Praegu tegutseb meil 16 piirkondlikku õppenõustamiskeskust, nõustamisüksused Tartu Hiie Koolis ning Tartu Emajõe Koolis, mis teenindavad abivajajaid üle Eesti.

Tegelikult oli 2008. aastal vaid kaks kohta, kus just õppenõustamisega oli rohkem tegeletud: Tartu õpiabikeskus ja Pärnu õppenõustamiskeskus, lisaks  Hiie kooli kogemus kuulmis- ja kõnepuudega laste ning Emajõe kooli kogemus nägemispuudega laste õpetamisel. 

Vaja on kolme tasandit

Õppenõustamise programm seadis eesmärgiks, et tekiks kolmetasandiline nõustamissüsteem. Kõigepealt konkreetne töö lapsega koolis või koolieelses lasteasutuses. Seejärel töö piirkondlikus õppenõustamiskeskuses, kus logopeedilt, eripedagoogilt, psühholoogilt ja teistelt spetsialistidelt saaksid nõu küsida ka lastevanemad, õpetajad, teised haridustöötajad (nt individuaalse õppekava koostamine, lapse uuringud, konkreetsete metoodikate soovitamine jmt). Ning kolmas tasand – töö riiklikus metoodikakeskuses, kust saaksid abi ning tuge õppenõustamiskeskuse töötajad ning kuhu koondatakse head praktikad. Kolmas tasand on praegu veel puudu, piirkondlikud nõustamiskeskused on aga programmi toel tegevustele hoo sisse saanud. See on suur abi koolidele ja lasteaedadele, sest eraldi iga spetsialisti palkamiseks ei jätku lihtsalt ressursse. Piirkondlikus õppenõustamiskeskuses pakutakse lapsele, tema vanematele ja lapsega töötavatele inimestele tuge ja nõuandeid, toetades seeläbi lapse ea- ja võimetekohast  arengut.

Esmalt tuli vastloodud õppenõustamiskeskustel teha palju teavitustööd, sageli selgitada ka kohalikule omavalitsusele, miks tuleks nende tegevust toetada. Leida tuli ruumid, töötajad, teenuse kasutajad. Viimastega oli siiski lihtne, sest vajadus professionaalse nõu ja abi järele oli ning on suur.

Uuring näitas rahulolu keskuste tegevusega

Poliitikauuringute Keskus Praxis viis läbi uuringu "Õppenõustamisteenused: kättesaadavus ja rahulolu". Tulemusi tutvustati programmi "Õppenõustamissüsteemi arendamine 2008-2011" koostööd kokkuvõtval seminaril "Märka, toeta ja tegutse" novembri alul Tallinnas.

Uuringu eesmärk oli selgitada, missugune on tugiteenuste kättesaadavus ning erivajadustega laste ja õpilaste toetamine haridusasutustes, piirkondlikes õppenõustamiskeskustes (ÕNK) pakutavate nõustamisteenuste kättesaadavus ning üldhariduskoolide ja koolieelsete lasteasutuste õpetajate ja juhtide rahulolu ÕNKides pakutavate nõustamisteenustega.

Logopeede jätkub, psühholooge napib

Uuringust tuli välja, et kõige paremini on koolid ja eriti just lasteaiad varustatud logopeedidega, seejärel psühholoogidega, tunduvalt vähem on haridusasutustes tegutsemas eripedagooge. See tuli välja ka vastustest, kui küsiti, millised on asutuse võimalused erivajadustega laste ning õpilaste toetamiseks tugiteenuste kaupa. Logopeedilise abi puhul olid vastused valdavalt "täiesti piisavad" või "pigem piisavad", psühholoogilise ja eripedagoogilise abi puhul aga oli valdav vastus „tugiteenus puudub“. Asutuste juhtide poolt nimetatud peamiseks põhjuseks, miks mõnda tugiteenust pakutakse soovitust vähem või ei pakuta üldse, oli"„puudub vastav ametikoht".

Kõrget teadlikkust piirkondlike õppenõustamiskeskuste teenustest ja tegemistest näitasid nii õpetajate, õppealajuhatajate, koolidirektorite, lasteaiaõpetajate, lasteaia õppealajuhatajate kui lasteaia juhtide vastused. Nii linnakoolide ja –lasteaedade kui maakoolide ja –lasteaedade seas on ÕNKi teenuste kasutajaid rohkem kui mittekasutajaid. Silmatorkavalt suur on teenuste kasutajate hulk Võru, Pärnu, Saare ja Hiiu maakonnas, palju kasutatakse teenuseid Tartu, Lääne, Rapla maakonnas. Harju, Viljandi, Valga maakonnas ja Tallinna linnas on teenuse mittekasutajaid rohkem kui kasutajaid.  Tekib küsimus, miks teenuseid ei kasutata? Välja saab tuua kaks valdavat põhjust: puudub vajadus teenuse kasutamise järele või puudub info ÕNKis pakutavate teenuste kohta. Ligipääsetavusega (ÕNKi asukoht, transport) probleeme üldiselt ei ole, erand on siis küll Harju maakond.

Mis puudutab üldist rahulolu piirkondliku õppenõustamiskeskusega ja kontakteerumise viisiga (kohtumine ÕNKis, kohtumine koolis, suhtlemine meili teel, telefonivestlus), siis siin olid vastajad eranditult väga rahul.  Kasutajate rahulolu piirkondliku õppenõustamiskeskuse teenustega (logopeed, psühholoog, eripedagoog, sotsiaalpedagoog) on samuti märkimisväärne.

2012. aastal rahastamine jätkub

Praxise analüütik Laura Kirss tõi välja ka peamised tähelepanekud, mis uuringust silma jäid.  Lasteaedade ja koolide võimalused erivajadustega laste ja õpilastega toetamiseks on väga erinevad, õppenõustamiskeskustel on oluline roll nõustamisteenuste lisavajaduste rahuldamisel, nende loomine on end õigustanud. Teadlikkus ÕNKist on üldiselt hea ja teenuse kvaliteediga ollakse rahul. Samas keskuse kasutamise kogemused erinevad sõltuvalt
vajadustest, informeeritusest ja ligipääsuvõimalustest ÕNKile. Kindlasti on vaja jätkata teavitustegevustega. Lahendust vajab I tasandi teenuste rahastamine, samuti on problemaatiline kohalike omavalitsuste võimalus  keskuste tegevust toetada.

ÕNKide üks suur mure oli, et kui lõpeb rahastamine ESFi programmist, mis siis edasi saab - kas ollakse jätkusuutlikud või tuleb teenus muuta tasuliseks? Hetkel on küll (lühi)lahendus leitud - järgmiseks, 2012. aastaks on riik lubanud omalt poolt õla alla panna, haridus- ja teadusministeerium peab keskuste tegevust oluliseks. Mis saab aastal 2013, on praegu veel lahtine.

ESFi programmi "Õppenõustamissüsteemi arendamine 2008-2013" viib ellu Riiklik Eksami- ja Kvalifikatsioonikeskus, programmi toetab Eesti riik ja Euroopa Sotsiaalfond.

Programmi kodulehekülg

Praxise uuring õppenõustamisteenuste kättesaadavusest ja rahuololust

Õppenõustamiskeskuste kontaktid

Lisatud 24.11.2011