Kui pärast taasiseseisvumist sai Balti riikide sihiks järele jõuda vanale Euroopale, nii majandusarengu ja heaolu kui ka demokraatliku ühiskonnakorralduse poolest, siis hariduses ei olnud muu Euroopaga olulisi erinevusi ja neid ei ole tekkinud ka järgnenud kümnenditel, seisab esmaspäeval avaldatud inimarengu aruandes.

„Kuigi varasematel kümnendatel veel PISA uuringuid ei tehtud, on siiski põhjust arvata, et mitte ainult õppe kestus, vaid ka inimeste teadmiste tase mitmes valdkonnas on Baltikumis olnud pikka aega samaväärne muu Euroopaga,“ märkisid uuringu koostanud sotsaalteadlased.

Hariduses suunati 1990ndate alguses peamine jõud energia struktuursetele ümberkorraldustele: õppekava ülesehitusele ning suunitlusele, haridusprotsessi osaliste õiguste ja kohustuste vahekorrale ning koolivõrgu ümberkujundamisele. Struktuursed reformid Baltimaade hariduses sattusid aega, mil oli alguse saanud üleilmne liikumine standardiseerimise ja pingeridade, õpiväljundite ja edetabelite, testimise ja mõõdikute poole.

„Eesti praegust hariduselu iseloomustavaid mõtteskeeme on otse pärit sellest paradigmast – riigieksamite tulemuste põhjal avaldatavad koolide pingeread koos veendumusega, et just need näitavadki koolide headust, ülikoolide innukus uurida oma positsioone Times’i, Shanghai või mõnes teises järjestuses, usk välise kvaliteedihindamise mõjukusse, õpiväljundite tervendavasse rolli,“ loetleb aruanne.

Nüüd küpsema ja eneseteadlikumana tuleb Balti rahvastel sisenemisel standardimisjärgsesse ajastusse olla kindlasti ka kriitilisemad peavoolu skeemide suhtes ning rohkem arvestada omaenda ajaloolisi ning ühiskondlikke eripärasid, tehes seejuures ka oluliselt rohkem omavahelist koostööd, leiab aruanne.

Allikas: BNS Lisatud 6. septembril 2011