Eelnõu koostamine on sotsiaalministeeriumis äsja tööd alustanud laste ja perede osakonna esimene suurem töö. Üks eelnõuga tegelejatest, ministeeriumi laste õiguste ja teenuste juht Anniki Tikerpuu märkis, et laste kehalise karistamise keelustamine süsteemis olulisi muutusi ei too, sest lastevastane vägivald on meil ka juba praegu keelatud ja karistused karistusseadustikus ette nähtud.

"Keelustamise eesmärk ei seisne selles, et vanemaid karistada, vaid selles, et edendada positiivset lastekasvatust," ütles Tikerpuu. "Ka praegu on igal kodanikul kohustus teatada abi vajavast lapsest."

Mingeid erilisi karistusi lapse kallal vägivallatsemise eest karistusseadustikku ei tule. See näeb ka praegu ette karistuse iga inimese, nii lapse kui täiskasvanu, tervise kahjustamise eest, samuti löömise, peksmise või valu tekitanud muu kehalise väärkohtlemise eest.

Sotsiaalministeeriumi uuele osakonnale on lastekaitseseaduse muutmisel parimaks eeskujuks Rootsi, kus alustati laste kehalise karistamise järkjärgulise keelamisega koolides juba 1927. aastal. Pea 70 aastat hiljem oli jõutud niikaugele, et veel vaid 11 protsenti rootslastest pooldas väga kerget kehalist karistamist.

"Meil on olemas kõik eeldused loota, et meil läheb hoiakute kujunemine kiiremini kui Rootsis," ütles Tikerpuu. "Suur osa meie inimestest siiski leiab, et lapse kehaline karistamine ei ole aktsepteeritud kasvatusviis."

Ometi peab ministeerium laste kodust füüsilist karistamist nii oluliseks probleemiks, et seda lastekaitseseaduses eraldi mainida. "Tehtud uuringud viitavad, et kehaline karistamine on probleem, sest endiselt arvavad veel väga paljud inimesed, et see peaks olema lubatud," lisas Tikerpuu.

Näiteks sotsiaalministeeriumi tellimusel 2006. aastal tehtud Eesti elanikkonna väärtushinnangute uuringust selgus, et lapse kehaline karistamine on tegelikkuses kujunenud normiks ja igapäevaseks kasvatusmeetodiks.

Teatud olukordades pidas kehalist karistamist õigustatud kasvatusmeetodiks suuremal või vähemal määral kokku 38 protsenti eestimaalastest. Veel avaldamata 2009. aasta soolise võrdõiguslikkuse monitooringust selgus aga, et lapse kehaline karistamine on lubatud ligi poolte Eesti elanike arvates.

Tikerpuu kinnitas, et kõige tähtsam on vanematele õpetada, et last tuleb kohelda inimväärselt ega tohi teha talle seda, mida ei tahaks endale. Ministeerium pakub näiteks välja, et Eestis võiks Rootsi eeskujul sünnitusmajades igale sündinud lapse vanemale hakata jagama teabematerjali, mis käsitleks laste kehalise karistamise ja üldse füüsilise väärkohtlemise kahjulikkust.

Haridus- ja teadusminister Tõnis Lukase sõnul on lapse löömine ka praegu keelatud ning retoorika, et nüüd hakkame seda keelama, paistab esmapilgul kummalisena.

"Me ei tohiks hakata asju nägema niimoodi, et kõik, mis on keelatud, on keelatud ainult siis, kui see on seadusega keelatud," lausus Lukas Postimehele. "Traditsiooniline ühiskondlik kokkulepe peaks olema ka veel elujõuline, sest muidu peame hakkama kõike seadusesse kirjutama, kaasa arvatud seda, et laps ei tohi lüüa oma ema või isa."

Allikas: BNS, Postimees 10. märts 2010