Kaardistamas teekonda Austraaliast kosmosesse


Avaldaja:Laura Vetik12. Detsember 2014

Tänases Õpetajate Lehes räägib kosmosetehnoloogia spetsialist Aire Olesk inseneriks õppimisest Austraalias. "Mu suurim õppetund oli teha koostööd eri rahvusest ja taustaga inimestega,” meenutab Aire Olesk õpinguid Sydneys.

Kui AS Regio kosmosetehnoloogiate spetsialist ja projektijuht Aire Olesk Tartu ülikoolis geograafiat õppis, tekkis tal suur huvi Austraalia vastu – nii maa kauguse kui ka erilise looduse pärast. Õpinguid Austraalias aitas rahastada Skype’i stipendium.

Aire õppis ja töötas Sydneys 2008–2011, kaitses New South Walesi ülikoolis geodeesia ja ruumiliste infosüsteemide erialal teadusmagistri kraadi ning naasis Eestisse inseneriharidusega. Praegu õpib ta Tartu ülikoolis füüsika doktorantuuris.

„Bakalaureuseõppe ajal töötasin Regios, kogusin välitöödel ruumiandmeid navigeeritavate kaartide loomiseks. Hiljem tegin sama tööd ka Google Street View’ rakenduse tarbeks. Sydneys töötasin Austraalia ja Uus-Meremaa suurimas digitaalkaardiandmeid tootvas ettevõttes Sensis geoinformaatikuna, luues GPS-navigatsiooniseadmete kaarte ja uuendades kaardiandmeid, näiteks Google Mapsi rakenduse tarbeks. Tööst ja koolist vabal ajal töötasin Sydney ratsaspordikeskuses ratsutamistreenerina,” meenutab ta.

AireO_l6petamine2.JPG

Foto: erakogu.

Millised olid õpingud Austraalias võrreldes kõrgkooliõpingutega Eestis?

Seal läbitakse semestris vähe aineid, tavaliselt kolm-neli. Õppejõudude ja tudengite suhtlus oli oluliselt intensiivsem kui meil ning suur osa loengust tugines aruteludel, et tudengid kujundaksid välja oma arvamuse ning oleksid enesekindlamad. Inseneritudengina oli huvitav kirjutada iganädalasi esseesid tehnoloogia ja selle tuleviku teemadel. Tavalised olid ka iganädalased kontrolltööd.

Kuigi loengukursust võttis vaid 25 tudengit, tehti eksameid ruumipuuduse tõttu suurtes saalides, kus üheaegselt alustas kirjutamist umbes tuhat tudengit. Eredaim mälestus on masseksamist, mis toimus ülikoolilinnaku kõrval hobuste võidusõiduraja ääres pealtvaatajate hoones. Nii sai eksami ajal suurel rohelisel muruplatsil kihutavaid hobuseid jälgida.

Magistritasemel n-ö oma kursuse tunnet ei tekkinud, sest ühiseid aineid oli vähe. See-eest korraldas instituut pidevalt ühiseid grillipidusid kooli murul, kus osalesid ka kõik õppejõud.

Austraallasi endid oli teaduse tegemise juures vähe, sest kohalikud läksid tavaliselt juba pärast bakalaureusetööde kaitsmist tasuvale tööle. Lisaks saab kohaliku bakalaureusekraadiga astuda otse doktorantuuri, seega sooritasid magistriõpinguid vaid üksikud välismaalased. Olin osakonnas üks väheseid eurooplasi, peamiselt olid tudengid Ida- ja Kagu-Aasiast või Lähis-Idast.

Igapäevane tudengielu oli mõnus, sest ülikoolilinnak oli suur, kuid kompaktne, asetsedes omaette funktsioneeriva kvartalina ilusa Coogee ranna ääres. Loengute vahel sai käia tudengitele mõeldud söögikohtades, kohvikutes, poodides või raamatukogus. Lisaks võis ühineda arvukate spordiklubidega, töötada vabatahtlikuna kohalikus mahekaupade poes või käia ülikooli restoranides ja pubides ning õhtuti kontsertidel. Suved olid palavad ja siis leiti jahutust lähedal asuvatest randadest. Talved olid see-eest jahedad ja soojustamata majades tuli tihti villased sokid jalga tõmmata ning elektriradiaatori lähedusse hoida.

Ülikool, kus õpib ligi 40 000 inimest 130 riigist, muudab tolerantsemaks. Jagasin ka elukohta eri rahvusest inimestega, kellega koos juhtus palju värvikaid lugusid.

Missugune oli nende õpinguaastate suurim õppetund?

Suurim õppetund oli teha koostööd eri rahvusest ja taustaga inimestega ning leida tasand, kus tekib efektiivne suhtlus ja teineteisemõistmine. Õppisin ka seda, et kui on soov kindla eesmärgi nimel kuhugi jõuda, tasub lähtuda sisetundest ning mitte tunda hirmu suurte ja pealtnäha kättesaamatute asjade ees.

Sealsete inimeste sõbralikkus ja jutukus on nakkav, muutusin ka ise palju avatumaks ja sallivamaks. Üks eesmärk oli teada saada, kuidas muutub eemal olles suhe Eestiga. Mida kauem ära olin, seda rohkem hakkasin kodumaad hindama ning pean Eestit ka nüüd, pärast mitmes välisriigis elamist, kõige paremaks kohaks, kus olla. Eestis on eneseteostus- ja arenguvõimalus hoopis teistsugune kui välismaal, kuid kõik sõltub inimesest. Mulle tundub, et suudan oma tegevust Eestis paremini mõtestada. Kaugel olles saab ruttu selgeks, mis on asjad, mida Eesti puhul kõrgelt väärtustada tasub ja mida mujalt ei leia. Kaob illusioon, et mujal ootab ees paradiis või et rohi on kuskil rohelisem. Igal riigil on oma head küljed ja oma mured.

Kuidas mõjutas võimalus Austraalias õppida teie edasist karjääri?

Geoinformaatikuna sain Sydneys tööle juba esimese poole aasta jooksul, seda tänu kogemusele Regios, kus bakalaureusekraadi tehes Baltikumis autoga ringi sõitsin ja teid kaardistasin.

Enne Austraaliasse minekut unistasin Sensise firmas töötamisest. Kuna intervjuud toimusid agentuuride vahendusel, sain alles hiljem teada, et mu soov oli täitunud. Õnneks pakkus Sensis võimalust töötada ka õhtuses vahetuses ning nii sain töö ja kooli ühitada. Töö kestis kella 16-st südaööni, nii sain rattaga mööda peatänavaid koju sõites osa ka Sydney vilkast ööelust. Nädalavahetustel tegelesin hobiga – töötasin koolisõidutreenerina Sydney kesklinna lähedal ratsaspordikeskuses. Nii oli mul võimalus ka spordiga tegelda ja vabal ajal suures pargis ratsutamas ning lõõgastumas käia.

Välismaal töötamise ja õppimise kogemusi hinnatakse Eestis kõrgelt. Tulin Austraaliast värskete ideede ja uute oskustega. Laiem silmaring ja uued teadmised satelliiditehnoloogia vallas olid suureks abiks ka mu uues töökohas Regios, kus asusin juhtima Euroopa kosmoseagentuuriga koostöös tehtavaid teadus- ja arendusprojekte. Seal tekkis veelgi suurem huvi kosmosetehnoloogia vastu, mis viis mind doktorantuuri ning andis võimaluse minna aastaks praktikale Euroopa kosmoseagentuuri (ESA). Itaalias asuvas ESA Maa kaugseire keskuses (ESRIN) sain töötada koos kaugseire tippspetsialistidega ja näha, kuidas seda suurt rahvusvahelist organisatsiooni juhitakse.

Kuigi erialad, mida olen õppinud, tunduvad erinevad, on neil palju ühisjooni. Kõik mu senised tegemised on seotud satelliitide, kaartide ja pildistamisega. Geograafia, inseneriteadused ja füüsika täiendavad siin üksteist. Algul olin kosmosega seotud vaid nii palju, et kasutasin kaardistamisel GPS-signaali ja pildistasin Google Street View’ tehnoloogia abil teid. Austraalias õppisin, kuidas satelliidid töötavad, ning palju teisi alternatiivseid asukohamääramise võimalusi, millega kaarte ja nende abil navigeerimist täpsemaks muuta.

Mu doktoritöö on seotud radarkaugseire satelliitidega, arendan tehisava-radari (inglise keeles SAR – Synthetic Aperture Radar) rakendusi ja kaardistan keskkonnamuutusi. Geoinformaatika ja kaardistamine on endiselt mu töö osa, kuid pildid tulevad nüüd kosmosest, mitte välitöö autost. Uurimistöö raames otsin võimalusi kosmosest metsa kõrguse kaardistamiseks ja esmased tulemused on paljulubavad – metsa kõrguse hinnang kuni meetrise täpsusega. Mu õpinguid Tartu ülikoolis toetab SA Archimedes Dora stipendiumiga, eesmärgiks ülikoolide ja ettevõtete teadusalane koostöö. Teadustöö tulemusi rakendan Regios, kus töötan välja uuenduslikke satelliitseire rakendusi.

Loe edasi siit.

Allikas: Õpetajate Leht.