NB! 2011. aasta riigieksamite esialgse statistika leiab eksamikeskuse kodulehelt http://www.ekk.edu.ee/119349

Kui aastate lõikes keskmised tulemused nii vähe kõiguvad, siis mida see näitab? Õpilaste teadmiste head taset, õpetajate oskuslikku õpetamist, veel midagi?

Aimi Püüa: „Kindlasti näitavad stabiilsed keskmised, et abiturientide-eksamitegijate tase on ühtlustumas. Näitab ka seda, et eksamisüsteemiga on harjutud, riigieksamid on meil olnud 15 aastat. Õpetajad on aru saanud sellest, et ei ole mõtet õpilast saata riigieksamile ainult faktiteadmistega, vaid ta peab kogu ainet tunnetama ja saama aru seostest. Nii et õpetajate töö kvaliteet on tõusnud, nad aitavad õpilasi aine omandamisel teadlikumalt. Kindlasti tähendab ka seda, et õpilased on eksamivalikutes teadlikumad. Juhuslikke valikuid, et valin lihtsalt midagi, sest on vaja kolm riigieksamit teha, on vähemaks jäänud. Kui õpilane on kõige hiljem jaanuaris eksami valinud, siis ta ka läheneb sellele ainele süsteemselt. Eksamikeskuse poolelt tähendavad stabiilsed tulemused ka seda, et eksamitööd on muutunud kvaliteetsemaks, n-ö juhuslikke apsakaid töödesse ei satu: näiteks ülesannet, mis tegelikkuses osutub liiga raskeks või mõni teema, mis on küll õppekavas, aga ei ole õppeprotsessis suure tähelepanu all.

Stabiilsust ja harjumist näitab ka see, et tänavu oli kahekuuline eksamiperiood suhteliselt rahulik, ei olnud suuri ja teravaid vastukajasid meedias ega ka õpilaste-õpetajate poolt, nagu on varasematel aastatel olnud näiteks matemaatika või inglise keelega.“

Aga äkki ollakse riigieksamitega juba nii harjutud, et see hakkab tulemustele vastupidiselt mõjuma? Harjumus võib kaasa tuua ükskõiksuse, et ah, nagunii on teada, kuidas süsteem toimib, nagunii saan hakkama…

Aimi Püüa: „Olen ise ka seda mõelnud, aga arvan, et kuna eksamitööde teemad on kogu õppekava haaravad, ülesannete tüübid vahelduvad, ei ole pelgalt valikvastustega ülesanded, vaid on vaja põhjendada ja seostada, siis see välistab drillimise. 15 aasta jooksul ei ole korratud sarnast eksamitööd, seda ei juhtu ka edaspidi. Teisalt tähendab harjumus kindlust ja teadmist, et kui ma põhiasjadest saan aru, siis saan eksamiga hakkama.“

Kas selle aasta riigieksamite tulemustes oli eksamikeskuse spetsialistide jaoks üllatusi?

Aimi Püüa: „Halva maiguga üllatusi ei olnud. Eelmise aasta keemiaeksami keskmine tulemus oli madal (59,45 punkti, võrdluseks: 2009 oli 68,07). Töös oli kaks ülesannet, mis olid küll õppekavale ja teemale vastavad, kuid siiski mitte väga levinud, ja need viisid keskmise tulemuse kõvasti alla. Eksamikomisjoni eesmärk oli tänavu siis nii kvaliteetne töö koostada, et keemia riigieksami keskmine tulemus oleks tavapärase 65-68 punkti juures. Ja keskmine tulemus ongi 66 punkti. Ülejäänud eksamite puhul need tulemused on tõesti sellised nagu oodatud.

Eksamiprotsessis on kindlad reeglid, mida täidetakse, aga kui eksamikomisjon tuleb sügisel kokku, võtab ta aluseks eelmise eksami tulemused (st kuidas üks või teine ülesanne töötas, näitas õpilaste teadmisi) ja planeerib selle alusel uue eksami. Ainult et lapsed, kes seda eksamit tegema hakkavad, on hoopis teised lapsed kui eelmise või üleeelmise eksamitöö tegijad; teiste teadmistega, teise taustaga, teiste võimetega… See teebki eksami ettevalmistuse keeruliseks. Eksam peab ju olema jõukohane nii lõpetajale, kes ei soovi jätkata kõrgkoolis, kui pinget pakkuv ka sellele õpilasele, kes on olümpiaadivõitja! Ja tulemus peab üht teisest selgelt eristama!“

Õpetajad on nii eksamite ettevalmistuses kui ka hindamisprotsessis teie koostööpartnerid?

Aimi Püüa: „Jah, ja ka siin on saabunud stabiilsus. Õpetajad, kes on huvitatud kas siis eksamit ettevalmistavas komisjonis või hindamiskomisjonis osalema, teavad juba jälgida, millal algab kandideerimine. Seni on soovijaid rohkem olnud kui kohti, meil on alati olnud võimalus valida väga heade kandidaatide vahel. Nõuded eksamikomisjoni liikmele on kõrged. Võtame küll igal aastal kaks-kolm noort – mitte alati vanuselt, pigem kogemustelt noort – õpetajat juurde, aga põhiraskus on ikkagi staažikatel õpetajatel. Meil on ka väga hea koostöö kõrgkoolidega, nende õppejõud on meil eksperdid, kes annavad hinnangu lõpptööle, jälgivad, et eksamitöö vastaks õppekavale, et oleksid kohased raskusastmed.“

Stabiilsusele vaatamata on riigieksamid muutuste tuules. Kõigepealt kirjand, aastast 2014 kogu riigieksamite süsteem…

Aimi Püüa: „Järgmisel aastal muutub eesti keele riigieksami vorm. Lisaks tekstiloomele ehk kirjandile tuleb juurde osa, mis on teksti mõistmine ja loetud teksti põhjal küsimustele vastamine. Sama tuleb ka vene keele riigieksami puhul, aga see eksam on vene õppekeelega koolides vabatahtlik. Kaks aastat on olnud katseeksamid, praegu näitavad küll kõik märgid, et taoline muudatus on samm edasi ja mõistlik lahendus eksamiarendusele.“

Ja 2014?

Aimi Püüa: „Praeguste õigusaktide kohaselt muutuvad 2014. a. gümnaasiumi lõpetamise tingimused. See on oluline neile noortele, kes sel aastal alustavad õpinguid 10. klassis. Nemad peavad 12. klassi lõpuks olema sooritanud hindelise uurimus- või praktilise töö. Teine oluline valik on see, et nad peavad juba kümnendas klassis otsustama, kas alustavad matemaatikas õpinguid kitsa kursuse või laia kursuse põhjal. Sellest sõltub, mis eksam neil 12. klassi lõpus on, kas kitsa või laia kursuse põhine. Tegelikult tuleb silmas pidada veelgi kaugemat tulevikku. Kui ikka on soov tegutseda reaalainete alal, siis minu meelest on ainuvõimalik valik lai matemaatikakursus. Ilmselt vajab siin noor inimene ka õpetaja teadlikku tuge.

Kolmas muutus aastast 2014 on, et lõpetaja peab valima võõrkeele riigieksami. Seal on valik suur, ta saab valida nii saksa, inglise, prantsuse kui vene keele vahel, lisaks veel, et kas teeb eksami B1 või B2 tasemele.

Üks tingimus veel lõpetamiseks – tuleb teha ka koolieksam, ja see on see eksam, mille valib, valmistab ette, viib läbi ja hindab kool.

Eksamikeskuse jaoks ei muutu nende eksamite arv, mida riiklikul tasandil ette valmistame ja hindame, küll aga muutuvad eksamite ained. Sotsiaal- ja loodusainete eksameid riiklikul tasandil tulevikus enam ette ei valmistata.“