Pole siis imestada, et ei jätkugi aega ega jõudu enda eest seista, sest hea õpetaja seisab klassi ees ja proovib materjalide või tehnopargi puudusel ikkagi oma ainet parimal võimalikul moel õpilaseni tuua. Kui meie lapsed ehk riigi tulevik on väärt enamat, siis peaks riik rohkem panustama ka õpetajate töötingimuste parandamisse. Tegemist on ikkagi ju magistrikraadi ning kogemustega spetsialistidega, kes päevast päeva meie lastega tööd teevad ja kelle töö tulemuslikkust on ka rahvusvahelisel tasemel testid korduvalt tõestanud.

See, et õpetaja väärib kõrgemat palka on vähemalt teoreetiliselt või paberil selge nii koolijuhtidele kui poliitikutele. Õpetaja küsib aga: „Millal jõuab hea tahe ka tegelikkusesse?“ Juttu on olnud viimastel aastatel palju, kuid suurema palganumbri asemel on suurenenud vaid töökoormus. Kindlasti peab väikene riik nagu Eesti hakkama saama tõhusa ressursside kasutusega, kuid kas selleks hinnaks on kihistumine Eesti ühiskonnas?

Eesti Õpetajate Liit toetab sotsiaalmeedias Facebook algatatud ning üle 8000 poolehoiuavalduse teeninud liikumist „Õpetajale vääriline palk“ ja leiab, et aeg õpetaja reaalseks väärtustamiseks on küps.

Eesti Õpetajate Liit leiab, et 20%-line palgatõus tasandaks vaid vanemõpetaja palga riigi keskmisega, kuid enamus õpetajaid (umbes 77% õpetajaskonnast, eelmise õppeaasta seisuga), kes töötavad nooremõpetaja ning õpetaja ametikohal (allikas Haridus- ja Teadusministeeriumi koduleht) jääksid endiselt riigi keskmisest palgast vaid unistama. Üksikute missioonitundest kooli tulla ning jääda soovivate noortega me viieteistkümne aastaga 40% õpetajaskonnast välja vahetada ei suuda. Ja praegu koolis töötav õpetaja sellistes tingimustes jätkata kaua enam ei jõua.

Eesti Õpetajate Liit
Lisatud 6. septembril 2011