Haiglaõpetaja ei ole õpetaja klassikalises tähenduses, ta on pigem juhendaja ja tugiisik. Õpetamine ja õppimine võib haiglaolukorras tähendada teinekord lihtsalt jutuajamist või mängimist. Kõik sõltub noore patsiendi tervisest, meditsiiniline pool on haiglas alati esikohal.

Teine mõte, mis toonasest vestlusest kõlama jäi, oli oma ühenduse vajadus.

2010. aasta sügisel said kokku kõik Eesti haiglates töötavad õpetajad. Nad osalesid koolitusel  „Haiglaõpetaja roll ja vastutus”. Koolitusest kasvas välja kindel soov ja veendumus, et on vaja ühtset organisatsiooni; ühingut, kuhu kuuluda, kust tuge saada ja mille kaudu ka laiemale avalikkusele haiglaõpetaja tööd, rõõme ja muresid tutvustada. Kui läbiti ka koolitus “Pedagoogide võrgustike juhtimine”, olidki vajalikud teadmised ühenduse asutamiseks olemas ja 20. aprillil 2011 moodustati MTÜ Eesti Haiglaõpetajate Selts.

Selts koondab õpetajaid, kes töötavad Rakvere ja Pärnu haiglates, Tallinna Psühhiaatriahaiglas, Tartu Ülikooli Kliinikumi erinevates kliinikutes ja Viljandi Haigla Psühhiaatriakliinikus. Lisaks on seltsi astunud ka teisi haiglaõppest ja haiglaõpetaja tööst huvitatuid.
Seltsi põhitegevusteks on liikmete professionaalse kasvu soodustamine, sidusgruppide teavitamine, kogemuste vahetamine, oma liikmete koolitamine, nende huvide ja seisukohtade tutvustamine avalikkusele ning osalemine rahvusvahelise organisatsiooni H.O.P.E. (Hospital Organisation of  Pedagogues in Europe) töös.

Nii koolitused kui ka seltsi asutamine toimusid ESF-i programmi „Üldhariduse pedagoogide kvalifikatsiooni tõstmine 2008-2014“ toel.

Haridusseaduse kohaselt peavad riik ja kohalik omavalitsus tagama, et kõigil lastel (sh ka tervise pärast haiglas või kodus viibivatel lastel) oleks juurdepääs haridusele ja õppimisele, et neil oleks võimalik koolikohustust täita. Seltsi tegutsemise aluseks on ka üldinimlikud põhimõtted ning põhikooli- ja gümnaasiumiseadus, mille kohaselt on igal haiglas viibival lapsel õigus saada õpet alates tema haiglaravi esimesest päevast.

Oma töös peab haiglaõpetaja arvestama lapse tervisliku seisundi, meeleolu ja paljude teiste teguritega. Laps on olude sunnil väljaspool oma loomulikku keskkonda, ta on isoleeritud vanematest, eakaaslastest, igapäevastest tegevustest. Kõik see avaldab paratamatult mõju lapse käitumisele ja meeleolule.

Haiglaõpetaja arvestab õpilase individuaalsusega, pakub talle tuge, püüab teda mõista, aidata. Alustatakse tutvumisest, kontakti loomisest, õpilase võimete ja taseme väljaselgitamisest, usalduse ning positiivse õpikeskkonna loomisest.

Haiglas toimuva õppe põhiliseks eesmärgiks on hoida õpimotivatsiooni, säilitada koolis saavutatud taset ning jõudumööda võimaluse korral ka uue materjaliga edasi liikuda. Üldiselt püütakse lapsele haiglas õpetada kõiki neid õppeaineid, mida ta õpib oma kodukooliski, veidi suurem tähelepanu on põhiainetel.

Peamine eesmärk on siiski lapse tervenemine. Positiivne meeleolu aitab sellele igati kaasa; haiglaõpetaja saab tõsta õpilase enesehinnangut, tema meeleolu ning tagada talle eduelamuse.