Kutsuge ajakirjanikud kooli!


Avaldaja:Madli Leikop10. Detsember 2012

Meediaõpetus on valikainena pea iga kooli õppekavas. Pärnu Hansagümnaasiumis on meediat kokku viis kursust. Õpetaja Maria Murumaa-Mengel on need kujundanud oma käe järgi. Oluliseks peab ta meediaeetikat ja uue meedia võimalusi.

Maria Murumaa-Mengel annab Pärnu Hansagümnaasiumis meediaõpetust seitsmendat aastat, tänavu lisandusid ka tunnid Pärnu Koidula gümnaasiumis.

Hansagümnaasiumi õppesuunad on üldtehniline suund, loodus-, ettevõtlus-, humanitaar- ja sisekaitsesuund. Meediaga seonduvaid aineid jagub mujalegi kui humanitaarsuunda, näiteks sisekaitsesuunale tuleb õpetada ka meediasuhtlust. Maria Murumaa-Mengel õpetab meediaõpetust, mainekujundust ja avalikku esinemist.  Ta õpib Tartu ülikoolis doktorantuuris meediat ja kommunikatsiooni, huvi on keskendunud uuele meediale, eriti just Facebookile kui meedianähtusele.

Kui avaldan arvamust, et meediaõpetus on vist kõikides Eesti koolides ühel või teisel kombel tunniplaanis sees, hõikab ta kohe: „See on õige, nii peabki!“  Miks see on õige ja miks on meediaõpetus nii populaarne?

„See on populaarne, sest on põnev. Ja see on see, miks mõned inimesed vaatavad meediaõpetusele natuke viltu, et peaksime ikka nn kõvadele ainetele keskenduma. Meedia on igal pool, noored on nagunii sellest kogu aeg haaratud. Igal sammul on õpetajal võimalik kasutada tõsist materjali või naljakat ja huvitavat materjali, mis tõeliselt läheb noortele peale. Aga arvan, et koolid ei pinguta mitte populaarsuse nimel, vaid sellepärast, et meediaõpetus ongi tähtis! Ma ei saaks meediaõpetajana töötada, kui ma seda tähtsaks ei peaks. Tänapäeval, kus info hüppab sisse uksest ja aknast, ei piisa üksnes IT-tundmisest ja kirjutamisoskusest, sa pead oskama infot selekteerida. Selles suhtekorraldajate maailmas, kus igal pisifirmalgi on oma PR, peab aru saama, kuidas info liigub, mis motiivid võivad tegutsejatel olla. Selleks ongi meediaõpetus loodud. Praeguses poliitilises olukorras on ülimalt põnev ja oluline õpilastega jälgida, kuidas poliitikud meedias esinevad; näidata neile pisikesi nippe, mille järgi saab aru, et siin pole kõik päris nii nagu näidata tahetakse. Siin võib-olla valetatakse mulle. Ilma meediaõpetuseta nad ehk ei oskaks seda näha.“

photo2.jpg

Kas seda ohtu ei ole, et kogu aeg on fun-fun-fun ja meedia tõsisem pool kaob ära? Äkki mõeldakse, et ükskõik, kes seda meediat õpetab, peaasi, et on lehte lugenud ja raadiot kuulanud?

„See, kuidas meediat ja meedias esitatavaid tekste tajutakse, on ikka täiesti seinast seina. Kellel endal ei ole võib-olla sügavamat huvi meediakriitika vastu, kes ei ole mõelnud nende asjade üle, tal ei olegi mingit alust kahelda selles, mida ta näeb-kuuleb enda ümber. Meediakriitiline tarbija kahtleb kogu aeg. Ta oskab pidepunkte ära tunda, kus on põhjust kahelda, ta saab tõestust oma kahtlustele. Ma muidugi ei taha paranoiajuttu rääkida…

Et meediaõpetus on lihtne valik – ma sügavalt kahtleksin selles. Ja kas olulised teemad ei kao fun´i taustal ära – kindlasti mitte. Ka raskeid, olulisi, karme teemasid on võimalik selgitada nii, et on fun. Mitte ih-ah-aa ja ah-ah-aa lõbus, vaid teistmoodi, huvitav. Kasvõi  seksuaalperverdid internetis. Ei ole lõbus teema, on täiesti rõve teema. Aga iga kord klassis näen, et nad kuulavad. Nad tunnevad vastutust näiteks oma õdede-vendade ees seeläbi, et on ise kasvõi korra mõelnud selle teema peale. Väärtuskasvatus on meediaõpetuses sees, väga tugevalt.  Kultuuri edasikandminegi on üks meedia ülesannetest.“

Kas kohustuslik, kõigile üks meediaõpetuse ainekava (nagu on matemaatika või geograafia ainekava) oleks vajalik või hoopis vastupidi – see pärsiks meediaõpetust?

„See pigem pärsiks. Ei ole hea, kui oleks kõigile kohustuslik üks ainekava. Meedia muutub nii kiiresti, eriti uus meedia. Kas riigil oleks ressurssi, et igal aastal meediaõpetuse ainekava uuesti üle vaadata? Slaidid ja materjalid, mis ma valmistasin oma tundide jaoks paar aastat tagasi, on täna juba suures osas vanad. Külliki Kase meediaõpik pakub ehk meediaõpetajatele abi kursuste kondikava koostamisel, aga nö „liha luudele“ tuleb õpetajatel kindlasti ise kasvatada.  Korralik õpetajaharidus meedia alal oleks lahendus. Praegu saab käia täiendkursustel, aga sealt ei tule meediaõpetajaid. Mul on kahju eesti keele ja kirjanduse õpetajatest, kes peavad olema meediaeksperdid ja 35 tunniga läbima gümnaasiumikursuse „Meedia ja mõjutamine“. Selle ajaga jõuab teemast rääkida, aga õpilastele sügavamalt selgeks teha…“

Maria Murumaa-Mengel jõuab oma õpilastele meedia tegemise ja tarbimise saladustest palju rääkida, seda võimaldavad viis gümnaasiumikursust. 10. klassis  käsitletakse meediaeetikat ja meediasüsteemi. Edasi tarbimisühiskonna teemad, turunduskommunikatsioon ja mõjutamisvõtted. 11. klassis  keskendutakse trükimeediale.  „Ajakirjanik ei pea tulema gümnaasiumipingist, seega ei drilli ma uudise kirjutamist. Arvamuslugu on tõenäoliselt esimene žanr, milles neil on võimalik ise kirjutada, näiteks käsitleda mõnd teemat kohalikus lehes. Kujundamisest ja pildimaterjali töötlusest räägime palju, see on oluline,“ sõnas meediaõpetaja.

12. klass on pühendatud  audiovisuaalsele meediale, internetile ja esimest aastat ka filmile.  Noored saavad teha koolilehte, olla veebitoimetajad, saavad teha uurimustööna ja koolieksamina arvesse minevaid meediaga seotud projekte.

Kes toetab meediaõpetajat?

„Eesti Meediakoolitajate Liit ja isiklikud kontaktid. Hansagümnaasiumil on näiteks head suhted Pärnu Postimehega, ka kohaliku Päikeseraadioga. Õpetajad võiksid julgemalt ajakirjanikke kooli kutsuda, nad tulevad ja räägivad oma tööst hea meelega.“

Foto: Siim Lõvi

Samal teemal: