Kristi Vinter: 45-minutiline tund lõhub õppeprotsessi


Avaldaja:Merje Pors08. November 2013

45 minutiga piiratud fragmenteeritud tundidele võiks eelistada umbes poolepäevaseid õppesessioone, mis võimaldaksid õpilastel kaevuda teemades sügavamale ning näha ja teha asju terviklikult, leiab kasvatusteaduste doktor Kristi Vinter.

45-minutiline tund on nagu sõjaväeline režiim. See võimaldab vähem süveneda ja lõhub õppeprotsessi, märkis Tallinna ülikooli kasvatusteaduste instituudi direktor Kristi Vinter eile Viljandimaal Olustveres peetud HITSA Innovatsioonikeskuse seminaril „Tuleviku kool“. Tema ettekande teemaks oli „Tuleviku kool – uut moodi keskkond, uut moodi oskused“.

„Mida kaugemale lasteaiast liigume, seda enam kipub üldõpetus taanduma.  Projektõpe on esimene samm üldõpetuse poole, kus õpetaja jälgib ja toetab õpilast ega pea olema elav entsüklopeedia. Asju võiks õpetada terviklikult aineid lõimides,“ selgitas Vinter. Sellised avatud tunnid, mis ei oleks rangelt 45 minutiga piiratud, aitaksid tõsta nii õpilaste küpsust kui õpetajate rahulolu, usub ta.

Üks tuleviku kooli märksõnu ongi tema sõnul projektõpe. See annab kogemuse meeskonnas töötamisest, õpetab aja planeerimist ning võimaldab töö esitlemisega arendada esinemisoskust. Samuti tõi Vinter välja, et ümberpööratud klassiruum võimaldab sisukat õpilase ja õpetaja vahelist interaktsiooni. Ümberpööratud klassiruumi puhul tutvub õpilane järgmise tunni teemaga veebi vahendusel – näiteks vaatab teatud videoklippi vms – ning tunnis toimub omandatud teadmiste üle arutelu ja analüüs.

„Tänapäeval toimunud muutuste peamiseks põhjuseks on ikkagi digitaaltehnoloogia, mis on muutnud aja ja ruumi tähendust. Tekib juhuslik, kogemata õppimine ilma, et kool seda reguleerida saaks,“ lisas Kristi Vinter. Digitaaltehnoloogia saab meid õppeprotsessis aidata, näiteks võimaldab see personaliseerida õppeprotsessi: anda õpilasele teisi ülesandeid, võimaldada tal teistsugust tempot jne. Ka kõiksugu tehnikavidinaid, mis õpilastel koolis kaasas on – olgu nendeks siis nutitelefonid või tahvelarvutid – ei pea enne tunni algust ära korjama, vaid neid saab edukalt rakendada õppeprotsessis.

DSC_0037.JPG

Kristi Vinter ettekannet tegemas.

Selle kõige juures ei vähene õpetaja roll asjade mõtestajana. „Parimad õpetajad on need, kellel endal õppimise peale silm särama läheb,“ rõhutas Vinter ka õpetaja kui õpilase rolli.

Mida üldse õpetada?

„Kui tänane lasteaialaps läheb kooli, siis neid elukutseid, mis on täna aktuaalsed, ei pruugi tema tööle jõudes enam eksisteerida. 21.sajandi haridus peab ette valmistama ametiteks, mida täna pole veel olemas,“ rääkis Kristi Vinter.

Nagu mujal maailmas, heidetakse ka Eestis koolile ette seda, et tööandjad peavad töö juures hakkama õpetama igapäevaseid oskusi nagu probleemide lahendamine, meeskonnatöö ja ajajuhtimise oskus. Nimetatud oskused on universaalsed ja peavad ajaproovile vastu, mistõttu peaks kool neile suurt tähelepanu pöörama. Vinter rõhutas ka kriitilise mõtlemise õpetamise olulisust – informatsiooni paljususe situatsioonis on tähtis suuta teavet kriitiliselt hinnata.

Kool, mis innustab suhtlema

Tuleviku kooli teemal pidas ettekande ka tehnoloogiahariduse professor Margus Pedaste Tartu ülikooli sotsiaal- ja haridusteaduskonna haridusteaduste instituudist. „Tuleviku kool võiks olla juhtmevaba; kool, kus ükski laud poleks põranda küljes kinni; kool, kus inimesed saavad üksteisega võimalikult palju silmsides olla; kool, kus keskkond tekitab suhtlust inimeste vahel,“ alustas ta oma ettekannet. Uudishimu ja loovuse äratamine peaks tema sõnul olema tänapäevase keskkonna olulisemaid märksõnu. „Kõigepealt peab tekkima huvi õppida.“ Sellise keskkonna näiteks tõi ta klassideta koolid (ühe näitena võib tuua Vittra kooli Rootsis), kus on hea keskkond nii rühmaaruteludeks kui ka individuaaltööks. Taolises keskkonnas õppivad õpilased tõesti tahavad koolis olla ja tegutseda.

DSC_0041.JPG

Margus Pedaste.

21. sajandi kooli võiks Pedaste hinnangul iseloomustada enesejuhitud õppimine. "Kui tahame, et õpilane oleks motiveeritud ja õpiks päriselt, siis peame laskma tal võtta initsiatiivi õppimiseks. Kõigepealt peab õpilane õppima end juhtima."

Kui Kristi Vinter rääkis sellest, et digitaaltehnoloogia võimaldab personaliseerida õppeprotsessi, siis Margus Pedaste tõi sisse termini "pedagoogilised agendid". Need on arvutiprogrammid, mis aitavad koguda õppija kohta infot. Ükskõik kui võimekas õpetaja või õppejõud on, ei suuda ta suurte auditooriumide puhul iga üksiku õppija eripäradega arvestada. Pedagoogilised agendid toetavadki klassideta koolis või massikursustel enesejuhitud ja -reguleeritud õppimist, kogudes õppijate kohta infot, analüüsides seda ning pakkudes tuge, lähtudes analüüsi tulemustest. Loe Margus Pedaste nägemust tuleviku koolist ka viimasest e-õppe uudiskirjast.

Margus Pedaste soovitatud video sellest, kuidas näeb füüsika õppimine välja ajaga kaasas käivas koolis:

neoPLACE showcase vid from Mike Tissenbaum on Vimeo.

DSC_0044.JPG

HITSA Innovatsioonikeskuse konverentsil „Tuleviku kool“ arutlesid haridusvaldkonna eksperdid, koolijuhid ja õpetajad, milliseid võimalusi peaks pakkuma 21. sajandi haridus. Koolielu kirjutab juba järgmisel nädalal ka teistest põnevamatest konverentsil kõlanud teemadest.

Tekst: Merje Pors. Fotod: Egle Kampus.

Samal teemal: