„1970.–1980. aastatel oli kultuuriväli Eestis kinnine ruum, otsekui teatrilava, kuhu koondub valgusvihuna tähelepanu,” ütles näituse kuraator Anne Untera. Teater täitis neil aastatel ka dramaturgiast ja kirjandusest kaugeid poliitika, ajalooteaduse jm ülesandeid. Teatri rituaalid huvitasid ja huvitavad inimesi ka selletõttu, et need tähistavad sidet laiema kultuuriväljaga ning aitavad ületada sotsiaalset tegelikkust.

Vive Tolli tegi näituse jaoks mitmeid järeltrükke oma 1970.–1980. aastate plaatidelt. Tema graafikas on näha liikumiselt tabatud inimesed, erinevad ruumitasandid ja tähendusi kandvad rekvisiidid – kõik see, mis on oluline muusikateatri laval. Tallinna vanalinna arhitektuur on samuti Tolli töödes teatriga ühendatud, linnamüüriga piiratu ongi tema jaoks suur näitelava.

Marju Mutsu ofortide spontaanselt tekkinud struktuur on sageli seotud filosoofilise klaaspärlimänguga. Loomisrõõm võrdus Marju Mutsu jaoks nii näitleja kui kunstniku puhul tema vastutusega.

Teater on alati olnud lähenemisteeks maailmakultuuri klassika juurde, lava kui esinemisruum või lahtise taeva all paiknev areen võib tähendada ka eluteatrit või muusade asupaika parnassi. „Selliselt võiks vaadelda näitusel Enno Ootsingu ja Anu Juuraku teatriteemalist graafikat,” ütles Anne Untera.

Teise poole väljapanekust moodustab eesti plakatikunst muuseumi graafilise disaini kogust. Popkunsti puhaste värvide ja selgelt loetavate kujundite ning šriftide (näiteks Leo Lapini tööd) kõrval hakati kultuuriplakati puhul kasutama fotomontaaži ja lavastusefekte. Tolleaegsete tehniliste võimaluste juures, enne nn digipööret, lõid kunstnikud sellega erilise koolkonna.

Ülo Emmus ning tandemina koos töötanud disainer Villu Järmut ja fotokunstnik Enn Kärmas olid juhtivad plakatistid, kelle teatriplakatite fotomontaažid töötasid sürrealistlikult irriteerivalt ja mitmetähenduslikult. Välja on pandud graafilise disaini kogust ka Aili Ermeli ja Jüri Kassi kultuuriplakateid.

Eesti teatriteemaline graafika- ja plakatinäitus on õnneliku juhusena sattunud ühele ajale poola teatrikorüfee Tadeusz Kantori näitusega Kumus. „See võimaldab vaadata kahes riigis peaaegu samal perioodil toimunud kunstiprotsesse, ehkki Kantor oli teatrikunstnik, kellest kujunes maailmanimega lavastaja,” lisas Anne Untera.

Näitust „Teatrimaailm eesti graafikas 1970.–1980. aastatel” saab vaadata 25. märtsini 2012 Kumu 4. korruse A-tiivas asuvas graafikakabinetis.

Eesti Kunstimuuseum
Lisatud 26. oktoobril 2011