õpilaste puhul kindlasti.

Aiandus on sobiv tegevusala
Juba talvel hakkame arutama, mida teevad edasi meie kooli kevadised lõpetajad. Meile lähedal on Räpina aianduskool, kus on võimalik õppida eriprogrammi alusel ka toimetulekukooli lõpetanud noortel. Juba talve lõpupoole panime lisa-aastate klassi õpilastega seemned mulda. Peagi olid esimesed rohelised salatikressi lehekesed mullast väljas, till ja salat tulid hiljem järgi. Kurk on aknalaual nii uhkeks läinud. See kõik on eeltööks aianduskoolile.

Noori hakkas taimemajandus huvitama. Ometi jääb klassiruum selleks tööks igal juhul väikeseks ja kitsaks. Klassiõpetajana hakkasin mõtlema praktika peale väljaspool kooli. Meile lähedal on Tartu ja seal on mitmeid aiandeid. Võtsin ühenduse Juhani Puukooli omanike Tea ja Tiit Juhaniga. Endalegi rõõmsaks üllatuseks polnud pikka selgitamist vaja. Meile öeldi, et tulge, kui teile sobib alates aprillist. Sain teada, et neile pole see esmakordne tööpraktika läbiviimine puuetega inimestele. Nende juures on varemgi Maarja Külast noored tööl käinud ja hästi hakkama saanud. On selge, et need noored vajavad esialgu lihtsamaid ja jõukohaseid töid koos selgituste, ettenäitamise ja järelkontrolliga, aga kätteantud töö saab igal juhul tehtud.

Aiandis on erinevad ülesanded ja see võimaldab teha vaheldusrikkaid tööpäevi. Noorele on väga oluline tunda, et ta teeb vajalikku tööd ja saab sellega hakkama. Seda on näha õpilaste näost ja kuulda nende jutust. Tore on koos midagi teha, juttu ajada, naerda seejuures. Peale tööd koju sõites on bussis üsna vaikne, kõik on väsinud, aga rõõmsad.

Toetatud töö – ma saan hakkama!
Selline tööpraktika on oluline puuetega noortele, aga teisalt veel olulisem on kogukonnale näidata, et nad saavad hakkama, kui neile jõukohane tegevus anda või selgeks õpetada. Meie esimesed kogemused aiandis olid väga positiivsed. Töö oli noortele jõukohane, tegutsemine oli kõigile meeltmööda. Kooli tagasi jõudes on iga kord nii palju teistele rääkida. Põhiline on see, et meie käisime aiandis tööd tegemas. Ma arvan, et ka toimetulekukooli lõpetanud noored, olenevalt tervislikust seisundist, on võimelised niisuguseid töid tegema. Kindlasti peaks kõrval olema tugiisik, kes suunab ja kinnitab, et kõik saab ikka nii tehtud nagu ettenähtud.

Tööaeg ei ole nende noorte puhul eriti pikk, nad vajavad puhkepause ja üpris lühikest tööaega. Meie olime korraga tööl kuni kolm tundi. Tegime ainult ühe puhkepausi. Kui aga rohkem aega jaotada, siis arvan, et ka neli tundi on paras tööpäeva pikkus. See, millest ma räägin, on toetatud töö, töö koos tugiisikuga. Üks tugiisik võib juhendada rohkem kui ühte noort. 

Tähtis on panus ühiskonda
Meie kooli õpetajad on tänu Comeniuse koostööprojektile külastanud mitmete riikide samalaadseid erikoole. Saksamaal, Taanis ja Hispaanias on välja töötatud väga tugev süsteem erivajadustega inimeste töölerakendamiseks. Isegi hooldusõppel olnud õpilased leiavad täiskasvanuks saades endale tegevuse. Muidugi on kõikjal tugiisikud, juhendajad ja muud abistajad olemas, kuid põhiline on, et inimene annab oma panuse ühiskonnale. Näiteks Saksamaal nägime töökeskust, kus toimus erinevate esemete sorteerimine ja pakendamine: tüüblid, kruvid või joogitopsid. Isegi siis, kui neid joogitopse sai poole tunni jooksul ainult viis üksteise sisse ära pandud, oli see ometi saavutus. Tähtis oligi see, et inimene teeb midagi kindlat ja vajalikku. Sorteerimine andis võimaluse arvestada inimese vaimset taset ning selle järgi sai ka tööülesannet anda.

Meie võimalused on hetkel veel väiksemad. Ometi tegelevad paljud inimesed selle teemaga. Esmapilgul võib tunduda keeruline leida valdkondi, kus erivajadustega inimesed saaksid oma panuse anda. Kui aga veidigi mõelda, otsida ja pingutada, siis saab nii mõnigi asi tehtud.

Anne Nukk, Põlva Roosi kooli logopeed ja klassiõpetaja