Edrene (http://edrene.org/) on võrgustik, mis seob Euroopa organisatsioone, kes tegelevad hariduslike repositooriumide (õppevara andmebaas) haldamisega. Eestist on võrgustikus osalenud Tallinna Ülikool ja Tiigrihüppe Sihtasutus seoses Koolieluga lõimitud repositooriumiga Waramu. Seekordsest seminarist võtsid osa kümne riigi esindajad.

Seoste loomine 
Mida peetakse õppekavade digiteerimise all silmas? See tähendab õppekava viimist digikujule nii, et see oleks masinkujul töödeldav ja leitav. Niimoodi digiteeritud õppekava saab siduda ka erinevate e-lahendustega – näidata õppevara seoseid õppekavaga, luua töövahendeid individuaalsete õppekavade koostamiseks jms. Selleks peab teksti täiendama metainfoga – see tähendab, et märksõnade järgi peab olema võimalik õppekava hallata.

Üks õppematerjal on tihtipeale seotud erinevate õppekavateemade ja -pädevustega – näiteks võib üks materjal olla seotud viie õppekava punktiga. Kui õppekava ja õppematerjal on korralikult metainfoga varustatud, loob see täiendavaid otsimisvõimalusi ning võimaldab süsteemil soovitada ka teisi seonduvaid õppematerjale.

Seminaril osalenud riikidel on õppekava digiteerimisel tekkinud erinevaid väljakutseid, mille puhul kõige üldisemaks lahenduseks on semantilise võrgu tekitamine. See tähendab erinevate märksõnade kogumite loomist ja vastavate seoste tekitamist oma repositooriumi märksõnade osas.

Seminari peeti Haagi Avatud Ülikoolis.
Väljakutse õppekava muutumisel

Kui teistes riikides esile kerkinud muredest rääkida, siis meenus Karel Zovale esimesena Suurbritannia näide, kus oli vaja reageerida õppekava uuenemisele. „Ka Koolielus puutusime kokku sellega, et tuli uus riiklik õppekava ning 2011. aastal pidime olemasolevad materjalid vastavalt ümber kaardistama. Kui õppekava muutmise hetkel on aga nii palju materjalikirjeid nagu näiteks Hollandi keskses repositooriumis – s.o 2 miljonit õpiobjekti, siis see on paras väljakutse tõlkida vana õppekava uueks,“ märkis Zova.

Hollandlased  tegelevad praegu  pedagoogilise ruumi kirjeldamisega. See tähendab, et lisaks ametlikele märksõnadele kaardistatakse ka reaalses koolielus käibel olevad märksõnad. „Hollandased testivad praegu lahendust, et kui lisan repositooriumi materjali ja loon neli seost, siis masin genereerib muu metainfo sinna juurde. Masin saab aru, et kui see materjal haakub nende nelja märksõnaga, siis ta haakub ka ilmselt teiste seonduvatega,“ selgitas Zova.

Seminari üheks teemaks olid ka isekohanduvad (õpilase edukusele kohanduvad) süsteemid. Näiteks kui õpilane vastab ühele küsimusele õigesti, saab ta järgmisel korral keerulisema küsimuse. Kui ta aga vastab valesti, saab teisel korral lihtsama küsimuse. Alguses peab õpetaja sisestama info ülesande keerukuse kohta, kuid hiljem saab laste vastuste järgi teada ka tegeliku raskusastme – mida vähem õigeid vastuseid, seda keerulisem küsimus.

Eelduseks korralik täitmine
Taani kutseharidus toimib nn võileiva-meetodil – õppur käib tavaliselt oma õppimisaastate jooksul  mitmes kutsekoolis ja läbib mitu praktikat eri ettevõtteis. Et kogu info oleks kompaktselt ühes kohas, on sisse viidud virtuaalne, kutsehariduse õppekavaga seotud õpiinfosüsteem. Sealt on võimalik jälgida õpikulgu: milliste koolide milliseid aineid on õpilane läbinud, millistel praktikatel osalenud, millistest testidest puudunud jne. Samas eeldab süsteem seda, et kõik osapooled korrektselt andmeid sisestaksid.

„Iga infosüsteemi häda on see, et kui üks õpetaja ei pane kirja õpilase puudumist teatud kursustest, siis praktikanti vastuvõttev ettevõte ei näe seda pärast. Näiteks kui lähed serverite administreerimise praktikale, peaks ettevõte nägema, kas olid kohal neis tundides, kus räägiti serverite administreerimisest, või mitte,“ märkis Karel Zova.

Markus Keermani ja Karel Zova sõnul said nad seminarilt teiste kogemuste võrra rikkamaks ning veendusid, et ka Eestis tuleb õppekava korralikult digiteerida.

Seminari esitlusi saab vaadata siin.

Fotod: Karel Zova ja Markus Keerman.