Õpilane vajab reaalset töökogemust


Avaldaja:Madli Leikop28. Mai 2015

Ettevõtete koostöövõrgustik „Unistused ellu!“ ja SA Innove kutsusid kokku noortega tegelevad spetsialistid, et arutleda esimese töökogemuse teemadel. Kelle mure on leida noorele töökoht, millal peaks laps saama esimese töökogemuse?

Kas kodus peenarde rohimine on töökogemus ja kuhu paigutub lehtede riisumine koolipargis?

Neile ja paljudele teistele küsimustele otsisid täiskasvanud vastuseid seminaril „Noore esimene töökogemus – kelle mure või rõõm?“ Noored ise ütlesid sõna sekka videointervjuude vahendusel.

Seminaril keskenduti noorte töötamisele ja nende esimesele töökogemusele. Arutleti, milline roll on haridussüsteemil noore tööeluks ettevalmistamisel, millega peaksid arvestama ettevõtjad, kes pakuvad tööd alaealistele noortele, millised on takistused ja võimalused noorte tööle värbamisel.

Haridus- ja teadusministeeriumi üldharidusosakonna peaekspert Kersti Kivirüüt andis ülevaate, kuidas on seotud RÕK ja töökogemus kui väärtuste ning oskuste kujundaja.

IMG_2953.JPG

RÕK ei kirjuta ette, mis vormis tuleb koolis töökasvatust teha või ettevõtlikkust arendada. RÕK nimetab pädevused, mille õpilane peab põhikooli/gümnaasiumi lõpuks saavutama.

Kus ja kuidas pakkuda noorele esimest töökogemust, selleks on koolil palju võimalusi. Ka suurema kooliürituse organiseerimine on töö, mille käigus õpib noor suhtlemist, tähtaegadest kinnipidamist, organiseerimist jpm. Kool ei saa otsida ega pea otsima noortele palgalisi töökohti, see on ikka õpilase ja tema pere huvi.

Palju võimalusi töökogemuse saamiseks pakub kutseõpe üldhariduskoolis. Koostöö kutseõppeasutusega toimub lepingu alusel, kutseõpe võib olla valikõppeaine, lõputunnistusele saab õpilane märke aine läbimsie kohta. Arvestades kutseõppeasutuste väga head tehnilist baasi, tasuks koolidel seda võimalust aktiivsemalt kasutada, mitte kapselduda hoiakusse, et gümnaasium pakub akadeemilist haridust, leidsid seminaril osalejad.

Tööinspektsiooni töösuhete osakonna tööinspektor-jurist Ülle Kool tõi välja, millega peab tööandja arvestama noore tööle võtmisel ning millal tuleb selleks taotleda luba Tööinspektsioonilt. Viimast tuleb teha ainult kuni 14-aastaste noorte puhul.

Üldised piirangud alaealise tööle tulenevad vanusest, koolikohustusest, kergemate tööde nõudest, keelatud töödest ja vanemate (Tööinspektsiooni) nõusolekust töölepingu sõlmimiseks.

Ülle Kool soovitas, et noorega tuleks sõlmida ikka tööleping, mitte töövõtu- või käsundusleping, mis sest, et töötamise aeg on lühike. Tööleping võimaldab täpselt sätestada tööaja ja töötundide arvu (alalealise tööpäeva pikkus võib olla neli tundi), just selle vastu eksivad tööandjad enim. Teiseks peavad tööandjad silmas pidama tööohutust ning noore töötaja juhendamist. Ülle Kool tõdes, et noored ise tööalasest õigusest suurt ei tea, vanemad on need, kes peaksid töölepingu sõlmimisel silma peal hoidma.

Pedagoog ja koolitaja Pille Kriisa haaras oma esinemisega kaasa kogu saali. “Kuidas paremini mitte mõista noori” oli tema mõttearenduse teema. Ta tõi välja üsna levinud vead, mida täiskasvanud (sh tööandjad) noortega suheldes teevad (ära alusta reeglite etteleugemisest, vaid tunne kõigepealt huvi noore tegemiste vastu) ja andis soovitusi, kuidas noortele n-ö lähmale saada (ära loe moraali “meie omal ajal küll nii ei teinud”, vaid märka neid, peegelda).

IMG_2955.JPG

Väga huvitavalt, isegi ootamatuna rõhutas esineja, kui oluline vanusegrupp on ühiskonnas 14-16-aastased, kui suur ülesanne on nende kanda. Nimelt just noored peavad viima kultuuri järgmisele tasandile, nemad otsustavad, mida me kanname, kuuulame, vaatame, mis vidinaid kasutame viie-kuue-seitsme aasta pärast. Jah, vidinad valmistavadküll täiskasvanud, selle, kas vidin kasutusse läheb, otsustavad teismelised... Hästi tore oli üldistav (ja piltlik) näide, kus osalenutel paluti end mõelda ürgaega. Istuvad lõkke ääres vanaisa ja lapselaps. Lapselaps teeb ettepaneku, et paneme kivist odaotsa asemel uue, sellise läikiva, pronksist. Vanaisa on loomulikult vastu, sest eluaeg on kivist odaotsaga hakkama saadud, mis siin jännata. Kui lapselaps oleks vanaisa sõna kuulanud, istuksime tänaseni ürgajas...

Statoil Fuel&Retail Eesti AS esindaja Liis Paemurru tõi välja, miks Statoil palkab tööle (valdavalt suveks) 15-17-aastaseid noori: jaemüügituru karm konkurents, noorte osakaalu vähenemine tööturul, suur tööjõuvoolavus, noored saavad tööst ettekujutuse ja neid on loodetavasti võimalik mõned aastad hiljem kaasata.

Liis Paemurru sõnas, et noor on hea töötegija: töökas, energiline, kohusetundlik, rahulolevam töötasuga, kaasaegne. Aga on ka miinuseid: vähene iseseisvus, laiskus, kiirustamine, pealiskaudsus. Eraldi tõi esineja probleemina välja nutiajastu sõltuvuse: isegi kui tööandja on selgelt keelanud tööajal nutiseadme kasutamise, siis ikkagi on see noorel taskus ja pilk ekraanil kinni, selmet täita töökohustusi.

IMG_2958.JPG

Esinejad (ja noored videolindilt) olid seda meelt, et noored tahavad tööd teha, nad vajavad reaalset töökogemust, mida tunnustatakse palgaga. Vanaema peenra rohimist ei võta noor kui tõsist tööd. Põhjused, miks suvel tööle minnakse, on erinevad: soovin iPhone´i, tahan olla iseseisev, plaanin reisile minna, töökogemus on kasulik, tahan vaba aega kasulikult sisustada, pean oma peret aitama.

Fotod: Madli Leikop.

Samal teemal:

 

 

 

Haridus- ja Noorteamet