Meediaõpetuses ei ole must-valgeid vastuseid


Avaldaja:Madli Leikop26. Veebruar 2013

Epp-Mare Kukemelgi jaoks annab tegevajakirjaniku amet talle meedia õpetamisel mitte lihtsalt eelise, vaid kogu õppematerjali: värskeid uudiseid ja päevakajalisi teemasid on tundi alati kaasa võtta.

Delfi reporteri ja Tallinna Lilleküla gümnaasiumi meediaõpetaja Epp-Mare Kukemelgi puhul ei tule mitte küsida, kuidas ajakirjanikust õpetaja sai, vaid hoopis kuidas juhtus, et õpetaja ajakirjanikus hakkaks. Sest hariduselt on Epp-Mare algklasside õpetaja, ühe aasta selles ametis ka töötanud. „Ajakirjanik sai minust nii, et lugesin Eesti Ekspressist kuulutust: uudisteagentuur BNS otsib majandusuudiste reporterit. Saatsin CV. Anvar Samost, kes toona BNSis töötas, kutsus proovitööd tegema. Tegin telefoni-intervjuu Põhjaväila ehitamisest abilinnapea Ants Leemetsaga. Lugu sobis, sain tööle. See oli periood, kui tänavalt võeti toimetustesse laps-ajakirjanikke,“ muigas Epp-Mare Kukemelk. „Ma ei olnud ega ei ole siiamaani ajakirjandust õppinud mitte minutitki, olen puhas praktik. Teooriat olen hiljem juurde lugenud.“

Meediaõpetajana on Epp-Mare tegutsenud ligi kümme aastat. Alustas sellega Tallinna 37. keskkoolis – valikaineid oli vaja ja ta pakkus välja meedia - ning nüüd on juba aastaid Lilleküla gümnaasiumis. Meediaõpetust saavad kõik gümnaasiumiklassid. Meediat on võimalik valida ka koolieksamiks, ja see on õpilaste seas väga populaarne.

Kas see, et töötad ajakirjanikuna, annab sulle meedia õpetamisel eelise?

„Mitte eelise, vaid see annabki kogu minu õppematerjali. Kuigi mul on koostatud põhipunktid ja esitlused Küllike Kase meediaõpiku põhjal, siis praktiliselt viin tundidesse kaasa sama päeva (või siis eelmise päeva) uudiseid, mille põhjal räägime ja näiteid-seoseid toome.“

Kas meedia on sinu arvates lihtne õppeaine? Võiks seda õpetada ükskõik mis aine õpetaja?

„Kui õpetaja on piisavalt sotsiaalse närviga inimene, siis ta võib küll meediat õpetada, ei ole nii, et see sobib ainult meedias tegutsevale inimesele. Ajakirjanikud ei ole ju ka kõik ajakirjanikuks koolitatud! Meedia ei ole ammu enam pelgalt ajakirjandus, see on palju laiem. Inimesele, kes meedia sees on, ei ole seal midagi keerulist. Mis võib oht olla, on see, kui eesti keele õpetaja võtab ja hakkab õpetama puhast teksti kirjutamist (uudis, arvamuslugu, pressiteade). See võib olla lihtsalt igav. Minu jaoks on meediaõpetus case stady ehk juhtumipõhine õpetus, mitte käsitööoskuste omandamine. Žanrid võib tutvustada ühe kursuse jooksul, oluline on tunnetuse küsimus, seoste nägemine. Mina tahaksin rohkem selliseid asju õpetada.“

Õpetad siis ka?

„Püüan. Arutleme klassis ühiskonnas toimunud asjade üle, miks nii on; vaatame juhtumeid erinevatelt seisukohtadelt. Alati ei ole kõik nii must-valge nagu koolis ollakse harjunud, et on õige vastus ja vale vastus. Päris elus jääb lahtisi otsi väga palju. Räägime kultuuridevahelisest erinevusest, heast tavast. Vaatame kohtulahendeid, mis meedias on tähelepanu pälvinud – kas süüdlane on alati nii süüdi, kui teda ajakirjanduses tembeldatakse? Teatud mõttes provotseerin õpilasi kaasa mõtlema sotsiaalselt tundlikel teemadel.“

IMG_2969.jpg

Foto õpetaja Epp-Mare Kukemelgist tegid tema õpilased meediatunnis spetsiaalselt selle loo tarvis. Praktika on oluline!

Missugused meediatarbijad praegused noored on? Või sa ei saa seda objektiivselt öelda, sest sinu juures ongi meediahuvilised?

„Ma ei ütle, et nad oleksid kõik eraldi meediahuvilised. Ega nad pole valida saanud, tund on tunniplaanis ja sinna nad peavad tulema. See pole vabatahtlik ringitegevus. Nad kirjutavad 10. klassis mulle kirjatüki, milline on nende pere meediatarbimine. Üldiselt ajalehti kodudesse ei tellita, emad loevad peamiselt ajakirju, isad internetist uudiseid. Lapsed veedavad aega portaalides ja suhtlusvõrgustikes. See ei tähenda, et poleks erihuvisid. Ikka joonistuvad välja noored, kes tunnevad näiteks sügavat huvi välispoliitika vastu. Või keegi, kes on süvamuusika huviline või jälgib rahvusvahelistelt kanalitelt talk show`sid. See on nii ju igas vanuseastmetes: kõik ei loe Sirpi, mõni aga ikka tellib."

Nii et sinu klassist tulevad targad meediatarbijad, mitte ajakirjanikud?

„Absoluutselt. Kui mõnest saab ajakirjanik, siis see on väga tore. Aga midagi ei juhtu, kui mitte kellestki ei saa. Oluline on, et nad julgeksid loetus-nähtus kahelda, et nad oleksid kriitilised meediatarbijad. Et oskaksid loetule-nähtule infot juurde otsida, seoseid näha.“

Pärast väikest mõtlemist ütleb Epp-Mare siiski, et teadaolevalt on üks tema õpilane olnud Delfi Noorte Hääle toimetaja ja läks pärast keskkooli lõpetamist edasi õppima ka ajakirjandust. Teine, praegu 10. klassis õppiv noormees, teeb kaastööd Delfi välisuudistele ja on Delfi Rahva Häälde kirjutatud lugude eest välja teeninud nii televiisori kui DVD-mängija.

Läheks korraks selle kahtlemise juurde tagasi. Kas tõesti meie ajakirjandus valetab, et meediatarbijad peavad kogu aeg kahtlema, kui midagi loevad?

„Asi on selles, et ajakirjandus vahendab erinevate persoonide arvamusi, aga inimene ei pea olema nõus kõigega, mida loeb. Ta loeb neid arvamusi ja kujundab nii oma arvamuse. Kõige parem näide oleks valimiseelne periood, kus kõik üritavad oma sõnumit inimeseni viia. Tekib segadus, kes mida siis räägib. Valija peab oma arvamuse kujundama, kelle poolt hääl anda. Selleks peab tutvuma erinevate programmide-platvormidega, neid võrdlema, analüüsima. See laieneb muudele asjadele ka, kasvõi töökoha või elektripaketi valik. Mosaiigist tuleb enda jaoks tervik kokku panna. See arutlus ja analüüs peab inimesel peas kuskil toimuma, eks me katsume tunnis harjutusi-kondiproove teha. Näiteks õpilased loevad arvamusartikleid ja tutvustavad teistele, mida lugesid. Siis arutleme. Sellise arutluse käigus ei saa arugi, et midagi ka õpiti. Tagasisides nad vahel ütlevadki, et me ju ei õppinud midagi. Või näiteks kui algab meediaõpetuse osa „Raadio“, et kuidas raadiot kuulata. Tekib küsimus, mis mõttes, keera nupust lahti ja kuula! Aga raadiožanrid, kuidas erinevad raadiouudised leheuudistest, mis on kuuldemäng? Olen saanud noortelt ka arvamusi, et kuuldemäng on see, kui helistad saatesse ja siis saab auhinna. Üksikud teavad, et tegu on raadioteatriga.“

Kas õpilased jälgivad mõnikord ka sinu kui ajakirjaniku tööd kriitilise pilguga?

„Ei usu, et nad ekstra minu tehtud uudiseid jälgiksid. Vahel küsivad, et miks see link Delfis ei avane, miks teil nii palju vigu on või midagi üldist. Siis selgitan. Ei ole küll kohanud, et keegi oleks otse minu suhtes kriitiline olnud.“

Kas on oluline meediat õppida?

„Mulle üldse ei meeldi, et aineid õpitakse ainete kaupa. Meeldib, kui aineid integreeritakse ja seostatakse. Minu viimases tunnis käisid külas tarbijakaitse inimesed ja rääkisime tarbijast ning tarbimisest. Mulle meeldiks, kui meediaõpetus oleks osa teistes ainetes: ajaloos, geograafias, kirjanduses. Sündmused, mis meie ümber toimuvad, tulekski tundi tuua, ükskõik siis, missugusesse ainetundi. Aga saan aru aineõpetajast, kellel on ees riiklik õppekava ja väike tundide maht, ta ei jõua lihtsalt lisaks midagi rääkida.“

Samal teemal: 

 

 

Haridus- ja Noorteamet