Elutööpreemiani on veel aega…


Avaldaja:Madli Leikop13. Detsember 2012

Pärnu Koidula gümnaasiumi füüsikaõpetaja Elmu Mägi läks kooli tööle 1983. aastal. „See oli veidi sundkäik,“ ütles ta. Sundkäigust on tänaseks saanud 30 suurepärast tööaastat.

Õpetaja-metoodik Elmu Mägi õpetab füüsikat Koidula gümnaasiumi reaalklassides süvendatud õppekava järgi, aga ta on õpetanud ka tavaklassides. Tema käe alt on heade füüsikateadmistega ellu läinud rohkem kui 1700 õpilast. Matemaatika-füüsika süvaklassi klassijuhatajana lõpetab tal kevadel seitsmes lend. Tema õpilased teevad füüsika riigieksamit väga headele tulemustele; õpinguid jätkatakse välismaa ülikoolides, kodumaistest ja rahvusvahelistest olümpiaadidest rääkimata. Ta juhib Pärnu linna füüsika ainesektsiooni, on üleriigilise füüsika ainenõukogu liige ning oli ka füüsika uue riikliku ainekava väljatöötamise juures. Elmu Mägi pälvis tänavu sügisel Vabariigi Presidendi hariduspreemia, täpsemalt reaalteaduste eripreemia.

Kui alustasin intervjuud Elmu Mägiga, oli tal parasjagu lõppenud tund 9. klassiga, teema oli elektrivool. Õpetaja Mägi, öelge palun, mis on teie saladus, et panete kõik õpilased füüsikast nii vaimustuma? Küsimus võtab vastaja vaikselt muhelema.

„Ei tea, palju nüüd seda vaimustust on, aga ma suhtun õpilastesse positiivselt. Ma ei võta sellist suhtumist, et vaat tema on rumal või pole tasemel. Õpilased üldiselt tunnetavad selle ära. Füüsika on kõigile, ja ma proovin seda kõigile anda. Kes on andekamad, saavad rohkem, ja kes on veidike vähem andekad, saavad füüsikat vähem. Üldine keskmine tuleb ikka väga kõrge.“

Kas sellise õpilase puhul, kus on näha, et füüsika kohe üldse ei lähe, aga kirjandus sobib ülihästi, teete mööndusi ka?

„Muidugi. Kirjandusest rääkides - meil on väga kõrgetel kohtadel endiseid õpilasi, kuni teatri peanäitejuhini välja. Üks poiss tuli mind kättpidi tänama, et kui mina poleks tema füüsikaõpetaja olnud, siis tema poleks kooli lõpetanud. Õpilane ei pruugi arugi saada, et talle on mööndus tehtud. Tuleb lihtsalt teistmoodi küsida. Küsida seda, mida ta teab.“

Õpilane saab ikka nii aru, et õpetaja on range?

„Jaa. Ja väga range isegi.“

On teil siis range õpetaja aura?

„Järjepidev olen küll. Pidevalt hoian õpilasi küsimustega erksad, nad ei saa uniseks jääda ega tunnis tukastada. Hindamisega püüan olla maksimaalselt objektiivne. Kontrolltööde hindamisel kasutan punktisüsteemi. Ikka nii, et iga õige samm vastuse suunas annab ühe punkti. Selline süsteem tagab päris hästi hindamise objektiivsuse. Õpilased seda üldiselt aktsepteerivad.“

005.JPG

Meenutame päris algust, aastat 1983. Te olite siis ikka väga noor?

„Nojah. Mäletan, et septembris ei saanudki tööle tulla, meil oli tol ajal Tartu Ülikoolis pärast lõpetamist nn sõjaväelaager, kus meid tehti Nõukogude armee ohvitserideks. Tulin tööle oktoobrist. Tegelikult oleksin võinud veel puhata, aga kui ma seda toonasele direktorile Eglonile ütlesin, siis ta lausus, et hästi, homme puhake ja ülehomme tulge siis tööle. Nii tegingi ja siiamaani olen vastu pidanud. See oli direktori poolt julgustükk panna verivärske lõpetaja sisuliselt matemaatika-füüsika eriklassi ette. Mäletan, see oli kolmapäevane päev, pidin minema esimesse tundi ja kohe keskkooli lõpuklassi ette. Aga tulin toime. Aine tundmisega pole mul kunagi raskusi olnud ja tundub, et sain enesekehtestamisega ka hakkama. See lihtsalt on nii, et õpetajaga käib „hais“ kaasas, kes on aktsepteeritav õpetaja ja kelle tunnis võib lärmi teha. Õpilased tajuvad seda õhust. Ja kellel tekivad distsipliiniprobleemid, on ikka väga raske sealt august välja tulla.“

Distsipliiniprobleemid ilmselt hakkavad siis kohe?

„Kohe jah, see on kohe näha. Kõige fenomenaalsem on see, et võid ühest Eesti otsast minna teise õpetama, ja see asi tuleb sulle järgi. Õpilased kohe tajuvad ära, et temaga me nagunii midagi ei õpi, tegeleme parem oma asjadega. Nalja võib tunnis teha küll, aga teatud piirini.“

Kas õpetajaks minek oli sundkäik või teadlik valik?

„See oli väike sundkäik. Suunati mind siia Pärnu kooli õpetajaks küll, aga ega tol ajal õpetajaks saada ei tahetud, nagu praegugi. See sundkäik kestab juba 30 aastat, ei ole midagi parata. Aga mulle hakkas esimese viie aastaga õpetajatöö meeldima ja tundsin, et midagi võib minust saada. Samas ei ole retsepti, kuidas õpetajaks saada ja jääda. Võib ju hiilgavate tulemustega kõrgkooli lõpetada, aga lase ta klassi ette ja ei saa üldse hakkama! Direktori nina aimas minu puhul tollal ikka õigesti, ju ta enne uuris mu tausta ka. Kui tulin tööle, siis oli siin koolis nn sõjalis-sportlik klass, 26 noormeest. See oli 9. klass, praeguse järgi siis 10. klass. Ja need 26 anti mulle juhatada. Tulin ilusasti toime. Kohtumisõhtutel on noormehed hiljem tunnistanud, et küll nad kartsid. Olin noor küll, aga õpilased respekteerisid mind. Nende noormeestega on väga hea side jäänud.“

Kas füüsika kui aineõpetus on nende aastate jooksul palju muutunud? Võiks ju arvata, et valemid on ikka valemid?

„Tollal olid kõrgkoolis füüsika kõrval küll punased ained, aga füüsikat ja matemaatikat õppisime rohkem kui praegu õpitakse. Minu meelest nende ainetundmine, kes praegu lõpetavad,  ja meie teadmised lõpetamisel – seal on väike vahe meie kasuks. Aga klassis õpetatavas füüsikas ei ole muutusi. Võime ju teemat tõsta, et kord õpetame kaheksanda klassi lõpus ja siis kümnenda alguses, aga nii nagu ajaloos - 20 aastat õpetasime ühtmoodi ja nüüd 20 aastat teistmoodi – sellist asja füüsikas ei ole. Füüsikaseadused on ikka füüsikaseadused.“

Mida arvate füüsika uuest ainekavast?

„Mina praegu veel hoiaks respekti uue õppekava järgi õpetamise suhtes. Samas tunnen natuke kaasa nendele õpetajatele, kellel on miinimumtunnid füüsika õpetamiseks. See ei olegi füüsika, see on rohkem füüsikast läbi ratsutamine. Minul on tunde rohkem, saan ilusasti hakkama. Teen ka valikud, milliseid osi võtan põhjalikumalt, milliseid vähem. Ise olen ma muidugi ainekava väljatöötamise juures olnud. Aga ainekava on veidi ülepaisutatud ka praegu, ma roogiks sealt veel teemasid välja, see on minu isiklik arvamus.“

Tunde on rohkem tänu sellele, et Pärnu Koidula gümnaasiumis on matemaatika-füüsika süvaõppeklass?

„Jah. Gümnaasiumiosa keeltesuunal on ainsana füüsikas miinimumtunnid. Matemaatika-füüsika suund, loodusteaduslik suund ja reaalsuund – neis kõikides on rohkem tunde. Nii et mina ei kurda. Gümnaasiumiossa tulevad õpilased teadliku valikuga, nad tahavad saada rohkem reaalaineid. Meie seda pakume.“

Kui keegi soovib minna välismaa ülikooli või on ees olümpiaad, kas teete nende õpilastega rohkem tööd?

„Mitte eriti. Õpilased on niivõrd motiveeritud. Ma räägin talle uue osa ära, tema hakkab kohe studeerima. Kui ta millestki aru ei saa, siis küsib. On ka küsimusi, kus ma täiesti tunnistan, et ei tea, pean vaatama-otsima. See on nagu maailmameistri treenimisega – kui mina oskaks temast paremini, siis oleksin ju mina maailmameister!  Nii palju kui olen osanud, olen õpilasi aidanud. Põhiline on ikka õpilase enda töö. Kes rahvusvahelistele olümpiaadidele lähevad, saavad juba eraldi koolitusi ülikooli õppejõududelt. Aga alusepanijad oleme ikka meie siin. Viimane trend on jah, Inglismaa ülikoolidesse füüsikat õppima minna, aga ka inseneri-alasid, kus on füüsikat-matemaatikat tugevasti vaja. Nad saavad edukalt hakkama. Bristoli ülikoolist tuli tagasiside, et kust te neid heade teadmistega õpilasi võtate, kas teil on neid veel palju?“

Haridusreforme on selle 30 aasta jooksul olnud ilmselt igasuguseid, kõik on üle elatud. Elatakse need ka, mis praegu toimuvad?

„Kool on ja peabki olema konservatiivne süsteem. Et mingi muutus hakkaks tulemusi näitama, peab vähemalt kümme aastat mööda minema. 1983, kui alustasin, räägita ka, et elate sellisel tähelepanuväärsel aastal, algab koolireform… Kogu aeg reformitakse kooli. Tundub, et praegune reform on tehtud kiirustades, linnukese kirja saamiseks. Mujal maailmas töötavad terved instituudid aastaid uusi ainekavu välja, meie pidime imeväikese rahakese eest maksimaalselt poole aastaga need valmis tegema. Raamistik anti ette, öeldi, et enne oli kuus tundi, nüüd jääb viis tundi, vaadake ise, mida ära võtate. Aga noh, kool on ja jääb, elame selle asja ka üle.“

Üks Urmas Oti stiilis küsimus ka: palgaga olete rahul?

„Ma saan metoodiku palka. Ainetunde on natuke rohkem kui normkoormus ette näeb, klassijuhatamine ka – elan ära. Aga algajal on ikka väga raske. Mind lausa vihastab see, kui öeldakse, et miks noored kooli ei tule. No miks ta peaks tulema? Selle väikese raha teenib mujal tunduvalt lihtsama vaevaga. Olen õpetaja-metoodik olnud vaid viimased kümme aastat. No missugune noor hakkab 20 aastat ootama, et normaalsema palga peale saada, kui sul on veel pere ka! Miks ei ole füüsikuid, keemikuid, matemaatikuid võtta gümnaasiumiastmesse? Sest palk on niivõrd nadi ja tal on niivõrd hea haridus, et iga erafirma võtab ta avasüli vastu, eriti füüsikuid.“

Mis siis saab?

„Ei tea, ma olen praegu füüsikaõpetajatest siinkandis üks nooremaid. Aga kui meie põlvkond koolist lahkub, siis ei olegi kedagi. Videoloengutena füüsika õpetamist ma ette ei kujuta.“

Mis teeb Elmu Mägi siis, kui koolipäev läbi? Hobid, vaba aeg?

„Mul on põhiliselt istuvad hobid. Olen meenemüntide korjaja, numismaatik. Praegu korjangi euro-meenemünte. Öeldakse küll, et pean liikuma. Kui hoog peale tuleb, siis liigungi, tihti ja palju. Aga siis kaob ind ära, selle koha pealt mul järjepidevust pole. Lapselapsega tegelen, reisida meeldib. Abikaasaga, kes on samas koolis saksa keele õpetaja, oleme palju reisinud. Sätime nii, et üks reis aastas on suvitusreis, teine kultuurireis. Minu viimatine reis oli tööga seotud, käisin Genfis, Euroopa tuumauuringute keskuses (CERN). See oli elamus. Iga füüsikaõpetaja peaks korra seal ära käima. Ja kui palju oli seal noori füüsikuid!“

Kus ja kuidas saite teada teile määratud presidendi hariduspreemiast?

„Sealsamas CERNis saingi, koolidirektor helistas mulle. Muidugi on see võrratu tunnustus. Kõrgem on ainult elutööpreemia, aga selle jaoks on veel vara…“

Foto: Madli Leikop

Samal teemal:

 

 

 

 

 

Haridus- ja Noorteamet