Tuule lasteaia õpetajad on agarad interneti vahendusel tehtut jagama ja hästi välja tulnud töid teistelegi näitama. Seda kinnitab ka 2012. aastal saavutatud võit Tallinna haridusameti konkursil „Innovaatiline tegu“ ja äsja Tuule lasteaia õpetajale Anu Perile omistatud tiitel „eÕpetaja 2013“, seda Tallinna haridusameti, Tallinna alushariduse juhtide ühenduse ja Tallinna koolijuhtide ühenduse koostöös.

Koolielu ajas juttu nii Mari-Ann Järve kui Anu Periga. Mari-Ann Järve on Tuule lasteaiaga seotud 1999. aastast, toona, tõsi küll, oli asutus veel Lasnamäe lasteaed-algkool. Kui asutusest sai Tuule lasteaed, sai õpetaja Järvest täiskohaga liikumisõpetaja. Anu Peri töötab Tuule lasteaias 2004. aastast, ta on rühmaõpetaja ja IT-tugi ehk kolleegide nõustaja-abistaja infotehnoloogia kasutamisel. 

Teie igapäevane töö ja IKT, kui tihedalt need seotud on?

Mari-Ann Järve: „Minu jaoks on kõige tähtsam, et laps selle tunni – lasteaias kestab tund vähem kui 45 minutit – saab liikuda. Arvuti on suur abivahend. Otsin sealt mänge ja lisan blogisse. Kui Tuule lasteaia spordi ajaveebi pidamist viis aastat tagasi alustasin, oli materjali vähe. Jooksumänge otsides jõuti ikka minu blogisse. Ajaveeb on ka tagasiside lastevanematele, nemad on blogi suured külastajad: näevad, mis mänge lastega mängime, kirjeldused, mängusõnad, kõik on kättesaadav.“

Mari-Ann Järve suusakool on blogi üks osa. Lasteaia õppekavas natuke küll puudutatakse suusatamist, aga liikumisõpetaja jaoks oli seda vähe. Et kõigil lastel oleksid suusad olemas, seda ei saa nõuda. Siiski hakkas õpetaja lastesse huvi süstima ja palus, et kellel on suusad, võtke kaasa, mina õpetan ja aitan. „Kahel päeval nädalas korjasin need lapsed, kes tahtsid suusatamist õppida, päeval õue peale kokku. Hakkasime suusakooli tegema, tutvustasin vahendeid, õpetasin suuski alla panema. Lapsevanemate poolt tuli positiivne tagasiside – laps suusatab! Tõepoolest, alguses nad ju astuvad suuskadel,“ rääkis Mari-Ann Järve. Eelmisel aastal lõpetas suusakooli 18 last. „See on nagu mäng: kui on Jaak Mae suusakool, siis võib olla ka Mari-Anne suusakool. Kooli lõpuks said kõik medalid ja diplomid,“ meenutas õpetaja Järve.

Anu Peri täiendas, et kui Mari-Ann osales Koolielu e-kursusel „IKT ja loovus lasteaias“, kus õpetati tegema fotolooga pildiesitlust, siis tegi Mari-Ann kohe esitluse „Meisterdage koos lapsega tore liikumisvahend – kepphobune“. Igatahes lasteaias on kepphobused olemas.

Anu Peri: „Kui vaadata IT-d lastega seoses, siis vastavalt nädala teemadele on infotehnoloogia tegevustesse lõimitud, näiteks video, esitlus, õppemäng. See ei ole eesmärk omaette, et pean arvutit kasutama, aga IKT abil saab ilmestada ning mitmekesistada üldist õppimist, ja lastele see väga meeldib. Kõik sõltub teemast. Kui on 100% loodusteema, siis ma tahan lastega ikka päris metsa päris puu alla minna. Kuigi siis on õues väga hea kasutada mobiili, vaatame pilti ja otsime, kas leiame loodusest samasuguse puu. Kindlasti ei ole nii, et täna me veel ei ole arvutit kasutanud, nüüd peame seda tegema.“

Pildil Anu Peri (vasakul) ja Mari-Ann Järve. 

Missugune on Tallinna Tuule lasteaia tehniline varustatus?

Anu Peri: „Võrreldes teiste Tallinna lasteaedaega on üldiselt väga hea. Igas rühmas on arvuti, ekraan ja printer. Õpetaja saab igapäevase planeerimistöö teha rühmas arvutis, ta ei pea selleks ära käima. Arvutiklassis on SMART-tahvel  ja teisaldatav suur ekraan.“ Mõlema õpetaja sõnul on probleem siiski tehnika vananemine. „Õpetaja ei saa nelja seina vahel kinni jääda. Ta peab infot saama, peab saama tööplaane teha, materjale otsida, juba sellepärast peab igas rühmas vähemalt üks arvuti olema,“ rõhutas Mari-Ann Järve.

Kuivõrd on lapsed arvutis ise loojad, kuivõrd jälgijad – vaadatakse videot, esitlust?

Anu Peri: „Koostöös lastega oleme loonud fotojutustusi ja animatsioone. Näiteks iga laps joonistas oma kingikoti, mida tahab jõuludeks saada, pärast salvestasime heli peale. Üldiselt oleme kasutanud, et laps teeb käelise joonistuse ja siis ise fotografeerib. Ta õpib kaadrit paika panema, analüüsib, kas jäi hästi või ei jäänud. Multifilmid on suurepärane võimalus palju erinevaid oskusi õpetada.

Animatsiooni puhul on see ka tore, et lapsel tulebki teadmine, mis on päriselt, mis mitte. Päriselt kohver ju ise ei liigu, me saame ta panna liikuma. Kui ta vaatab kodus ema-isaga televiisorist multifilmi, saab laps samuti aru, et ekraanil toimuv ei ole päriselt, seal on tehtud midagi. Laps õpib palju, kuis saab olla animatsiooni loomises osaline.“

Mari-Ann Järve: „Ja sa saad tehtut teistega jagada internetis, see ei jää ainult rühmaruumi.“

Kas on mingi vanusepiir ka, millal algab IKT kasutamine õppetöös?

Anu Peri: „See sõltub õpetajast, kellel mis mõtted tulevad koostöös lastega. Aga et õpetaja oskaks ideest kinni haarata, peavad tal eeloskused olema. Oleme kolmandat aastat teinud majasisest e-õpetust õpetajatele. Kõigepealt õpivad nad ise midagi kasutama, keskkonda või programmi, ja lastega koos valmivad asjad. Esimesel aastal õppisime esitlusi looma, tänavu tegime veebiraamatuid. Igalt rühmalt tuli vahva raamat. Lapsed mõtlesid muinasjutud välja, lugesid tekstid peale, joonistasid pildid.“

Aga õpetaja vanus ja IKT?

Anu Peri: „See ei ole nii, et noor tuleb ja kohe kõike rakendab. Jah, ta võib olla osav igapäevastes arvutialastes tegevustes, aga sageli vanem pedagoog oskab arvutit kasutada teadlikumalt.“

Mari-Ann Järve: „Niisugust asja ei ole, et laps istub rühmas üksi arvutis ja teeb seal midagi või mängib. Kui laps on arvutis, siis mõtestatult, millegi pärast ja õpetaja teadmisel. Meil on nii, et õpetajad küsivad Anult, kas on mõni hea e-kursus tulemas Koolielus, saaks tasuta koolitust. Majasisesed koolitused lükatakse vaikselt käima, keegi ei sunni. Hakkame tegema, Anu natuke abistab. Aga õpetajad tahavad ise pusida.“

Anu Peri: „Alguses on õpetajatel väike kartus, et jälle uus programm, kas ma ikka oskan. Ütlen, et mina olengi siin selleks, et aidata ja toetada. Kui lõpuks üks või teine asi valmis saab, näidatakse uhkusega teistele: mina tegin selle! Meie tegime koos lastega!“

Mari-Ann Järve: „Innovaatiline saad olla, kui lasteaias on peaaegu kõik õpetajad sellised ja juhtkond on avatud uutele ideedele, siis saad kõik teha.“

Lõpuks fantaseerisime natuke ja küsisin, et kui raha ei oleks probleem ja nad saaksid oma rühma lastele muretseda n-ö unistuste varustuse, siis mida nad ostaksid. Arvasin, et vastuseks tuleb arvutid ja iPadid ja mobiilid ja muud tehnilised vidinad. Täitsa valesti arvasin: õpetaja Mari-Ann ostaks kõigile lastele täiskomplekti suusavarustust, ja õpetaja Anu bussi, et lastega ekskursioonile või õppekäigule minek enam nii keeruline ei oleks.

Vaata Tallinna Tuule lasteaia ajaveebe!

Tuule lasteaia õppimisürituste lehekülg

Anu Peri kolleegi nõustamas. Fotode autor Madli Leikop. 

Samal teemal: 

• Lasteaedadesse haridustehnoloogid
• Kas nüüdisaegne lasteaed vajab digitaaltehnoloogiat?
• eTwinning sobib ka lasteaeda