Selged reeglid aitavad last ja õpetajat


Avaldaja:Madli Leikop18. Jaanuar 2013

Tillukeses klassiruumis on õpilane ja õpetaja. Õpitakse natuke eesti keelt ja matemaatikat, puhkepausil kuulatakse muusikat. See on individuaaltund, mida annab Ester Esvald.

Ester Esvald töötab abiõpetajana intellektipuudega lapsi õpetavas Tallinna Tondi põhikoolis. Praegu õpib tema juhendamisel üks individuaalsel õppekaval olev abikooli neljanda klassi õpilane.

200% tähelepanu

Kõrvaltvaatajale võib jääda mulje, et see on ju kergematest kergem töö, ainult üks õpilane! Aga siinsed lapsed vajavad õpetaja tähelepanu mitte 100, vaid 200%, ainult siis tulevad ka tulemused. Ester Esvaldi jutust kumab läbi, et töö ei ole kergete killast, ette tuleb ka ootamatuid olukordi ning valmis lahendused käitumisprobleemide puhul ei tööta. Aga talle meeldib väga õpetada, ja HEV-lapsesse tuleb suhtuda kui täiesti tavalisse õpilasse, lihtsalt õpetama peab veidi teisiti.

Ester Esvaldi õpetajakogemust jagub väikelastest täiskasvanuõppeni, individuaalõppest rühmatööni. Ta on õpetaja olnud üle 20 aasta, Tondi põhikoolis töötab jaanuarist 2012.

„Sattusin siia omapärasel viisil: üks lapsevanem otsis oma esimeses klassis õppivale lapsele tugiõpetajat, kes oleks temaga iga päev tundides kaasas. Erivajadustega lastega ei olnud ma varem kokku puutunud, minu jaoks täitsa uus maailm. Mõtlesin, et proovin. See esialgne õpetajaks olemine oli lühiajaline, siis tuli juba abiõpetajana rida erinevaid ülesandeid. Põhiliselt olen klassides andnud asendustunde, rohkem suuremates klassides. Lapsed ütlevad, et pidin range õpetaja olema. Ei tea, ei saa ise küll aru,“ rääkis Ester Esvald naerusuiselt. „Ja sellest aastast annan individuaalõpet ühele õpilasele, 4. klassi poisile. Klassis on tal raske, aga siin töötame kõik koos läbi. Õppetööks on meil nii kena ruum,“ oli õpetaja rahul.  

Lihtsad kokkulepped aitavad

„Näiteks täna tegime lapsega kõigepealt lihtsa kokkuleppe: tema istub tooli peal ja kuulab õpetajat. Ja me teeme kõike koos: mina joonistan, tema joonistab. Mina kirjutan, tema kirjutab. Mängime, liigume, kuulame muusikat. Pikk päev väsitab muidu ära, vaheldust on vaja. Ütlen ikka, et minuga on õpitunnid, siin me ei mängi, siin õpime. See annab lapsele selge signaali, mida tuleb teha, ja see mõjub rahustavalt. Pärast lõunat, kui laps on juba väsinum, võtame õppetunde mängulisemalt, näiteks mängime arvutis. See on hoopis teine maailm, lapsele jääb mulje, et ta ei õpigi…“

Kas abiõpetajal ongi üks laps korraga?

„Oleneb ülesandest. Minul on praegu üks. Tegin möödunud aastal ka õpiabi tunde pikapäevarühmas, mul oli neljas klass. Kui nad tulid õpiabi tundi, siis teadsid täpselt, et nüüd õpime matemaatika ära, nüüd eesti keele. Kõik tahtsid õppida. Aga õpiabis käivad väga erinevad lapsed, ja raske on, kui üks osa tahab õppida, teine hoopis mängida. Siin aitab, kui teha kaks tuba: õpituba ja mängutuba.“

Ester Esvald täiendab end töö kõrvalt Tartu Ülikoolis eripedagoogika alal. Varem on ta eraõpetajana näiteks hüperaktiivsed või tähelepanuhäirega lapsi aidanud. „Nad ei saa koolis hakkama, neid tuleb teistmoodi õpetada. Eks siingi öeldakse, et tee nii või tee naa, aga teinekord ei aita head nõuandedki mitte. Soovitatud meetodid lihtsalt ei sobi lapsele: teeme kõvasti tööd, aga tulemust ei tule.“

stockvault-school-boy126189.jpg

Foto: pildipank Stockvault

Nii et igale lapsele tuleb erakordselt individuaalselt läheneda?

„Täpselt. Kõik nipid-trikid, kõik meetodid tuleb iga lapse puhul eraldi leida. Mida olen märganud, on see, et ülesannete tegemine koos liikumisega sobib intellektipuudega lastele väga hästi. Näiteks luuletuse või laulu õppimine koos liikumisega. Jääb iseenesest meelde ja lapsed naudivad seda. Nad vajavad väga piltlikult ettenäitamist: kui räägime rahast, siis raha peab lapsel käes olema. Kui räägime kalendrist, siis ta peab kalendrit nägema, katsuma, lehitsema. Päris asi peab käes olema.“

Peamine on kontakt lapsega

Ette võib tulla ka ootamatuid olukordi. Väsimus või liiga rasked ülesanded tekitavad lapses ärevust, ka agressiivsust. Selleks tuleb valmis olla, last tuleb aidata, mitte pahandada ega solvuda. „No istub laps laua all ja välja ei tule, mida sa teed?“ tõi õpetaja näite. Mida siis tegite? „Üks kord olen ise ka laua alla lapse juurde läinud. Aga lahendus on, et tuleb ikkagi lapsega kontakt leida ja tema jaoks tuleb väga selged reeglid paika panna. Kõiges tuleb lähtuda lapse arengust. Kui ta tunnis juba kaasa teeb, on superhästi!“

Arvutist on õpetajal tunnis palju abi. „Kui hästi saavad lapsed siin arvutiga hakkama! Siin on küll nii, et mu õpilane ütleb mulle: „Õpetaja, ma näitan, teeme arvutis seda ja seda“. Arvutit tuleks rohkem õppetöös kasutada. Laps täidab seal ülesandeid mõnuga,“ ütles Ester Esvald.

Vanemad, tundke huvi!

Oluliseks peab ta ka suhtlemist lapsevanematega ja julgustab neid küsima, kuidas läheb. „Küsige õpetajalt rohkem, kuidas lapsel läheb, missugused on tulemused. Mina annan küll tagasisidet, mida õppisime, mida tunnis tegime, mida saavutasime,“ lausus Tondi põhikooli abiõpetaja Ester Esvald. 

kunstiklass2.jpg

Kunstiklass. Foto kooli kodulehelt. 

Samal teemal: