Mis on 16662?

16662 on Mürgistusteabekeskuse infonumber ja kodulehe aadress.  Mürgistusteabekeskus tegeleb sellega, et aitab vähendada mürgistustega seotud haigestumist, tervisekahjusid ja  suremust ning edendab mürgistusalase info kättesaadavust. Ennetustöö peamisteks kanaliteks on nii infonumber kui koduleht. Lisaks tegeleb keskus riigi toksikoloogilise andmebaasi täiendamisega, ravijuhiste koostamisega, viib läbi uurimustöid ja osaleb rahvusvahelistes projektides ning koolitab arste-õdesid ja elanikkonda.

Oma kodulehel http://www.16662.ee/ - mis on ka vene keeles kättesaadav – tutvustab keskus erinevaid mürgistusriske ja tooteid, annab juhiseid esmaabiks ning tegeleb ennetustööga, kus on olulisel kohal ka lapsed. Kõik kodulehel olevad infomaterjalid (plakatid, järjehoidjad, ettekanded) on allalaadimiseks või väljaprintimiseks ka tasuta kasutada.  Materjalide kasutamisel piisab korrektsest viitamisest.

Mürgistusinfo numbrilt 16662 aga väljastatakse infot ja juhiseid ägedate mürgistustega toimetulekuks. Helistada võib kõikide mürgistusjuhtumiste puhul, va toidumürgitus. Number  on helistamiseks avatud ööpäevaringselt ning seda esmaspäeva hommikul kella üheksast kuni laupäeva hommikul kella üheksani. Nädalavahetustel keskus (veel!) ei tööta. Nõu saab sealt küsida igaüks, sh ka professionaalsed tervishoiutöötajad ja päästetöötajad.

Nõu annavad ning seda ka vene ja inglise keeles, erakorralise meditsiini õed ja arst ning  anestesioloog. Eraldi tasu infonumbrile helistamise eest ei võeta. Kusjuures helistada saab ka välismaalt, kuid sel juhul tuleb valida pikem number - (+372)626 9390.

Mis mürgistusi põhjustab ehk mis ühendab huulepulka, patareid, südamerohtu ja sügislille? Mürgistusi võivad põhjustada kodukeemia, taimekaitsevahendid ja väetised, putuka- ja näriliste tõrjevahendid, kosmeetika ja loodustooted, ravimid, narkootilised ained, seened, taimed, mürgiste loomade hammustused, mürkgaasid ja alkoholid.

Pooled surmajuhtumid on põhjustatud mürgistustest

Tervise Arengu Instituudis laste ja noorte vigastustega tegelev analüütik Riina Tilk on välja toonud, et pooled laste ja noorte surmajuhtumitest on põhjustatud vigastustest ja  mürgistustest. Mürgistuste põhjustaja 0-3-aastastel lastel on kodukeemia ja neist vanematel lastel ravimid.

Seda kinnitab ka mürgistusinfo telefonile laekuvate kõnede statistika. Kuni üheaastaste laste puhul on 40% mürgistuste põhjustajaks olnud kodukeemia (näriliste tõrjevahendid, petrooleumitooted, pesuvahendid, mürkgaasid, värvid, liimid, kingaviks) ning 21% kõnedest oli seostud elavhõbeda, Silica-geeli (väike valge graanulitega kotike, mis on poest ostes kingakarpides, käekottides jpm pakendites), patareide ja nikotiiniga. Neile järgnevad taimed (15% kõnedest), ravimid ja loodustooted (12%) ning kosmeetikatooted (8%).

Veidi vanemate ehk 1-3-aastaste puhul on kõned seotud taas kodukeemiaga (28% kõnedest), järgnevad ravimid ja loodustooted (27%), taimed (18%), raskemetallid, Silica-geel, patareid, nikotiin (10,5%). Kõnede puhul, mis on tehtud 4-6-aastaste laste kohta, on peamiseks põhjuseks juba ravimid (39% kõnedest), siis taimed, seened (16%) ning kolmandal kohal on kodukeemia.

Kokku sai mürgistusinfo eelmisel aastal 1048 kõnet. Suurem osa kannatanutest ehk 49%-l juhtudest oli tegu eelkooliealiste lastega, eriti kuni 3-aastaste väikelastega. Kõige rohkem välditavaid mürgistusi esinebki just kuni kolmeaastaste laste seas.

Olulisel kohal on ka hooajalisus. Suvel on enim kõnesid seotud süütevedeliku, nikotiini, seente, marjade või putukatõrjevahenditega, sügisel jällegi on enam kõnesid ravimite, narkootikumide, alkoholi ja kemikaalide kohta.

Laste mürgistuste eripärad

Mürgid on lastele ohtlikumad, kuna nad on väiksemad kui täiskasvanud ning nende organism alles areneb erinevate mürkidega toimetulekuks. Laste mürgistuste eripäraks on, et selle põhjustajaks on peamiselt mittetoksiline või vähetoksiline aine ning toksiliste ainete kogused on väikesed. Ning laste puhul toimub mürgistus pigem läbi maitsmise, mitte neelamise. Kui kuni 3-aastaste puhul on tegu õnnetusjuhtumitega, siis teismelistel võivad need olla ka tahtlikud, näiteks kui mängus on näiteks korgijook või tabletid.

Õnnetusjuhtumid võivad hilisemas lapseeas olla seotud mõne nikotiinitoote või näiteks peale ravimite ka energiajoogi tarbimisega palaval päeval. Ei tasu unustada, et mitmete mõnuaineid sisaldavate toodete lõpptestimine toimub tarbija peal ning on paljudes maades sootuks keelatud.

Väikelaste käitumine on uuriva iseloomuga. Nii toimub ravimite maitsmine mängu käigus, kus lapse tähelepanu ja huvi on äratanud kas ravimi või kemikaali värv, lõhn või huvitav pakend, mida püütakse avada. Laste puhul on eripäraks ka see, et keelamine äratab neis hoopis tähelepanu ja huvi ning sel juhul on nende leidlikkus väga suur. Samuti on oluline teada, et suur osa nende tegevustest toimub  vanemate jäljendamisel.

Kuna lapsed ei oska selgitada sümptomeid ega kirjeldada, mida nad tunnevad, muudab see diagnoosimise ja kiire abi keerulisemaks. Nii ei oska laps öelda, et ta süda klopib ja iiveldab, tema ajab ühe variandina lihtsalt sõrmi suhu, kuna seal kipitab. Väikelastel puudub ka enesekaitse, mis tähendab, et nad ei tunne ohuolukorda ära ning jätkavad tegutsemist ka juba ohuolukorras olles.

Ligi 80% mürgistustes juhtub kodus

Kõikjal meie ümber on palju lastele ohtlikke aineid, mille tegelikku ohtlikkust sageli ei osata hinnata.
Lapsele on ohtlik kogu kodus leiduv „keemia“ ehk erinevad pesu- ja puhastusvahendid. Kõige tavalisem mürgistusjuhtum ongi katlakivi eemaldusvahendi või sellega tähelepanematusest tehtud toidu söömine-joomine, sama tehakse ka nõudepesuvahendiga – sest see on värviline ja lõhnab hästi. Õnneks ei ole vähemalt käsitsi pesuks mõeldud nõudepesuvahend ohtlik, küll aga vaht, mida laps omale kopsu võib tõmmata...

Kuidas õnnetust ära hoida? Kodus olevad kemikaalid peavad olema varustatud lapsekindlate korkidega. Selliseid kemikaalipudeleid ei tasu aga avada laste silme all, kuna lapsed õpivad jäljendades ning kord tõhusaks peetud turvakork saab mõne aja möödudes, kui nipid selged, kiiresti avatud. Samuti peavad kemikaalid olema vähemalt 1,5 meetri kõrgusel põrandapinnast, kust laps neid kätte ei saaks. Mingil juhul ei sobi kemikaalid kraanikausi alla kappi, kust laps võib neid kergelt leida. Sama ohtlikud on pesumasinate kemikaalid masinate kõrval- peal või puhastusvahendid vannitoa ja WC põrandal.  Samuti ei tohi mingil juhul kemikaale ümber valada käepärastesse limonaadi või muu joogi pudelitesse, vaid tuleb hoida alati originaalpakendites.

Järgmine ohtlik grupp kodus leiduvatest mürgistest ainetest on erinevad ravimid, loodustooted, toidulisandid, kaalualandajad, looduslikud õlid ja tinktuurid. Samuti tsinksalv, briljantroheline, kaaliumpermanganaat, jooditinktuur. Ravimitest on eriti ohtlikud just südame-veresoonkonnahaiguste ja diabeedi puhul tarvitatavad ravimid, aga ka uinutid, rahustid.

Ravimid võivad sageli olla ka käekotis ning koju tulles või külla minnes pannakse see sageli põrandale või toolileenile, kust laps võib need välja õngitseda. Kindlasti tuleks käekott panna kõrgemale. Külla minnes või külalisi vastu võttes tuleb kotid väikeste lastega majapidamises panna samuti täiskasvanute nägemisulatusse, lapse käeulatusest eemale. Igal juhul põrandast kõrgemale. Esikusse jäetavate jakkide, jopede taskutest tasub ravimid, sigaretid vm nikotiinitooted eemaldada juba ennetavalt.
Kodudesse ostetavate ravimite pakendite puhul tasub jälgida turvakorkide olemasolu ning vältida suurte koguste korraga ostmist. Eelistada ka peale turvakorkide varustatud ravimipudelite väheste tablettidega blisterpakendeid, mida lapsed kiiresti avada ei suuda.
Ravimite puhul on oluline ka see, et kork tuleb ravimipudelile peale panna kohe, kui rohi on välja võetud. Laps on uudishimulik ja tema käsi liigub kiiresti...

Kolmandaks grupiks, mida kodude puhul välja tuua, on alkohol, energiajoogid ning tubakatooted. Nikotiin on eriti ohtlik väikelaste puhul. Nad võivad sigaretikoni leida õuest muru seest või nätsutada laualt haaratud sigaretipakki, nikotiini sisaldavat närimiskummi – asju suhu panna on lapsele loomuomane viis maailma tundma õppida. Vanemad peaksid aga teadma, et juba üks sigaret, üle kolme sigaretikoni või ühe sigari koni, näpuotsatäis nuusktubakat või mistahes kogus nikotiini sisaldavat närimiskummi võib põhjustada lapsel mürgistussümptomeid.

Kui alkoholi vanem just ise väikelapsele ei paku, siis kindlasti on keelatud ka energiajoogi pakkumine, mis võib väikelapsele väga ohtlikult lõppeda. Kuigi vanemad kipuvad energiajooke pidama limonaadiks, on seal sees ohtralt kofeiini ja aineid, mis selle toimet veelgi võimendavad ja tagajärjeks on kofeiinimürgistus.

Viimase aja aga n-ö trendiks on saanud patareid, eriti väikesed nööppatareid, ent on teada ka pisut suuremate patareide neelamistest.  Eelkõige on siin tegemist söövitusohuga, sest patareid võivad hakata lekkima. Kui kingitusi osta, siis kindlasti sellele mõelda, et lapsed kisuvad patareid igast võimalikust kohast lahti. 

Soovitusi lasteaedadele

Kuidas lastele selgitada, mis on mürk? Mürgistusteabekeskus soovitab õpetada, et „mürk on midagi, mis teeb lapse väga haigeks, kui ta seda sööb või joob“. Seejärel tuleks paluda neil nimetada kodudes olevaid mürke, mida teatakse. Seejärel rääkida ohtudest: kõik värvilised asjad, mis näevad välja nagu kommid, ei ole tegelikult kommid ning need teevad su haigeks. Kindlasti on olulisel kohal selgitus, miks vanemad võivad mingeid asju teha (nt juua värvilisi jooke), aga lapsed ei või.

Mürgistusteabekeskuse seisukoht on, et kindlasti ei tohiks lasteaia mängunurgas, ega ka kodus, kasutada mänguks ravimitele sarnaseid asju, tühje ravimipurke ja pudeleid. Selle asemel võib mängimiseks panna sidemeid, plaastreid, kuid ravimid ei tohi olla mänguobjektiks - laps ei tee vahet, et praegu on mäng ja kodus on sama asi ohtlik.

Mida teha, kui kemikaal satub nahale, silma?

Loputa nahk, silm. Mida teha, kui kemikaal neelatakse alla? Loputa suu. Mida teha, kui kemikaal hingatakse sisse? Välju ruumidest ja sule uks. Ei lapsed ega ka täiskasvanud ei tohiks kunagi karta öelda, mis tegelikult juhtus! Kannatanut tuleb kindlasti jälgida ning muutustest koheselt teada anda mürgistusinfo telefonile. Oluline on mürgistuse puhul võimalikult kiiresti teha kindlaks õnnetuse põhjustanud aine/toode ja hoida pakend käes helistamise ajal, aga vajadusel ka võtta kaasa haiglasse.
Mürgistuste korral maoloputus pole tänapäeval enam rutiinne tegevus ja vajalik vaid üksikute mürkide eemaldamiseks. Peamine ravi on aktiivsüsi. Ei tohi siiski unustada, et tegemist on ravimiga ja omab kõrvaltoimeid - aktiivsütt ei tohi manustada igaks-juhuks juhtudel, mil laps on manustanud mitte-toksilises koguses ainet või on tegemist hoopiski mürgitu ainega. Samuti on aktiivsöe puhul siiski mõned ained, mis aktiivsöega ei seostu. Seega on vajalik enne aktiivsöe sissevõtmist pidada nõu mürgistusinfoliiniga. Aktiivsöe kogus, mida võtta, on palju-palju suurem kui inimesed arvata võiks. Õige kogus on 1 gramm kehakaalu kilogrammi kohta. Kuna üks söetablett on 0,25 g, siis ühe grammi söe saamiseks on vaja nelja tabletti. Nii tuleb 20 kg kaaluvale lapsele manustada 20 g sütt, mis tähendab kokku 80 (4x20) söetabletti. 

 
Artikkel põhineb Mürgistusteabekeskuse juhataja Mare Oderi ja Tervise Arengu Instituudi analüütik Riina Tilga ettekannetel Tervist Edendavate Lasteaedade võrgustiku riiklikus suvekoolis Nelijärvel, 12. ja 13. juunil. Vaata ka http://www.16662.ee/ennetustoo.html