Aasta kutseõpetaja: nii suurt au ei oodanud


Avaldaja:Madli Leikop20. Oktoober 2013

Räpina aianduskooli õpetaja Reti Randoja-Muts ütleb, et kutseõpetajaks kasvamine on olnud pidev ja loomulik areng. Sama loomulik tundub ka, et järjekindel ja hea töö tõi üleriigilise tunnustuse „Aasta kutseõpetaja 2013“.

Reti Randoja-Muts õpetab Räpina aianduskoolis aia- ja maastikukujundust. Et uusi teadmisi saada ja olla eeskujuks kutseeksamit sooritavatele õpilastele, tegi Reti Randoja-Muts ka ise läbi kutseeksami ning tal on Maastikuehitaja III kutsetunnistus. Tema õpilased on saavutanud häid tulemusi kutsevõistlustel. Tagasisides õpetaja tööle hinnati kõrgelt nii sisutihedaid tunde kui õpetaja võimet arvestada õpilaste tasemega. Aga sealt võis leida ka lause, mis asjaosalist samuti hästi iseloomustab: õpetaja Reti vastab kõikidele meilidele.

Õpetaja Reti Randoja-Muts, ilmselt võisite tunnustusürituse „Eestimaa õpib ja tänab“ ettevalmistuste saginas aimata, et aasta kutseõpetaja tiitel võib teile tulla?

Ütlen puhtast südamest, et nii suurt au ei osanud ma oodata. Tõsi, kolm kuud tagasi sain e-kirja, kus seisis, et mind on 700 pedagoogi hulgast nominentide hulka arvatud ja see teadmine oli piisavalt magus nii minule kui perele, et olla lihtsalt õnnelik! Eks ma ikka mõtlesin sellele, et kes minu kandidatuuri esitas, millistel alustel ja kes otsustas, aga ega ma ei oska nendele küsimustele siiani vastust anda. Saan vaid oletada ja teen sügava kummarduse kõigi asjaosaliste ees!

Ma ei teadnud viimase hetkeni, kes on kaasnominendid. Galal selgus, et need on teada-tuntud ja lugupeetud kolleegid Taavi Tuulik ning Veiko Belials. Seekord osutusin küll mina tiitli vääriliseks, kuid tean, et nemad on sama head õpetajad, kes armastavad oma tööd ja annavad endast iga päev parima. Igal juhul minu lugupidamine kõigile nominentidele!

Reti%20Randoja%20Mutskärbitud%202.JPG

 Reti Randoja-Muts. Foto erakogust. 

Hariduskäiku arvestades oleks teist võinud saada ka agronoom, lilleseadja või lillekasvataja. Kuidas õpetajaameti juurde jõudsite?

Kõik sai alguse sellest, kui asusin Jäneda õppe- ja nõuandekeskuses aia- ja maastikukujundust õppima. Selles koolis oli teooria ja praktika tihedalt seotud. Meid õpetasid inimesed, kes olid praktikud oma erialal ja nendega koos töötatud aega hindan väga kõrgelt. Nemad teadsid täpselt, milliste omaduste ja oskustega spetsialiste tööturg vajab, nad pühendasid meid pikema jututa eriala erinevatesse tahkudesse. Praktikatel usaldati meile sageli suurem vastutus, kui esialgu loota julgesime. See innustas tegutsema. Kooli lõpetades olin kindel, et jätkan aia- ja maastikukujundajana ja hakkasin otsima väljakutseid. Samal aastal (1998) asusin Räpina aianduskoolis tööle iluaianduse õpetajana. Üsna pea sai selgeks, et ainult intuitsioonist ja erialastest teadmistest efektiivse õpetamise tarbeks ei piisa ja nii hakkasin end töö kõrvalt õpetamise valdkonnas koolitama. Alustasin õpetajakoolitusest, kus sain selgeks pedagoogilise töö ABC. Enesetäiendamisega jätkan süsteemselt nii täna kui ka edaspidi. Kutseõpetajaks kasvamine on minu jaoks olnud loomulik ja pidev areng.

Paralleelselt õpetajaametiga olen pool oma elust tegutsenud ka ettevõtjana aia- ja maastikukujunduses. Kutseõpetajana tähendab see mulle suurepärast võimalust jagada reaalseid kogemusi. Ma ei pea õpilastele vahendama ainult seda infot, mida olen lugenud või erinevates koolides õppinud, vaid võin seda kõike huvitavamaks muuta oma aia- ja maastikukujundaja elus kogetu ning õpitu põhjal.

Mida peate igapäevases õpetajatöös kõige olulisemaks?

Mina olen tähtsaks pidanud ja teen kõik selle nimel, et õppijal oleks tunnis huvitav ja keskkond oleks arendav. Kindlasti ei jaga ma seisukohta, et kogu kontakttunni materjal tuleb õpilasele teooriana esitada. Nii palju kui valdkond võimaldab, tegutseme praktiliselt.
Räpina aianduskoolis ei pea ma õpetajana muretsema olmeprobleemide pärast, saan 100% keskenduda õpetamise kvaliteedile. Ma rõõmustan südamest selle üle, kuidas me õpilastega päevast-päeva teeme samme kolleegiks olemise suunas. Naudin seda, kuidas nad tööprotsessis õpitu najal üksteist juhendavad, kuidas nad tulevad välispraktikalt ja õhinal räägivad, kuidas oma oskuste ja tegutsemistahtega on võitnud tööandjate usalduse, kuidas neile „luua keerutamise“ asemel on usaldatud konkreetseid tööprotsessi osi jms. Olen nende üle uhke, et nad juba esimese kursuse alguses pingutavad selle nimel, et olla edukas oma erialal, et on auasi panna erialased oskused proovile kutsevõistlustel Eestis ja piiri taga.
Ma jagan õpilastele erinevat vastutust juba esimesest tunnist alates, et välja juurida õpitud abitust. Soovin, et neist areneksid edukad ja teotahtelised inimesed ning seda ilma nendepoolse pingutuseta ei saa. Neil kõigil on teadmine, et ma olen alati nende kõrval.

Eesti kutseharidus õpetaja pilgu läbi - mis on täna hästi, millest puudust tunnete?

Leian, et maastikuehituse valdkonnas on Eesti kutsehariduse kvaliteet hea ja ma ei üldista mitte ainult Eesti koolide näitel, vaid ka teiste Euroopa riikide kutsekoole silmas pidades. Enamik õppima asunuid on selgeks mõelnud, mida see eriala endas kätkeb ja nad on valmis õppimisse panustama.

Õpetajatel on väga palju koolitus- ja stažeerimisvõimalusi, nad saavad lävida sama valdkonna spetsialistidega nii Eesti piires kui ka mujal maailmas. Meie kooli õpetajad on tänu projektidele seotud pea 15 riigi kutsekoolide õpetajatega, et hoida oma valdkonnas kätt pulsil.

Vähem tähtis ei ole ka see, et paljud koolid on renoveeritud, õpetajate käsutuses on tehnoloogilised seadmed, mille oskuslik kasutamine teeb õpetamise protsessi efektiivsemaks. Tõsi, ma ei tea, millist lõivu on selle viimase nimel pidanud maksma meie direktsioon ja juhtõpetajad, aga oskan hinnata seda, et mina ja kolleegid peame õpetajatena hoolitsema vaid selle eest, et õpilased saaksid õpetamisest maksimaalselt kasu.

Puudust tunnen kolleegidega ühiselt veedetud ajast. Tunniplaanid on juba sedavõrd erilised, et päevade kaupa ei pruugi kolleegidega suhelda, sest viis minutit pausi kaob reeglina võluväel, ei ole põhjust kiirustada õpetajate tuppa paberpäeviku järele ja nii võõrdume elementaarsest suhtlusest üksteisega. Õnneks on kord nädalas metoodilised komisjonid, kus kolleegidega vahetult õpetamisega seotut jagada. Leian, et see on arendav ja hädavajalik.

Mis vanuses, mis taustaga õppijad teie õpperühmades on?

Õpetan päevaõppes põhikooli ja gümnaasiumi baasil õppijaid ning täiskasvanuid sessioonõppes. Õppijate taust on erinev. Päevaõppes on peamiselt otse koolipingist tulnud, kuid on ka neid, kes erinevatel põhjustel on õppimise mingil perioodil katkestanud ja nüüd soovivad meil jätkata. Sessioonõppes on enamik töötavad inimesed, kellel on väga erinevad õppimisharjumused ja kogemused. Need, kel viimastest õpingutest möödas kümmekond aastat, on väga tublid infotehnoloogia valdkonnas ja neil on justkui kaasa sündinud iseseisva töö oskus. Neil, kel koolist möödas umbes 30 ja rohkem aastat, vajavad veidi teistsugust keskkonda arenemiseks ja nii on mul palju põnevaid väljakutseid, kuidas erineva taustaga inimestele luua ühine keskkond, kus nad kõik saaksid areneda ja keegi ei peaks tundma puudust õpetaja tähelepanust või efektiivsest eriala õppimisest.

Olete Räpina aianduskooli mälumänguvõistkonna liige. Kas mälumäng on teie hobi?

Julgen arvata, et see on siiski hobi, ma ju lausa ootan selle seltskonnaga kohtumist ja mängu. Püüan igas mängus osaleda. Kas ma mälumänguks just treenin, aga paar tundi nädalas võtan ilukirjanduse kõrvalt endale vaba aega, mil lihtsalt loen ja tutvun erinevate kunstialbumite ja muude sarnaste üllitistega. Erilised lemmikud lisaks erialale on arhitektuur ning maalikunst. Oluline roll mälumänguks valmistumisel on ka mälumängukaaslastel, kellega koos veedetud aeg rikastab. Nende silmaring ja teadmised on imetlusväärsed. Eriti paeluv on kolleeg Malle Terepson-Madissoni iseomane vastusteni jõudmise ja esitusviis või Huko Laanoja laiapõhjaliste teadmiste fenomen. Ka iga mäng on omaette arendav ja põnev.

Olete Briti Kuningliku Aiandusseltsi liige. Mida see tähendab?

Kolleegide ja õpilaste hulgas tean mitmeid, kes on sama seltsiga liitunud. Briti Kuningliku Aiandusseltis liikmeks saavad hakata kõik aiandushuvilised üle maailma. Liikmeks saab kas siis erinevatel seltsi üritustel, messidel või kirja teel. Meil on oma liikmeskond ja kõigile tasumiseks kindel aasta liikmemaks. Igakuiselt ilmub ja saabub postkasti erialane ajakiri „The Garden“, kus aianduse ning aiakujunduse spetsialistid võtavad sõna päevakajalistel teemadel või jagavad aiandusalaseid soovitusi. Aasta jooksul antakse välja raamatuid, kus seltsi logo on justkui garantii sisu kvaliteedile. Klubiliikmetel on igal aastal soodustused teatud aedade, parkide külastamisel, vahel ka päris tasuta. Igal aastal on erinevais paigus seltsi kokkutulekud rikkaliku seminariprogrammiga.

Mina astusin seltsi liikmeks juhuse tahtel Chelsea Flower Show´l, kus olin parajasti raamatupoes sisseoste tegemas. Seal tutvusin ühe seltsi auväärse liikmega, kellele imponeeris, et olen aiakujunduse õpetaja ja veel Eestist. Pika distantsi tõttu ei ole ma küll seltsi nn aktiivne liige, kuid reeglina jõuan siiski kord aastas Suurbritanniasse, kus võtan osa kas Chelsea Flower Show´st või seminarist. Esialgu sellest piisab, et orienteeruda, mis aiakujunduses uut ja millises suunas tegutsetakse.

Koolielu küsimustele vastas Aasta kutseõpetaja 2013 tiitli saanud Räpina aianduskooli kutseõpeta Reti Randoja-Muts.