Suurbritannias loodi programm, mille eesmärgiks oli upitada koostöös ärisektoriga üles mitteedukad koolid. Tegevuse raames ehitatakse koolidele uued majad, antakse võimalus täies mahus ise majandada nii õppeprogrammi, sisustuse kui ka personali vallas.

Rääkides erinevate õpetajate ja õpilastega, on näha, kuidas inimestel silm särab ja iga kolmas lause on: „me ei oleks eales uskunud, et kool on nii tore“ või "see, mis meie majas toimub, ei ole kuidagi sarnane sellega, mis toimub traditsioonilises koolis“. Õpilased ja õpetajad toovad välja võimaluse töötada meeskonnas ning tegeleda aineteüleste projektidega, mida traditsioonilises koolis on raske korraldada, sest enamik inimesi ei ole üksteise tegevusega kursis.

Tehnilise poole pealt on koolis palju projektoreid, televiisorekraane, igal õpilasel ja õpetajal oma sülearvuti. Ruumilises plaanis on palju nurgakesi, kus koguneda ja arutleda, klassiruumid on jaotatud eriklassideks (kunst, muusika, loodusained, kehaline kasvatus) ja üldklassideks, mis  praeguses koolis on antud kasutada konkreetsetele lendudele koduklassideks.

Mitu õppeainet ühes ruumis

Üldklasse nimetatakse Plazadeks, milles on arvutinurk, ümmargused töölauad, kaks suuremat ekraani, kaks väiksemat digitahvlit ning istetornid. Kõik vahendid on liigutatavad, seega ruumi saab kiiresti ringi korraldada auditooriumiks, rühmatööks või individuaalseks tööks. Eriline on see, et ühes ruumis tegutsevad koos 30-100 õpilast, kes jagunevad oma oskuste või huvide järgi rühmadesse ning erinevate ainete tunnid toimuvad samas klassis üheaegselt. Ehk siis ruumi võivad sattuda jagama inglise keel, kirjandus, matemaatika ja ajalugu ning kõik saavad sellega suurepäraselt hakkama.

Päeval, mil kooli külastasime, oli majas 1400 õpilast, kes olid suunatud õppima „world is you classroom“ ehk „maailm on sinu klassiruum“-õppemetoodika järgi. Lahendus nägi välja järgmine: kooliveebis oli avatud nurk 12 ülesandega, millest iga õpilane pidi valima kolm. Osa ülesandeid tuli lahendada rühmatöös. Meile tutvustatud ülesanne puudutas koomiksite loomist. Nimelt olid õpetajad koostanud lugemisvara koomiksite ajaloost, brändide tekkest kui ka võimalusest oma koomiksikangelase ja tootesarjaga tuleviku maailmas äri luua. Samal lehel olid üleval ka erinevad keskkonnad, kus õpetati koomikseid ise valmistama nii paberkandjal kui ka elektrooniliselt - mulle endale meenus kohe Tiigrihüppe Sihtasutuse haridustehnoloogi Ingrid Maadvere blogis leitavad soovitused Eesti koolidele. Igal juhul õpilased valisid teema, koostasid äriplaani 1000 fänni leidmiseks oma brändile ja realiseerisid ka kolmeleheküljelise koomiksi.

Suhtlus vanematega
Koostöö ja infovahetus laste ja vanematega toimub läbi e-keskkonna, kus igal õpilasel on näha tema eesmärgid, samuti on võimalus anda tagasisidet. Iga õpilane saab selles koolis õppida oma programmi alusel, mis annab võimaluse mõningad asjad lõpetada oma eakaaslastest varem või hiljem. Samamoodi annab see võimaluse parandada oma luhtaläinud töid, kusjuures see on õpilase, mitte õpetaja vastutus. Küll nägime elektroonilisel seinal üleskutseid, kus ühte või teist õpilast oodati teatuid aineid parandama või ka seda, et kui hommikul kooli hiljaks jääd, siis tuleb aru andma minna n-ö rektoraati otse õppekoordinaatorile, mitte oma klassijuhatajale.

Kooli tegid rõõmsaks ka motiveerivad mõtted näiteks Albert Einsteinilt või William Shakespeare'ilt ja korrale kutsuvad laused seinal Be Nice! Work Hard! Samas nentisid ka sealse kooli juhid, et neil õnnestus olla selles koolide projektis üks viimaseid, kuid kardetavasti teistel koolidel sellist võimalust uueneda Inglismaal siiski ei ole – lihtsalt ei ole vastavat rahastust.

Siit ka mõtted meie Eesti hariduskorraldusele, kus tuleks enam mõelda koos koolijuhiga läbi, milline maja tüüp, millised vahendid ja mööbel toetavad uue metoodika tekkimist, sest traditsiooniline pink-tool lahendus juba olemuslikult segab õpetajat mugavustsoonist väljatulemist. Ning võib-olla tuleks saata ka mõned koolide ehitajad-arhitektid välismaale, sest siis oskavad ka nemad kaasa aidata uuemate mõtetega kui kolmekorruseline maja koos ristküliku põhipinnaga klassidega.  Väidetavalt suudeti vastavas projektis näiteks majaehituselt 25 protsenti kokku hoida, see suunati investeeringuks muudesse lahendustesse. Akadeemia koolijuhi viimane mõte, mida meile kaasa anti oli aga järgmine:„Kulu on see, mida ei tooda tulemustelt tagasi. Investeering on aga see, millest on kokkuvõtteks õpilastele ja õpetajatele miskit kasu. Et teie otsused oleksid kui investeeringud, mitte kui kulu.“

Täpsemalt loe: http://www.futureschoolstrust.com/
Videot saab vaadata SIIT.

Foto: Birgy Lorenz