2014. aasta sügise jooksul on Eesti Lugemisühingu tulihinged vedanud SA Innove rahastatud projekti, mille mõte on koondada lugema ja kirjutama õpetamise asjatundjate ühiseid seisukohti.

Nimelt on tekkinud mure koolieelse ja koolis tehtava töö haakumise pärast, kuna tegelikkuses justkui väga selgelt ei teadvustata seda, mida eeldab lugemises ja kirjutamises koolieelse asutuse riiklik õppekava ja milliste oskustega lapsed kooli võiksid tulla. Oleme liiga tihti tõdema pidanud, et esimese klassi õppekirjandus on koostatud justkui vanemale lapsele, kui ka seda, et lapsevanemate survel teevad lasteaiaõpetajad sellist tööd, mida nad ise oma erialateadmiste põhjal õigeks ei pea. Lugema ja kirjutama õpetamist on hakanud määrama täiskasvanute ihad ja hirmud, mitte aga lapse tervikliku arengu seaduspärasuste tundmine.

Koolitusseminarid mitmes paigas tõid esile uskumusi, mida ei saa lapse üldise edenemise seisukohalt kasulikuks pidada (nt küsimuse vormis antuna - kas laps tohib raamatut pooleli jätta, kas tohib tähti näidata enne, kui häälida oskab jms). Kõikides kohtades, kus koolitused toimusid, tõdeti, et sellise temaatika arutelu on väga vajalik: lapsed oskavad praegu mõndagi sellist, mida varem ei osatud, samas oskamata seda, mida oleme pidanud loomulikuks. Ehkki teadus sammub edasi ka selles vallas, on probleeme, millel tänase teadusliku teadmise põhjal veel ei ole lahendusi.

Suhteliselt paremini tunnevad lasteaia- ja kooliõpetajad end sellistes paikades, kus lasteaial ja koolil on pikaajaline koostöö traditsioon, nt meie koolituskohaks olnud Kesk-Eesti linn. Seal teavad eri haridusasutuste töötajad nii üksteist kui ka lastevanemaid, koolide vahel pole suurlinna oludega võrreldavat konkurentsi ning lapsi ei panda võistlusolukorda. Rahulik üleminek lasteaiast kooli on kindlustatud lasteaia ja koolitöötajate infovahetusega ja eelkooli korraldusega (eelkooli rahastab omavalitsus). Suuremates linnades, kus lapsevanemad muretsevad lapse koolikoha pärast, tunnevad lasteaiatöötajad ängistust, kuna nende õppetegevust ei peeta piisavaks, lastele otsitakse lisavõimalusi eraõppes ja tasulises eelkoolis, mis mitmeti pingestab nii laste igapäevaelu kui ka täiskasvanud osaliste suhteid. Eelnevaga seostub eelkooli problemaatika. Praegu on see institutsioon haridusmaastikul üheselt määratlemata, samas aga peavad paljud lapsevanemad ja ka õpetajad seda väga oluliseks teguriks lapse kooliedus.

Kooliõpetajate poolt jäi kõige rohkem kõlama tõdemus, et eriti lasteaias ei peaks tähtsustama mitte niivõrd konkreetsete lugemis- ja kirjutamisoskuste teatud tasemel omandamist, vaid pigem lapse kui terviku arendamist. Sageli oleks vaja pigem tegeleda sotsiaalsete oskuste või motoorika arendamisega, mitte tähtede, lugemise ja kirjutamise õpetamisega, sest kui laps on üldises mõttes saanud palju loomulikus elulises keskkonnas tegutseda ja tegeleda erinevate asjadega, kulgeb lugema- ja kirjutama õppimine iseenesest, loomuliku arengu ja tegutsemise kõrvalsaadusena.

Kiiret kooskõlastamist vajavateks teemadeks osutusid kirjatehnikaga seonduv (tähemudelid, joonte suund, kirjutusvahendid, tähtede kirjutamise õpetamise metoodika jne) ja lugemisoskuse taseme määratlemine lasteaia lõpus ja kooli alguses.

Hästi oluliseks peeti koostööoskuste edendamist juba päris väikesest peale. Mitte midagi, kaasaarvatud lugemine ja kirjutamine, ei saa õppida ilma selliste üldiste oskusteta nagu kaaslaste kuulamine, õpetaja kuulamine, järjekorras ja ükshaaval rääkimine,  oma soovide ja mõtete selge ja asjakohane väljendamine, kannatlikkus, endale ise tegevuste leidmine ja leiutamine (oma aja sisustamine), kaaslaste arvestamine ühistegevuses, kaaslaste kaasamine tegevustesse, eakohane valikute tegemise oskus jne.

Igale lapsele peaks andma kuni teatud vanuseni rahulikult aega areneda, seadmata liiga vara rangeid nõudeid ja norme, mida teatud vanuses oskama/teadma peab. Täiskasvanute kohustus on luua ja tagada turvaline arengukeskkond selles mõttes, et osapooli ei pingestata ülemääraste nõudmistega. Samas on oluline, et lapsed haaratakse asjatundliku juhendamisega nii vara kui võimalik, et varakult avastada võimalikke arenguiseärasusi ja tegelda nendega enne, kui need lugemis- ja kirjutamisraskustena esile tulevad. Seoses esimeste klasside komplekteerimise pingetega Tallinnas ja Tartus on nende linnade lasteaiatöötajatelt tulnud ettepanekuid analüüsida koolieelse asutuse riiklikku õppekava selle ajakohasuse aspektist: kas pole see mitte ajale jalgu jäänud? Kas oleks võimalik lapsi lasteaias rohkem õpetada?

Kusjuures õpetada selleks, et lapse igapäevaelu oleks rikkam, et ta tunneks end hästi siin ja praegu, mitte hirmutada teda vajadusega ühel kevadpäeval väga 'valmis' olla, et endale 'kätte võita' tegelikult seadusega tagatud koolikoht.

Eesti Lugemisühing on valmis koostööks kõikide teemast huvitatutega.

Oma mõtteid ja küsimusi saab postitada foorumisse lugemisühingu kodulehel www.lugemisyhing.ee.

Konkursi eesmärk on toetada pedagoogide võrgustike tegevust ja nendevahelist koostööd. Konkursiga antakse pedagoogidele võimalus võrgustike tegevuste kaudu aktiivselt panustada õppe- ja kasvatustöö kujundamisse ja arendada oma professionaalsust. Konkursi raames toetatakse tegevusi (nt koolitused, konverentsid, seminarid, infopäevad), kus pedagoogid jagavad oma parimaid kogemusi õppe- ja kasvatusprotsessis (soovitavalt on kaasatud ka välislektoreid, kes tutvustavad riikide analoogsete võrgustike tööd ja jagavad haridusvaldkonna häid kogemusi ning pedagoogilise praktika näiteid). Konkursiga antakse pedagoogidele võimalus tutvustada oma tööpraktikas kasutatud tulemuslikke tööviise ja omaloodud õppematerjale teistele pedagoogidele ning selle kaudu soodustada alus- ja/või üldhariduse kvaliteedi tõusu.

Projekti rahastab Innove programmi „Üldhariduse pedagoogide kvalifikatsiooni tõstmine“ kaudu Euroopa Sotsiaalfond.