Teadmatus tekitab ebakindlust
Kõigepealt lühidalt uuringuprojektist aineõpetaja seisukohast. Projekti toimumisaeg jääb küll eelmisesse õppeaastasse, aga nagu märgitud, kestab selle kaudne mõju nii minu, minu kolleegide kui ka õpilaste puhul tänaseni.

Teadmatus tekitab ebakindlust. Kassijuhataja mured võib vist koondada teema alla "mis juhtub kui…", s.t. eelkõige mure turvalisuse pärast suhtes sülearvuti ja õpilane ning suhtlemine kodudega. Soovi korral võisid lapsed sülearvuti koju kaasa võtta, seda võimalust kasutati, seetõttu oli võimalik uurida arvuti kasutamist ka koolivälisel ajal. Esialgne hirm asendus teadmisega, et 8. klassi õpilaste puhul on tegemist oma tegude eest vastutavate inimestega. Arvutitega rändamine erinevate õppehoonete ja klasside vahel ning mitme koolikotiga seiklemine ühiskondlikus transpordis nõudis oma osa, päris paljud arvutid vajasid remonti, aga sülearvutite arv projekti alguses ja lõpus jäi õnneks samaks.   

Projektis osalemise üheks eelduseks oli teiste kõrval ka IKT-alase koolituse läbinud pedagoogide olemasolu. Tõesti, sellekohaseid pabereid ja tunniskirju oli minugi kaustas rohkem kui üks ja ka tundide andmine arvutiklassis üpriski tavaline. Sellele vaatamata oli kõhedust tekitav seista sülearvutitega varustatud klassitäie õpilaste ees ja alustada tundidega, ise täpselt teadmata, kuhu peaks lõpuks välja jõudma või kas üldse peab kuskile välja jõudma (lisaks aine õpetamisele muidugi).

Kergendust ei toonud ka teadlaste saabumine, kes klassi tagumistes pinkides istet võtsid ja kogu protsessi tähelepanelikult jälgima ja salvestama asusid. Nende nägudelt polnud võimalik välja lugeda ei heaks- ega halvakspanu. Tagantjärele tarkusega saan aru, et mingit teemat uurides ei saa katsealustele vihjeid anda, sest see mõjutaks projekti käiku. Ei saa ka vestlusringis arutada, et seal koolis tehti nii, aga teises koolis hoopiski naa, tähelepanelike kuulajatena oleksime jällegi kõigest omad järeldused teinud ja kõike kuuldut kohe rakendanud.

Sülearvutite kasutamisest polnud pääsu...
Pääsu polnud: selleks, et uurida, kuidas sülearvuti kasutamine mõjutab õppimist, õpetamist ning õpitulemusi, tuli sülearvuteid kasutada! Suure õhina ja entusiasmiga seda tegimegi. Õpetajad otsisid ja koostasid õppematerjale, hindamatuks abiks haridustehnoloog, internet ning kolleegidega suhtlemine; õpilased panustasid lisaks õppimisele ka mängimisele ning suhtlusprogrammides lobisemisele.

Projekti edenedes kahanes eduelamus nii õpilastel kui ka õpetajatel. Valikuvõimalusi, erinevaid materjale ja õpikeskkondi on mõõtmatult, aga sobivate materjalide koostamine või leidmine väga aeganõudev, sest need lisandusid muudele kohustusele, mitte ei lihtsustanud neid. Teadupärast on eksami– ja tasemetööde nõudmised vastavuses õppekavaga ja vastutus õpetamise kvaliteedi eest lasub eelkõige õpetajal. Lisaks tõdesin, et sülearvuti ei ole õpik ega töövihik ning internetiühenduse katkedes või muude tehniliste viperuste korral ei pruugi planeeritud tegevused õnnestuda ja hoolikalt läbi mõeldud tunni asemel sülearvutiga peab pöörduma krihvli ja tahvli ehk siis kirjutusvahendi, õpiku/töövihiku juurde tagasi. 

Keegi meist ei tea, kui innovaatiline või loov ta suudab olla, kui selleks ei teki võimalust ega vajadust. Motivatsiooni, tahte ning sobiva võimaluse puudumise korral saab üsna edukalt kulgeda mööda hästi sissetallatud radu, nii on töökindel ja turvaline, kõik osapooled on rahul. Sülearvuti kasutamine ei osutunud imevitsaks, vaid tõstatas palju küsitavusi ja ka probleeme. Vahetult pärast projekti tulemuste avalikustamist olin rahulolematu, isegi pettunud, sest tähelepanu koondub eelkõige vajakajäämistele ja puudustele ning tundus, et tehtud töö ei osutunud ootustelevastavaks. Projektis osalemine andis palju mõtlemisainet, hetkel distantsilt tagasi vaadates tunnen aga rõõmu nii võimaluse eest osaleda, kuid mis tähtsamgi, tänu tunnetatud vajaduse eest midagi muuta ja seeläbi ka ise muutuda.

Merike Volar, Gustav Adolfi Gümnaasiumi inglise keele õpetaja      
Lisatud 16. märtsil 2010