Erikoolid võiksid tavakoolidega rohkem koostööd teha


Avaldaja:Anne Nukk25. Oktoober 2012

Põlva Roosi kooli logopeed ja õppejuht Anne Nukk veetis paar nädalat Saksamaal Baden-Württembergi liidumaal Astrid Lindgreni koolis ning tõdes, et ka Eestis võiksid erikoolid tavakoolidega rohkem koostööd teha.

Comeniuse õpetajate täiendkoolituse projekti raames oli minul, Põlva Roosi kooli logopeedil ja õppejuhil, võimalik viibida paar nädalat Saksamaal Baden-Württembergi liidumaal Kehli lähedal Willstätt-Hesselhurstis Astrid Lindgreni koolis. Nimetatud kool on mõeldud toimetuleku õppekava alusel õppivatele lastele. Varasemad sõprussuhted pärinevad samuti Comeniuse koolidevahelise projekti ajast.

Viibides töövarjuna kohapeal kümmekond päeva, oli võimalik näha tavapärast koolielu, kogeda koos õpetajate ja õpilastega igapäevaseid rõõme ja kordaminekuid, olgu need siis suured või väikesed. Tegelikult koosnebki toimetulekukooli eduelamus pisikestest asjadest. Näiteks ühel päeval märkas klassiõpetaja, et poiss, kes muidu alati pead õlgade vahel hoidis ja väga väikeseks püüdis end teha, on juba hommikuringis end sirgu ajanud ja nii kogu päeva. See oli suur rõõm ja saavutus!

Kool, kus viibisin asus väikeses maakohas, väikelinna Kehli vahetus läheduses. Õpilasi oli kooli nimekirjas alla saja. Koolis kohapeal oli neli klassi ning väljaspool kooli veel kolm, lisaks kutsekooli juures tegutsev rühm. Õpilased tuuakse ja viiakse koju invataksodega iga päev. Internaatkoole on sellel liidumaal üldiselt väga vähe, sest rõhk on sellel, et laps peab olema kodus vanemate juures.  Selleks on riigi poolt ka kõik tingimused loodud.

kodundustund.jpg

Kodundustund Lindgreni koolis.

Väliklasside toimimine

Minu jaoks oli huvitav, kuidas toimivad nn. väliklassid. Kolm klassitäit toimetuleku õppekaval õppivaid õpilasi olid end sisse seadnud erinevate tavakoolide juures. Vastavalt kooliastmele on ka tavakoolid Saksamaal: algaste, s.o. 1.-4.klass, keskaste on 5.-7.klass ja vanem aste vastavalt 8.-10.klass. Selle järgi olid ka erivajadustega õpilaste klassid koolide juures. Klassis õpib 5-8 õpilast, kes sobivad tavakooli juurde. Raskema puudega õpilased õpivad siiski nimetatud koolis kohapealsetes klassides.

Kuidas toimub erivajadustega õpilaste õppimine tavakooli juures? Iga kooli juures on eraldi klassiruumid toimetuleku õppekaval õppivate laste jaoks. Neil on suured ruumid koos väikese köögi-, puhke- ja mängunurgaga. Ruum on see, mis annab vabaduse erinevateks töödeks ühel ajal. Seda oli kõigis kolmes kohas küllaga. Eraldi töökohad on iga õpilase jaoks ka arvutiga tööks. Alates esimesest klassist õpetatakse last arvutit kasutama, olgu selleks siis lihtne mäng, tähe kirjutamine või lihtsalt hiirele vajutamine. Koolides on olemas eriprogrammid, mis on erivajadustega lastele kohandatud ning jõukohased.

Tugiisikute olulisus

Klassis on alati klassiõpetaja ning tema abi, kas siis praktikandi või vabatahtliku näol. Praktikandiks saab olla ka noor, kes on lõpetanud gümnaasiumi ning ei tea veel täpselt, mida ta edasi õppida soovib. Selleks tuleb tal endal leida praktikakoht ja aasta jooksul selgubki, kas ta on valmis näiteks eripedagoogiks õppima minekuks.

Samuti teevad oma praktika-aastat nende klasside juures viimasel kursusel olevad üliõpilased. Minu sealoleku ajal olid mõlemad erinevate klasside juures: nii gümnaasiumi lõpetanu kui ka üliõpilane. Kui osutub vajalikuks, siis on klassis ka täiendavat tööjõude tugiisiku näol. Põhitunnid toimuvad oma klassiruumis, samuti süüakse seal hommiku- ja lõunasööki. Mis oli aga minu jaoks uudne, need olid tunnid, mis olid koos tavakooli õpilastega. Valitud on tunnid, mis on jõukohased ja lihtsamad kohandada ka erivajadustega õpilastele: näiteks muusika, võimlemine, meisterdamine, kodundus- või teatritunnid. Juba nooremast astmest peale on tava- ja erikooli lapsed teatud tundides koos. Osatakse üksteist mõista ja aidata. Õpetaja sõnul esineb väga harva halvustamist või narrimist. Kui seda juhtub, siis vesteldakse õpilasega eraldi ja ka klassis tervikuna antud teemal. Eriti noorema astme õpetaja on märganud, et tema klassi lapsed püüavad koos eakaaslastega tavaklassidest  eeskuju võtta, seda heas mõttes.

meisterdamistund.jpg

Meisterdamistund Lindgreni koolis.

Koolid, kus erivajadustega klassid asusid, olid väikese õpilaste arvuga, asusid maakohas, mitte kaugel linnast. Kõik õpilased ja õpetajad tunnevad seal üksteist. Võtsin osa mitmest koostunnist. Väga tore oli meisterdamistund, kus polnud vahet, missugusest klassist keegi lastest on, kõik tegid seekord õuna ja õunaussi koos, koos riputati need okste külge ja rõõmu jagus kõigile. Juhendamas olid nii eriklassi kui ka tavaklassi õpetaja. Samas on ka tunde, kus tavaklassi õpilasi õpetab eripedagoog. Üheks selliseks tunniks oli teatritund, samal ajal olid eriklassi õpilased võimlemas koos praktikandiga tavakooli laste ja õpetajaga. Selline tegevus rikastab mõlemat osapoolt. Samas leidis eriklassi õpetaja, et õpilased peavad hakkama saama ka temata, et sellega tõsta iseseisvusastet. Muidugi on kogu see süsteem kokkulepete ja hea koostöötahte küsimus. Seda jätkus igasse kooli, kus käisin. Kõik õpetajad ja õpilased on nagu üks pere. Kõik nn. väliklasside õpilased ja õpetajad on aga erikooli nimekirjas. See tagab kindlustunde, et erivajadusega õpilased saavad jõukohast õpetust spetsialistidelt, mitte ei istu lihtsalt tagapingis  tavaklassis.  Ühised tunnid toimuvad paar-kolm korda nädalas.

Ühiselt tehakse ka mitmeid projekte, näiteks savitöö alal või ühine teatrietendus, kontsert. Väliklassid on kord nädalas ka oma põhilise kooli juures, seal toimuvad näiteks hobuteraapia, muusika- ja õuesõppetunnid. Nii ei jää ühe kooli õpilased ega õpetajad üksteisele võõraks.

Lapsevanema soov aluseks

Õpetajad kogunevad erinevatele nõupidamistele vähemalt kord kuu jooksul. Töötavad erinevad ainesektsioonid ja töörühmad, kes teevad koolielu puudutavaid ettepanekuid  ja võtavad koos otsuseid vastu. See, et töö toimub erinevates kohtades, ei tähenda, et pole koostööd. Koolijuht on igati teadlik, mis toimub väliklassides, kuigi tema töökoht on oma kooli juures. Suheldakse palju e-maili teel või telefonitsi. Kogu töö usaldatakse klassiõpetajale, kes teab täpselt, mida ja milleks ta teeb ning oskab seda vajadusel ka põhjendada. Koolidirektori sõnul on klasside täituvus aastate kaupa erinev. Kord on lapsevanemad soovi avaldanud oma laps panna kohapealsesse kooli, on aastaid, kus täitub korraga nn. väliklass, sest nii on lapsevanemate soov olnud. Tavaliselt arvestataksegi kooli panekul lapsevanema soovi: kas panna laps erikooli või tavakooli juurde eriklassi. Kui aga selgub, et laps peaks õppima siiski erikoolis, toimub lapsevanemaga põhjalik vestlus ning reeglina läheb laps erikooli klassi. Sageli soovivad vanemad kohe oma lapse erikooli klassi õppima panna, sest koolis on loodud kõik tingimused lapse turvaliseks ja heaks arenguks.

Edasi kutsekooli

Peale toimetulekukooli lõpetamist lähevad kõik õpilased kutsekooli õppima. Nende jaoks on loodud erirühm koos vastavate spetsialistidega. Minu sealoleku ajal oli selle grupi suuruseks 12 noort, üle poolte olid lõpetanud just A. Lindgreni kooli. Kutsekoolis saavad õpilased õppida tavapäraselt kolm aastat. Nende õppekava on koostatud vastavalt õpilase võimetele. Õpetatakse igapäevaeluga toimetulekust kuni metallitööni välja. Kõik oleneb õpilase võimetest ja puude raskusest. Kutsekooli juures õpivad erivajadusega noored koos teiste õpilastega, kuid neil on alati kaasas oma juhendaja-õpetaja. Need 12 noort olid jaotatud kahe õpetaja vahel, lisaks olid neil abiks õpilaste tugiisikud. Noormeestele meeldib väga metallitöö. Olenevalt õpilastest oli ka tegevus jaotatud: kes õppis lausa masina taga midagi tegema, kes aga keeras lihtsalt traati antud kujuks, see olenes kõik õpilase võimetest. Samamoodi toimus töö koristamise ja kokanduse tundides. Väga suurt rõhku on õpetamisel pööratud just igapäevaoskustele: koristamine, pesu pesemine ja triikimine, voodite tegemine, lihtsamate toitude valmistamine. Iseseisvusastme tõstmiseks  on koolil olemas väike korter majas, mis on mõeldud toetatud elamisel  olevatele puuetega inimestele. Nii harjutatakse juba kutsekooli ajal noori iseseisvalt hakkama saama. Samas on siis ka selgem, kes on võimeline omaette elama ja kes mitte. Majas on kokku kaheksa korterit, kus igapäevaselt on olemas tugiisik, kes korraldab vajadusel erivajadustega elanike elu, lahendab erinevaid probleeme ja jälgib lihtsalt majaelanike tegevust. Enamus elanikest töötab neile mõeldud töökodades.

Muljeid ja kogemusi on sellest käigust Saksamaale väga palju. On tore kogeda, et ka meie  erivajadustega koolid on jõudsasti arenenud. Samas on uusi ideid ja mõtteid väga palju. Mõtlen ikka ja jälle sooja tundega mind võõrustanud Saksamaa õpetajate peale, kes olid kõik väga sõbralikud, alati valmis oma tööst rääkima ja seda näitama.

Mida üle võtta?

Mida võtaksin Saksa koolist üle? Tekkis idee teha veel rohkem koostööd tavakoolidega. Siiani on meie koostöö olnud tööõppe vallas, kuid ka näiteks meisterdamis-, muusika- ja teatritunnid on võimalik mõnikord koostöös läbi viia. Samas on juba kokkulepped olemas kutsekooliga, et näha metalli- ja lukksepaõpilaste tööd. Kes teab, ehk saab sellestki algul lihtsalt vaatlemisest koostöö ning koos oma õpetajaga saavad toimetulekukooli noored ise kätt proovida mõne metallitöö juures. Tulevikus võiks mõelda ka tavakooli juures olevale eriklassile, kus õpetajaks on ikkagi vastava hariduse saanud spetsialist koos abilisega ning õpilased saavad jõukohast õpetust oma kodukohas. Mõtteid jagub ilmselt terveks õppeaastaks ja kauemakski veel.

Anne Nukk, Põlva Roosi kooli logopeed ja õppejuht

Fotod: Anne Nukk

 

 

Haridus- ja Noorteamet