Internetiajastu kultuurimuutused pole ammu enam e-õppeteoreetikute ja uue meediakultuuri uurijate pärusmaa, küsimus on uutes infotarbimise harjumustes ja vajadustes, mis on muutnud maailma, kirjutab Laak värskes e-Õppe Uudiskirjas.

Postimehe vestlusringis “E-Illimar. Eesti haridussüsteem vajab loovaid vastuseid uutele väljakutsetele” (vt Postimees, 29. okt 2011) tõstatasid eesti juhtivad kultuuriteoreetikud Peeter Torop, Marek Tamm ja Indrek Ibrus küsimuse ka rahvusliku mälu pidevusest. Loo ajendiks oli minister Jaak Aaviksoo toodud näide interneti teel levivast ja suurel hulgal loomingulisi teisendeid tekitanud filmist “Star Wars” ja Tuglase romaanist “Väike Illimar”, mis tolmab riiulil. Püüan vestlusringiga kaasa mõelda nii uue meedia uurija kui ka mäluasutuse töötajana, kuid kõigepealt selgitada veel kord, millistest uutest kultuurimuutustest on jutt ning mida on pakkuda mäluasutustel.

Koole on juba lõpetamas internetiga koos üles kasvanud niinimetatud i-Podi põlvkond, esimestesse klassidesse on aga astumas noorimad, kelle mäng tahvelarvuti värviliste leludega on loonud juba nimetuse “pöidlageneratsioon”. Tekkimas on olukord, et nooremate põlvkondade harjumuslik igapäevategevus jääb koolipraktikast üha kaugemale. Probleemi lahendamiseks ei piisa ainult e-testide väljatöötamisest, küsimus on laiem. Võrreldes Guttenbergi trükiajastuga, on uue meediakultuuri teoreetikud rääkinud murrangust inimtsivilisatsioonis. Marek Tamme sõnade järgi on haridussüsteemi praeguseks väljakutseks ja pedagoogika põhiküsimuseks justnimelt teabes orienteerumise oskuste kujundamine, s.t mitte enam teabe vahendamine ja edastamine. Seega, ka “uue kirjaoskuse” harjumuste kujundamine ja treenimine. Õpetaja pole enam ainus teadmiste varaait, vaid noori ümbritseb mõõtmatu infomeri. Kool võiks anda oskuse allikaid kriitiliselt analüüsida, õpetada, kuidas eristada eritasemelisi teabeallikaid (kodulehed, vikid, foorumid, blogid jms) ja leida üles usaldusväärsed.

Tavapäraste ja internetiga kaasnenud kultuurivormide võrdluses saab välja tuua mitmeid lausa fundamentaalseid erinevusi:

1) kadunud on sotsiaalsed ja esteetilised hierarhiad ja rollid, mis tahes tekstid (laias tähenduses) on põhimõtteliselt võrdsed ning teadmiste edasiandja võib samaaegselt olla ka nende vastuvõtja;
2) autoriteetsete tähenduste vahendamise ja äraõppimise asemel näeme traditsioonidest vabu ad hoc tõlgendusi;
3) kadunud on varasemad hierarhiad ja barjäärid, mis tegid teabele ligipääsu kättesaadavaks valitutele (“internetis on kõik võrdsed”);
5) varasem n-ö ajastatud reageerimine on asendunud kiire tagasiside andmise võimalusega online’is.

Nimetatud tunnuste seast pean kõige olulisemaks aga kirjutamise muutumist: senist pikka narratiivi (jutustust, lugu) on asendamas väikestest-lühidatest tekstiühikutest koosnev, sageli andmebaaside loogikal põhinev kultuuri edastusvorm. Lineaarset, põhjus-tagajärg seostele rajatud sõnalist jutustust on digikeskkonnas asendamas multimediaalsed lood, milles sõnalistele tekstidele on lisatud fotod, hääled, videoklipid.

Sellist uut, vaid digikeskkonnas võimalikku sõnalis-helilis-pildilist jutustamist võib käsitleda mittelineaarse (non-linear) kirjutamisena, mis ei tugine põhjus-tagajärje, vaid semantilistele seostele ning omakorda nende seoste vahelistele seostele ehk radadele. Selliseid seosteradu on nimetatud ka 21. saj uuteks teadmusmudeliteks (new knowledge models) – mis võiks olla põhimõtteliselt uue, teadmistevaheliste seoste loomisele orienteeritud kooli tähelepanu keskmes.

Sobivat seosteraja näidet otsides meenub Lutsu “Kevade”. Üheks võimalikuks rajaks võiks olla näiteks Teelede ja Tootside kujutamine eri aegade teatrilavadel, koos ajalooliste selgitustega. Kuid seda eeldusel, et kasutada on mäluasutuste (muuseumide, arhiivide, raamatukogude) varamud, baastekstid jm. Sellist seosteradadel põhinevat uut kirjutamist on juba katsetatud Eesti Kirjandusmuuseumis projektides “ERNI. Eesti kirjanduslugu tekstides 1924–25” ja “Kreutzwaldi sajand. Eesti kultuurilooline veeb”. Mõlemas on hulgaliselt baastekste, mis on kättesaadavaks tehtud seoste kaudu ning mõlemad pakuvad ka võimalust liikuda autori elulugude juurest tema teoste, fotode ja samaaegsete ajaloosündmuste juurde.

Esimene neist, ERNI (1997–2001) kuulus Tiigrihüppe esimese laine projektide hulka. Teine, Haridus- ja Teadusministeeriumi toetatud “Kreutzwaldi sajand” (2004–…) on eesti kultuuriloo usaldusväärne pidevalt täienev teabekeskkond, mis tutvustab autoreid ja teeb kirjandusmuuseumi arhiivide põhjal kättesaadavaks tema teosed, fotokogud jm. Kõik ikka selleks, et – nagu sõnastab Postimehe arutelus tabavalt Urve Eslas – eesti kultuuri baastekstid kuuluksid ka paarikümne aasta pärast maailma kirjeldamise tööriistakasti. Kui me ei tee oma mälu-tekste digitaalselt kättesaadavaks, kaovad need peagi uue põlvkonna teadvusest, mis omakorda toob kaasa ohu kaotada meie rahvuskultuuri järjepidevus.

Hariduselu ja mäluasutuste koostöövajadus saab ilmseks, kui hakatakse rääkima õpikute kolimisest tahvelarvutitesse. Vaid mõned kuud tagasi ääri-veeri välja pakutud idee on juba hakanud Tiigrihüppe SA eestvedamisel liikuma. Eesti mäluasutustel, juhtivatel raamatukogudel ja arhiividel on juba ammu sisse aetud vagu, mis võimaldab e-õppematerjalidele vajalikke allikaid e-koolikoti loojatele pakkuda.

Mäluasutuste e-varade loomine on aga keerukas ja pikaaegne protsess: üldjuhul on see seotud mitte ainult digiteerimise, vaid ka digikoopiate säilitamise, hoidlate, metaandmete jm keerukate jm ressursimahukate probleemide ja tegevustega. Kuigi digiteerimine toimub juba aastaid, on mäluasutuste prioriteetideks olnud pigem rariteetsed, füüsilises hävimisohus trükised, mitte haridusvajadused. Seega, koostöö mäluasutuste ja õppevara kasutajate vahel vajaks läbimõtlemist ja -rääkimist. Võtkem aega atra seada!

Foto: Dreamstime