Õpetaja Aino Siiraku elutöö pälvis riikliku autasu


Avaldaja:Madli Leikop23. Veebruar 2012

Kui ajan juttu eesti keele kui võõrkeele õpikute tunnustatud autori ja õpetaja Aino Siirakuga, keerleb peas uudishimulik küsimus: kuidas suutis noor, äsja kõrgkooli lõpetanud naine 1960ndatel aastatel, mil eesti keel oli vene õppekeelega koolis tagasihoidlikult öeldes vähetähtis õppeaine, 40 õpilasega klassi tõepoolest õppima panna?

Mis köitis teda aastakümneteks eesti keele kui võõrkeele õpetamise juurde? Jutuajamise käigus saan oma küsimustele vastused. Aga enne veel tahan teada, kuidas jõudis intervjueeritavani  uudis riiklikust autasust: Aino Siiraku tööd tunnustas president Valgetähe V klassi teenetemärgiga.

Aino Siirak: „Toimetasin köögis ja kuulasin Vikerraadiot, seal just loeti ette, kes saavad tänavu riiklikud autasud. Nimetatakse esimesi, ise sisemuses mõtlesin – see inimene väärib seda kindlasti, selle kohta ma suurt midagi ei tea…kogu aeg analüüsisin nimesid. Ja siis äkki telefonikõne, sealpool oli Märt Treier Vikerraaadiost ja õnnitles mind. Olin imestunud: mille puhul? Märt Treier siis ütles, mille puhul, ja kutsus hommikuprogrammi esinema. Pärast tuli juba massiliselt telefonikõnesid endistelt kolleegidelt ja tuttavatelt. 

Muidugi oli teenetemärk suur üllatus ja suur rõõm. Hakkasin kohe mõtlema: on ju ka teisi õpikute autoreid, kes on sama palju teinud, kas nemad on juba autasu saanud? Tekib see enesekriitiline hetk, et kas ma olen ikka õige inimene, kellele auraha anda. Küllap see on rohkem elutöö preemia. Iga inimene väärib tunnustust, et ta tõesti on midagi oma elus korda saatnud.  Tunnustus ja märkamine kolleegide, laste, lähedaste poolt on väga oluline. Olen lugenud, et inimene vajab sotsiaalset tunnustust, aga kuni ise pole seda kogenud, sa siiski ei mõista seda lõpuni.  Poleks iial uskunud, et oma elus jõuan riikliku autasuni. Olen teinud seda, mis mind on huvitanud, mis on pakkunud naudingut. Kriitikatki olen piisavalt saanud, aga vanemas eas talun seda paremini.“

Millega praegu tegelete, kas koostate veel ka õpikuid?

„Mul on mingisugune materjal olemas ja ka esialgne idee uue õpiku jaoks küpsemas. Olen idee kolleegile, kellega viimati koos grammatikakogumiku koostasime, välja käinud  ja Koolibri kirjastusega sel teemal arutlenud. Võib-olla suvel hakkamegi midagi kirjutama, aga täpsemalt veel ei planeeri. Muukeelses koolis on seoses 60% ulatuses  eestikeelsele õppele üleminekuga tekkinud üsna  keeruline seis: gümnaasiumi õppekava järgi omandab õpilane õpingute lõpuks B-2 keeletaseme. Selleks aga, et õppida ajalugu, inimeseõpetust või bioloogiat või teisi õppeaineid eesti keeles (tekstist aru saada, seda anlüüsida, järeldusi teha, isiklikku seisukohta  põhjendada jm ), selleks on päris kindlasti vaja keeleoskuse taset C1. Olen vaadanud  mõningaid käibelolevaid õpikuid, ja ehkki eesti keel on minu emakeel, on mul vaja tekste mitu korda lugeda, et sellest aru saada. Mul on kuri kahtlus , et praegu  käib C1-tase, mida eestikeelses õppekirjanduses pakutakse, muukeelsele lapsele üle jõu. Võib-olla Tallinna valitud koolides, kus on eesti keelega tõsiselt alustatud juba algklassides, on praegused õpikud täiesti arusaadavad ja jõukohased. Ida-Virumaa piirkonnale on see päris kindlasti ülejõukäiv. Koolid pingutavad, nad teavad, et seadustes on ette nähtud eestikeelsele õppele üleminek, olen aga 100% kindel, et õppekavas nõutav on juba emakeeles õppijatele suur pingutus, rääkimata siis sama materjali omandamisest võõrkeeles. Kui tekivad õpiraskused, siis vähendab ka õpimotivatsioon.

Just eesmärgiga pakkuda õpetajatele-õppijatele lisamaterjali C1-taseme poole pürgimiseks ja seeläbi teiste õppeainete eestikeelse õppe  toetamiseks olen nüüd mõelnud ühe aastakese, arvutisse on kogunenud ka harjutusi 60-70 ringis, millest võiks saada alguse uus õppematerjali kogumik. Mõte jookseb sinnapoole, kas ja mis välja tuleb, ei tea. Olen koostööd teinud Annelii Juhkamaga Tallinna Humanitaargümnaasiumist, loodan väga koostööle temaga. Vaidleme küll palju ja kirglikult, lõpuks jõuame aga alati mõlemaid rahuldava lahendusteni. Olen põhikooli 7.-9 klassi õppekomplektid koostanud üksinda, nüüd meeldib rohkem koostöö kolleegiga, kes tajub kaasaega ja õpilaste vajadusi teravamalt kui mina.”

008.JPG

Mis on teid aastakümneteks köitnud just selle külge, et õpetate eesti keelt vene õppekeelega koolis? Ma arvan, et sama hästi õpetaksite ka vene keelt eesti koolis…

„Olen hariduselt vene filoloog, õppisin Tallinna Pedagoogilises Instituudis. Sain vabadiplomi, tol ajal oli töökoht ju suunamisega, aga tegin viimase riigieksami ära ja nädala pärast sündis poeg. Kui laps oli juba nii suur, et sai lastesõime pandud, läksin haridusosakonda tööd küsima. Arvasin, et saan kusagile eesti kooli vene keele õpetajaks. Aga nemad pakkusid Tallinna 25. keskkooli (praegune Pae gümnaasium). Sinna ma 1963. aastal läksin, noor, aga sooviga hakkama saada, ennast tõestada. Kohapeal avanesid mu silmad – selgus, et eesti keelt õpetatakse vene õppekeelega koolides justkui fakultatiivselt, ainult põhikoolis, ja mõnes koolis see aine oli, mõnes mitte. 25. keskkoolis eesti keelt õpetati.“

Olud ei olnud eesti keele õpetamiseks just soodsad: Tallinna 25. keskkoolis õpetati ka Jägala sõjaväeosas teenivate sõjaväelaste lapsi. Kuna sõjaväelased viibisid siin rotatsiooni korras, siis vahetusid õpilased iga kolme-nelja aasta tagant. Seega olid ühes klasssis koos nii algajad kui edasijõudnud, sisuliselt oli tegu liitklassidega.

Aino Siirak: „Tahtsin ikka ennast teostada, mina pidin olema klassis see, kes otsustab, kes paneb kõik tööle. Aga tol ajal rühmatööd ju ei olnud. Kõik 40 last ühes klassis, õpeta siis keelt! Nii hakkasingi ise uurima ja puurima, kuidas seda asja teha. Sättisin nii, et ühes  reas istusid algajad, teises edasijõudnud ja kolmandas segamini seltskond, kes olid aasta pärast ära minemas. Vaja oli materjale. Üksainuke õpik oli, seegi primitiivne. Hakkasin võrdleva metoodika pinnalt (vene keel vrd eesti keel – toim.) oma metoodikat välja kujundama.“

Noor hakkaja pedagoog jäi silma Vabariikliku Õpetajate Täiendusinstituudi (VÕT) tollasele emakeelekabineti juhatajale Viivi Rukkile, kes tegi Aino Siirakule ettepaneku instituuti tööle tulla. Pärast kaheksat koolis töötatud aastat siirduski ta 1971. aastal VÕT-i, kus töötas kokku 25 aastat.

„Sattusin huvitavasse olukorda. Olin endas kindel, et ma olen nii palju leiutanud, avastanud, seda, teist ja kolmandat koostanud. Pool aastat anti aega kohaneda, käisin täiendusinstituudi loengutel, lugesin kirjandust. Siis mõistsin, et see, mida mina olin enda avastusteks pidanud, on maailmas ammu olemas ja teada! Katse-eksituse teel olin jõudnud samade tulemusteni. Siit tekkis kindlus, et ju siis minus ikka õpikute kirjutamise ainest on.“

1970ndate lõpus viidi eesti keele õpe sisse ka muukeelsete koolide keskkooliklassidesse, vaja oli uut õpikut. Selle koostamine tehti ülesandeks Aino Siirakule. „Esimene õpik oli rohkem kultuuriloole kui keeleõppele pühendatud materjal, ma praegu seda enam õpikuks ei nimetaks. Aga tegime seda koos tegevõpetaja Urve Tiigiga pühas usus, et kuna mitte midagi ei olnud, see siiski toetas õpetamist, õpetajad ei pidanud klassi ette minema tühjade kätega,“ meenutab Aino Siirak.

Olemuselt peab Aino Siirak end rohkem praktikuks kui teoreetikuks.  VÕTis töötamine tähendas ka koolide külastust, õppeaasta jooksul tuli külastada 180-200 tundi. Käidud sai nii eesti keele kui vene keele tundides. „Tol ajal oli väga loomingulisi, huvitavaid vene keele õpetajaid. Ja kui istud tunnis ning kogu aeg mõtled, et ahhaa, näe, nii ka saab, vaat kui huvitav idee – siis hakkad lõpuks õppekirjandusse tasapisi kuuldud ja nähtud ideid sisse viima. Nii see õpikute tegemine hakkas minema, praeguseni välja. Ka praegu loen Postimeest ja mõtlen, et sellest tekstis saab hea harjutuse või mitmuse osastavat saab selle lausega hästi õpetada. Mul on valdkonnadki välja mõeldud: riik ja ühiskond, keskkond, kultuur  jne. Kogu aeg on pliiats käes, ise ka mõnikord naeran enda üle, aga nii see tõesti on,“ tõdeb Aino Siirak. 

Kas lastel huvi eesti keele õppimise vastu ikka on?

„Mul on vedanud selles mõttes, et olen alati sattunud sellisesse õpetajate kollektiivi, kus huvi keele õppimise ja õpetamise vastu on olnud sügav.  Õpetanud olen kogu aeg, vahepeal küll väikese tundide arvuga.  Esimene põlvkond oli sõjaväelaste lapsed, kelle vanemate kohta kehtisid laulusõnad  „Suur ja lai on maa, mis on mu kodu“ ja kes lugesid ajalehtedest, et vene keel on siin „teine emakeel“ . Motivatsiooni eesti keelt õppida sellel põlvkonnal ei olnud, nad olid tulnud suurest Nõukogude Liidust,  said siin töökoha ja korteri, olid väga rahul, milleks neile eesti keel?“

Seda enam – mis nipiga te noore õpetajana saite need lapsed eesti keelt õppima?

Aino Siirak naerab ja ütleb, et eks võib nüüd juba saladuse paljastada ka. „Enne tundi, vahetunnis, läksin klassi - 40 last klassis, kolmes rühmas – ja kirjutasin tahvlile täpsed juhised igale rühmale: see rühm teeb seda, see seda. Mida peavad lugema, mida tõlkima, mis harjutused tegema. Ja iga päev võtsin ma tunni lõpus kõik vihikud, parandasin ja panin hinded. Õppealajuhataja küsis, miks teil nii palju kahtesid on.  Kuidas mul, minul ei ole ühtegi kahte, need on õpilaste kahed! Nii tugevasti oli sisse juurdunud mõtteviis, et mis ma õpin kui varsti nagunii ära lähen. Seletasin lastele, et keeleõpe arendab mälu, soodustab edaspidi ükskõik millise võõrkeele õppimist. Kui õpid tunnis kasvõi kümme lauset selgeks, ka see on kasulik. Nii tulin iga päev koju suure vihikute pakiga. Ja iga jumala päev panin hinded päevikusse sisse. No ja kui õpilased nägid, et ma järele ei jäta, et ma järjekindlalt teen seda, hakkas asi paranema. Nad hakkasid aru saama, et siin ei mängita, vaid klassi tullakse tööd tegema, jõukohast tööd. Kui ühe aasta olin niiviisi töötanud, siis teiseks aastaks oli maine juba olemas. Üksikute õpilastega võitlesin kuni lõpuni, aga suurem mass hakkas tööd tegema.“

Esimese põlvkonna keeleoskusest rääkisime, aga teine ja kolmas põlvkond?

„Teine põlvkond hakkas juba aru saama, et selleks, et siin tööd leida ja hästi hakkama saada, tuleb eesti keelt osata, ja asi hakkas paranema. Noored, kes lõpetasid gümnaasiumi ja lõid juba oma pere, nende lastega oli juba palju lihtsam töötada. Nad olid koolis eesti keelt juba natuke õppinud.  Probleeme oli rohkem sellega, et koolis ei olnud õpetajaid, kes teeksid keeleõppe huvitavaks. Palju oli neid, kes hakkasid eesti keelt juhuslikult õpetama, rääkisid ise vigadega. Koolides oli kvalifitseeritud õpetajate puudus.

Nüüd on siis kolmas põlvkond. Kui põhikoolis eesti keelt õpetada, siis seda, et seal keegi ütleks „Milleks seda vaja?“  või „Mina ei õpi!“, ma ei ole kohanud. Olen olnud ka välishindaja riigieksamitel, keele valdamise tase on ikka kõvasti kasvanud, esimese põlvkonnaga ei olegi võimalik võrrelda. Suurem jagu lapsi valdavad keelt nii, et nad elus hätta ei jää. Praegu ütleksin küll, et koolides on tublid õpetajad, lapsed võtavad eesti keelt täpselt samamoodi kui emakeelt või füüsikat või ajalugu, see ei ole enam fakultatiivaine. Keeleõppe tulemuste paranemisele on kaasa aidanud kindlasti see, et põhikooli lõpus on kohustuslik  eesti keele eksam ja  gümnaasiumi lõpus riigieksam. Keeleõpet stimuleerib ka asjaolu, et need kohustuslikud eksamid on ühitatud eesti keele  B-1 ja B-2taseme eksamitega.”

Millega te vabal ajal tegelete?
 
„Suve täidab suvekodu Kiisa kandis, Aespal. Veel vanas eas olen hakanud nautima potipõllundust.  Lapselapsed on küll juba suured, aga nendega suhtlemine pakub alati suurt rõõmu.  On ka mõned õpilased, täiskasvanud inimesed, kellega tegelen: konsulteerin ja valmistan neid eksamiks ette. Loen, telerist-raadiost vaatan-kuulan jutusaateid. Tegevuseta ma ei ole, mulle meeldib suhelda. Kui muidu ei saa, siis helistan sõbrannale ja läheme kohvikusse. Aga seda tunnen küll, et mida vanemaks saad, seda rohkem kaob aeg kuhugi märkamatult…“

010.JPG

 

Haridus- ja Noorteamet