"Uuring andis meile teadmise, et Eesti koolinoorte esimese võõrkeele oskus on võrreldes Euroopa eakaaslastega igati tasemel," ütles haridus- ja teadusministeeriumi keeleosakonna nõunik Tõnu Tender pressikonverentsil ajakirjanikele. "Küll aga on vaja mõelda, kuidas muuta etemaks teise võõrkeele õpetamist, sest siin on meil arenguruumi veel küllaga," lisas Tender.

Lisaks keeleoskusele selgitas uuring ka mõningaid keeleõppesse suhtumise aspekte. Kinnitust sai näiteks fakt, et võimalikult varajane võõrkeele õppimine tagab parema keeleoskuse. Õpilased, kes ise tunnetavad keeleõppe vajalikkust, saavutavad parema tulemuse kui keele õppimisse vastumeelselt suhtuvad õpilased. Veidi üllatavana selgus uuringu tulemustest, et õpilase iseseisev arvuti kasutamine keeleõppe eesmärgil avaldab keeleoskusele pigem negatiivset mõju.

Eesti puhul toodi eriti positiivsena välja, et koolid soodustavad õpetajate enesetäiendamist, Eesti nõrkusena võib märkida õpetajaskonna, eriti aga saksa keele õpetajate vananemist.

Tegu oli esimese keeleuuringuga, mis reaalselt mõõtis inimeste keeleoskust, varasemad sarnased uuringud põhinesid inimeste endi hinnangul oma keeleoskusele. Uuring viidi läbi rahvusvaheliste uuringute standardite järgi.

Vajadus sarnase uuringu järele tekkis tarvidusest anda osalevatele riikidele võrreldavad andmed võõrkeelte oskuse kohta, jagada häid kogemusi keelte õppimisest, õppemeetoditest ja õppekavadest. Teise eesmärgina seati uuringule selgitada välja, kuidas on jõutud Euroopa Ülemkogu 2002. aastal seatud eesmärgini, et Euroopa noored oskaksid vähemalt kahte võõrkeelt.

Uuringus osales 14 riiki ja andmeid koguti põhihariduse lõpetajate või keskhariduse teise aasta õpilaste keeleoskuse kohta. Valitud tase sõltus erinevate riikide keeleõppe korraldusest, s.t vanusest, mil õpilased hakkavad õppima teist võõrkeelt. Belgia kolm keelekogukonda osales uuringus eraldi ja seega oli uuringus osalejaid 16 juriidilist üksust.

Esimese Euroopa keeleoskusuuringu valim koosnes umbes 53 000 õpilasest ja igast riigist osales 3000 õpilast. Igas riigis mõõdeti võõrkeeleoskust kahes kõige sagedamini õpetatavas võõrkeeles viie testikeele hulgast, milleks olid inglise, prantsuse, saksa, hispaania ja itaalia keel, nimetades neid esimeseks ja teiseks testikeeleks. Iga valimisse kuulunud õpilase keeleoskust mõõdeti vaid ühes keeles.

Allikas: BNS