Tunnustusvajadus nii õpilasel kui ka õpetajal
„Lastele on oluline, et nad saavad oma ideid maailmaga jagada, et neid tõsiselt võetaks,“ ütleb matemaatikaõpetaja Eva Tšepurko. „Nad ei tee seda ainult auhinna pärast, paljud on lausa konkurssidest sõltuvusse sattunud – kui oled korra võitnud, soovid seda veel kogeda. Ühe võit nakatab „konkursimaaniaga“ ka teisi klassikaaslasi.“ Eva Tšepurko otsustas vahepeal küll konkurssidest puhata, kuid õpilased leidsid ise neid huvitavate konkursside kohta info, nii ei jäänudki õpetajal midagi muud üle, kui taas juhendaja-rolli asuda. „Õpetamine ei ole ainult teadmiste edastamine, vaid ka silmaringi avardamine. Õpetame oma eeskujuga. Infojuht Pille Juurikas leiab, et õpilasi ja õpetajaid motiveerivad uued väljakutsed ja neist saadavad kogemused. „Valga Gümnaasiumi pere võtab osa väga paljudest erinevatest võistlustest ja üritustest, koolis on edukad sportlased, meie muusikalid on tuntud ka koolist väljaspool. Kooli nimi kõlab igal pool.“ Muide, Valga kool on koostööd teinud ka naabritega Lätist. „Meie kooli õpilased on läti keelt õppinud ja õpetajad omavahel kogemusi vahetanud,“ räägib Pille Juurikas. „Igal kevadel kutsume naaberlinna õpilased meie kooli traditsioonilisele laulu- ja tantsupeole, mis sel aastal toimub juba 29. korda. Aga millegipärast on piiriäärses linnas Eesti ja Läti noorte vahel vähe sidemeid, igaüks hoiab oma linna poolele. Siin on koolil arenguruumi – võib-olla mõne projekti või konkursi raames oleks hea võimalus koostööd teha.“ 

Kellel on tegelikult suurem tunnustuse vajadus, kas õpilasel või õpetajal? „Alguses tegelen konkurssidega laste pärast, aga märkamatult vaimustun ka ise. Kui ettevõtmist saadab tunnustus, siis olen väga uhke, et lapsed said hakkama ja mina olen üks osaline nende eduloos,“ nendib Eva Tšepurko. „Kogu töö vältel õpilased usaldavad mind juhendajana, annavad endast parima, neid ei tohi alt vedada. Kui aga loodetud tunnustust ei tule, püüan leida võimaluse, kuidas last premeerida näiteks kiituse või hea hindega.“ Pille Juurikas tõdeb, et tunnustusvajadus on tõesti mõlemal poolel. „Rahulolutunne valminud tööst on oluline. Seda võib võrrelda päikesepaistega pärast vihma. Päiksekiired soojendavad nii õpilasi, juhendajat, kogu kooli. Võidud kannustavad uusi väljakutseid vastu võtma. Näiteks oli väga oluline Brüsselisse pääsemine – õpilased tundsid end väga tähtsatena. Kaasõpilased loodavad nüüd, et ka neil läheb hästi. Ja lähebki.“

Erinevatest võistlustest võtavad kõige meelsamini osa 14-16-aastased õpilased. „Neil on tähelepanuvajadus ja kriisiaeg,“ ütleb Eva Tšepurko. „Auhinnaline koht tõstab tublisti õpilase enesehinnagut ja autoriteeti nii klassis kui ka kooliperes. Lisaks meie kooli tunnustusele pöörab neile tähelepanu ka kohalik ajaleht „Valgamaalane“. Tore on vaadata, kuidas õpilased endale nende tegemisi kajastava lehenumbri mälestuseks ostavad.“ „Igale vanusele võib leida õige ürituse või võistluse,“ õpetab Pille Juurikas. „Nooremad on igast üritusest rohkem vaimustuses ja ootavad ka tunnustust rohkem, vanemad lähenevad võistlustele teadlikumalt ega kurvasta nii palju, kui võitu ei saavuta.“

Individuaalne töö või koostöö?
„Mina olen märganud, et õpilastele meeldib koostööd teha. Konkurssideks valmistume enamasti pärast õppetunde – see võimaldab neil oma sõpradega kasulikult aega veeta, mitte lihtsalt MSNis istuda,“ kiidab Eva Tšepurko. Ka Pille Juurikas kinnitab, et õpilastele meeldib meeskonnatöö rohkem. „Saab koos teemat uurida, üksteist parandada. Koos on ka võite ja kaotusi kergem kanda. Vahva on vaadata näiteks väiksemaid lapsi joonistamas. Joonistuskonkursil koera joonistades võttis üks õpilane sisse koera asendi ja joonistamine võis alata. Oleme teinud ka oma võistlustööde valmimise käigust pilte – neid on hiljem hea kasutada ja koosveedetud aega meenutada.“

Konkurssidel osalemine võtab õpetaja vähesest ajast viimase, ka õpilastel on palju tööd. „Inimestel on tihti nii palju tühje tegemisi, millega nad oma elu täidavad. Olete märganud, kui kaua võtab aega internetis surfamine, televiisorikanalite hulgast õige otsimine jms,“ küsib Eva Tšepurko. „Seda aega võib täita või asendada uute ideede otsimise ja õpilaste juhendamisega. Tihti tekivadki uued ideed äkitselt – panen kiiresti kirja ning arutleme pärast selle üle lastega. Vahel vajavad lapsed esimest tõuget ja julgustust, edasi tegutsevad nad juba ise.“
Pille Juurikas ütleb, et konkursse, mille vahel valikuid teha, on väga palju. „Otsime ja jälgime Evaga mõlemad konkursiteateid ja üritame sorteerida, millele hammas peale hakkab. Väga raske on osaleda konkurssidel, millel on lühike tähtaeg. Idee ja mõte tahab külvamist, idanemist, kastmist ja kasvamist, õied on võit konkursil ja rahulolu tööst. Mõnikord valmistume konkursiks mitu kuud, tihtipeale õhtutundidel.“ Näiteks tahtsid õpetajad Koolielu õppereisipäeviku konkursil „Ma teile kirjutan...“ osaleda kohe, kui sügisel kuulutust nägid. „Õnneks oli meil olemas palju materjali ja pilte Brüsseli reisi kohta,“ meenutab Pille Juurikas. „Hiljem arutlesime õpilastega, mida ja kuhu paigutada, mis on kõige olulisem, kuidas reis nende maailmapilti rikastas.“
Ja meeskonna tööd saatis taas edu.

*Foto pärit: http://www.24tundi.ee/?id=144093

Tiigrihüppe Sihtasutus, Koolielu
Lisatud 12. mail 2010