Lühidalt öeldes: arvuti sisselülitamise oskus on eilne päev, digitehnoloogiast mõjutatud elu- ja töökeskkonnas oodatakse õpetajalt hoopis teistsuguseid teadmisi ning lähenemisi. Õpetaja peab olema õpilasele eeskujuks tehnoloogia mõtestatud, efektiivsel ja eetilisel kasutamisel.

IT-vahendite kasutamine hariduses: haridustehnoloogia

Praegu kasutatakse  täienduskoolituste alustena veel kahte erinevat õpetajatele mõeldud info- ja kommunikatsioonitehnoloogia pädevusstandardit. Nendes keskendutakse pigem arvuti kasutamise tehnilistele oskustele. Uuest pädevusmudelist seda ei leia, küll rõhutatakse koostööd, juhendamist, innustamist, õpikeskkonna kujundamist. Pädevusmudeli töörühma liige, Tallinna Ülikooli informaatika instituudi teadur Mart Laanpere:

„Pädevus on asjatundlikkus; pädevused on oskused, mida õpetaja peab arendama, teistele näitama. Mudel on raamistik, mis kirjeldab, mida me mõistame konkreetse valdkonna pädevuste all, kuidas me neid liigendame ja hindame. Näitena võib tuua hästi tuntud Euroopa keelepassi pädevusmudeli, kus keeleoskus on struktureeritud neljaks osaoskuseks: lugemine, kirjutamine, kuulamine, rääkimine. Keelepädevuse iga osaoskust saab hinnata kolmel tasandil: A, B ja C, mis on omakorda kaheks jaotatud (A1, A2, B1, B2 jne). Haridustehnoloogiline pädevusmudel on loomulikult teisiti üles ehitatud.

Kui räägiksime lihtsalt IT või IKT pädevustest, siis need võiksid olla kõigile ühesugused, olgu tegu ajakirjaniku, kontoritöötaja või õpetajaga. Kuid infotehnoloogia vahendite kasutamine hariduses on piisavalt spetsiifiline, et kõneleda sellest kui eraldi valdkonnast: haridustehnoloogiast. Sama on toimunud mujalgi. Kui varem räägiti IT vahendite kasutamisest meditsiinis, bioloogias, siis nüüd räägitakse meditsiinitehnoloogiast ja biotehnoloogiast. On tekkinud uued spetsialistid, kelle töös on sulandunud kahe valdkonna kompetents: biotehnoloogid, meditsiinitehnoloogid. Või haridustehnoloogid.
 
Me ei räägi enam IKT vahendite kasutamisest kui eesmärgist. Vahend jääbki vahendiks. Aga mis eesmärki ma selle vahendi abil täidan? Haridustehnoloogiliste pädevuste mudelist tuleb see selgelt välja: õpetaja kasutab IKT vahendeid, et töötada digiajastu stiilis nagu teistes valdkondades see ammu juba käib. Me ju ei arva, et raamatupidaja töövahendid on pliiats ja klade, õpetajate puhul peetakse seda ikka veel normaalseks.“

Pädevused, mis kaasajastavad õpetaja tööd

Arvuti sisselülitamise tase on infotehnoloogiliste pädevuste mudelist tõesti kõrvale jäetud. Eeldatakse, et arvutikasutamise elementaarsed tehnilised oskused on õpetajal olemas.  Välja on töötatud haridustehnoloogiline pädevusmudel, mis on seotud otseselt õpetaja töö kaasajastamise ja efektiivsemaks muutmisega. Pädevusmudel jaguneb viieks valdkonnaks: õpilaste innustamine ja juhendamine digikeskkonnas; õpikeskkonna kavandamine ja õppeprotsessi läbiviimine digikeskkonnas; digiajastu töökeskkonna kujundamine; digiühiskonna kodanikuna käitumine; õpetaja professionaalne areng digiajastul. Näiteks õpilaste innustamise ja juhendamise puhul digikeskonnas oodatakse, et õpetaja toetab ning arendab õpilaste loovust ja innovatsiooni; innustab eluliste probleemide lahendamisele digitaalsete vahendite kaasabil; suunab õpilasi  isiklike kogemuste refleksioonile ja mõtestamisele; juhendab õpilaste koostöös toimuvat teadmusloomet.

„On selge, et kui õpetaja tahab töötada tänapäevasel, digiajastule vastaval moel, siis ta kujundab õpikeskkonna nii, et seal on sees ka interaktiivsed komponendid, olgu siis interaktiivne tahvel või õpikeskkond veebis,“ ütleb Mart Laanpere.  Näiteks õpetaja   tüüpilised pädevused alamvaldkonnas „Õpikeskkonna kujundamine“ on järgmised:
- leiab ja rakendab õppetöös õppekavale vastavaid digitaalseid õppematerjale;
- loob, kohandab ja kombineerib õppetöös erinevaid veebipõhiseid õppematerjale;
- kasutab õppetöös veebipõhist õpikeskkonda (nt. Moodle, VIKO, agregaator, Wiki);
- loob kvaliteetse e-kursuse ja viib selle läbi veebipõhises õpikeskkonnas;
- juhendab õpilasi personaalse õpikeskkonna või rühmatöökeskkonna loomisel ja kasutamisel õppetöös.

Digiühiskonna kodanikuna käitumine

Mart Laanpere: „Tahaksime näha, kuidas õpetaja igapäevases elus, väljapool otsest õpetamist kasutab infotehnoloogiat, olles selle kaudu eeskujuks õpilastele. Näiteks kui õpetaja peab ajaveebi. See ei pea olema üldse tööga seotud, võib-olla on hoopis tema reisiblogi. Aga just see, missugust stiili õpetaja kasutab, kuidas blogis väljendub, kuidas pilte ja videosid kasutab – see kõik on eeskujuks õpilastele. Või et õpetaja arhiveerib regulaarselt faile, mis ta arvutis on loonud; kui arvuti kõvaketas juhtub katki minema, ei kaota ta tehtut. Õpetaja oma eeskujuga saab lastele näidata, et muide, mina teen niimoodi.

IT kasutamise eetiliste ja õiguslike aspektide puhul peab õpetaja samuti eeskujuks olema. Täpselt nagu õpetaja klassi ees ei vannu, ei tohi ta ka nagu muuseas öelda, et näe mis filmi ma eile alla laadisin või et kas teil polegi veel seda muusikat, piraatvariant on ju täitsa saadaval… Õpetaja peab ise käituma eetiliselt, järgides privaatsuse nõudeid suhtlemises õpilaste, kolleegide, lastevanematega; autorikaitse nõudeid, intellektuaalse omandi kaitse nõudeid.“

Innustamine on keeruline

Mart Laanpere arvates on haridustehnoloogiliste pädevuste kõige keerulisem valdkond see, mis seostub õpilaste tegevustega. „Tahame, et õpetaja suudaks demonstreerida selliseid pädevusi, mille puhul õpilased hakkavad oskama midagi uut, kasutavad tehnoloogiat uutmoodi. Õpilaste jaoks on tehnoloogia tihtipeale märgilise tähendusega, eelkõige meelelahutuslik meedium. Siin peaks õpetaja sekkuma ja õpetama, et sama tehnoloogiat saab kasutada õppimise jaoks: aega kulub vähem, mõttemaailm avardub, koostöös teistega saab rohkem ära teha. Kusjuures õpetaja ei ole siin see, kes seisab klassi ees ja juhib vägesid. Õpetaja taandub, annab aktiivse rolli õpilasele, selgitades samas tehnoloogia võimalusi.“

Paberilt praktikasse

Et õpetajate haridustehnoloogiline pädevusmudel kiirelt rakenduks, on töörühm asja laias laastus kaheks jaotanud: üks ongi pädevusmudel, mis mahub A4 formaadis lehele ning  kirjeldab pädevuste jagunemist alamvaldkondadeks. Teine pool on detailne hindamismudel, mis on abivahendiks pädevuste hindamisel. „Oleme aasta aega tööd teinud, et luua pädevusmudeli juurde hindamismudel. Varem olid nii üldhariduskoolidel kui kõrg- ja kutsekoolidel omad pädevusmudelid, nüüd teeme nii, et  pädevusmudel on kõikidele õpetavatele inimestele sama, hindamismudeli tasandil tulevad erinevused. Praegu ongi valmimas üldhariduskoolidele suunatud õpetaja haridustehnoloogiliste pädevuste hindamismudel, kus iga pädevus on lahti kirjutatud soorituste keeles viiel tasemel. Õpetajad võivad kas ise oma taset testida või näiteks saab õpetajakoolituses selle põhjal eksami kokku panna.  Aga ennekõike näeme, et mudeli põhjal saaks hakata üles ehitama õpetajate täienduskoolitussüsteemi, et kõiki neid pädevusi, mis on kirjas, ka erinevatel tasemetel õpetatakse,“ soovib Mart Laanpere.

Hetk Tiigrihüppe SA koolituselt õpetajatele