Martin Saar: koolide konkurents minu maailmapilti ei mahu


Avaldaja:Madli Leikop28. Jaanuar 2013

Keemiaõpetaja Martin Saare jaoks on ainetund koolielu A ja O. Tund sünnib õpetaja ja õpilaste koostöös, tund annab õpitulemustesse kõige suurem kasuteguri.

Enne intervjuud lausub Martin Saar, et juhtus olema selline hommikupoolik, kus oli palju tööd, nüüd saab minna tundi andma. Huvitav lähenemine. Kas tunniandmine ei olegi siis töö? Või kas oleks koolis selline asi võimalik, et õpetajal ongi ainult tunnid, ei mingeid muid kohustusi?

„Võimalik ei ole, aga kuidagi peaks kõiki muid kohustusi korraldama nii, et need rohkem toetaksid tundi, mis tegelikult sünnib õpetaja ja õpilaste vahelises koostöös. Koolitegevuse ümber on palju erivärvilist vahtu. Mul on mõnikord tunne, et teisi tegevusi, mida õpetajalt oodatakse, kiputakse tegema lihtsalt sellepärast, et nii on ette nähtud. Jäetakse kõrvale, et kõige suurem kasutegur sünnib ikkagi tunnist. Minu jaoks on põhiline õppimise vorm ainetund. See on koht, kus õpetaja ja õpilased saavad kokku, õpetajal on midagi jagada, õpilastel küsida. See annab tulemust.“

Inimene peab tegelema sellega, milleks on tööle võetud

Martin Saar õpetab noortele keemiat Tallinna Gustav Adolfi gümnaasiumis (GAG) ja Tallinna reaalkoolis. Lisaks annab ta GAG-is kultuuriloolisi aineid, mis seotud inglise keelega, sest diplomi järgi on Martin Saar inglise filoloog. Ta on 9. klassi juhataja, valmistab õpilasi ette olümpiaadideks, kirjutab õppematerjale, on seotud riigieksamite ettevalmistusprotsessiga, läbib magistriõpet keemias. Uhh, noored ikka jõuavad…

„Üks kohustus, mis tuleb õpetajatele sageli juurde, on klassijuhataja töö. Mina sooviksin seda võtta kui süvendatud sisulist tööd, ka kui süvendatud õppimist, tegelemist nende noortega, kes seal klassis on. Tegelikult on klassijuhataja peamiselt administreerija. Ta peab taga ajama õpilaste puudumisi, puudumiste põhjuseid, organiseerima rahakorjamisi, klassiväliseid sõite, edastama infot kooli juhtkonna poolt, koostama aruandeid. Sellised küsimused on sekretäri töö. Rõhutan, et sekretäri amet ei ole halvem ega parem kui õpetaja oma, lihtsalt need on erinevad. Kui meil oleks elukutselisi klassijuhatajaid, kes ainult korralduslike küsimustega tegeleksidki, siis mina kindlasti ei sooviks üks neist olla. Selline administreerimine ei ole minu tugevus. Aineõpetajana suudan panustada oluliselt rohkem.

Olen ka kolleegidega jaganud mõtet, et kool võtab endale järjest rohkem kohustusi tegeleda karjääri planeerimise, elu planeerimisega; õpetaja laveerib ühe lapsevanema ja teise lapsevanema vahel. See on töö, kus klassijuhataja peab korraga olema sotsiaalpedagoog, psühholoog, karjäärinõustaja. Vanasti tegi selle ära kogukond. Nüüd elame suurtes linnades, inimesed on anonüümsed, kogukonda kui sellist ei ole, vähemalt linnakeskkonnas mitte. Kes siis seda tööülesannet täidab? Öeldakse, et me ei saa ju last karistada, kui ta sünnib nõrka peresse, keegi peab lapse käekäigust hoolima. Miks mitte kool, klassijuhataja! Ma ütlen selle peale, et ma ei saa oma elugagi hakkama, kuidas ma suudan siis 30 inimese eluga hakkama saada. Lõpuks koormame klassijuhatajad, õpetajad kooli kohustustega sedavõrd üle, et põhitegevus jääb varju.

Iga inimene peaks tegelema sellega, milleks ta on tööle võetud. Õpetaja jaoks on see anda õpilastele uusi teadmisi, harjutada nende kasutamist, avardada nende silmaringi, õpetada mõistma maailma, loodust, kultuuri.

Ja vaatame, millist tööd peab õpetaja töö- ja ainekavade ettevalmistamisel tegema: õpetaja leiutab seda, mis on riigi poolt tegemata jäänud. Meil puudub uuele õppekavale vastav õppekirjandus, materjale toodetakse tagantjärele. Õpetaja peaks tegelema materjali klassikõlbulikuks muutmisega, mitte et hakkab seda nullist leiutama.“

Natuke peaks sädet ikka olema…

Võib-olla siin päästab õpetajat tükike tervet talupojamõistust – ja jätangi mõne asja tegemata, igale poole ei panusta?

„See otsus tuleb vastu võtta, jah. Samas üritan oma elu elada selliselt, et panen põhirõhu tegevustele, mis on suunatud minu ainest ja õpetamisest huvitatud õpilastele, kelle jaoks see on tähenduslik. See tähendab lisamaterjalide koostamist olümpiaadide ettevalmistuseks, osalemist ainevõistlustel. Ja sellest, mida peetakse vahuks õpetamise ümber, püüan jätta midagi tegemata.“

Kas te õppenõukogus sama radikaalselt sõna võtate?

Martin Saar naerab. „Ma ei jäta asju ütlemata, puudutagu see õpilaste reisimist või koolikorralduslikke küsimusi või midagi muud. Kui ma millessegi usun – ja see lähtub minu maailmavaatest –, siis miks ma peaksin vaikima, mida on siis karta? Ei ole küll pidanud sellepärast kannatama, et olen midagi öelnud. Mu oma kooliskäimise ajal käitumishinnet sellepärast küll alandati, et juhtisin õpetajate tähelepanu teatud määruste mittetäitmisele. Ja mis siis, ega ma seepärast nüüd õnnetum ole. Üritan õpilastes ärgitada ka sellist küsimist ja kahtlust. Kuni see jääb lugupidavasse vormi, on see edasiviiv nähtus. Natuke peaks sädet ikka olema.“

Keemia ja filoloogia käsikäes

Kuidas sai inglise filoloogist keemia õpetaja?

„Ma õppisin Tallinna inglise kolledžis. Esimesel kahel gümnaasiumiaastal sain õppida väga asjalike inglise kirjanduse õpetajate käe all. Ka inglise keele õpetaja oli väga hea õpetaja. Gümnaasiumi viimasel aastal oli tunniplaanis Ameerika kirjandus, aga õpetajaga ebaõnnestus. Õnneks huvi see ära ei võtnud. Planeerisingi, et tahan ülikoolis kolme aasta jooksul õppida inglise filoloogiat, et saada laiapõhjaline humanitaarharidus. Ega ma ei läinud Tartu Ülikooli ainult inglise keele ja kirjanduse pärast, vaid õppekavas oli usundilugu, filosoofiat, keeleteadust, kirjandusteadust. Olin kindel, et selle aja jooksul õpin ka piisavalt keemiat puudutavaid aineid, nii et saan magistriõppesse astuda keemias. Olin kooli ajal osalenud keemiaolümpiaadidel, see huvitas mind. Et siis inglise keel, siis keemia, ja siis asun kooli tööle.

Aga Tartu Ülikooli teisel aastal tekkis võimalus tulla Gustav Adolfi gümnaasiumisse keemiat õpetama. See näitab koolijuhi julgust anda inimesele võimalus. Õnneks läks vist päris hästi, siia ma jäin. Töö kõrvalt õnnestus bakalaureus nominaalajaga lõpetada. Magistrist on nii palju puudu, et magistritöö on kirjutamata ja kaks pedagoogikaainet läbimata. Eks see on ka natuke minu iseloomuga seotud.

Õpetajakoolituse sisulistel ainetel nägin väga suurt väärtust, ka didaktikal. Aga üldpedagoogilised ained – ausalt öelda need kõnetavad mind suhteliselt vähe. Teoreetilised pedagoogilised ained, mida pakutakse, ei ole väga olulised koolis hakkamasaamise kontekstis. Tegelikult oleks vaja rohkem praktikapõhist arutelu.

Hea pedagoog ei pea olema läbinud kõrgemale hindele pedagoogilise psühholoogia definitsioonkursust. Ikka see loeb, kuidas õpetaja suudab esineda, kuidas saavutab klassiga kontakti, tajub klassi atmosfääri.

Õpetajakoolitus võib teha keskpärasest õpetajast asjaliku õpetaja, aga olen täiesti veendunud, et see, mis võimaldab kujuneda suurepäraseks õpetajaks, peab inimeses olemas olema. Autojuhtimist ei saa ju ka nii selgeks, et loed manuaali läbi ja siis autosse, sõida. Klassis toimuvat õppetööd ei õpita ka nii juhtima.“

  Martin Saar.jpg

Martin Saar. Foto: Madli Leikop

Kool sünnib ainetunnis

Teil on keemiatunnid nii Tallinna reaalkoolis kui Gustav Adolfi gümnaasiumis. Kas konkurentsimomenti ei teki? Et äkki õpetate ühes koolis paremini (või rohkem) kui teises?

„Õpetajana pean ennast väga oluliseks osaks kooli keskkonnast, kooli vaimsuse kandjaks. Samamoodi, nagu peab koolikultuuri keskmeks olema õpilane. Koolikultuur püsibki sellel, kuidas üksteisega suhestuvad õpilane ja õpetaja. Kool ei ole seinad, kool ei ole õppekava, mis paberil, kool ei ole eksamid ja pingeread. Kool on see, mis sünnib tegelikult ka ainetunnis. See on kooli väärtus, kui vilistlane tahab kooli külla tulla, sest siin on olemas midagi, mis tema ajalgi oli. Õpetaja peab seda vaimsust kandma, aga see ei tähenda, et õpetaja või õpilane on sunnismaine, kooli omand. Kool sünnib õpilasest ja õpetajast, mitte et kool haagib end õpilase ja õpetaja külge.

Kui vaatame olümpiaadide nimekirju, et GAGist see õpilane ja reaalkoolist see õpilane, siis kooli nimi ei ole üldse tähtis. See on ka põhjus, miks olen jõuliselt vastu seisnud, kui on kvoodisüsteemid, et sinna või sinna võistlusele pääseb igast koolist kaks õpilast. Ei, peavad pääsema, kes on parimad, sõltumata sellest, kus koolis nad juhtuvad õppima.

Õpilane saavutab olümpiaaditulemuse tänu enda tööle, sageli ka tänu õpetaja toele. See, mis on kooli nimi seal taga, ei ole üldse oluline. Sellepärast ei saa tekkida ka koolide vahel konkurentsi. Mõte, et koolid omavahel konkureerivad, on minu jaoks täiesti välistatud. See ei mahu minu maailmapilti.

On tore, kui õpilane satub keskkonda, mis talle sobib, ja hakkab seda taaslooma. Kahju, kui keskkond teda ei kõneta, sest see on nii teistmoodi kui tema sooviks. Kui mõnele koolijuhile või ametnikule meeldib lugeda, mitu kohta saavutas kool olümpiaadidel või mitmes koht on pingereas või kas Treffner tegi Härmale ära või vastupidi, siis see on – (jutuajamisse tekib pikk vaikus) – on kuidagi lihtsalt nõme. Miks seda vaja on? Peaksime seisma ju selle eest, et õpilastel oleksid võimalikult head arenguvõimalused. Uhkust tuleb tunda just õpilaste ja nende heade tulemuste ja saavutatu, mitte kooli nime figureerimise tõttu.

Minu tööandjad on sedavõrd mõistusega ja mõistlikud mehed, et nad ei näe kahes koolis õpetamises probleemi. Loomulikult kolleegid ja õpilased aasivad heatahtlikult, et kumb kool siis ikka parem on. Muide, need koolid on omavahel väga erinevad. Minu jaoks tähendab kahes koolis õpetamine võimalust koos töötada selliste noortega, kes mind kõnetavad ja keda loodetavasti ka mina suudan kõnetada.“

Samal teemal: