Loovus, loomulikkus, looming... kunst!


Avaldaja:Kristi Semidor10. Mai 2010

Tundub, et loovusest on saanud loomulik asi – ja see on iseenesest hea. Meelsasti loovusest kõneledes kobestame sellele kasvupinnast ja teadvustame loova mõtlemise ning tegutsemise tähtsust teel parema elukorralduse ja -järje suunas, mida iseloomustavad sellised märksõnad nagu teadmistepõhisus, osalusdemokraatia, pehmed väärtused, keskkonnateadlikkus..., kirjutab Sally Stuudio õppejõud ja http://kunstikeskus.ee toimetaja Vano Allsalu.

Ka kunstniku puhul hinnatakse üha enam tema mõtlemisvõimet ja sõnaseadmisoskust. Juba ammu enam ei ole musterkunstnik ilule avatud hing, kes näeb enese ümber valgust, värve ja vorme, vaid pigem ühiskonnauurija, kultuuriluuraja, keskkonnademonstrant, kunstiblogija, kontseptuaalsete lendlehtede levitaja. Mitte asjata ei hinnata meie kunstiakadeemiassegi vabu kunste tudeerima kippujaid eelkõige vestluse alusel. Kui varem pidi komisjon esimeses ringis välja praakima need kunstnikuhakatised, kes joonistasid silmanähtavalt „andetult“, siis mis on nüüd üldse mõõdupuuks? Kas üldine avatus ja aktiivsus, sõnaosavus, teatav valmisolek loovuseks laiemas plaanis?

Loovuse mitu nime
Nagu heal lapsel mitu nime, on ka loovuse mõistel erinevaid lahtiseletusi – „võime luua midagi, mis on nii unikaalne kui kasulik“, „võime mõelda ettekujutavalt (imaginatively) ja originaalselt“, „uute ja ebatavaliste ideede arendamine“, „mentaalne ja sotsiaalne protsess, mis hõlmab uute ideede avastamist või uute seoste leidmist olemasolevate ideede vahel“. Samuti räägime loovusest kui erinevatele probleemidele sobivate lahenduste genereerimise viisist, mille juures rakendatakse muuhulgas ka senistest kogemustest sündinud teadmisi. Tinglikult võiks loovuse definitsioonid ehk jaotada teljele, mille ühes otsas on ürgalgne, demiurgiline ja pigem tunnetuslik-religioosselt nähtud võime luua midagi eimillestki (ehk ka kaunis kuju vormitust savist) ja teises uue loomine eelkõige tegelikkuse dekonstrueerimise, olemasolevate elementide ümberkorraldamise ning uudse vastastikuse suhestamise kaudu.

Ehkki loovus on paljuski üldine ja universaalne võime ja suutlikkus, on selle rakendamise viisid ja võimalused valdkonniti väga erinevad. On täiesti selge, et matemaatikas saab hakata loovust rakendama ja midagi leiutama alles kõrgemal tasemel – teel sinna on müriaadid kehtivaid võrrandeid ja reegleid, mille rikkumine põhjustaks üksnes pahandust. Kunstiõpetusega on esmapilgul lõbusamad lood, kuna loovus peaks olema kunsti kui sellise orgaaniline komponent – umbes nagu pärm taignas. Nimetagem seda siis kunstiliseks loovuseks - võimeks, mille abil jõutakse eelkõige väärtuslike kunstiliste tulemusteni, mitte aga uue tuuleturbiini või taimesordi loomiseni.

Kunstiline loovus on olemuslikult seotud vabaduse mõiste ning loomuliku eneseväljendusega. Kõige ehedamal – ent tegija enese jaoks veel suuresti teadvustamata - kujul näeme seda väikeste laste julgetes kunstitöödes. Samas ilmneb juba nende tegevuses loomingulisuse (ja loovuse) binaarne olemus: tung ja tahe kui ürgloovuse tõukejõud peavad kohtuma üldtuntud kultuuriliste märkide ja mudelitega, mis võimaldavad autoril edastada oma sõnumeid ka kaasinimestele. Esimest poolt saab kunstiõpetus üksnes lubada ja soodustada, alles teises osas on võimalik midagi ka konkreetsemalt õpetada.

Originaalsus kunstis, tasakaal kunstiõpetuses
Väljenduslikkuse ning kultuurilise kompetentsuse kõrval on kunstis kahtlemata väga oluline originaalsuse nõue – kunstiõpetus on sellest murest vähemasti üldhariduskooli tasandil siiski suuresti prii. Professionaalsete kunstnike ringis kõlab aga väga halvasti, kui keegi on sinu loodut „juba kusagil näinud“ – ehkki teatud korduvuste ja kattuvuste põhjuseks on enamasti mitte „mahategemine“, vaid väljendusvahendite paratamatult piiratud hulk ning ajas ja ruumis üksteisest eraldatud loojate sarnased otsingud ja taotlused. Seega taandub „tõeline originaalsus“ paljuski pettekujutelmaks ning sõltub pigem õnnest ja sellistest tuntust kujundavatest teguritest nagu valdkonna arvamusliidrid ja meedia. Ei saa ju väita, et Kazimir Malevitsh leiutas musta ruudu – ent kõik hilisemad kunstimängud selle kujundiga seostuvad vältimatult nüüd ka tema nimega.

Värsked võimalused originaalsuseks on kaasaegses kunstis paratamatult kahanev ressurss ning alates pissuaari esitamisest kunstiteosena (Marcel Duchampi "Purskkaev" 1917) on tänaseks kõik kunsti piirid järele katsutud ja ka ületatud nii esteetilises ja eetilises kui kontseptuaalses plaanis. Suurest hulgast ilmekatest näidetest meenutagem kunstnikku ihualasti ketikoerana, haukumas ja ettevaatamatuid näitusekülastajaid hammustamas (Oleg Kulik 1996). Neid piiriületusi on toimunud nõnda massiliselt, et võime rääkida „viisavabast kunstiruumist“, kuhu sisenemiseks ja kust väljumiseks pole vaja palju muud kui ...potentsiaali uudiskünnise ületamiseks ning seltskondlik-institutsionaalse kunstimaailma seisukohavõttu. Traditsiooniliselt mõistetud joonistusoskusel vmt. ei pruugi seejuures olla mingit tähendust.

Mis toimub selles olukorras kunstihariduse rindel, kus igasugusele haridustegevusele üldomaselt väärtustatakse ju teadmisi ja oskusi? Kuhu asetub siin loovus ning mida see tänapäeval kunsti ja selle õpetamise kontekstis üldse täpsemalt tähendab?

Kunst: teadmine, tegemine ja rääkimine
Kunstiainete õpetamise kaasajastamine tähendab ühelt poolt aegunud ja kivistunud seoste ning seisukohtade vabastamist ning kunstiõpetuse sisu ja metoodika avamist hajusate piiridega nüüdiskunsti dünaamikale ja mitmekesisusele. Allakirjutanu veendumuseks on, et vähemasti üks selgelt positiivne areng Eesti kunstiõpetuses seisneb liikumises seniselt pildi- ja oskamiskeskselt mõtteviisilt, milles „kunsti“ ja „joonistamise“ vahele tekib justkui iseenesest võrdusmärk, mõtlemise, arutlemise ja erinevate kunstiilmingute ja –protsesside teadvustamise ja aktsepteerimise suunas. Samas ei tohiks nüüd paati kallutada täiesti teise äärmusse ning asendada kunsti loomist „loovkõnelemisega“ kunsti teemadel. Teadmise ja oskamise vahel pole vastuolu - tasakaalustatud kunstiõpetuses peaks toimuma nende vahel loomulik verevahetus.

Tõsi, siinkohal peaksime silmas pidama ka üldhariduskooli kunstiõpetuse kahte paralleelset eesmärki – laiemalt peaks see ju arendama kõigis õpilastes kunstiteadlikkust ja kasvatama tulevasi kompetentseid kultuuritarbijaid (ja lihtsalt loovaid inimesi), tunduvalt väiksema seltskonna – homsete kunstnike, disainerite, arhitektide ja teiste loovtöötajate – osas aga kujundama aluse edasistele kunstiõpingutele kõrgkoolitasandil ning tulevasele professionaalsele tegevusele.

Kunsti nagu teistegi kultuurialade puhul määravad palju kokkulepped, inimeste isiklikud ja professionaalsed hinnangud ja maitse-eelistused. Vähe leidub siin „meetriga mõõdetavat“ ning nt. reaalainete õpetamise puhul valdav „õige“ ja „vale“ lahenduse vastandamine ei sobi kunstiõpetuses hindamissüsteemi aluseks. See elementaarsena tunduv tõde ei ole aga kaugeltki kõigi õpetajate tegevuse aluseks ning vääriks seetõttu erilist tähelepanu. Muidugi on ka edaspidi lubatud kritiseerida, kui küünarnukk on anatoomiliselt valesti joonistatud – ent õpilase kunstilist lahendust saame pigem hinnata kui üht võimalikku võtete ja stiilide mitmekesisel maastikul.

Samas põhineb ka muutlikus kunstielus toimuv ikkagi teatavatel seaduspärasustel ja väärtusmustritel, mis omakorda toetuvad üldkehtivale, n-ö suurele pildile kunsti ülesehitusest, selle elementidest ja nende omavahelistest suhetest. Seetõttu peaksime üldhariduskooli kunstiõpetuse tarvis ühe esimese asjana kaardistama korralikult kaasaegse kunsti maastiku ning varustama selle ka uute, ajakohaste metoodiliste „teeviitadega“. Üheks olulise sammuks selles suunas on ka uus riiklik kunsti ainekava.

Enam vaatamist, mõtlemist, suhtlemist uues kunsti ainekavas
Põhikooli ja gümnaasiumi kunsti ainekavade töörühma juhi Annely Kösteri sõnul on uues õppekavas tugevalt märgatav sotsiaal–konstruktivistlik õpikäsitlus, mille kohaselt tekivad teadmised inimestevahelise suhtlemise käigus ning õpilane on valmis vastu võtma eelkõige neid teadmisi, mille loomisel ta on ise aktiivselt osalenud. Uus kunsti ainekava pöörab senisest enam tähelepanu mõtlemis- ja tegutsemisviiside paljususele, rõhutab õpitud teadmiste ja oskuste loova rakendamise olulisust.

Annely Köster leiab, et põhikooli kunstitunnid peaksid andma õpilasele võimalikult süsteemse vaatajakogemuse ehk õpetama kunsti vaatama ja nägema, võrdlema, arutlema nähtu üle ja oskuse oma arvamust põhjendada, kasutades lihtsamat erialast terminoloogiat. ... „Kunstiõpetaja võimuses on toetada noorte kujunemist avara silmaringiga ja sallivateks inimesteks, kel on oma arvamus ja kes suudavad seda ka põhjendada ning väljendada.“

Võitluses kunstiharidusuuenduse eest osaleb Annely Köster ka innovaatilise mõtteviisi ning eksperimenteerimislusti poolest tuntud Sally Stuudio juhatajana.

Sally Stuudio kunsti leviala laiendamas
Sally Stuudio (asutatud 1991) on avalikes huvides tegutsev mittetulundusühing, mille missiooniks on aidata kaasa kaasa kunsti mõistmisele ja mõjukusele ühiskonnas, arendades lapsi ja noori kompetentseteks kultuuriloojateks ja –tarbijateks, suurendades inimeste kunstiteadlikkust ning lähendades kaasaegset kunsti ja kunstiharidust. Toetame inimeste loomupärast loomisvajadust ja kultuurihuvi, loome võimalusi kunsti õppimiseks ja harrastamiseks ning kunstialase informatsiooni ja kogemuste vahetamiseks. Seejuures lähtume sellistest väärtustest nagu sisukus, loovus ja hoolivus.

Pöördudes tagasi eespool öeldu juurde, tulekski rõhutada tingimuste ja võimaluste loomist kunsti tegemiseks – ning värvipliiatsite kvaliteedist on seejuures loovuse arendamiseks olulisemgi üldine loominguline atmosfäär ja hirmuvaba õhkkond, leiavad Sally Stuudio Kunstikooli õpetajad. Ilmi Laur-Paist ütleb lihtsalt ja tabavalt: „Luua õpilasele inspireeriv keskkond ja lasta tal endal valikud teha ja oma teos luua.“ Ehk võiks eelöeldut iseloomustada ka sõnaga „loomulikkus“? Tunneme end hästi, kui saame olla loomulikud. Head kunsti ei saa teha kunstlikult ega sunniviisi.

Jane Remmi sõnul on loovus julgus alternatiive välja pakkuda, oskus oma seisukohta kujundada ja selle väljendamiseks vahendeid valida. „Õpilase loovuse arendamine on kindlasti keerulisem kui õpetada teda tundma ja kasutama mõnda tehnikat. Õpetaja roll oleks siin eelkõige kuulamine ja toetamine. Loovus ei ole kriitikavaba plätserdamine, seega sama tähtis on seada piire – seda aga alles siis, kui loovus on õpilases juba avatud. Raske koht on piirid loovuse ja kaose vahel - oht libastuda ja loovuse arendamise asemel lihtsalt minna lasta.“

Siiri Taimla jaoks on oluline seatud ülesannete puhul alternatiivsetele võimalustele tähelepanu juhtimine, lapse arengukohtade äratabamine ja nendest lähtudes edasiviiv juhendamine.

Et loovus saaks toitu, on vaja ka uusi teadmisi. Neid aitab koguda ja vahendada Sally Stuudio Kunstiteadlikkuse Keskus (KTK), mille peaeesmärgiks on tuua kunst inimestele lähemale ning „tõlkida“ seda üldarusaadavasse keelde. KTK annab välja kunstiinfotrükist Art This Week, korraldab kohtumisi kunstnikega, töötubasid ja näitusi; selle väljundiks internetis on Eesti kunstiharidusportaal http://www.kunstikeskus.ee, mille e-näitused, kunstiuudised ja –õppematerjalid on küllap paljudele õpetajatele ja õppuritele juba tuttavad.

Ning lapsed ja noored hindavad väga kõrgelt veel ühte lihtsat asja, mis meil, täiskasvanutel, kipub meelest minema – nimelt väljakutseid: võimalust olla suur, olla tõsiselt võetud, teha midagi „päriselt“, võistelda täiskasvanutega. See printsiip leiab väärtustamist ühel Sally Stuudio ettevõtmistest juba õige varsti - nimelt toimub järgmisel aastal Tallinnas Koolinoorte Kaasaegse Kunsti Triennaal Eksperimenta! (E!).

Tegemist on 14–19-aastastele koolinoortele, kunstiõpetajatele ja kunstnikele suunatud mitmetasandilise rahvusvahelise kunstiharidusprojektiga, mis pakub noortele kunstnikele intrigeeriva väljakutse – eksponeerida oma loomingut samasuguses formaadis nagu teevad seda rahvusvahelise kunstielu tipud Veneetsia, Sao Paulo, Istanbuli jt. kunstibiennaalidel ja –triennaalidel. Näitust, millele praeguse seisuga oodatakse osalejaid kümnekonnast riigist, täiendab kogemustevahetusprogramm IDEElaboratoorium ning juba toimiv kunstikoolide ja -keskuste rahvusvaheline võrgustik. Informatsiooni E! kohta leiab http://www.eksperimenta.net

Eksperimenta! missiooniks on toetada kriitilise, sotsiaalselt tundliku ja loova mõtlemise arengut ühiskonnas läbi kaasaegse kunsti ja kunstihariduse lähendamise. Eks seostu see ju ka uue kunsti ainekava vaimuga, samuti riikliku õppekava üldeesmärkidega, laiendades veelgi pinnast koostööks, ideede ja parimate praktikate vahetamiseks. Praegusel hetkel aga on oodatud kunstiõpetajate soovid ja ettepanekud seoses uue kunsti aineraamatu koostamisega aadressil annely@kunstikeskus.ee (Annely Köster).

Vaata fotosid: Björn Koobiga kohtumine ja Sally Stuudio Kunstikooli interdistsiplinaarse kunsti kursus (http://www.kunstikeskus.ee/sally/kunstikool/idk_2009.htm).
Artikli foto: Kristiina Laasiku portree.  

Vano Allsalu
Sally Stuudio õppejõud ja http://kunstikeskus.ee toimetaja
Lisatud 10. mail 2010