Prantsuse ajakirjas GEO ilmub fotoseeria kontrastsest Eestist


Avaldaja:Merje Pors31. Jaanuar 2013

„Eesti kui IT-vedur“ ja „Eesti kui kiireima HIV-levikuga riik Euroopas“ – need on kaks vastandlikku teemat, mille seob kevadel Prantsuse ajakirjas GEO ilmuvas fotoreportaažis üheks looks Itaalia fotograaf Stefano De Luigi.

Mitmete maailmakuulsate väljaannetega koostööd teinud ja rohkelt tunnustust pälvinud fotograaf Stefano De Luigi (vaata tema töid lähemalt siit) leidis sel nädalal tunnikese, et Koolielu portaalile oma tööst ja tegemistest lähemalt rääkida.

„Oktoobris sattusin lugema, et Eesti on kõige väiksema riigivõlaga maa Euroopas. Samal ajal oli riigivõlg minu kodumaal Itaalias muutunud kinnisideeks ja nii ma muutusin väga uudishimulikuks selle madala riigivõlaga riigi suhtes ning pakkusin Eestit teemaks Prantsuse GEO-le,“ selgitas De Luigi. Mõistagi oleks keeruline pildistada madalat riigivõlga ning nii püüdis ta Eestile õiget lähenemisnurka leida. Nagu ta ise ütleb, siis 75% loost peaks keskenduma Eestile kui tehnoloogia vallas väga edukale riigile ning ülejäänud 25% keskendub HIVile. „Ma ei tahtnud ainult eduloo juurde takerduda - elu on mitmetahulisem ja nii tõin juurde ka kontrasti (De Luigi kohtus ka Eesti HIV-positiivsetega - toim).“

Tavaliselt pakute ise teema välja ja lähete sellega ajakirja juurde?

Jah, 99 protsendil juhtudel käib asi sedapidi. Sest nii on parem mulle - mul on teema vastu huvi. Kuid see ei tähenda, et ma ei võiks teha reportaaži teemal, mille ajakiri mulle välja pakub. Ma loen, vaatan uudiseid ja teen seda, mis mind huvitab. Nii nagu ka Eesti puhul – jälgin, kuidas riik, mis on suhteliselt värskelt iseseisvuse saavutanud, saab nii hästi hakkama.

Eesti edu on tegelikult silmaga näha – inimesed on tuleviku osas optimistlikud hoolimata praegusest keerulisest ajast. Siin on hea atmosfäär, startup'ide turg tõuseb. Võtsin bussijaama sõitmiseks takso ja see masin oli nagu lennuk. Seal olid iPad, iPhone, kaardilugeja. Tegin sellest pildi, sest see oli minu jaoks esimene kord, kui midagi sellist nägin taksos. Selline rohke tehnoloogia kasutamine on teil levinud üle ühiskonna.

Stefano de Luigi.JPG

Stefano De Luigi Tiigrihüppe Sihtasutuse kontoris. Pildistas Signe Rosin.

Olete käinud pildistamas näiteks Gustav Adolfi gümnaasiumis, Tartu Hiie koolis ning tutvunud ka eestlaste välja töötatud tehnoloogiliste lahendustega. Millised olid teie ootused Eestisse tulles ning kas reaalsuses nähtu on teile ka üllatusi valmistanud?

Olin lugenud Tiigrihüppe Sihtasutuse tegemistest eelnevalt ja loomulikult oli mul palju ootusi. Te olete tegelikult õnnelikud – mulle tundub, et Eesti puhul on poliitiline tahe investeerida ajudesse. Ajud on ju Eesti suurim vara.

Pidage meeles, et ma olen alati fotograaf ja ma otsin olukordi, mis vastavad visuaalselt mu ootustele. Kui mõelda, mis võiks prantslastele olla väga põnev vaadata Eesti kohta, siis me ei saa öelda, et tehnoloogiat mujal ei eksisteeri. Samas oli muljetavaldav näha Eestis mitukümmet 7-8-aastast last iPadidel õppimas (Tallinna Gustav Adolfi gümnaasiumis – toim.). Tartus nägin, mida haridus lõpuks annab – http://fits.me projekt, mis on uuringute tulemus, kuid samas ärilahendus. Isegi talunik kasutab tehnoloogiat, mis näitab, kas tema lehm tunneb end hästi või mitte. Kõik siin nähtu on mulle selgeks teinud, et eestlased tunnevad end tehnoloogiat kasutades mugavalt – alates taksojuhist kuni taluniku ja sealt veel lasteni välja.

Koolielu haridusportaali loevad ka õpilased ja kindlasti on nende seas kedagi, kelle unistus on kunagi fotograafiks saada. Kas võiksite põgusalt kirjeldada, milline üks fotograafi päev välja näeb, kuigi ma eeldan, et need päevad on väga eripalgelised. Ärkate hommikul üles ja mis edasi?

See on sama lugu alates sellest ajast alates, kui minust fotograaf sai, s.o 24 aastat tagasi. Mu ainuke valik oli saada fotograafiks. Sul peab olema teatud valgus oma elus. Pead olema iseenda ülemus, samas end ise ka ärgitama ja ergutama, lisaks pead olema ka iseenda töö kriitik. On palju inimesi, kes annavad kohe alla, sest neil ei ole sisemist jõudu öelda, et ma tahan seda teha. See on hea pool. Kibe pool on see, et vajad distsipliini. See ei ole töö igaühe jaoks. Ma ei räägi talendist, vaid joontest, mida fotograaf evima peaks. Distsiplineeritus ajab sind igal hommikul üles, paneb sind panustama oma töösse. Teine joon on uudishimu – kui fotograafis on koos uudishimu ja distsiplineeritus, siis on pool tööd juba tehtud. Anne tuleb pärast seda. Selle 24 fotograafiks oldud aasta jooksul olen kohanud palju andekaid inimesi, kuid nad kaotavad iseend, kui nad ei ole piisavalt distsiplineeritud või uudishimulikud.

Fotograafias on ilmselt nagu teistelgi elualadel, et mida rohkem harjutad, seda paremaks fotod lähevad.

Jah. Fotograafil peab olema teatud tehniliste oskuste pagas, mille ta saab kaasa koolist. Samuti on fotograafi jaoks väga oluline tunda fotograafia, kino ja kirjanduse ajalugu. Kultuuritaust on väga tähtis ja seda peavad toetama tehnilised oskused. Alguses on tehnika väga oluline, aga peagi sa ei mõtle sellele enam nii palju ja pead reegleid rikkuma ning asuma katsetama, et leida oma keel fotograafias, enda väljendusviis.

Te olete dokumentaalfotograaf. Kas kõik, mida te oma töös pildistate, on alati sajaprotsendiliselt loomulik või vahel tuleb hea pildi saamiseks ka kaasa aidata, konstrueerida?

Ei, konstrueerida ei saa. Võtame näiteks selle Eesti loo – kõigepealt ma uurin Eesti kohta, seejärel alustan selle inimese otsimist, kes võiks mulle olla n-ö võtmeks loo avamisel. Dokumentaalfotograafias on selge piir, millest ei tohi üle astuda ja piltide loomine kunstlikult ei käi mu ameti juurde. On eetika, mida tuleb austada. Fotograafias ei saa valetada ja see on kohe näha, kui foto on kunstlikult loodud.

Koolielu portaalis on juba mitmendat aastat käimas veebipõhine kursus „Digipildid õppetöös“, millega innustame fotosid õppimisel rohkem kasutama. Kas te võiksite kõigile huvilistele öelda kolm lihtsalt nippi, kuidas saada head fotot?

Esiteks tuleks vaadata teiste fotograafide töid ja õppida oma lemmikutelt. Keegi ei ole sündinud professionaalseks fotograafiks. Teiseks tuleks olla võimalikult diskreetne – kui pildistad, siis püüa teha nii, et sinu kohalolu oleks vaevu tajutav. Püüa n-ö haihtuda. Kolmandaks – püüa olla kiire. Kui sa pildi kaotad, siis sa ei saa seda enam taastada. Pead sessiooni ajal olema võimalikult kohal, pidevalt valmis pildistamiseks.

Lugesin teie varasemast intervjuust, et peate hea foto peamiseks kriteeriumiks emotsiooni olemasolu. Mis võiks olla teised kaks olulist kriteeriumi?

Emotsioon on tõesti peamine – kui sa ise ei ole liigutatud, siis kuidas sa saad liigutada teisi inimesi?

Oma töö tõttu olen kokku puutunud väga paljude inimestega. Tihti olen piiripealsetes olukordades ja pean jälgima, et ma ei oleks liiga lähedal, samas ma ei saa olla ka liiga kaugel. Emotsiooni hoidmine on kõige olulisem fotograafi jaoks ja teisi kriteeriume ma ei annakski.

Kas te näete läbi kaamerasilma midagi, mida paljas silm ei taba?

See on hea küsimus. Seal on muidugi vahe sees, mida näen mina oma fotograafi silmadega ja mida keegi teine. Kaamera taga on mul tunne, nagu ma oleksin nähtamatu. Tõeline risk on see, et kui oled ohtlikus olukorras, siis usud, et kaamera varjab sind ja midagi ei saa sinuga juhtuda, kuid see pole nii. Seetõttu on mitmed minu kolleegid oma elu kaotanud.

Kas olete oma töös samamoodi sellistes ohtlikes olukordades olnud?

Jah (järgneb vaikus - toim.).

Õppetöös tuleb kasutada ka fotosid ning kui pildi autor ei ole andnud luba oma fotode vabamaks kasutamiseks litsentside näol, tuleb fotograafilt luba küsida. Kuidas suhtute tänasesse autoriõigusesse?

Fotograafi tööd ei tehta selleks, et saada rikkaks, vaid seda tehakse siiski kire pärast. Autoriõigus on minu tuleviku jaoks väga oluline, siin on muidugi internet suur väljakutse. Näiteks on blogisid, kes kasutavad minu pilte – muidugi nad lisavad mu nime ja võib-olla kunagi küsivad ka luba pildi kasutamiseks. See võiks mulle meelitav olla – et just minu töid on kasutatud, kuid samal ajal tuleb mõelda majanduslikult. Vahel ma olen majanduslikult hädas ja võitlen, et oma tööd edasi teha. Kui kõik need inimesed, kes minu fotosid kasutavad, maksaksid mulle kasvõi 1 euro pildi eest, võiksin endale lubada tulevikuplaane ja erinevaid projekte. Ma ei poolda enda fotode vabakasutust, autorit ei saa tema tööst väljapoole asetada. Muusikas on hea väljapääs leitud – saad maksta ja omale loo alla tõmmata, fotograafias tuleb ka reeglid välja mõelda.

Õpilastele mõeldes – nad saavad kasutada vabakasutuses pilte ja kui nad soovivad midagi väga erilist ja spetsiifilise visiooniga pilti, siis on ausam selle eest maksta.

Minu viimane küsimus puudutab kooli. Mida te arvate, mis võiksid olla need peamised väärtused, mida lapsed koolist kaasa peaksid saama?

See on jälle minu visioon, aga ma leian, et lapse jaoks on kõige olulisem jääda uudishimulikuks. Olla avatud meelega, julge ja salliv. Ei peaks kartma seda, mida sa ei tunne – lase uudishimul juhtida oma elu ja see on suurim väärtus, mida kool saab eluks kaasa anda.

Kas teie kool (Stefano De Luigi kasvas üles Roomas ja õppis seal - toim) andis selle väärtuse teile kaasa?

Jah.

Autor: Merje Pors