Minu esimene tõeline kokkupuude hiina keelega oli siis, kui gümnaasiumi sisseastumisavaldust tehes tuli valida, kas soovin hakata õppima hiina või saksa keelt, kirjutab ta ajalehes Saarte Hääl. Pikalt selle valiku üle mõtlema ei pidanud ning nii saigi “linnuke” tehtud hiina keele kasti. Seda seetõttu, et Hiina on ühe eestlase jaoks siiski kauge ja eksootiline maa ning kui võimalus selle kultuuriga tutvuda ja keelt õppida tuuakse praktiliselt koju kätte, miks seda võimalust siis mitte kasutada?

Kuidas “emast” võib saada “hobune”
Olen ikka mõelnud, et hiina keelt juba naljalt ise selgeks ei õpi, aga täpset ettekujutust mul sellest, mida see endast kujutab, ei olnud. Hiina keele tõelist raskust mõistsin alles siis, kui seda juba õppisin. Hieroglüüfid on üks asi, aga et rääkides kasutatakse viit erinevat rõhku, tuli küll üllatusena. Vale rõhk võib oluliselt muuta sõna tähendust. Nii võib “emast” saada “hobune” ja “võõrustajast” “siga”! Pärast esimesi hiina keele tunde mõtlesin: millesse ma end jälle seganud olen!?

See jäi siiski vaid esimeseks ehmatuseks. Algus oli tõesti natuke konarlik. Õnneks pole lausete moodustamine hiina keeles aga just eriline kunst ning käänete ja muu sellisega me keelt õppides end vaevama ei pea.

Siiski mäletan, kuidas esimesel hiina keele õpetajal Mr Fishil (ehk Wei Yu’l) oli üks hiinlasest sõber külas, kes meie tundegi väisas. Itsitas seal tunni ajal omaette pingis. Nojah, eks meie hääldus ühele tõelisele hiinlasele tõenäoliselt naljakana kõlabki. Meie kaitseks ütleks aga seda, et toona olime hiina keelega veel väga vähe tuttavad, seetõttu oli ka neid rõhuvigu rohkem. Lausete sekka eksisid sellised “pärlid” nagu “ma olen koer”, “ma olen isa” ja “ma olen Eesti”. Ent ega siis esimese ebaõnnestumise pärast saa püssi kohe põõsasse visata.

Foto: Flickr

Areng on olnud kiire, ent muidugi on veel palju õppida. Samas on tunne, et oleme juba üsna palju omandanud. Näiteks telekast vahel harva hiina keelt kuuldes ajan kõrvad kikki ja plaksutan omaette nagu hüljes – mõnest sõnast või lihtsamast lausest saan arugi! Teine rõõmus ja märksa tihedamini esinev äratundmishetk tekib igasuguste pakendite ja karpide peal hieroglüüfe nähes ning siis näpuga järge ajades ja iga natukese aja tagant hõisates: “Ahhaa, seda märki ma tean!”

Juba teist aastat saame koolis osa võtta hiina keele testist (Youth Chinese Test) ning Konfutsiuse instituudi kaudu pakutakse isegi võimalust suvel kaheks nädalaks Hiinasse laagrisse minna. Hiina keele testi sooritamine on vabatahtlik, testid on erineva tasemega ning testi läbinud saavad sertifikaadi. Et tegu on rahvusvahelise testiga, annab selle läbimine märku sellest, et me areneme ja midagi on kahe kõrva vahele ikka jäänud.

Lõikame paberit, laulame ja kokkame

Omaette väärtus on see, et keele õpetajad on ise hiinlased, nii varasem meesõpetaja Wei Yu kui ka tema tööd jätkav naisõpetaja Jie Chen.

Nii on killuke Hiinast ja selle kultuurist siin meiega ning tundides saame meiegi sellest kultuurist osa. Tegevusetust tundidele ette heita ei saa, lisaks keele õppimisele tegeleme aeg-ajalt paberilõikamise kunstiga, laulmise ja kokkamisega. Palju muudki, mille kaudu õpetaja hiina kultuuri tutvustab, on veel plaanis.

Iseenesest on ka see pluss, et keele õpetajad vahetuvad – nii saame hiina kultuuri näha ka läbi teise silmapaari ega kipu Hiina kohta üheülbalisi üldistusi tegema, sest nagu eestlasedki, nii on ka hiinlased oma iseloomult ja käitumisharjumustelt erinevad. Nii ei saa omavahel võrrelda ka Jie Cheni ja Wei Yu’d, nende harjumusi ja õpetamismeetodeid.

Lisaks hiina keele õppimisele saame tunnis praktiseerida inglise keeltki, sest mõistagi ei räägi õpetaja eesti keeles ning meie ei saaks aru, kui tema meiega ainult hiina keeles räägiks.

Töökeel on seega inglise keel, mida mõistab nii õpetaja kui ka õpilased. Vähemalt enamasti. Ei saa eirata, et nii eestlastel kui hiinlastel on oma iseärasused inglise keele rääkimisel. Probleemid aga olid kiired kaduma, sest peagi harjusime üksteise aktsendiga.

See on vist siililegi selge, et hiina keel avab elus uksi. Kuna lausa üks seitsmendik maailmakodanikest hiina keelt räägib, ei saa kuidagi öelda, et see keel oleks tähtsusetu.

Võimalusi, mida hiina keele teadmisega peale hakata, on tõesti palju, ent millisest kinni haarata, on küsimus. Vastus sellele küsimusele peitub igaühes endas. Minu jaoks on hiina keele õppimine eelkõige silmaringi laiendamine ning usun, et see on seda ka tulevikus. Kindlasti jätkan hiina keele õpinguid pärast gümnaasiumi lõpetamist ning olen isegi veeretanud mõtet ülikooli aegu Hiinasse vahetusõpilaseks minna. Praegu on kõigest veel vara rääkida. Eks näeb, mis tulevik toob, ent hea on teada, et mul on mingid eeldused olemas. Seda, et mul tulevikus hiina keelest mitte mingit kasu ei ole, ei taha ma kuidagi uskuda. Kui mu edasistest plaanidest midagi välja ei tule, siis vähemalt kõlab lause: “Ma oskan hiina keelt” üsna uhkelt. Kuigi jah, oskuseni on veel pikk tee…

Samal teemal:

• Viljandis kogub populaarsust hiina keele õpe
• Kuressaare kooli hümn kõlab nüüd ka hiinakeelsena
• Kuressaare noored oskavad üle ootuste hästi hiina keelt