Väärtustame komasid
Kui eelmiselt aastal püüdsime 100 sõna õigekirjaga luua ülevaadet, kus meie õpilased eksivad, siis seekord keskendusime 5.-12. klassis teemale, mille puhul suurem osa õpilastest paistab toetuvat vaistule. Komastada või mitte? On ju tähelepanuväärne, et meie õpilase joaks on kaks nii olulist teemat – armumine ja õigekiri – alati just tunnetega seotud? Ju see on siis ka inimeses ja tema vanuses kinni, et ta mõlema teema puhul kipub oma tunnetes eksima. Ehk oli nüüd ülim aeg neile tõestada, et komareeglite puhul võib vahel täiesti rahumeelselt enda tunded unustada ja usaldada reeglit, seda mõista ja oskuslikult kasutada.

Me tegime õpilaste jaoks ülesande väga kergeks (?): 32 lauset, juba ette kirjavahemärgistatud, ole ainult mees ja otsusta, millised viis neist on õiged. Need 7-10 minutit testi aega oli vähemalt hästi kasutatud ja tõsiselt läbimõeldud tegevus. Nemad said oma oskustest teadlikuks ja meil oli lihtne tuvastada, millistele reeglitele tuleks edaspidi rohkem tähelepanu pöörata.

Samasuguse testiga üllatasime viimases õppenõukogus ka oma kolleege, et tõestada eesti keele praktilise oskuse väärtust.

(Näitelause – õige või vale? Ülestõusu järel oli Tiibeti 14. usujuht ehk dalai-laama, kodanikunimega Jetsun Jamphel Ngawang Lobsang Yeshe Tenzin Gyatso sunnitud põgenema Indiasse, kus elab, eksiilis, tänaseni.)

Väärtustame teadmisi
Mälumäng „Eesti keel, eesti kirjandus, eesti kultuur” oli emakeelepäevajärgsel koolipäeval üks lõbus üritus, sest vähe on neid saalisündmusi, mis toovad kokku 5.-12. klassi (ruumikitsikuse tõttu küll vaid 3-4-liikmeline esindus igast klassist) ning kus neil kõigil, sõltumata vanusest ja teadmistest, tuleb tõsiselt pead murda, mida me keele ja kirjanduse raames üldse teame. Nii juhtuski, et esimese koha noppis üks kümnendatest, teise koha üks kaheteistkümnendatest ja kolmanda koha üks kaheksandatest klassidest. Neljandale kohale viigistas end juba nii 11. kui ka 7. klasside esindusi. Nii võib ju öelda, et on teadmisi, mis on ajatud, mida me võiksime teada, sõltumata sellest, kas läbime 6. või 12. klassi programmi.

(Näidisküsimus. Eno Raud avaldas oma esimesed jutud ajakirjas Laste Rõõm varjunime all. Selle varjunime andis ta hiljem ühele raamatutegelasele. Missugust varjunime Eno Raud kasutas? )

Väärtustame inimest
Ei saa raamatuaastal meiegi raamatutest üle ega ümber. Aga kui laiendada raamatu mõistet paberväljaandest inimnahkväljaandeni ehk inimeseni? 11. klassi õpilane Kadi Kuusik uuris kooli uurimistöö raames huvitavat projekti – Elavat Raamatukogu. Inimeste eelarvamuste väljatoomisele ja nende muutmisele rajatud idee teostus meie emakeelenädala esimesel päeval järgnevalt.
Kõigepealt tuli leida Elavad Raamatud – inimesed, kes oma käitumise, eluviisi jmt-ga väljendavad mingit isikut, kelle mõistmiseks oleks vaja temaga rääkida. Õnneks oli olemas piisavalt julgeid inimesi. Nii oligi meie Elavas Raamatukogus lõplikul kujul kataloog pealkirjadega „Luuletaja”, „Vibulaskja”, „Sportiv muusik”, „Elumees“, „Karateka”, „Maailmarändur”, „Purjetaja”, „Miss”, „Koreograaf”, „Lavastaja”, „Vahtusõpilane Brasiilias”, „Dirigent” ja „Võistlustantsija”.

Huvilised (uurimistöös nimetatakse neid kontrollgruppideks) said kataloogist välja valida oma Raamatu ning vestelda temaga 5-10 minutit. Võib lisada, et Raamatutel oli väga tihe graafik, nii et „Luuletajal” (Jürgen Rooste eksklusiivväljaandes) oli vaevalt mahti oma „riiulile” istuda, et hinge tõmmata, kui juba oli uus lugejaskond platsis. Kel on selle projekti vastu suurem huvi, siis Kadi Kuusiku töö leiab oma koha õige varsti Eesti Gaidide Liidu kodulehel (vastav organisatsioon on ka Elava Raamatukogu ametlik esindaja Eestis).
Nii sai inimraamatust selle päeva tähtsündmus. Kindlasti tuleb lisada, et Raamatud tagastati Raamatukoguhoidjale ehk Kadile samas füüsilises ja vaimses seisus, nagu need välja laenutati.

Väärtustame neid, kelle mõte on traditsiooniliseks kirjasõnaks vormunud
Eelkirjutatu põhjal ei olegi imestada, et noorkirjanik Birk Rohelend, kes tuli 11. klassidele tutvustama oma kirjanduslikku maailmanägemust, omab teaduskraadi geenitehnoloogias ja töötab hoopis meediaagentuuris. Kirjanik kui isik - kui mõiste - on saanud hoopis laiema tähenduse, kui õpilased harjunud on. Nii nagu ajakirjandus on saanud üheks kirjanduse puutepunktiks. Eelmise ja üle-eelmise sajandi mälestuslikud lood kirjanikest, kes pidid oma igapäevast tööelu veetma ajalehetoimetustes, on tagasi. Lihtsalt ajakirjanduslik „ruum“ igas võimalikus tähenduses on laienenud.

Nii tõdes ka Holger Roonema (Eesti Päevalehe uudistetoimetuse reporter) 10. klassidega diskuteerides. Me küll teame et paberleht ja onlineväljaanne on justkui kaks erinevat väljaannet. Aga kuidas see tegelikkuses sünnib?
Oleme ikka kindlad, et ajakirjanikutöö on kirjanikutööst nii erinev, et neid kaht „kirjanikku“ täiesti erinevasse valdkonda lahterdada. Lõpptulemuseks on ikkagi tekst. Loodetavasti väärtuslik tekst.
    
Ja nii me oma emakeelenädalat pidasime. Väärtustasime väärtuslikku.
Mida oligi tarvis tõestada.

*Foto: Elavad Raamatud ootavad oma lugejaid.  Foto: Kerli Nõmm

Kristi Koit, Tallinna Reaalkooli eesti keele ja kirjanduse õpetajate nimel
Lisatud 19. märtsil 2010