EU Kids Online uuringust selgub, et noor vanuses 9-16 eluaastat veedab päevas keskmiselt 88 minutit online-meedias. Samuti toodi uuringus välja müüt, nagu teaksid lapsed digitaalmaailmast kõike lihtsalt niisama, nii et neile pole vaja seda õpetada, kuigi see pole nii. Veronika Kalmus, ilmselt on see esimene kord, kus nii põhjalikult on uuritud Eesti laste internetikäitumist ja seda võrdluses Euroopa teiste riikidega?

Veronika Kalmus: „Nii põhjalikult uuriti seda tõepoolest esimest korda, kuigi ei saa öelda, et varem pole Eestis seda teemat üldse uuritud. Ka TÜ ajakirjanduse ja kommunikatsiooni instituut on kolmes etapis läbi viinud küsitlused „Noored ja internet“, aga nendes uuriti vanemaid õpilasi ja puudus otsene võrdlus muu Euroopaga. Niisugust uurimust, milles korraga küsitletakse last ning ühte tema vanematest, polnud varem tõesti Eestis tehtud. Kuidas uuring praktiliselt läbi viidi? Mitte ainult Eestis, vaid kogu Euroopas telliti uuringu läbiviimine küsitlusfirmadelt. Küsitlejad käisid peredes ja viisid välitöö läbi. Meie osalesime uurijatena eestikeelsete ankeetide ülevaatamisel. Ankeedid ja intervjuud olid algselt inglise keeles, need tõlgiti teistesse Euroopa keeltesse, ja tõlget lihviti-parandati iga riigi ekspertide kaasabil. Lisaks vaatlesime uuringufirmas, kuidas instrueeriti küsitlejaid, sest see oli niivõrd spetsiifiline küsitlus, ning mõistagi osalesime andmete analüüsimisel ja aruannete koostamisel.“

Mida laps ise tajub internetis ohtlikuna?

„Lahtiste ankeediküsimuste näol sai sellest päris hea ülevaate, mida lapsed spontaanselt nimetavad, mis neid häirib. Reklaam häirib, viiruseid mainiti, laste jaoks tunduvad ohtlikud tehnoloogilised riskid, häirib ka spämm. Samas tulid laste spontaansetes vastustes selgelt ilmsiks ka kõik need ohud, mida uurijad ja poliitikategijad peavad riskideks: ahistamine võõraste inimeste poolt, küberkiusamine, veebilehtede pornograafiline sisu. Lisaks häirib lapsi väga, kui nad näevad internetis loomade piinamist või tapmist.“

Kas laps saab aru, millal suhtlemine internetis läheb üle ahistamiseks?

"Muidugi, nad tajuvad selle väga hästi ära. Üldiselt vanemad lapsed juba teavad, mida teha, nad tunnevad  mehhanisme ja toimetulekustrateegiaid, kuidas tülitekitaja blokeerida. Aga igakord ei osata seda teha…“

Eesti kuulub koos Norra, Rootsi, Taani, Leedu, Tšehhi, Rumeenia ja Bulgaariaga maade rühma, kus nii laste internetikasutus kui nende poolt kohatavate online-riskide tase on üle Euroopa keskmise. Kuidagi ootamatus koosluses on see riikide nimekiri…

„Internet on jõudnud väga kiiresti peaaegu kõikide lasteni kõikides Euroopa riikides, ligipääsu osas ei olegi enam väga suuri erinevusi. Mõned riigid on jõudnud kasutajate suure osakaaluni laste seas varem, teised hiljem, ja viimaste hulgas on ka internetikasutusega seotud riskid uuem nähtus. Ida-Euroopa riigid kuuluvad viimatimainitute hulka, Eesti on piiri peal: mõnikord oleme paigutatud ühte rühma Põhjamaadega, samas mujal nimetatud Ida-Euroopa riikidega koos, vahel liigitatakse Eesti selgelt Balti riigiks koos Leeduga.

Kõrgem online-riskide tase ei tulene ainult sellest, et lapsed kasutavad rohkem internetti, vaid ka sellest, et meediahariduses ei ole seda teemat piisavalt käsitletud, puuduvad ka laiale avalikkusele suunatud teavituskampaaniaid. Kõike seda on aastaid tehtud näiteks Suurbritannias, kus on ka väga kõrge internetikasutus, aga vähem riske. Või Soomes, sama lugu.  Soomlased  ise ütlevad, et nad elasid palju läbi seoses mobiiltelefonide kiire levikuga, seda ka noorte ja laste seas. Nad suutsid probleemidega varem tegelema hakata. Ja mobiilikasutuse riskid on küllaltki sarnased internetiriskidele. Nii et osaliselt  tänu sellele, et Soome on Nokia maa, on nad hästi toime tulnud ka laste internetikasutuse probleemidega.

Ida-Euroopa riikidest on Poolas suur töö ära tehtud, Poolas on meediaharidus kõrgele järjele jõudnud.“

Missuguseks hindate meediahariduse olukorda Eestis?

„Arvan, et see on suhteliselt hea arvestades meie tausta ja võimalusi. Meie õpetajad on oma tegevusaktiivsuselt ikkagi üle Euroopa keskmise. Õpetajate-poolne tegutsemine väärib igati tunnustust, ja näha on, et see valdkond areneb. See ongi peamine.“

Rahvusvaheline teadlasvõrgustik on avaldanud EU Kids Online üle-Euroopalise laste internetikasutuse uuringu tulemustele toetuvad soovitused huvirühmadele (vt kokkuvõtet soovitustest) Kes on need huvirühmad?

„Huvirühmade ring on lai. Seal on kõikide haridustasemete töötajad alates lasteaiaõpetajatest, õppekavade kujundajad, lastevanemad ja vanemate organisatsioonid, ka meedia. Ja muidugi päris poliitika kujundajad.  Väga oluline rühm on ettevõtjad, kes pakuvad veebisisu või platvorme.“

Mida tuleks teha, et soovitusi ka järgitaks?

„Üks soovituste rühm käib positiivse veebisisu kohta. Paika peab lihtne seaduspära: mida rohkem on internetis lastele toredat, eakohast materjali, seda vähem nad satuvad ebasoovitavatesse portaalidesse ja lehekülgedele. Mida rohkem on head omakeelset veebisisu, seda parem. Kellel vähegi võimalik, võiks selle peale mõelda ja sisu pakkuda.  Turg on Eestis muidugi väike, ettevõtjatel pole palju mänguruumi, aga meil on olemas kolmas sektor, valitsusorganisatsioonid, avalik-õiguslikud organisatsioonid. Näiteks rahvusringhääling pakub lastele väga toredat veebisisu (http://www.meieoma.ee/ ) Positiivseid arenguid on mujalgi näha, ka hariduses. Internetiturvalisuse jaoks ei ole ilmtingimata vaja eraldi tundi teha või tegevusi välja mõelda, sellest saab rääkida paljude teiste teemadega seoses, praktiliselt igas aines saab tutvustada online-käitumise põhitõdesid.“

Öeldakse, et läbinisti positiivne materjal ei müü. Kas lastele suunatud materjalide puhul see reegel ei kehti?

„Ei kehti jah! Lastele meeldivad positiivsed leheküljed, kasvõi Jänku-Jussi multikad portaalis www.lastekas.ee . Need on populaarsed!“

Samas pakub TV multifilmikanaleid, millede vaatamise tahaks suisa ära keelata, nii palju on seal vägivalda…

„Lapsevanema poolt reguleerimata ja kommenteerimata multikate vaatamine tundide kaupa ei saa lapsele hästi mõjuda. Ma ei poolda millegi ära-keelamist, samas igasuguse meedia tarbimine peaks olema teadlik ja mõõdukates kogustes. Olgugi, et internetis on ohte palju, siis pigem võiks laps tegutseda seal, kus ta saab ka ise midagi teha, kaasa mängida, sisu luua, suhelda, kui et on üksnes passiivne vaataja. Nii et pigem internet kui multikad lõpmatus koguses. Samas ka internetikasutus peaks olema vanemate poolt juhendatud. Ja väikestele lastele on internet sobivam nii-öelda väikestes kogustes.“

Projekt EU Kids Online koondab enam kui 20 Euroopa riigi teadlasi, kes tegelevad  laste ja noorte uue meedia kasutuse uurimisega.  Eesti liitus uuringuga selle esimeses etapis, 2007. aastal.  Projekti koostööpartner on Tartu Ülikool.
Projekti esimeses osas (2006-2009) koguti, võrreldi ja hinnati juba olemasolevaid andmeid. Jätkuprojekti jooksul (2009-2011) viidi läbi esindusliku valimiga originaaluurimus, milles küsitleti 9-16-aastaseid lapsi ja nende vanemaid 25 Euroopa riigis. Igas riigis koguti andmeid 1000 lapselt ja lapsevanemalt. Eesmärk oli jõuda rahvusvaheliselt võrreldavate tulemusteni, mis hõlmavad laste ja nende vanemate kogemusi online-tehnoloogiatega. Ankeediküsimused puudutasid laste internetikasutust, digitaalset kirjaoskust, online-riskide kogemist ja nendega toimetulekut. Rahvusvaheline teadlasvõrgustik EU Kids Online on avaldanud ka üle-Euroopalise laste internetikasutuse uuringu tulemustele toetuvad soovitused huvirühmadele. Kõik materjalid leiab veebist http://eukidsonline.ut.ee/

Pildil: Veronika Kalmus tutvustab EU Kids Online uuringutulemusi meediakasvatusekonverentsil "Laps ja muutuv õpikeskkond".

Pildil: Tiigrihüppe Sihtasutuse projekti "Targalt internetis" koolitusel on Tallinna Kristiine lasteaia vanem rühm.