Algklassides pannakse õppimisele alustala


Avaldaja:Madli Leikop03. Veebruar 2014

Eesti Klassiõpetajate Liidu juhatuse esimees Küllike Kütimets on seda meelt, et Eesti PISA-testi head tulemused näitavad ka klassiõpetajate head tööd. Algklassides pannakse teadmistele alus, kust on võimalik edukalt edasi minna.

Tartu Descartes´i lütseumi klassiõpetaja Küllike Kütimets tuli vestlusele Koolieluga otse Tallinna klassiõpetajate koolituselt. Koolitaja rollis oli ta ise. „Rääkisime esimese kooliastme eesti keele ja matemaatika õpitulemusest tasemetööle vaadatuna. Koolitus oli kolmanda klassi õpetajatele. Kevadel tuleb nendes ainetes tasemetöö. Õpetajad mõtlevad, mida veel teha, et lapsed ikka oskaksid. Õpetajad kardavad tasemetööd, ehkki tulemused on eeldatavalt head,“ rääkis Küllike Kütimets. „Muidugi ei saa ma üldistada. Osa õpetajaid jälgib kindlasti õpitulemusi, mis peavad omandatud olema esimese kooliastme lõpuks, selle järgi koostatakse tasemetööd. Osa vaatab, mis on õpikus, mis töövihikus, ja valmistavad lapsi ette selle järgi. Aga tuleb näha laiemat pilti. Laps ise pelgab ka, kui pannakse ette suur leht, tasemetöö peale kirjutatud.“

Mis on teie salanipp tasemetööks valmistumisel?

"Salanippi ei ole. Õpetan lapsi esimesest klassist peale, tean nende võimeid ja oskuseid. Vaatan õpitulemusi, mis ülesandeid on tehtud erinevatel aastatel. Ühe tasemetöö teen enne päris tööd ka, et lastel tekiks ettekujutus, millega tegu. Natukene ette valmistama peab, päris nii, et olen kolm aastat õpetanud ja vaatame, mis juhtub, ei tule välja.

Arvan, et tasemetöö tulemused annavad üldise pildi, tagasiside riigile, kuidas lapsi on õpetatud. See on tagasiside ka koolile. Aga õpetaja teab niigi, mida üks või teine laps oskab. Samas tuleks olla ettevaatlik vaid tasemetöö põhjal järelduste tegemisest õpilaste ning õpetajate edukuse kohta. Individuaalset tulemust mõjutab ju seegi, mis meeleolu on klassis tasemetöö ajal, mis võis lapsel eelmisel õhtul kodus juhtuda, kas ta saab ülesandest aru. Aga midagi peab olema küll kontrolliks, see valmistab õpilast ette ka üheksanda klassi lõpueksamiteks, on mingil määral eluks ettevalmistamine. Õpetajana tahan muidugi, et kõigil läheks tasemetöö hästi."

Küllike Kütimets on põline tartlanna ja suurema osa oma tööelust õpetanud lapsi Descartes´i lütseumis, mis tema tööleasumise hetkel kandis nimetust Tartu 15. keskkool. Klassiõpetaja kutse sai ta Tallinna ülikoolis töö kõrvalt õppides. „Meie koolis on hea olla olnud. Kes tahab teha, see saab teha,“ põhjendas ta oma pikka tööteed ühes ja samas koolis. 

kyllike uus.jpg

 Tartu Descartes´i lütseumi klassiõpetaja Küllike Kütimets.

Teil on klassiõpetajana kogemust rohkem kui kakskümmend aastat. Mis on klassiõpetaja töös muutunud?

Põhiasjad on samad – me peame õpetama lugema, kirjutama, arvutama. Lapsed on muutunud. Kui alustasin, siis kuulasid õpilased õpetajat nagu linnupojad, nokad lahti, kõik tõstsid kätt, kui rääkida tahtsid. Nüüd on lapsed avatumad, suhtlevad rohkem, on vabamad. Ei ole enam rangelt nii, et ainult siis tohib rääkida, kui õpetaja loa annab.

Algklassides pannakse õppimisele alustala, sealt minnakse edasi. Ütlesin koolitusel kolleegidele, et Eestil ei saaks nii häid PISA tulemusi olla, kui ei oleks tugevat algõpetust. Põhiteadmised on hästi selged, sealt võib edasi minna. Meetodid on täna teised, kui kümmekond aastat tagasi, tahetakse, et õppimine oleks seostatud igapäevaeluga, aga põhiasjad tuleb ikka selgeks teha.

Kas tunnetate, et lapsed, keda täna õpetate, on hoopis teine põlvkond, kes tunnevad end mobiili- ja arvutimaailmas ülihästi?

Väikeste puhul ei tunneta. Kui neil on nutitelefon või muu IT-vidin koolis kaasas, siis nad võivad vahetunnis seda kasutada. Aga nad mängivad, see on ainus, mis nad virtuaalmaailmas teevad. Meil on kolmanda klassi õppekavas arvutiõpetus. Kui seda ei oleks, siis nad ei oskakski Wordis teksti vormistada või internetis infootsingut teha, seda õpetust on neile vaja. Nad tunnevad end kodus, kui arvutimängus on vaja ühelt tasemelt teisele minna, aga kas nad põhikooli lõpus oskaksid CV-d teha, kui seda õpetatud poleks? Ilma õpetamata ei saa mitte midagi. Ikka tuleb lapsele teeots kätte näidata ja siis nad saavad edasi minna.

055.JPG

Õppimine toimub ka õues. Küllike Kütimets oma õpilastega. 

Te ei plaani üle minna tahvelarvutitele?

Ei. Mina arvan, et mitte kunagi ei kao ära paber ega raamat. Kõigepealt peavad nad õppima raamatust vajaliku info ülesleidmist, küll hiljem leiab oma IT-vidinast ka info kätte. Kõik asjad arvutisse viia ei saa olla eesmärk omaette.

Algklassidele mõeldud õppekirjandust on palju, kasvõi aabitsate valik. Kuidas olete rahul õppekirjanduse tasemega?

Öeldakse, et kui ei kõlba, tee ise. Mõned aastad tagasi loobusin algklassides eesti keele õpikust ja töövihikust. Rootsis kasutatakse õppekirjanduse koostamisel lugemisindeksit, sain teada, kuidas seda kasutada. Meie kooli direktor tutvustas Uus-Meremaa kogemust, kuidas seal õpetatakse lapsi lugema koostöös koduga. Panin need kaks kokku ja hakkasin nõrgemaid lapsi toetama metoodikaga, kus oluline on eakohane tekst ja kirja suurus. Rakvere gümnaasiumi klassiõpetaja Mare Küti, kes on ka klassiõpetajate liidus, kutsusin seltsi, et teha koos aabits. Kevadel peaks uus aabits Künnimehe kirjastuses ilmuma. Tekstid on meie juhiste järgi koostanud Siiri Laidla.

Meie aabits erineb selle poolest, et seal on kolm taset: neile, kes ei tunne kõiki tähti, kes veerivad ja kes juba loevad. Põhitekst on lugejale, seda saab õpetaja ette lugeda või ka mõni tublim laps. Põhitekstist on tehtud kaks taset juurde: algajatele ja veerijatele. Kõik tekstid on kõrvuti kahel lehel, ei pea raamatu eri osadest otsima. See annab kõigile võimaluse üht ja sama teksti lugeda, kõik saavad samal teemal arutleda. Õppimise tempo klassis ühtlustub, keegi ei tunne, et on teistest kehvem.

Loomulikult on aabitsa tegemine raske, kasvõi algajatele teksti koostamine: sõnad ei tohi pikad olla, laused ei tohi pikad olla, tekst peab olema nende tähtedega, mida ta on õppinud. Sõnu ja lauseid kokku saada oli päris keeruline. Ühegi õppekirjanduse tegemine ei ole lihtne.

Kui kaua olete seotud olnud Eesti Klassiõpetajate Liiduga?

Selle asutamisest saati, 15. aprillil saab kolm aastat täis. Tuleb uue juhatuse valimine. Enne liitu pusis igaüks omaette, mõni maakond aktiivsemalt, teine vähem. Tartu klassiõpetajatel on nii, et igal aastal veab ühenduse tegevust erinev kool. Koolid saavad ennast näidata, meie saame külas käia. Tänu klassiõpetajate liidule on nüüd võimalik kõikidel klassiõpetajatel koostööd teha.

Klassiõpetajate liit on üks nooremaid, aga väga aktiivselt tegutsev aineühendus?

Alguses olime väga aktiivsed, püüdsime liitu käima panna, on ju õpetajaskonnas kõige rohkem just klassiõpetajaid. Kirjutasime projekte, saime rahastatud. Tegime neli piirkonnapäeva, et oma olemasolust teada anda. Regulaarselt toimub klassiõpetajate suveseminar ja sügisseminar, töö kõrvalt rohkem ei jõua kui kolm-neli kokkusaamist aasta jooksul.

Aineühenduses kaasalöömine on igaühe vaba tahe, kas jaksab tundidele lisaks panustada või ei. Kindlam rahastus oleks ideaalne, praegu plaanitakse tegevusi projektist projektini.

SeminarPB196544.jpg

Foto klassiõpetajate liidu tegemiste arhiivist. 19. novembril 2011 toimus Pärnus liidu esimene maakondade esinduskogu koostööseminar. Küllike Kütimets esireas paremal. 

Mis on praegu klassiõpetajate põletavamad probleemid? Kuivõrd puudutavad teid õppekava muutused?

Pöördelisi muutusi ei ole, aga natuke on muutunud küll. Uue õppekavaga läks asi krõbedamaks. Õpitulemused on ette antud, aga mis tasemel just peavad lapsed üht või teist asja kolmanda klassi lõpuks oskama, ei ütle keegi. Seda otsustab õpetaja. Mõned teemad on uues õppekavas, mis meie arvates ei peaks seal olema. Näiteks matemaatikas – paaris ja paaritud arvud on olnud esimese kooliastme õppekavas iidamast-aadamast saadik. Nüüd võeti need ära, õpitakse alles viiendas klassis, et liiga abstraktne mõiste. Aga miks detsimeetrit tuleb õpetada algklassides? Kas see ei ole abstraktne? Ma ei lähe ju poodi, et palun mulle 10 detsimeetrit riiet! Paaris ja paarituid arve õpitakse juba lasteaias, koduski küsib ema, et kus su sokipaar on, see on otse eluga seotud. Aga klassiõpetajad on rahumeelne rahvas, püüame laste õpetamisel anda endast parima.

Fotod erakogust ja õpetajate võrgustikutöö uudiskirja arhiivist. 

Samal teemal: