Kim Ki-Hoon on töötanud eraõpetajana üle 20 aasta. Erinevalt tavapärasest õpetajast, saab ta palka vastavalt oma teadmiste nõudlusele ja nõudlus on kõrge. Enamuse oma sissetulekust teenib ta õpilastelt, kes vaatavad tema veebipõhiseid loenguid. Need 150 000 on peamiselt gümnaasiumiõpilased, kes loodavad parandada oma lõpueksamite tulemusi. Kim Ki-Hoon õpetab inglise keelt umbes 60 tundi nädalas, sellest vaid kolm tundi kulub loengutele. Tema loengud salvestatakse ning tehakse internetis videona kättesaadavaks hinnaga 4 dollarit tund. Enamuse aega kulutab ta õpilaste küsimustele vastamisele, tunnikavade planeerimisele ning töövihikute- ja raamatute kirjutamisele. “Mida rohkem töötan, seda rikkamaks saan.” Tema palgal on 30 inimest, kes aitavad tema õpetamise impeeriumit hallata, lisaks peab ta õppematerjalide avaldamiseks oma kirjastust.

Erakoolid on trendiks kogu maailmas. Tihti nimetatakse erakoolimajandust varihariduseks, mis peavoolu süsteemi peegeldades pakub teatud tasu eest koolijärgseid tunde igas aines. Ilmselt pole aga kuskil mujal saavutanud variharidus niivõrd suurt turuosa ja keerukust nagu Lõuna-Koreas, kus eraõpetajad on tavaõpetajatest rohkem.

Hüved ja mured

Sedalaadi varisüsteemid on ühelt poolt atraktiivsed, kuid teisalt murettekitavad. Kolm neljast Lõuna-Korea lapsest on seotud eraharidusega. 2012. aastal kulutasid lapsevanemad erakoolidele rohkem kui 17 miljardit dollarit. Ühelt poolt on see viinud Lõuna-Korea akadeemilisele liidripositsioonile. Poole sajandi eest oli enamus Lõuna-Korea elanikkonnast kirjaoskamatu, tänapäeval on sealsed 15-aastased lugemises 2. kohal maailmas. 93% õpilastest lõpetab gümnaasiumi. Teisalt toob aga erakoolindus teravalt esile varalise ebavõrdsuse, sest parim haridus saab osaks rikaste perede lastele. Lisaks kannatab laste psüühika - pidev võidujooks ja kaks korda päevas kooliskäimine on väsitav ja pingeline. 

Väljavaade on atraktiivne. Kui sa oled hea õpetaja, siis miks ei võikski selle eest väärilist tasu saada? Meie koolid ei tee õpetajast ilmselt kunagi miljonäri. Sellele vaatamata on Lõuna-Korea näitest üht-teist õppida. Kim Ki-Hoon’i sarnase õpetaja leidmiseks kammivad erakoolide juhid läbi internetti, nad loevad lapsevanemate tagasisidet ja vaatavad õpetajate tunde. Erakoolide konkurents sunnib häid õpetajaid teineteiselt üle lööma ning staarõpetajaid on raske hoida.  

Erakoolide õpetajad ei pea olema diplomeeritud pedagoogid. Neil ei ole õpetajaametist tulenevaid hüvesid ega kindlat kuupalka. Nende tasu sõltub konkreetsest tegevusest ja paljud neist töötavad pikki tunde teenides tavaõpetajast vähem. Õpetajaid hinnatakse registreerunud õpilaste arvu, eksamitulemuste ja tagasiside kaudu. Õpilased on kliendid ja nende haaramiseks kulutavad erakoolid kõvasti reklaamile. Õpilased panevad end kirja konkreetse õpetaja juurde, mis tähendab, et kõige populaarsematel õpetajatel on kõige rohkem kliente. Kim Ki-Hoon’il on tavaliselt loengus 120 õpilast, aga tavalise õpetaja klass on palju väiksem.

Kui õpetaja tulemused pole õpilastele piisavalt atraktiivsed, määratakse õpetajad katseajale ja vajadusel vahetatakse välja. See on õpilaste arvates õpetajatele stiimuliks. Uuringute põhjal on erakoolide õpetajad võrreldes tavakooli pedagoogidest palju kõrgemalt hinnatud. Nad on paremini valmistunud, õpetamisele pühendunud ning austavad õpilase arvamust. Nad suhtuvad õpilastesse austusega, vaatamata nende akadeemilistele saavutustele.

Kas erakoolide õpilased saavutavad rohkem?

Sellele küsimusele on raske vastata. Rahvusvaheline statistika jätab palju tõlgendamisruumi. Tulemused näitavad, et erakoolide puhul on kvaliteet hinnaga liiga nõrgalt seotud. Rikkamad lapsed saavad endale lubada individuaalset juhendamist parimate õpetajatega, teised käivad aga suurtes klassides vähem usaldusväärse õpetaja juures.

10st lapsevanemast 8 tunneb erakoolide õppetasudest tulenevat majanduslikku survet, kuid teenusest ei loobuta, kinnitades endale, et mida rohkem nad maksavad, seda paremini lapsed õpivad.

Poliitikute pakub see palju mõtteainet. Miks on lapsevanemad valmis investeerima arvestatavaid summasid lisakoolitusele? Üks aspekt on see, et eraõpetajad katsetavad rohkem uute tehnoloogiatega, õpetavad seikluslikult ja on kliendile orienteeritud.

Lõuna-Korea valitsus on proovinud aastakümneid erakoolide turgu taltsutada küll keelustamise kui ka erinevate regulatsioonidega, kuid see ei ole nende mõjuvõimu vähendanud. Ainuke väljapääs on parandada üldhariduse süsteemi. Kui lapsevanemad süsteemi usaldaksid, ei maksaks nad hiigelsummasid lisaõppe eest. Selleks peaks tavakooli õpetajale maksma oluliselt suuremat palka ja see peab olema vastavuses nende tulemustega. Sel juhul oleks õpetajaamet atraktiivne kõige paremate oskustega kandidaatidele ja lapsevanemad teavad, et laste õpetamise juures on vaid parimad õpetajad. 

Erakoolide ja kodu vahel käib tihe koostöö. Vanematele saadetakse sõnumeid lapse kohaloleku ja saavutuste kohta. Paar korda kuus annab õpetaja telefoni teel tagasisidet ja mõnekuise intervalliga suhtleb koduga ka koolijuhataja. Kui lapsevanemad pole kaasatud, loetakse seda erakoolis läbikukkumiseks. Ka tavakoolide jaoks on aktiivne suhtlus õpilase ja lapsevanemaga üheks parendusvaldkonnaks. Õpilaste regulaarne tagasiside saaks olla õpetajate ametialase arengu lähtekohaks; koolijuhtide ülesanne on tulemuste nähtavaks tegemine ning õpetajakoolitus peab olema läbimõeldud ja efektiivne. See tagaks õpetajaameti prestiiži ja usaldusväärsuse.

Ühelgi riigil pole kõiki vastuseid. Globaalses mõistes on mõned tõed siiski universaalsed. Õpilased peavad oskama kriitiliselt mõelda nii lugemises, matemaatikas kui loodusteadustes, neid peab oskuslikult suunama ning võtmeoskuseks on kohandumisvõime. Selle saavutamine nõuab teatud muutusi kõikidelt koolidelt, muidu võtavad selle oma peale erakoolid.

Refereeritud: The Wall Street Journal, foto: Flickr (kasutaja: Wayan Vota)